09.12.2012

Paar sõna eeloleva nädala kõige olulisemast konkreetsest teemast, EL loodava pangandusliidu ühtsest järelevalvemehhanismist ehk SSM-ist. Muidugi on 13.-14.12 ÜK laual rida muidki küsimusi, EMU tuleviku raportist EL kaitsepoliitikani. Kuid ainus võimalus jätta EL ja euroala kriisihaldusest samasugune sihipärane mulje, nagu juuni ÜK-st alates, mil suudeti tegelda nii konkreetse kriisilahendusega kui ka pikema planeerimisega, on saavutada otsustav edasiminek SSM-iga.

Selleks tuleb saada lõplik selgus hääletamismehhanismide üle, nagu olen siinsamas kirjutanud. Teiseks see, kuidas suudetakse leppida SSM ulatus – kas kõik euroala pangad või ainult suuremad ja olulisemad. Enne kui normaalse ratsionaalse põhjamaalasena viimast varianti eelistada, peab teadma, et selle õiguslikult siduvas vormis määratlemine, millised ikkagi on olulised ehk suurema kahjutekitamispotentsiaaliga pangad, on neetult keeruline. Pangandusturud on väga erinevad ja samas läbipõimunud, ema- ja tütarettevõtted, filiaalid jm tegutsevad läbisegi jne. EKP nõuabki mingis vormis järelevalveõigust (mis ei pruugi kohe olla sekkumisõigus) kõigi euroala pankade üle. Selle vastu on karmilt DE, kelle jaoks on olulised nii enda regionaalsed hoiukassade võrgustikud kui ka EKP hinnastabiilsuse ehk maakeeli inflatsiooni ohjeldamise funktsiooni pangajärelevalvest lahus hoidmine.

Mitme LR jaoks on SSM otsus nii praktilise kui ka märgilise tähendusega. Praktiline pool on selles, et vastavalt juuni ÜK otsusele on ühtne pangajärelevalve eeltingimuseks pankade rekapitaliseeimiseks ESM poolt. See omakorda on vajalik, et katkestada nõiaring, kus hädas riigid peavad veel andma abi oma pankadele, mis omakorda halvendab nende riigirahanduse näitajaid. Märgiline sõnum on aga veel suurema tähendusega – tuleb abi, tuleb lisaraha võimalus. Pole saladus, et viimase paari aasta EL leitmotiiv “kasinus” on mitmes LR kuulajate trummikile katkemiseni pingutanud. Nüüd küsitakse üha tugevama häälega “solidaarsust” ehk lisa-abi võimalust.

Kokkuleppe saavutamine sõltub jälle peamiselt DE-st, kelle jaoks on viimases lõigus kirjeldatud pinged kriisiaastate jooksul õpetanud, et kehvema olukorraga LR-des tehakse vajalikke reforme ja samme vaid siis, kui tõesti midagi muud üle ei jää. Seega peavad kõik solidaarsuselementi sisaldavad sammud tulema tuntavalt raskelt ning olema tasakaalustatud suurema vastutuse võtmisega tulevaste abisaajate poolt. 12.12, üks päev (või kas peaks ütlema: 5 minutit?) enne ÜK kokku kutsutud ja spetsiaalselt SSM-ile pühendatud ECOFIN peab siis andma vajaliku surve tunde. Loodame, et kõik seda nii ka mõistavad.

EE-le on kogu protsessis esmatähtis olnud hea kvaliteediga mehhanismi loomine, mis aitaks edasi kogu euroala. Teiseks oleme koos mõne teise LR-ga suhteliselt järjekindlalt küsinud, mis saab pangandusliidu järgmiste sammudega. Selles osas on ÜK järelduste eelnõu senisest konkreetsem, hea. Kolmandaks on meie erihuvi olnud, et ka eurot mittekasutavad LR saaks SSM-iga liituda. Või vähemalt et uued süsteemid ei lõhuks seni Läänemere piirkonnas hästi toimivat koostöd finantsjärelevalve alal. Viimasega peaks olukord enam-vähem rahuldav olema. Potentsiaalsetest liitujatest (euroala liikmetele on SSM nagunii kohustuslik) on DK seni avatum tundunud kui SE.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga