13.04.2014

Soovitan soojalt lugeda mõttekoja ECFR kahe tippanalüütiku Leonardi ja Torreblanca klaaripilgulist ülevaadet euroskeptiliste jõudude tõusust EP lähenevate valimiste kontekstis. Sisaldab õpetlikku nii üle-euroopalistele erakondadele kui ka traditsioonilistele peavooluparteidele LRdes.

Esiteks, euroskeptilisus (siin defineeritud kui vastuseis üha tihedamale liidule ja soov EL-ilt pädevusi LRdele tagasi tuua) pole enam mõne üksiku paremäärmusliku liikumise leib. Lisandunud on mõõdukamal paremal tiival asetsejaid nagu Soomlaste partei FIs, DK Rahvapartei, lisandunud on peavoolukonservatiive UKst ja PLst, ja ka poliitilise skaala vasakul serval kõõlujaid GRst, DEst, NLst. On varemgi märgatud, et kriisijärgses EL-is on ühendus, ütleme, Brüssel, parim peksukott kõigile, kes senist korda, eliiti, peavoolu tümitada tahavad.

Teiseks, need jõud saavad tuge sestsamast Brüsseli-väsimusest, mis on kasvanud kogu EL-is. EL toetus on praegu 31%, vastuolijaid on 58%. Eelmiste EP valimiste ajal olid need numbrid vastavalt 48 ja 36%. Lääne pool kehtib reegel, et mida suuremates majandusraskustes riik olnud, seda eurovastasem on seal rahvas. See on loogiline, kuna EL legitiimsus tänapäeva Euroopas tuleneb peamiselt sellest, kuidas ta inimeste elu nähtavamalt paremaks teeb, ja mitte enam sellest, kuidas ta rahu hoiab. Sõjast on liiga palju aega möödas. Saame näha, kas praegused Ukraina sündmused tekitavad uut ohutunnet. Igatahes, mida väiksem on usaldus EL vastu, seda suurem euroskeptikute kandepind – igati loogiline. Leonard ja Torreblanca prognoosivad uude EP koosseisu 178-198 EL peavoolu vastustavat MEP – kokku järgmises parlamendis teatavasti 751 liiget. Jah, see võib ju tunduda mugava enamusena peavoolule, EL toetajate, üha tihedama liidu pooldajatele. Kuid siin kummitab üks oht, mida nähtud ka mitmes LRs eriti viimase majanduskriisi ajal. Nimelt sunnib selline olukord peavooluparteisid koonduma keskele kaitsepositsiooni, nende omavahelised erinevused – näiteks sotsiaaldemokraatide ja konservatiivide vahel – vähenevad, inimeste silmis sulavad nad kokku ja poliitiline debatt kahaneb, õheneb veelgi. Kuna nn suure koalitsiooni parteid peavad peamiselt õigustama oma tsentristlikku, mõistlikku liini populistlike rünnakute vastu.

Brüsseli otsusetegemise kontekstis ei pruugi see esmapilgul tingimata nii halb olla kui rahvusriigis. Koalitsiooni-opositsiooni EPs nagunii pole, ja teiste institutsioonide poolt vaadates polekski ehk paha, kui parlament tegeleks Euroopa idee kaitsmisega natuke rohkem ja enda võimu kasvatamisega natuke vähem kui seni. Kardan aga, et selline lootus on naiivne. Nagu Leonard ja Torreblanca ennustavad, võib euromeelsete parteide reaktsioon skeptilisuse tõusule olla hoopis (nagu ka mitmes LRs juhtunud, lähim näide FI) katse enda poliitikaid, retoorikat kuidagi nn uue trendi järgi mugandada. Sellise stsenaariumi korral häda kõigile, kes tahaksid tihedamat lõimumist, vajaminevate asjade – siseturg ja euroala valitsemine tulevad esimesena meelde – ärategemist. Autorid soovitavad arusaadavalt vastupidist reaktsiooni – elavamat poliitilist debatti, ka keeruliste teemade esiletoomist, loosungitest kaugemale minekut. Euroskeptikute bluffi pole tegelikult nii ületamatult raske paljastada. Kas peavooluparteid kriisist räsitud ühiskondades seda ette julgevad võtta, selles tuleb paraku kahelda. Tippkandidaatide, COM presidendi kandidaatide väljatoomine debati elavdamise vahendina suurte üle-euroopaliste erakondade poolt pole igatahes soovitud tulemust andnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga