14.05.2013

Käisin kõnelemas mõttekojas European Policy Center, teemaks avalik sektor majanduskriisi ajal. Pole otseselt minu ala, aga eks see esinemiskutse on tunnustus [[EE]] kui reformiriigile ja kiiresti kriisist taastunud majandusele. Ja jälle, isikliku edevuse nuumamine on teisejärguline selle fakti kõrval, et meiesuuruse riigi diplomaatidel avaneb selliseid võimalusi harva ja need tuleb siis lihtsalt ära kasutada. Igatahes, seminari enda sisule andis parima iseloomustuse samas paneelis kõnelnud Euroopa ametiühingute konföderatsiooni esindaja, kes sissejuhatuseks nentis, et ega neil ka õieti lahendusi pole. Mina rääkisin meie eelarve kokkutõmbamisest, sellest, mida see tähendas riigihaldusele ja osalt isikikust kogemusest ka, et kuidas neid kärpeid konkreetses asutuses ehk [[EE]] välisministeeriumis siis ellu viidi.

Iga riigi olukord ja kogemused on erinevad ja ühtki mudelit ei saa otse teistele üle kanda (ehkki publikust keegi küsis, et mida ma tema riigile soovitaksin). Piirdungi tõdemusega, et hea, et meie konsolideerimine kiiresti tehtud sai, tore, et see möödas on ja loodan, et mul ei tule kunagi enam kedagi töölt lahti lasta. Viimast kogemust ei soovita küll vaenlaselegi.

Samal ajal tegid mehetegusid rahandusministrid. [[ECOFIN]] kiitis heaks kahesammulise lähenemise 2013nda aasta II lisaeelarvele, esimese sammu mahuks 7,3 miljardit. See tähendab, et läbirääkimised [[EP]]-ga [[MFF]] üle saavad tõega alata. Hea.