07.02.2014

Seminar Tallinnas COM, EP, ELAK, ELS ja välisministeeriumi inimestega, teemadeks institutsioonidevahelised suhted muutuste aastal 2014 ja EE eesmärgid selles. Lissaboni leping, mis astus jõusse pea päevapealt samal ajal, kui GRst algas eurotsooni kriis, on andnud võimu juurde EPle. Ja loonud uue institutsioonina ÜK, kes pidi kohe hakkama kriisi lahendama, millist tegevust jätkus ikka 3 aastaks julgesti, 2012 lõpuni ja edasigi. Kas on vaja öelda, et kumbki  peab teist segavaks nähtuseks? Lisaks on kogu EL seadusloomeprotsess ikkagi omamoodi, COM praktikas ainuõigusega algatamisel, NK kui LR esindaja veendumusega, et meie oleme siin kõige tähtsamad ja siis selle õnnetu EPga, kellelt oodatakse LR kokku lepitud tekstide võimalikult väheste muudatustega kinnitamist. See viimane siiski muutub ja näiteid toodi  mitmeid. EP kasvatab suutlikkust eelnõusid sisuliselt analüüsida, kasutab kõiki võimalusi protsessidesse juba varasemas faasis sekkumiseks, COM kui algataja mõjutamiseks jne. Lobistid ja ka kolmandate riikide mitte alati sõbralikud esindajad on samuti EP üles leidnud. Aga parlamendi poolel pole EEl erilist positsiooni paranemist oodata – meile jääb ikkagi vaid 6 liiget, kes esindavad erakondi ning valijaid, kellele Euroopa teemad liiga palju korda ei lähe.

COM usinad ametnikud valmistavad juba ette COM järgmise presidendi ja volinike materjale, mille toel need juulis-septembris-oktoobris EP heakskiidu peavad saama. Kõige olulisem on muidugi presidendi oma – poliitika põhiliinid pannakse paika tegelikult esimese sõnavõtu, esimeste lausetega. Sealt edasi, kust ta ütleb: Kriisist saime üle, nüüd peame edasi minema… Väga tahaks teada, ja juba juulis teamegi, kuidas see lause lõppeb. Kuna volinikukandidaatidel pole reeglina neile pihku pistetava portfelli sisust ehk vastava ala Euroopa poliitikast eelnevat suurt ettekujutust, siis on selge, et eesmärgid, mida nad EPle esitavad, on ametnike omad. Parlament aga valmistab kindlasti ette oma konkreetsete nõudmiste nimekirja, ilma mida lubamata volinikukandidaat heakskiitu ei saa. Nii tööplaan kokku tuleb. Meie huvi on saada oma mõned soovid juba ettevalmistuste käigus plaani sisse, kaasa arvatud need eelnõud, mis võiksid olla vastuvõtmise faasis meie eesistumise ajal 2018.

Spekuleerisime ohjeldamatult ja mõnuga (kogu Brüssel tegeleb praegu sellega, miks siis meie ei tohiks?) ka selle üle, kuidas ametikohad jaotatakse, millised on riikide grupid, kellel ühele või teisele postile nn nõudeõigus,  mis LR millist portfelli võiks himustada ja muidugi ka selle üle, mis võiks EE tulevasele volinikule realistlikult taotletav olla. See sõltub ka tema cv tugevusest, Euroopa tundmisest ja tuntusest Euroopas. Erakondlik kuuluvus sinna juurde.

2 thoughts on “07.02.2014

  1. Ajalehtedest võib lugeda, et Merkeli CDU ja CSU on soovinud uues Komisjonis näha vähem kui 28 volinikku… kuidas sellist võimalust Eesti kontekstis vaadata – kas volinikukandidaadi resümee või euroala liikmestaatuse alusel võiks Eestil olla ka töökohtade arvu vähenemisel šanss oma volinik nimetada?

    • Aeg-ajalt tõstetakse seda küsimust jah ikka ja jälle. [[COM]] liikmete arvu vähendamise nii, et igal [[LR]] poleks enam oma volinikku, sätestas kurbkuulus põhiseaduse lepe. Kui [[IE]] selle paranduse ehk Lissaboni leppe 2008 rahvahääletusel tagasi lükkas, muudeti see säte tagasi, nüüd jääb [[COM]] sama suureks kui [[LR]] arv. Seda saab muuta vaid lepingumuudatusega, mis teadagi nõuab [[LR]] üksmeelt. Minu meelest on küsimus [[COM]] suurusest alati olnud pisut kunstlik. On ikkagi ka juhtimise ja eesmärgistamise küsimus, kuidas 28-liikmeline keham tööle panna. Ja kui kõigil [[LR]] pole enam oma volinikku, siis küllap tahetaks politiseerida mõned kõrgemate ametnike kohad – no ei saa nii olla, et kõigil pole mingit kohta! Lisaks, kujutame nüüd ikkagi ette, et [[FR]]l või [[DE]]l poleks volinikku…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga