09.02.2014

Läinud nädalal laitsid kolm EL-asjadest tihedalt kirjutavat tarka ajalehte oma juhtkirjas seni Euroopa poliitiliste parteide poolt välja käidud või tõenäoliselt välja käidavaid COM presidendikandidaate. Saan neist  – Financial Times, European Voice ja Economist – juurdepääsupiirangute pärast siin viidata vaid viimase oma. Aga paatos on kõigil sama: konservatiivide (tõenäoline) Juncker, sotsialistide Schulz ja liberaalide Verhofstad on kõik eilse päeva mehed, vana taagaga eurokraadid, kes ei suuda tabada aja vaimu ja EL-i õiges suunas reformida. FT pakkus alternatiivkandidaadina muude hulgas LV hiljuti tagasi astunud peaministrit Dombrovskist, (keda toetavad oma partei tippkandidaadiks 3 Balti riigi konservatiivid) ja Economist FR endist rahandusministrit, IMF peadirektorit Lagarde´. Koduse mätta otsast – reedesel seminaril Tallinnas (vt Gondori kroonika 07.02.2014) avaldati samuti autoritatiivselt arvamust, et keegi seni parteide poolt välja käidud kandidaadist COM presidendiks ei saa.

Siin on tähelepanu väärt kolm mõõdet. Esiteks, kogu tippkandidaatide asi võeti just EP poolt selleks üles, et suurendada valimistel osalust ning anda eurovalimistele ka nn nägu. Kordan küll oma skepsist selle üle, kas hr Schulzi ja hr Verhofstadi debatt EE publikumile väga huvi pakuks, ehkki oleksin rõõmus, kui eksiksin. Nüüd aga tundub, et Euroopa erakondadel ei pruugigi õnnestuda vähegi säravamate, intrigeerivate persoonide esiletõstmine. Vähemalt nii arvavad targad lehed. Mis, mööngem, laiade rahvamasside seas väga loetavad pole. Samas, kas Lagarde-Dombrovskis ikka paeluksid televaatajate tähelepanu? On ainult üks poliitika ja see on kohalik poliitika, kõlab tavatarkus.

Teiseks EL institutsioonide vaheline dünaamika. Lissaboni leping ütleb, et ÜK esitab, arvestades EP valimiste tulemusi ja olles pidanud vajalikke konsultatsioone, EPle COM presidendi kandidaadi. Parlament tahtis endale asja lihtsaks teha – siin teile võitnud erakonna kandidaat, palun ta meile “tagasi” esitada. LR, kes peavad end EL ülima legitiimsuse kandjaks, pole seda protsessi kunagi nii üks-üheselt ette kujutanud. Viimase 20 aasta jooksul on selle tasemega personaliotsuseid EL-is tehtud nii, et peaministrid-presidendid on kokku tulnud ja otsustanud, et üks meie hulgast peab nüüd ametisse hakkama. Inimlikult ja poliitiliselt arusaadav. Nn tippkandidaatide asi aga välistab täielikult ametisolevad peaministrid (ja seega eeldatavalt hetke Euroopa parimad, edukamad poliitikud). Ei kujuta hästi ette, et kuskil teatab riigijuht oma kodanikele: Ma lähen teen nüüd Euroopas kampaaniat, katsuge natuke aega ilma minuta hakkama saada; kui hästi läheb, saate must lahti, kui nii hästi ei lähe, tulen ma varsti tagasi ja töötan teie parema elu nimel edasi. Samas, oletame, et ÜKs ei sa kvalifitseeritud häälteenamust EP kandidaat ja otsustatakse esitada keegi teine. Vaevalt saab see sel juhul olla ÜK liige, mõni peaminister. EP näeks seda tõenäoliselt kapitaalse tülikiskumisena ja kukutaks kandidaadi läbi – ei saanud “meie” oma, ei pea ka “teie” oma saama. Asja nii olles on “kellegi kolmanda” (siia alla mahuvad nii Lagarde kui ka Dombrovskis, kuid veel ühe kompromisskandidaadina kuluaarides räägitav LT president Grybauskaite ÜK liikmena ei mahuks) esilekerkimine tegelikult loogiline.

Kolmas ja vähim läbi kirjutatud-mõeldud on sisu pool. Mida siis “vettinud euromägrad” ei suudaks ja väljastpoolt tulijad suudaksid? Mida tuleks reformida? See küsimuseasetus juba ise paneb otsast põlema ka ohulambi. Viimase 20-30 aasta EL integratsioon on siis nagu nii valesti läinud, et nüüd uued inimesed seda parandama peaksid tulema? EE seisukohast mõeldes – laienemine ehk meie liitumine, ühisraha ja Schengen tulevad esimestena meelde, lisaks siseturu tugevdamine. Mis sel pildil siis nii valesti on? Teine vaatevinkel, eriti Junckeri kui euroala rahandusministrite rühma kauaaegse juhi puhul, on euroala kriisi halduse kriitika. Sellega tuleb ehk pisut rohkem nõus olla kui 30 aasta töö kriitikaga. Samas, ega ka EEle pole meeldinud kõik kriisi ajal pakutud fantaasiarikkamad võimalused, mis viinuksid ühel või teisel viisil LR võlakohustuste mutualiseerimise suunas. Economist ütleb õigesti, et Lagarde eviks välispidist pilku, kuna on kaua aega USA-s elanud. Kuid kas Lagarde ikka saaks vabalt ajada Economisti pakutud poliitikat: vaba kaubandus, siseturu lõpuleviimine ja bürokraatia vähendamine? Esimesel teemal läheks tal kohe raskeks omaenda päritoluriigiga, teisel sellesamaga pluss EL suurima riigiga ja kolmandal omaenda ametnikega ja esmapilgul kindlasti üllatavate huvigruppidega. Kas Dombrovskis saaks COM tüürida nii, nagu FT arvab, ehk nagu ta LV kriisist välja tõi? Vaevalt, sellised võtted nagu avaliku sektori kuni 40%-lised palgakärped mujal naljalt ei tööta. Jne.

Kuid konkreetsete kandidaatide esilekerkimine on vähemalt Brüsselit lähedalt jälgivas ajakirjanduses ka mingi sisulisema debati tekitanud. Kuidas see LR kodanikkonna laiade massideni edasi valgub, seda saame veel näha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga