06.04.2014

Suhetest EPga, täpsemalt, Lissaboni lepingu kehtimise ajal juurdunud seadusandlikust protsessist saab põhjalikult lugeda EUobserveri artiklist. Olen varemgi kirjutanud, kuipalju lisaprobleeme ja paksu verd tekitab ja lisaaega nõuab fakt, et EL-is ei tehta seadusi nii, nagu tavaliselt demokraatlikus riigis.  Algatusõigus on vaid COMl, seejärel eelnõuga tööle hakkav NK peab ennast kõige tähtsamaks, nn omaniku esindajaks ja edasi EPsse jõudes soovitakse, et parlament teksti enam-vähem esitatud kujul heaks kiidaks. Viimase frustratsiooni on kerge ette kujutada ja nii käivitubki läbirääkimiste faas 3 EL institutsiooni vahel, kus tõsise töö kõrval on dramaatikat, jonni, prestiižiajamist kaugelt rohkem kui asi väärt ja Euroopale hea oleks.

Mul endal pole neil nn triloogidel (niinimetatud, sest lepingutest seda sõna ei leia, tegu on mitteametlike kõnelustega) osalemise kogemust. NKd esindab seal PRES, kes äärmisel juhul võtab kaasa järgmise eesistuja, et jätta muljet, et ta pole huvitatud kokkuleppest iga hinna eest – kui mõistlikule kompromissile ei jõua, läheb asi järgmisele üle. Kolleegid, kes seal käinud, ei hoia üldiselt värvidega kokku. Selge, et diplomaatidele, kes esindavad NKd, pole selline seaduseelnõu iga koma üle kemplemine ja prestiiži ajamine nii loomuomane kui poliitikutele, kes EP poolt osalevad – viimastele on aga just see sool leival. Lisafaktor on see, et MEP jaoks on konkreetne triloog, eelnõu, üks ja ainus, mis tal käsil. Coreperi eesistuja käib 6 kuu jooksul läbi kümneid faile. Võitlus on seega ebavõrdne ja nii teeb EP tasa oma puudulikud mõjutusvõimalused varasemas faasis. COM võib aga valida, kas mängib poliitilist täidesaatvat asutust või teeb apoliitilise ametnikkonna näo.

Kas see triloogide praktika on teinud EL seadusandlikust protsessist demokraatlikuma? Vist mitte. Kui läbipaistvust pidada üheks olulisimaks näitajaks demokraatlikkuse hindamisel, siis mitteametlik protsess, suletud uste taga pole teps mitte läbipaistev. Samas, tegelikud läbirääkimised peavad alati kuskil ilma kaamerateta toimuma, ja kui triloogid avada, leitakse mõni uus töövorm. Tuleb loota seda, et kui suureneb EP valimiste osalusprotsent ja seega MEPide legitiimsus, siis väheneb ka nende vajadus koledal kombel seista oma prestiiži eest ja nõuda muudatusi muudatuste endi pärast. Samas, põhikonstellatsioon, mida avalõigus kirjeldasin, ei muutu. Teine asi, mis üha enam – jälle  mitteametlikult – toimub, on EP võtmetegijate varasem kaasamine. Aga (t)öötunde tuleb lugemata hulgal triloogidele kulutada kõigil järgmistel PRESl, ka meil 2018. Praeguse seisuga pole me selleks üldse valmis ja on juba selge, et parlamendisuhetest kujuneb meie eesistumise üks raskemaid asju.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga