06.10.2013

Nädala, kus palju tegemist EPga, lõpetuseks üks viide mõttekoja European Policy Centre analüüsile 2014 eurovalimiste kohta. Mainekad analüütikud Stratulat ja Emmanouilidis otsivad vastust küsimusele, kuidas suurendada EP valimiste osalusprotsenti ja kuidas teha neist valimistest ka tegelikult olulised. Kolm põhisoovitust: Euroopa erakonnad peavad välja panema tõelised tipud oma esikandidaatideks (ehk COM presidendi kandidaatideks). Teiseks, erakondade sõnumid ja teemad valimistel peavad olema selged, pakkuma alternatiive, kuidas kriisist väljuda, ja mitte pakkuma vaid madalaima ühisnimetaja tasemel defineeritud tasapakse mulle. Kolmandaks, peavooluerakonnad peavad pühendunult võitlema müütidega, rünnakutega mõlemalt poliitilise spektri servalt, populistidele argumenteeritult koha kätte näitama. Kõik õige, isegi üllas ja kõigil kolmel rindel tulebki pingutada.

Seesama analüüs näitab aga kirjeldavas osas ka ära, miks nende näiliselt lihtsate asjade tegemine reaalses elus neetult keeruline on. Üleeuroopalise erakonna tippkandidaat, kui tahta tõesti parimat kandidaati, saab ju olla vaid mõni ametisolev peaminister, loogiline. Samas, milline valitsusjuht ütleb oma kodanikele, et kuulge, ma nüüd mõned kuud kandideerin Euroopa pealikuks, teen teistes riikides kampaaniat, suured asjad, saate aru, eks. Ja kui ta siis valituks ei osutu, siis pöördub omade juurde tagasi nagu mees muiste? Sõnumite, poliitiliste valikute pakkumisega on miskitpidi lihtsam. On fakt, et inimesed lähevad parema meelega valima siis, kui valikud on tõelised. Tihti teostub see isikuvalimiste puhul hõlpsamini. Ma kordan aga oma teatavat skepsist (ehkki oleksin rõõmus kui eksiksin) selle suhtes, et kui huvipakkuv ikka on EE valijale härrade Schulzi ja Verhofstadti väitlus? Poliitikavalikutega on EP valimistel aga see oht, et programmid-mõtted võivad küll ilusad olla, aga kui sul pole seadusandliku algatuse õigust ega ole sa ka praktikas see, kes tegelikult poliitikat juhib (seda teevad eriti kriisiajal paraku LR juhid), siis on risk suur, et lubad asju, mida tegelikult teha ei suuda. Populismiga, äärmusparteidega võitlemise keerukus on selles, et poliitikas on rahulolev passiivne vähemus harva vääriliseks vastaseks organiseerunud pühendunud vähemusele (seda pole ma ise välja mõelnud). Lisaks tavatsevad need EL toetuskampaaniad olla nii kole magusalt positiivsed, kiidetakse kõiksugu häid asju, mis Euroopast tulnud, eriti ebausutavalt muide veel konkreetseid rahasummasid, mis Brüsselist saadakse – inimesed aga, eriti kriisiajal, ei tunne, et EL-i raha neid isiklikult aitab. Ammu oleks minu meelest aeg hakata rääkima niipidi, et mis oleks, kui üht või teist Euroopa asja poleks. Mitte hirmutades EL lagunemisega, kuna ähvardamine, eriti ebarealistlik, pole kunagi ilus ja on harva tulemusrikas. Aga põhjust rääkida sellest, mis juhtub, kui mõni Euroopa lõimumise saavutus tagasi keeratakse, on küll. Algaval nädalal hakkavad ministrid JHAl näiteks arutama tööjõu EL-sisesest vabast liikumisest mõnele LR tekkinud probleeme.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga