14.03.2016

FAC võttis kõigepealt Iraani-poliitika, arutelu kokkuvõte võiks kõlada: ettevaatlik optimism. Ja siis mitmetunnine Vene-arutelu. Mille toon oli rahulik ja kus eriarvamusi esines tunduvalt vähem, kui oleks ehk kartnud. Aeg-ajalt on hea selline mõtteharjutus läbi teha ja see oli EEAS poolt ka hästi ette valmistatud. Üldine konsensus valitseb järgmistes punktides: tänase Venemaaga ei saa ajada asju nii, nagu enne 2014 aeti; me peame hindama Venemaad tema tegude, mitte mingi soovmõtlemise järgi; EL suurim tugevus on tema ühtsus, mis täna säilis ja tugevnes; EL senised sanktsioonid on kehtestatud õigetel põhjustel ja on mõjusad; Krimmi annekteerimise mittetunnustamispoliitika peab igal juhul jätkuma; strateegiline kommunikatsioon on ülioluline. Väikeseid eriarvamusi oli selles, kas CFSP kõrge esindaja Mogherini peaks Moskvasse visiidile minema või mitte – ta ise rõhutas, et see polnud tänase arutelu teema (ja ega Mogherini ei vajaks selleks ka eraldi luba või soovitust, ta saab oma visiidid ise otsustada) ja et sisu kõigepealt, siis sümbolid nagu visiidid. Paar LR ütlesid ka, et sanktsioonide järgmisele pikendamisele peab eelnema sisuline arutelu (see võib olla ka välisministrite katse saada teemat pisutki ÜK käest “tagasi”). Kõige olulisem tulemus on aga 5 EL Vene-poliitika juhtpõhimõtte (guiding principles) üksmeelne heakskiit, mille Mogherini pressikonverentsil ka maha ütles:

  1. Ükskõik milline võimalik EL poliitika muudatus saab tulla alles pärast Minski lepete täielikku täitmist Vene poolt;
  2. Suhete tugevdamine idapartnerite ja Kesk-Aasia riikidega;
  3. EL enda vastupanuvõime tugevdamine, eriti energiajulgeoleku, hübriidohtude ja strateegilise kommunikatsiooni alal;
  4. Valikuline koostöö (selective engagement) Venemaaga aladel, kus see on EL huvides;
  5. Tihedam suhe ja EL toetus Vene kodanikuühiskonnale ja inimestevahelistele kontaktidele.

Need on üpris, üpris head põhimõtted. Esimene paneb meie suhte viimaste aastate õppetunnid õigesse fookusse. Teine … pärast 25 aastat, mil Lääs keskendus vaid Venele ja jättis vahepeal asuvad riigid üpris vähesele tähelepanule, on see tohutu samm. Kolmas samuti – EL tunnistab, et Vene avaldab meile mitmel alal ebasõbralikku survet. Neljanda puhul tuleb silmad lahti hoida, et valikulise koostööga (mis nagunii toimub ja on kogu aeg toimunud ja peabki toimuma) ei kaasneks valikuline EL väärtuste järgimine ja et valikuid tehtaks täpselt. Viies on arusaadav, inimlik ja arukas.

Juba 2014 kevadel ütles mulle mu tark IT kolleeg, et EL on ju nüüd oma suhetes Venega võtnud üle meie poliitika. Ega ma siis teda kaugeltki ei uskunud. Aga usk tugevneb pisitasa. Kui mõelda, milline muutus on viimase 2-3 aastaga läbi tehtud, siis … kolleegil oli ikka õigus. Ainult et olen üpris kindel, et ka IT saab seda poliitikat praegu palju rohkem omaks pidada kui 2014. Kõigega harjub, eriti õigete asjadega ja selle õigeks pidamisega, mida iga päev teed.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga