05.01.2017

UK meedia ja EL teemasid käsitlev meedia, ka EE oma, kajastas UK alalise esindaja EL juures Rogersi (mu endise hea kolleegi ja naabri Coreperi laua tagant) ametist lahkumist. On üpris erakordne, et üks riigiametnik saab sellise tähelepanu osaliseks. Muidugi, EL ja UK suhetes on erakordne aeg, kõik on ülimalt politiseeritud. Politiseeritud poliitikute ja ajakirjanduse, mitte riigiametnike endi poolt. Mitmed Rogersi lahkumist kommenteerinud praegused ja endised poliitikud on üksmeelel, et tegu on äärmiselt võimeka, EL-i läbi ja lõhki tundva inimesega (1990ndatel töötas COMis volinik Brittani kabinetiülemana), kelle nõu oma valitsusele oli alati ilustamata aus. Soovitan lugeda näiteks peaminister Cameroni endise nõuniku pikemat artiklit, kus Rogersi roll hästi kirjas. Isiklike mälestustena lisan, et, olles ise muide eluaegne rahandusministeeriumi ametnik, ühendas Rogers Briti diplomaatia parimaid jooni – hea teematundmine koos sujuva esinemisega – Brüsseli parimate traditsioonidega: sa pead olema konstruktiivne, kogu aeg lahendusi otsima, mitte mingit oma või abstraktset tõde taga ajama. Iga jeekim oskab öelda välja õigeid asju, fakte; hulka raskem on otsida, välja pakkuda kompromisse – ja kogu EL on üksainus igapäevane kompromiss 28 suveräänse riigi seisukohtade vahel. Rogers mõistis seda igati, tema riigi poliitiline klass vist mitte alati või täiel määral või koosseisus. Lisaks oli Rogers alati täiesti diskreetne – tema ja ta valitsuse suhteid, ta enda isiklikku arvamust võisime vaid väga kaudsete märkide kaudu välja lugeda. Niipalju küll, et loomulikult tegi ta kõik endast oleneva, et UK saaks EL-i liikmeks jääda – see aga tähendas ka raskete läbirääkimiste pidamist oma riigile paremate tingimuste saamiseks – nn Cameroni kokkulepe veebruarist 2016.

Nn Brexiteride poolt  heideti talle ette liigset pessimismi – samas on ta analüüsid osutunud täiesti õigeks, näiteks selle üle, kuipalju järeleandmisi olid teised LRd valmis Cameronile tegema. Eriti vihastas Brexitere tema 2016 lõpus lekkinud memos sisaldunud ennustus, et kaubanduslepingu läbirääkimine ja jõustamine UK ja EL27 vahel võtab aega kuni 10 aastat. Mõned uljad lahkumise toetajad olid lubanud, et kogu tulevikusuhe õnnestub artikkel 50-s ette nähtud 2 aastaga kokku leppida. Kui peab 2 ja 10 vahel valima, siis on selge, et õigus on Rogersil ja mitte. Laialt levis Rogersi lahkumiskiri oma kolleegidele UK alalises esinduses EL juures. Jah, see on pessimistlik ja ka kriitiline oma valitsuse suhtes – mõni nädal enne lahkumisläbirääkimiste käivitamist ei ole riigi suursaadikul aimu, mis positsioonidega, eesmärkidega neid läbirääkimisi pidama hakatakse. Kuid vähemalt sama palju on UK meedias tähelepanu saanud Rogersi soovitus oma kolleegidele, Briti riigiametnikele: “Ma loodan, et te lükkate jätkuvalt ümber valesti-halvasti põhjendatud argumente /… / ja et te ei karda kunagi rääkida võimulolijatele tõtt.” See osa tekitas ka laiema debati riigiametnike rollist. Pole saladus, et Brexiti hääletus, kuna ta oli nii põhimõtteline ja suur otsus, on tekitanud pingeid mitte ainult elanikkonna hulgas (52-48 on siiski väike vahe) vaid tekitanud ideloloogilisi vastuolusid ja süüdistusi ka poliitikute klassi ning ametnike klassi sees ja osalt ka vahel.  Osa poliitikutest süüdistab-kahtlustab ametnikke vastutöötamises või ebapiisavalt aktiivses kaasatöötamises, lahkumist südamega ajavaid ametnikke on väidetavalt raske leida jne. Ka Rogersile heideti ette kohati EL huvide esindamist Londonis ja mitte vastupidi. Selle kohta ütles aga parimini UK välisministeeriumi endine kantsler Fraser: sa ei määra suursaadikuid mitte selle järgi, mida nad usuvad, vaid selle järgi, mida nad teavad. Professionaalsete oskuste, mitte isiklike tõekspidamiste järgi, seega. UK valitsus võttis sedalaadi kahtlused küll kiiresti maha, nimetades Rogersi järeltulijaks kauaaegse, ka Brüsselis EL juures töötanud suursaadik Barrow.

Rogersi kaasus paneb mõtlema ka koduste asjade peale. Selge on, et riigiametnik saab ametis olla vaid kuni tema poolt esindatava valitsuse poliitika ta isiklike tõekspidamistega liiga suurde vastuollu ei lähe. Olen kunagi saadik Warma kohta käivas essees kirjutanud tänapäeva EE diplomaatide privileegist rääkida enamasti oma südametunnistusele vastavat juttu – mõneti erinevalt Pätsi ajast. Laias laastus kehtib meil ka põhimõte, et poliitilistele otsustajatele saavad ametnikud oma professionaalse arvamuse üsna otse välja öelda (siin räägin isikliku, st välisministeeriumi ja osalt valitsuse kogemuse põhjalt, päriselt üldistada ei julge). Mu üks kunagine ülemus armastas korrata (ja vastavalt toimida), et sinu parimad toetajad on need, kes julgevad sulle tõtt öelda. Aga poliitiline otsustamine, riigi juhtimine on nii palju enamat kui lihtsalt analüüsi tellimine (või sallimine) ja siis otsustamine. Eestigi lähiajaloos on esinenud võimulolijaid, kelle jaoks riigi juhtimise põhiküsimus tundus olevat mänedžment. Ei ole, põhiküsimus on inimesed, eriti väikeriigis, kus tuleb ratsionaalselt kasutada kogu olemasolevat oskusteavet, kõiki olemasolevaid asjatundjaid. Meie eelseisev eesistumine EL nõukogus, mis on tohutu ülesanne kogu valitsussektorile, paneb meie tarkust ja harjumusi igas plaanis proovile.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga