11.01.2015

Aasta algus on toonud mitu lugemisväärset paberit mõttekojalt CEPS. Aastatervituses kirjutab mõttekoja juht Gros kahest EL-sisesest probleemist, nimelt GR valimistest ja sellele järgneda võivast; ning UK küsimusest. Mõlema puhul on väga keeruline see, et mõju ülejäänud EL-ile on väga suur, kuid EL institutsioonide võimalused neid protsesse mõjutada, otsustada, on väikesed. Kui GR pärast 25.01 valimisi ametisse astuv valitsus ikka tõsiselt otsustab kasvõi euroalast lahkuda, oma võlgu mitte tagasi maksta, programmi tingimusi mitte järgida, ei saa Brüssel selle vastu suurt midagi teha, igatahes vähem kui Berliin, kel kaalukaim sõna öelda GR programmi kohta. Suveräänne riik saab oma valuuta sisse seada sellest hoolimata, et EL aluslepingutes pole seda ette nähtud. Sama UKga – kui mai valimiste järgne valitsus nõuab aluslepingute muutmist, siis teevad lõpuks üht või teistpidi otsuse kodanikud ja LR valitsused. Kas siis britid, hääletades väljaastumise (või ikkagi sissejäämise) poolt või siis teiste LR kodanikud, kes peavad lepingumuudatused rahvahääletustel või oma demokraatlike valitsuste kaudu heaks kiitma. Brüssel on küll EL fundamentaalsete väljakutsete epitsenter, kuid Brüsselis paiknevad institutsioonid ei otsusta nende väljakutsega võitlemise lõpptulemusi, lõpetab Gros.

Varemgi selles blogis refereeritud analüütik Blockmans ennustab 2015. aastat EL naabruses, tunnistades isegi, et eelmisel aastal juhtus nii palju, et edasise ennustamine on ülimalt tänamatu töö. Jaanuaris alustas tööd Euraasia majandusühendus, kellega autor soovitab EL-il suhteid arendada (meie meelest peaks siiski kõigepealt vaatama, kas sellest ühendusest mingitki asja saab ja nõudma enne WTO reeglite järgimist kõigi ta liikmete poolt). Veebruaris saab uuel CFSP kõrgel esindajal Mogherinil täis 100 päeva, mille puhul ta otsustab uuendada Euroopa julgeolekustrateegiat ja parandada EEAS juhtimist. Märtsis saavutatakse kokkulepe Iraani tuumaprogrammi üle, toimuvad valimised Iisraelis, mis palju ei muuda ning algatatakse ENP ülevaatus, mis viib selle poliitika sarnasemaks klassikalisele välispoliitikale ja eemale laienemispoliitikast, mh hüljates meilegi armsa more-for-more põhimõtte. Aprillis võib Venemaa taktikalistel põhjustel näidata konstruktiivsust ja lasta EL Arktika Nõukogu vaatlejaks, või siiski pigem mitte. Mais ei kõssata Idapartnerluse Riia tippkohtumisel Euroopa (tulevase liikmessaamise) perspektiivist idapartneritele. Juunis tugevdab ÜK CSDPd ja EL militariseerib oma piirivalve abimissiooni Liibüas. Juulis tähistatakse võrdlemisi sisutühjalt Helsingi lõppakti 40. aastapäeva. Augustis lõppevad majandussanktsioonid Venemaa vastu, kuna LR ei suuda leida üksmeelt jätkamiseks. Mägi-Karabahhi külm konflikt muutub kuumaks. Septembris näeme hapra rahuprotsessi algust Süürias, Iraani ja Vene toetusel. Oktoobris võtab COM tagasi 2009ndast korratud soovituse alustada liitumisläbirääkimisi ametlikult pika nimega Makedooniaga ja NK nõuab läbirääkimiste katkestamist Türgiga. Novembris üritab EL leida uut algust Bosnia reformiprotsessile ja aastalõpp toob EEASi uuendused ning Euroopa Globaalstrateegia senise Euroopa julgeolekustrateegia asemele.

Blockmansi ennustus on minu maitse jaoks pisut liiga sünge ja jätab osalt kõrvale 2014 saadud kogemused Vene-Ukraina kriisi haldamisel (muide, Ukrainat ta nimega ei mainigi). Aga välispoliitikas on paraku pessimistidel tihemini õigus kui optimistidel. Tuleb üpris rõõmutu aasta?

Järgmine lugemistväärt kommentaar näitab, miks Euroopa kohus otsustas detsembris, et kavandatav EL liitumine Euroopa Nõukogu Euroopa Inimõiguste konventsiooniga ja seega EL seadmise Euroopa Inimõiguste kohtu jurisdiktsiooni alla on EL õiguse vastane, täpsemalt, seab ohtu EL õiguse autonoomsuse. Kommentaari autorite meelest valvab kohus siin (osalt õigustatult) eelkõige omaenda jurisdiktsiooni ja ülimat õigust EL seadusandlust interpreteerida. Ühtpidi pole nagu nagunii probleemi, kuna kõik EL LR on konventsiooni osalised ja põhiõigused EL territooriumil on väga hästi kaitstud. Teistpidi on aga asi EL puhtas südametunnistuses (kas ka EL otsused allutatakse selle konventsiooni ettenähtud kontrollimehhanismidele) ja välispoliitilises sõnumis: EL jutlustab maailmas kõvahäälselt inim- ja põhiõiguste järgimist, ja ei suuda nüüd ise teha seda, mida aastaid lubatud. Kommentaari autorite meelest on Europa kohtu nõudmised nii jäigad, et nad ei ennusta nende täitmist, seega EL liitumist, nähtavas tulevikus.

Lõpetuseks kirjutab mu endine kolleeg Fouere Moldova perspektiividest alanud aastal. 2014 läks moldaavlastel oma EL-iga assotsiatsioonileppe jõustamine no kui mitte valutult (Venemaa kehtestas ikka jõulisi kaubandusmeetmeid), siis vähemalt suurema kärata, kuna tähelepanu on nii üheselt Ukraina sündmustel. 2015 peab Moldova asuma julgete reformide teele, eriti õigussüsteemis ja võitluses korruptsiooniga. Selleks on aga vaja kõigepealt valitsus moodustada ning senine habras Euroopa-meelne koalitsioon ei taha novembrivalimiste järel sellega kuidagi toime saada. Teiseks tuleb uuel valitsusel Fouere meelest käia välja visioon Transnistria probleemi lahendamiseks. Seisukohad ja võimalik nn maandumistsoon on kõigil ammu teada ja kõik osapooled on ka sõnastanud lõppeesmärgi: Moldova territoriaalne terviklikkus ja autonoomne Transnistria selle osana. Protsessi saab aga päriselt liikuma vaid siis, kui Venemaa otsustab seda toetada. Fouere loodabki, et majanduslikult ja poliitiliselt väga keerulises olukorras asuv Venemaa võiks just Transnistria küsimuses nägu kaotamata konstruktiivsust näidata. Tore oleks, aga sedalaadi lootusi on mõlgutatud, avaldatud ja ratsionaalselt põhendatud juba üle 20 aasta. Seni tulemusteta. Aga ka kui Moldova saaks 3-st 2, tegusa valitsuse ja sisepoliitilisi reforme, oleks ka asi.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga