08.03.2014

Eile kiitis konservatiivseid erakondi ühendav Euroopa Rahvapartei (EPP) grupp Dublinis heaks Ukraina-avalduse, milles muu hulgas öeldakse, et Ukrainal kui Euroopa riigil on vastavalt Lissaboni lepingu 49. artiklile õigus EL-iga liituda, kui ta täidab liikmesuseks vajalikud tingimused. Suurepärane uudis, millele mõni sõna selgituseks.

Liikmesusperspektiiv, ka Euroopa perspektiiviks nimetatav, on EL liikmesriikide ühehäälne kinnitus, et riiki käsitletakse Euroopa riigina sellesama aluslepingu artikli 49 mõistes. Sellised riigid on praegu Norra, Island, Šveits, Lääne-Balkani riigid ja Türgi. Euroopa kääbusriigid näiteks ei suuda ilmselt täita kõiki liikmesuse tingimusi – demokraatia, turumajandus ja võime kohaldada täiel määral EL õigust ehk acquis’d. Vatikan pole demokraatia, teised ei suuda päriselt kohaldada EL õigust, oma väiksuse juures jne. Teiste puhul on asi peamiselt tahte ja pingutuse suuruses.

Idapartnerluse algusest saadik on nende riikide Euroopa perspektiiv olnud üks lahtisi ja valusaid küsimusi. Siin pole EL riikide vahel konsensust. Rida liikmesriike, EE nende hulgas, on öelnud, et liikmesusperspektiiv motiveeriks idapartnereid rohkem läänelikke reforme tegema ja samas, siin on ka moraalne argument – kui üks riik, üks rahvas, on otsustanud, et tahab saada euroopalikuks, siis kes oleme meie, et võtame endale õiguse öelda, et ei, te ei saa kunagi selliseks saada? Praegu on eriti oluline ka puhtalt poliitiline  sõnum: Kas Euroopa ütleb, et need riigid on meiega või mitte?

Assotsiatsioonilepete läbirääkimistel oli see viimane lahtijäänud küsimus. Meie oleks tahtnud viidet 49. artiklile, teine leer, kõige selgemalt FR, ei tahtnud midagi mainida. Lepingu sõnastus, European state muutus European country’ks ja Gruusia kohta isegi Eastern European partner country‘ks. See omandas tähenduse ka Ukraina siseheitlustes, kus Janukovitši leer sai öelda, et Euroopa ei paku meile midagi, Venemaa aga…

Mis edasi? EPP eilne avaldus oli parteigrupi oma ja selle transformeerumine konservatiivide juhitud valitsuste seisukohaks pole sugugi kindel ega hetkega toimuv asi. Samas, on ikkagi natuke raske uskuda, et eile Angela Merkeli juhitava erakonna poolt heaks kiidetud oluline muutus jääks päriselt mõjuta DE föderaalvalitsuse poliitikas. Aga muidugi pole kõik valitsused ka konservatiivide käes jne, jne. Pakuksin ise, et järgmine vahefiniš on Idapartnerluse Riia tippkohtumine 2015, selle ühisavaldus. Aga kui läheb eskaleerimiseks, Krimmi Venemaaga liitmiseks, järsku läheb konsensuse saavutamine siis isegi kiiremini.

Milliseks kujuneb eilse avalduse mõju avalikule arvamusele Ukrainas, eks seda kuuleme. Selge on, et kui juba Ukraina perspektiivi saab, siis peab ka Moldova kuidagi ka järele tulema, aidatama. Gruusiaga on keerulisem, kaugem koht. Aga geograafiline argument siin täiega ei päde – CY on selle järgi 100% Aasias.

Mis siis saaks, kui EL ühel hetkel saavutab üksmeele neile riikidele liikmesusperspektiivi andmisel? Iga järgmise ringiga on laienemisprotsess aeglasemaks, vaevalisemaks muutunud. Eeldusel, et Ukrainas on stabiilselt Euroopa-meelne valitsus, kes teeb liitumiseks vajalikke reforme 24/7/365, ka siis läheks ülioptimistlikult 20 aastat julgesti, enne kui see riik end EL-vormi saaks. 30 oleks realistlikum, pakuks, koos ajutiste hingetõmbepausidega. Aga kutsuv tuluke meie pool põleks ikkagi – ka kui vaid kergelt hubisedes.

3 thoughts on “08.03.2014

  1. Miks nii pessimistlik? “ka siis läheks ülioptimistlikult 20 aastat julgesti, enne kui see riik end EL-vormi saaks.” Hea tahtmise korral jõuaks nad ka 7-9 aastaga enda poolt asjad valmis.

    • Arvamus täiesti isiklik ja spekulatiivne ning põhineb esiteks Ukraina senisele kodutöö võimele ning Brüsselis tohutult aeglustunud laienemisprotsessi hinnangule. Aga võib minna ka teisiti, tore oleks kui läheks.

Vasta Matti Maasikas-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga