12.07.2014

Soovitan lugeda Carnegie mõttekoja analüütiku Specki artiklit sellest, kuidas EL sattus praegusesse konflikti Venemaaga ühise naabruse üle. Loomulikult ei otsinud ega soovinud EL seda, aga ei osanud ka vältida, kõndis nagu unes lihtsalt selle sisse. Kõik algas 2008, kui PL välisminister Sikorski tuli ideele EL idapartnerlusest – pakkuda 6 naaberriigile poliitilist assotsiatsiooni ja kaugeleulatuvat vabakaubanduslepingut. Kuna DE välisminister Steinmeyer (mõlemad on ka praegu ametis) ei soovinud seda kaasvaderdada (oli teine just pakkunud Venemaale viimase moderniseerimispartnerlust), sündis Idapartnerlus lõpuks PL-SE ühisalgatusena. See sai küll EL ühispoliitikaks, kuid ilma suurte LR tõsise, hingestatud toetuseta. Nägin seda ise Ukraina, Gruusia ja Moldova assotsiatsioonilepete EL-sisestel läbirääkimistel, eriti tõrges nemde riikide igasuguste euroopalikkuse vihjete suhtes oli FR. Igatahes, kui Moskva hakkas 2013 varasügisel  avaldama idapartneritele tugevat survet – kaubandussõda Ukrainaga, ähvardused, et moldaavlased külmuvad talvel ära, Armeenia väljatõmbumine pärast presidendi pikka kohtumist Kremlis oma kolleegiga – ei suutnud EL olukorda tõsidust hinnata ega adekvaatselt reageerida.

Peamine EL ja Venemaa hinnangu erinevus tuleb lähenemisnurga erinevusest. Postmodernse EL jaoks on idapartnerluse näol tegu win-win projektiga, kus stabiilsemast ja jõukamast naabrusest võidaks ka Venemaa. Moskva nullsummamõtlemise jaoks aga toimub naabrite kaubavahetuse kasv Läänega idasuhete arvel. Pealegi – mis suurriik see on, kes isegi oma väikeseid naabreid ei kontrolli? See pole isegi regionaalne suurjõud mitte.

Novembri lõpus 2013 tunduski, et Venemaa jääb peale, vaid väikesed Moldova ja Gruusia parafeerisid assotsiatsioonileppe. Siis aga tõusis ukraina rahvas üles. Seda peaks EL pidama tohutu komplimendina. Asi pole ju lihtsalt selles, et sõna “Euroopa” kõlab ukrainlaste jaoks paremini kui “Moskoovia”. Asi on ka selles, et Euroopa arengusuund andis ukrainlastele lootust vabaneda korruptsioonist, halvast valitsemisest, mis nende ühiskonnas oli. Ja kui Maidani revolutsioon oli võitnud, president Janukovitš läinud ja Venemaa Krimmi annekteerinud, polnud ka EL-il mingit muud valikut kui olla koos Ukrainaga ja Venemaa vastu. See on geopoliitiline konstellatsioon, mis EL-ile sügavalt võõras ja vastumeelne. Kuid probleemid paraku ei lakka lihtsalt nende eitamisest olemast.

Siiski ei maksa Specki meelest karta või loota (vastavalt oma positsioonile) EL poolset initsiatiivi konfrontatsiooni süvendamisel Venemaaga. Mitme LR meelest on Lõunanaabruses toimuv palju ohtlikum, paljud kardavad oma energiasõltuvuse pärast, lisaks finantssidemed, relvamüük. Ja – eestlastele raskemini arusaadavalt – paljudes LRdes on sümpaatia Venemaa vastu tugev, olgu siis põhjuseks II Maailmasõda, Ameerika-vastasus või miski muu. Kuid igal juhul on nii EL kui Venemaa kaotanud teineteise suhtes igasugused illusioonid. EL on Specki meelest mõistnud, et geopoliitiline toimija peab olema valmis vajadusel ka väga karme meetmeid, jõudu kasutama. Venemaa on aru saanud, et tema atraktiivsus endiste Nõukogude vabariikides on palju väiksem kui arvatud, ja et EL on valmis ka kaunis karme sanktsioone rakendama. EL- Vene suhted ei saa Specki meelest lähemas tulevikus kindlasti olema endised, ei mingit sügavat partnerlust nagu seni, vaid koostöö kitsastes, selgelt defineeritud valdkondades.

Ainus, mis Specki artikli juures pisut häirib, on LRdest vaid DE rolli rõhutamine. Ei ole see sanktsioonide ähvarduse ülevalhoidmine midagi nii “DE juhtimisel” toimunud. DE tegevus ja vähemtegevus on teinegi kord pannud teisi, noh, diplomaatiliselt öeldes, kulme kergitama. Ning väga nähtav on liidukantsleri kabineti ja välisministeeriumi lähenemise kohatine lahknemine. Samas, ega ilma DE pardalolekuta pole võimalik ühegi suure asja läbiminek tänapäeva unioonis, ja mitmel korral on DE tõesti võtnud liidrirolli ka Ukraina kriisi lahendamisel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga