07.04.2016

EE eesistumist ettevalmistav komisjon käsitles mitut õige erinevat teemat, mis tuletab taaskord meelde, kui suur see ülesanne on. 23.02 istungil otsustati (vt Gondori kroonika 23.02.2016), et ELS peab ministeeriumitega läbi rääkima kõrgetasemeliste ürituste arvu vähendamise 12-ni. Said ilusti hakkama, koguni 10 peale. Mis muidugi ei tähenda, et 2 on nagu maast leitud, saba võib valitsuses veel tagasi kasvada ja mõnel puhul on tegu ka mitteametlike NK ühendamisega, mis tähendab pea kahekordselt osalejaid koos kulutustega. Aga siiski vähematega kui eraldi ürituste puhul. Suurürituste korraldamise kohta otsime vastavalt protseduuridele edasi, valikut 5-lt siiski oluliselt ahendanult.

Uus 43-leheküljeline personalistrateegia kiideti pea küsimusteta heaks. Kesksest eelarvest rahastatakse 335 ajutise lisakoha loomist. See olgu siis proportsioonis selle “eesistumiseks võetakse tuhandeid juurde”-müüdiga. Alanud on ka inimeste koolitamine ja esimesed õppetunnid saadud: inimesed ikkagi (arusaadavalt) ei kujuta päris täpselt ette oma tulevast rolli ja teiseks, ekspertidel jääb kohati puudu laiemast vaatest. Lisaks, neetud, on osalemine Tallinnas, kus asendusvõimalused jm suuremad, osalemisprotsent madalam kui Brüsselis! Õudne mõelda, kui veel ministrite koolitamiseni jõutakse.

Minu lemmikseadus, avaliku teenistuse seadus, läheb praeguste kavade kohaselt muutmisele vaid ajutiselt, eesistumise lõpuni ja minimaalselt. Muutustega antakse vabaks neid kohti, kus end oma halvimaid traditsioone järgides oleme seadusega kinni kirjutanud: ametissenimetamist, tööaja piiranguid, lisatasu maksmist. Haljaks osutus elu kuldne puu, aga miks see peaks kedagi üllatama?  Katsugu keegi Brüsselis  ATS-i järgi elada ja töötada, ka nn rahuajal.

Pärastlõunal käis uus Ukraina kolleeg end tutvustamas. Aktuaalseks teemaks muidugi eilne NL rahvahääletus, millest praegu ei saagi keegi rohkem öelda, kui et NL valitsus peab kõigepealt oma töö kodus, ka oma parlamendiga ära tegema ja siis arutatakse asja EL-is ning Ukrainaga. Hämmastust tekitab see aga küll, kuidas sajandeid nii kaubandusele avatud rahvas sellise lepingu vastu on. Vist on aga nii – jättes kõrvale kogu muu, mis alati, ka selle, referendumite puhul kaasas – et rahva toestust on tänapäeval ükskõik kus ükskõik millisele kaubandusleppele raske saata. Mis on kurb ja ka ülimalt ohtlik, mõeldes, kui sügavalt ja tagasipööramatult globaliseerunud tänapäeva maailm on. Ja sellele, kuipalju konkreetselt EE on sellest võitnud. Kirjutan sellest ehk mõni päev pikemalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga