08.03.2015

Soovitan lugeda mõttekoja Centre for European Policy Studies artiklit tööjõu liikuvusest EL-is. Majanduskriisi ajal on palju räägitud, et tööjõu vähene mobiilsus on üks tegureid, mis on majanduskasvu taastumist tublisti aeglustanud, näiteks võrreldes USA-ga. Muidugi jäävad Euroopas võrreldes Ameerikaga alati keele-, kultuuribarjäärid, sugulaste, sotsiaalse võrgustiku puudumine teises LRs, haridussüsteemide erinevused. Aga 10-kordne vahe Ameerikaga on ikkagi natuke palju.

Üldine trend on, et EL sees liigutakse mitte sinna, kus on madalam tööpuudus ehk siis rohkem võimalusi tööd saada, ega ka sinna, kus sotsiaalsüsteemid paremad (vaat nii, Mr Cameron!), vaid mineku põhjuseks on ikkagi peamiselt palgavahe. Avalik arvamus aga näeb nii mõneski LRs tulemise põhjusena soovi sotsiaaltoetusi kasutada. Suurimad rände lähteriigid on BG ja RO, kust “vanadesse” LRdesse 2000-2012 läinud kuni 1,5% elanikest (USA-s elab 3% inimestest mujal kui  osariigis, kust nad pärit). LT number on 1% ja LV, PL puhul 0,5%. Niisiis, Idast Läände veel minnakse, majandusraskustest Lõunast paremas olukorras olevasse Põhja aga peaaegu mitte. Kui, siis ES-st, mujalt väga vähe.

Kui või kuna lahkutakse palga ja mitte sotsiaaltoetuste pärast, siis ei pea jõukamad LR sisemigratsiooni pärast muretsema, vähemalt kuni absoluutarvud on nii madalad. Õigusega muretsevad aga lähteriigid, ka EEs on inimeste lahkumine viimaste aastate avaliku debati põhimuresid. EE eristub teistest vaesematest LR küll selle poolest, et säilitasime (siiski madalamate numbrite juures) lahkujate tõusva trendi ka kriisiajal (FI lähedus?), teistel langes see nähtavalt. Kus aga tõesti paljudele murekoht, on noorte inimeste arvu vähenemine riigiti. Sel on küll ka muud põhjused nagu madalam sündivus jne. Aga diagramm nr 4, mis näitab 15-24-aastaste kodanike osakaalu vähenemist aastatel 2008-2013, vaid 5 aasta jooksul, on asjatundmatule pilgule ehmatav küll. Näiteks LT puhul on vähenemine 17%, LVl 13%. Meie 2% tundub selles võrdluses lausa tühine?

Kirjutajate kokkuvõte on, et EL-sisene mobiilsus ei kasva ka edaspidi hüppeliselt, varemnimetatutele lisaks põhjustena veel rahvastiku üldine vananemine ja ikkagi kuidagi ühtlustuv jõukuse tase EL sees. Järeldus: kindlasti on Euroopale vaja kolmandate riikide tööjõudu. Radikaalseid uusi Euroopa Liidu meetmeid autorid ei soovita. Parandada tuleks seniseid, alates paremast andmekogumisest, keeleõppest koolis, kutsetunnistuste vastastikkusest tunnustamisest jne. Nii et, EL-sisene ränne – kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks – jääb igatahes väikeseks ega ei tundu olevat ka võimalusi selle olukorra kiireks muutmiseks. EL ja LR saavad parimal juhul vaid valmistada oma (noori) inimesi pisut paremini ette tööks ka välismaal, mitte palju enam.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga