07.03.2016

Hašekit parafraseerides on riigipeadest ja valitsusjuhtidest kujunenud omaette kast, kelle isemeelsusel pole mingeid piire. Samal ajal kui Coreper eile heas usus avaldust sõnastas, olid DE ja NL juhid kuuldavasti koos Türgi peaministri Davutogluga muid plaane teinud. Nii tuligi Davutoglu täna ÜK ette uute ettepanekutega, mis leidsid nimetatud riikide liidrite toetuse. Ostlusnimekiri oli ambitsioonikas – viisavabadus juuniks 2016, 4 peatüki avamine liitumisläbirääkimistel, 3 miljardit eurot lisaks (alates 2018, seni kulutataks esimest 3-e) ning raskesti arusaadav ja ettekujutatav skeem põgenike GR saartelt tagasi Türki viimiseks ja siis iga viidu eest ühe põgeniku Türgist ümberasustamiseks. Selle eest lubas Türgi tagasi võtta kõik ebaseaduslikult GR jõudnud migrandid.

Selle nimekirjaga tekkisid kahte (vähemalt) sorti probleemid. Üks on sisu. EL ei saa niimoodi viisavabadust anda, seal on rida tehnilisi tingimusi ja neil omakorda põhineb kogu protsessi usutavus. Meie ja mitmete teiste jaoks on kohe küsimus ka, et mille pärast Gruusia ja Ukraina siis on aastaid punnitanud? Läbirääkimispeatükke võiks meie poolest avada, aga on väga hästi teada, et CY (ja ka mõne muu) jaoks on see poliitiliselt üliraske teema. 3 miljardi kohta tuleb tõdeda, et Brüsselis on odav kõik, mida raha eest saab, see on kindlasti tehtavaim punkt. Aga mingi 1:1-le migrantide vahetus? EL-il on juriidilised kohustused kõigi ees, kes kohale jõuavad ja asüüli taotlevad. Kuidas ikkagi praktikas näeks välja nende inimeste tagasi viimine (ja enne seda kinni hoidmine)? Lisaks tekkis mitmel LRl kohe hirm, et kas nüüd suurenevad nende kvoodid? Pluss et riigijuhid peavad ikkagi tegelikult olema võimelised ruumist välja tulles selgitama, mis asjaga sai nüüd nõus oldud. Selle skeemi olemus seda küll nii hõlpsalt ei võimaldanud.

Teine probleem on asjaajamine. ÜK eesistuja Tusk käis eelmisel nädalal põhjalikul visiidil regioonis ja kohtus nii peaminister Davutoglu kui president Erdoganiga. Ja nagunii on tema ülesanne ja eesõigus tekste, ettepanekuid esitada, panna ette kompromisse. Sedalaadi kõrvalttulemine (mitte et Tusk oleks olnud täielikus teadmatuses, et ja mis tuleb) ei tekita klubis kunagi midagi peale frustratsiooni. Igatahes, Davutoglu käis oma ettepanekud lõuna kõrvale välja, siis arutas EL seda omavahel ja siis pidas Tusk kahepoolseid kõnelusi muude istuskledes pool päeva üsna tegevuseta. Alles pärast kella 23 koguneti uuesti avaldust arutama.

Kõik Türgi nõudmised olid teksti jõudnud, ka kui osalt pisut pehmendatud kujul. Täiendavaid rahavajadusi arutatakse. Tagasivõtmise ja ümberasustamise skeem hakkaks tööle juba võetud kohustuste raames (loe, kvoodid ei suurene, Türgi peale kasutataks ära 2015 septembris nii-ütelda üle jäänud 54 000-ne varu). Viisavabadus ja peatükid ikka sees. Lisati ka Türgi ammune soov kehtestada Põhja-Süürias turvatsoon (mida pole ilma USA tugeva reaalse toetuseta võimalik teha). Kõik see kuulutati Tuski mandaadiks tema läbirääkimistel türklastega, millest peab 17.-18.03 ÜKle aru andma.

Selleks ei tasunud riigijuhtidel kindlasti kokku tulla. “Basaar” oli kuluaarides enim kuuldud sõna. Aga kasutati ka muid b-tähega algavaid võõrapärase kõlaga sõnu. Töömeetodite ja klubitunde mõttes oli päev kohutav. Kas ja kui kaugele türklastega 10 päevaga jõutakse, pole kindel. Kinnitust sai aga tõsiasi, et ühel kandidaat- (või ka lihtsalt naaber-) -riigil pole kunagi olnud EL peale nii suurt mõju kui Türgil praegu. Ja et rändekriis on närvid väga püsti ajanud ka kunagi rahu ise olnud riigijuhtidel.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga