04.05.2014

14 FR intellektuaali avaldasid EL tuleviku teemalise manifesti ajalehes Guardian. Ehk tuntuim autoritest on majandusteadlane Thomas Piketty, kelle uus raamat lööb praegu ringkondades ja laiemaltki laineid. Manifest on kantud murest demokraatia vähesuse, EL tehnokraatliku juhtimise ja majanduskriisi pärast, mis pole autorite meelest veel kaugeltki möödas.

Manifest esitab 3 põhiettepanekut. Esiteks euroalal, FR ja DE alustades, ettevõtte tulumaksu miinimummäära harmoneerimine ja selle maksu tulude kandmine, vähemalt teatud osas, euroala eraldi eelarvesse. Sellega kaasneks ka ühehäälsusnõudest loobumine maksuküsimustes. Teiseks, sellesama euroala eelarve ja muudegi valuutaliidu küsimuste arutamiseks tuleks ellu kutsuda EP teine koda, mis koosneks proportsionaalselt elanikkonna suurusega euroala LR parlamentide esindajatest. Kolmandaks, euroala riikide riigivõla vähemalt mingil määral mutualiseerimine. Pole tõsi, et neid asju poliitilistel põhjustel teha ei saa, pole tõsi, et FR rahvas pole sellega nõus, pole tõsi, et kriis on läbi ja EL võib vaikselt edasi tiksuda, ütlevad autorid.

Paraku tundub see manifest kuuluvat eilsesse päeva. Ja mitte seetõttu, et ta on kaunis vasakpoolsest ideoloogiast kantud. Peamiselt sellepärast, et – mitte et ma selle üle isiklikult rõõmu tunneksin – ta ei arvesta kriisi tagajärjel muutunud avaliku arvamusega, sellesama demokraatliku arvamusega Euroopas, mida manifesti autorid ise väidavad tundvat. Sellised kiire tihedama lõimumise kuulutused lõppevad kardetavasti 25.05 EP valimistega, kus eurovastastele jõududele ennustatakse suurt edu. Pärast valimistulemuste äraseedimist ja kombekohast nn leinaaega võib oodata realistlikumaid tulevikuvisioone.

Kõne all oleva manifesti ettepanekute peamine nõrkus on euroala ja eurot mittekasutavate LR liiga radikaalne eristamine. Praeguses Euroopa atmosfääris toob ainuüksi see kaasa sellise kisa, mis tõenäoliselt summutab kogu asjaliku debati. Teiseks, maksuküsimused on õige mitme LR jaoks nii elulised riikliku suveräänsuse tunnused, et ühehäälsusest loobumist ma küll ennustada ei julge. Kolmandaks, miks luua veel üht proportsionaalset parlamentaarset kehandit, kus suured tunneksid end suurtena ja väiksed, ja-jah, pisikestena? Neljandaks, riigivõla mutualiseerimisele kutsujad poleks vist nagu näiteks DE ühiskondlikku debatti ja põhiseaduskohtu protsesse üldse jälginud. Kokkuvõttes – manifesti autoritel on kindlasti siiras mure Euroopa pärast ja jagub neil ka intellektuaalset tulejõudu. Realistlikke ettepanekuid manifestist aga naljalt ei leia.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga