08.06.2014

Soovitan lugeda idanaabruse asjadega väga hästi kursis oleva analüütiku Popescu blogisissekannet Ukraina olukorrast praegu, kus kriisi akuutne faas on kestnud üle 3 kuu. Popescu põhijäreldus on, et Ukraina on osutunud palju vintskemaks, kui oli kardetud (või loodetud). Riik on püsinud välissurve all koos (kui Krimmi, mis võeti otse relvaga ära, mitte arvestada). Lahkulöömist toetab ka  idas ja lõunas väike vähemus, uus president Porošenko sai valimistel selge enamuse kõigis piirkondades. Relvastatud mäss Luganski ja Donetski oblastis pole maha surutud, kuid tema levik on piiratud.

Ukraina edasise sisemise arengu võtmeküsimus on, kas suudetakse loobuda senisest oligarhidel ja nende huvide balanseerimisel püsivast mudelist. Porošenko on ise oligarh, mitu oligarhi on nimetatud rahutute oblastite kuberneriks, mitmed on, rohkem või vähem avalikult uut võimu või vähemalt Ukraina ühtsust toetanud. Selles on nii ohte kui võimalusi – kui needsamad oligarhid olukorra rahunedes tulevad Kiievi valitsuselt nii-ütelda tasu küsima, on asjad halvad. Popescu aga näitab, et peaminister Jatsenjuki valitsus on lühikese ajaga suutnud korda ajada nii mõnegi asja, mis aastaid tegemata. Lisaks saab kasutada Lääne doonorite poolt nõutavat karmi tingimuslikkust, et oligarhide võimutsemist tagasi suruda.

Aga muidugi peab kõigepealt leidma lahenduse relvastatud, Moskva toetatud separatistide sõjategevusele. Kuna Ukraina sõjavägi ei saa suurelt pommitada oma linnu, kus elavad nende oma kaaskodanikud, eeldab sõjategevuse lõpp Moskva toetuse lõppemist. Seda võib Kreml Popescu meelest siduda kas Ukraina soometamise või bosniastamise nõudmisega – neutraalsuse sunni või/ja väga ulatusliku föderaliseerimise sunniga. Kumbki pole Popescu kinnitusel võimalik, seda nii konkreetse geopoliitilise olukorra kui ka Ukraina juhtkonna poliitilise mänguruumi ahtuse tõttu. Seega, kardab Popescu, püüab Moskva muuta Donetski ja Luganski oblastit millegi Transnistria taoliseks. Aga isegi kui need piirkonnad päriselt kaotataks, võib see muuta ukrainlaste Lääne orientatsiooni veelgi tugevamaks. Nagu on juhtunud Moldova ja Gruusiaga. Popescu lõpetab oma loo nii: Ukraina on vastu kõiki ootusi püsima jäänud, nüüd tuleb riik üles ehitada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga