09.-10.10.2014

JHA siseosas oli kõige tähelepanuväärsem teravus migratsioonivoogude teema käsitlemisel. Toimus see ministrite lõunal, kus pidi heaks kiidetama ka Gondori kroonikas korduvalt mainitud PRES paber. Kiidetigi, ja isegi muudeti NK järeldusteks, mis poliitiliselt palju tugevam vorm. Aga mõne LR siseministrid olid informaalsel lõunalauaarutelul väga otsekohesed ja karmid: Ei saa olla nii, et EL sees pole põgenike vastuvõtmise, migratsiooniteemadel, solidaarsust. 5 LRDE, UK, FR, IT ja SE võtavad kokku vastu 75% asüülitaotlejatest ja need riigid küsivad, kas teised ei võiks proportsionaalselt, mingi valemi järgi, aidata seda koormat EL-il ühtlasemalt kanda. Muidu, ütles mitu siseministrit eile, peame hakkama tõsiselt mõtlema kogu Schengeni süsteemi tuleviku peale. See on isegi veel diplomaatiline sõnakasutus, vt ka EUobserveri artiklit.

Tegemist on järjekordse ilminguga sarjast, kus mõne akuutse probleemi lahendamiseks ähvardatakse EL põhivabaduste nagu inimeste vaba liikumise piiramisega. Ärevaks teeb, et selles põgenike asjas on sisulist põhjust palju enam kui meile eriti korda läinud Ida-Euroopa töötajate palgadumpingu või isegi roma kerjuste asjas, mida eri ajastutel on eri LRdes kardetud ja üles puhutud. On hea, et EE pole enam põgenike vastuvõtmise koormajagamisele häälekalt vastu. Aga mõned LR on, ja lisaks, varsti võib see teema meil uuesti laual olla nii, et mittevastuolemisest ei pruugi piisata.

JHA justiitsosal kaks andmekaitse teemat. Ühes, riskipõhise lähenemise asjas, saavutati ka esialgne kokkulepe. Tore, sest see on asi, mis EEle tähtis ja meie inimesed on seda Brüsselis tublisti ajanud. Lihtsustatult tähendab riskipõhine lähenemine, et isikuandmed on eri sensitiivsuseastmega, ja seega vajab nende käsitlemine diferentseeritud lähenemist, mille aste siis otsustataksegi selle riski järgi, mis andmete kolmandatesse kätesse sattumine võiks kaasa tuua. Teisel andmekaitse alal, õigusel olla unustatud, ei liigutud kuigivõrd, ega saadudki liikuda. Põhjuseks maikuine Euroopa kohtu otsus, mis ütleb, et teatavatel tingimustel võib inimene nõuda interneti otsingumootorist teatud nende kohta käivate linkide, informatsiooni kustutamist (õigus, mida eestlased kuuldavasti agaralt kasutavad). Õige, aga seal on ju ka sõnavabaduse küsimused – mida ikkagi (digitaal)ajakirjandus tohib kirjutada, avaldada, säilitada? Selle kaasuse lähem analüüs alles käib ja selle asjaga näeme veel peamurdmist, piikidemurdmist, ja mida pikkade koosolekute istumise käigus veel murtakse?

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga