09.09.2013

Juba mitu nädalat erutab meeli EL idapartnerluse saatus, vt näiteks tunnustatud analüütiku Popescu ülevaadet. Idapartnerlus on 2008 ideena välja käidud ja aasta hiljem ametlikult lansseeritud nähtus, mis hõlmab EL suhteid 6 Ida-Euroopa riigiga – 3 Kaukaasia riiki, Ukraina, Valgevene ja Moldova. See on osa naabruspoliitikast, mis on oma olemuselt kahepoolne, tähendades pärast tippkohtumiste poliitilisi kommünikeesid juriidiliselt ikkagi suhteid EL ja iga konkreetse riigi vahel. Veel suvel tundus, et novembri lõpus Vilniuses toimuv idapartnerluse tippkohtumine saab tähistada assotsiatsioonilepete (mille osaks ka ulatuslik kaubandusleping) allkirjastamist või parafeerimist Ukraina, Moldova, Gruusia ja Armeeniaga. Augustis tegi Venemaa aga hoiatuslasu Ukraina suunas, näidates kaubandustõketega seda, mis võib juhtuda, kui Ukraina peaks allkirjastama “enesetapjaliku” lepingu EL-ga. Septembri alguses teatas Armeenia president järsku Moskvas, et soovib kokkulepitud assotsiatsioonileppe asemel liituda hoopis Venemaa juhitud tolliliiduga. Võib-olla oli armeenlastele uudiseks, et mõlemat ei saa, osa kaubandussätetest välistavad teineteist. Venemaa on küllalt selgelt näidanud, et kogu EL retoorika – “idapartnerlus pole suunatud kellegi vastu” jne – pole Moskvat veennud. Kas Euroopaga või meiega, tundub olevat venelaste valik oma endistele kolooniatele.

See on olukord, kus EL end sugugi liiga hästi ei tunne. EL tahab olla armastatud (nii teiste riikide kui oma kodanike poolt) ja suured laienemislained on Brüsselit vist ka veennud, et kõik naaberrahvad armastavadki euroopa teed. EL ei oska hästi võidelda kellegi käe ja südame pärast, Moskva on seda aga sajandeid harjunud tegema, vahendeid mitte eriti valides ja tihtilugu käega piirdudes. Vahenditest rääkides – Armeenia puhul arvatakse kolme mõjutusvahendi kasutamist – gaasi hind, relvatarned Aserbaidžaanile ja tuumajaam. Sarnast meetmete kombinatsiooni on võimalik ette kujutada ka mõne muu idapartneri puhul.

Küsimus on, et mida EL nüüd teeb. Kui veel mõni idapartner lepingust ära kukub, võib asi hakata hapuks kiskuma. Vähim, mida saaks teha, on lubada assotsiatsioonilepingute võimalikult kiiret allkirjastamist ( EL mõistes tähendab selle tegemine aasta jooksul ahvikiirust) ja võimalikult ulatuslikku ja varast rakendamist, veel enne ratifitseerimist 30 parlamendis (28 LR, asjaomase riigi rahvaesindus ja EP). Tegelikult aga tuleks leida (ja ma loodan, et COM praegu sellega aktiivselt tegeleb) veel teisigi hoobasid, just kaubanduse alalt. Muide, ka Armeenia kaubavahetuse maht on EL-ga suurem kui Venemaaga. Sest poliitilisi suuri sõnu me sel teemal EL juhtidelt vaevalt kuuleme. EL läbiv joon on vastumeelsus geopoliitilise sõnavara suhtes ning teades Euroopa sõjajärgset ajalugu ning 28 riigi konsensust nõudvat välispoliitikat, ega see vist ei saagi väga palju teisiti olla. Aga siis on ka raske konkureerida kellegagi, kel sõna “vennasvabariik” väljaütlemiseks kulub alla sekundi ja selle sõna kasutamise otsustamiseks veel vähem. Kogu välispoliitika õnnestumise hindamine algab suhetest naabritega. Praegu on EL naabrisuhetele-suutlikkusele visatud tõsine kinnas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga