03.01.2016

Aastaalguse puhul riputan siia täies tagasihoidlikkuses oma kõne, mille pidasin 30.11 meie tulevase eesistumise sisuinimeste ehk Salve esimesel kokkusaamisel. Võtab kokku mu ettekujutuse (ja meeleolu) sellest, kus me praegu oma ettevalmistustega oleme. Eesistumise alguseni, tuletan meelde, on jäänud kriips alla kahe aasta.

 

Usun, et enamus teist on näinud suurepärast Eesti filmi Malev? Seda stseeni, kus eestlaste vägi hakkab suure vaimustuse ja kisaga vaenlasele vastu jooksma… väsib siis aga poolel teel ja vajub jõuetuna rohule? Ma möönan, et meie EL-eesistumise ettevalmistuste käigus on mul aeg-ajalt hirm peale tulnud, et äkki läheb meil ka sellega nii. Alustasime 2012, kuus aastat ette. Tänaseks on eesistumiskomisjon vastu võtnud 183 otsust, korda, statuuti – üks iga eesistumisaja päeva kohta. Juba praeguseks; ja tööind komisjonil ei rauge, nagu selle esimees Heiki Loot teile just rääkis.

Aga õige ka, et me sellesse nii tõsiselt suhtume. Eesistumine EL nõukogus, suupäraselt eesistumine Euroopa Liidus on suurim rahvusvaheline ülesanne, mida Eesti riigil oma uuel iseseisvusajal teha on tulnud ja loomulikult tuleb see sooritada hiilgavalt. Hoolimata sellest, et koalitsioonilepingust jäeti sõna „hiilgavalt“ välja.

See ülesanne on aga neetult raske. Oleks ka siis, kui EL-is oleksid asjad korras. Aga pole. Harva juhtub, et poliitik tunnistab, et olukord kehvake; ja kui kord tunnistab, siis peab asi tõesti hull olema. Kui Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker 09.09.2015 oma Olukorrast-unioonis-kõnes tõdes, et EL-il pole praegu head ajad, usume siis teda, paraku.

Euroala kriis näitas senise integratsioonimudeli nõrkusi. Lühidalt öeldes: Tehakse miinimumharmoneerimine, vaid see, mis absoluutselt vajalik. Kuni asjad on enam-vähem hästi, majandus kasvab, siis ei pöörata suurt muule tähelepanu. Kui siis midagi viltu läheb, on üllatus suur. Muidugi sai EL euroala kriisiga kuidagimoodi hakkama, aga struktuurseid nõrkusi päriselt kõrvaldatud pole.

Ukraina kriisile, täpsemalt öeldes, Venemaa agressioonile reageerimine läks EL-il isegi hästi. Ka kui Eestis tundub, et vähe ja hilja, siis välispoliitikat tundvate inimeste diagnoos üle maailma on, et EL-i reaktsioon oli jõuline ja ühtne. Tore, aga ikkagi paljastas selle kriisi haldamine ühtse välispoliitika nõrgad kohad ning EL ühistunde nõrkust.

Praegune rändekriis on kahest eelpoolnimetatust veel hulka hullem. Kuna liikmesriikidel on selles asjas väga erinev ajalooline kogemus ja erinevad probleemid – on rinderiigid, transiidiriigid, sihtriigid, liikmesriigid nagu Eesti, kus kriis avaldub peamiselt vaid selles, et Brüsselist karjutakse – siis on EL solidaarsustunne suuremas ohus kui vähemalt meie liikmesusajal kunagi varem. See mõjutab arusaadavalt väga ka atmosfääri, keskkonda EL-is ja Brüsselis eriti.

Aga kõige olulisemana: nimetatud suured kriisid on halastamatult esile toonud tõsiasja, et Euroopa Liidu kursilhoidmiseks, kooshoidmiseks on vaja kõigi liikmesriikide aktiivset panust. Saksa-Prantsuse mootor ei vea enam üksi välja. See oleks pärast suurt laienemist küllap igal juhul nii, liikmesriike on lihtsalt nii palju rohkem saanud. Aga mitmes asjas, näiteks euroala tuleviku üle, on nende kahe EL-suurriigi seisukohad lihtsalt nii erinevad.

Eesti aga ei saa veel päriselt hakkama oma vajaliku, aktiivse rolli väljamängimisega. Meid kammitseb nähtus, mida ajakirjanik Märt Kivine juba 12 aastat tagasi nimetas Väikseima liiduvabariigi kompleksiks. See avaldub peamiselt 2 asjas. Esiteks, me ei usu, et meist võiks suurt midagi sõltuda. Teiseks, järelduvalt, peensusteni tegeleme me vaid endale korda minevate teemadega. Me ei võta vaevaks tunda läbi ja lõhki kõiki arutusel olevaid küsimusi, me ei loe kõiki eelnõusid viimseni läbi, me ei mõtle läbi, milline on teiste liikmesriikide positsioon, mured.

Pole vist vaja öelda, et eesistujal see luksus puudub. Eesistuja peab olema detailideni kursis kõigi eelnõude ja küsimustega, teadma iga liikmesriigi erimuresid ja uskuma seejuures, et just temast sõltub selle konkreetse eelnõu ja seega ka Euroopa Liidu tulevik. Sellega hakkamasaamine, see suhtumise muutus saab meie jaoks olema väga raske.

Tahan õiendada kaks vale-eeldust eesistumiseks valmistudes. Esiteks see, et ähh, kõik on hakkama saanud, Läti ja Leedu ja… saame ka meie! Vale. Läti sai hakkama jah, ja väga hästi sai, aga see ei anna mingit alust eeldada, et ka meie peame saama. Üks asi, mida ma diplomaatias olen õppinud, on, et ära kunagi eelda midagi. Never assume anything.

Teine on arvamus, et eesistumist, EL-tööd üldse, saab teha Eesti moodi, omaenese tarkusest. Mille viimase aja näiteks on arvamus, et kui on valitsuse otsus ja Riigikogu toetus taga, siis milleks Euroopa õiguse üle Euroopa Komisjoniga konsulteerida? Nii paraku EL-is ei saa, nii paraku EL-i mõista ei saa. Parim iseloomustus EL-i kohta, mida mina olen näinud, pärineb hispaania mõttekodalase Jose Torreblanca sulest ja kõlab umbes nii: EL on nähtus, mis teoorias ei tohiks toimida, aga praktikas ometi töötab. Jumala õige. Kui vaadata kõiki EL lepinguid, õiguslikku raamistikku, kordasid jne, siis ei tohiks see asi töötada. Kui aga tahe on, leitakse alati lahendus, õiguslik alus ja viis, kuidas edasi minna.

Siit õpetus ka meile, kui eesistumiseks valmistume: Euroopa Liitu pole võimalik teoreetiliselt tundma õppida, end raamatute järgi või kuskilt kaugelt ette valmistada. Euroopa Liit on Brüsseli insider´ite business. Ilma Brüsseli kogemuseta pole EL-i võimalik päriselt mõista. Siit tulen ühe oma „lemmik“näite juurde: Üks Eesti ministeerium on 11 liikmesusaasta jooksul suutnud Brüsselist, alalisest esindusest läbi roteerida 5 inimest. Kellest 3 ei tööta enam selles ministeeriumis. Eesistumise ajal on neil praeguse seisuga ainuüksi Brüsselisse 7 inimest planeeritud. Kust need inimesed tulevad – faile ja Brüsselit tundvad?

Brüsselis löövad läbi inimesed, kes suudavad väga kiiresti läbi töötada suuri tekstimassiive. Pole sugugi haruldane, kui saad õhtul kell 8 õigemitmeleheküljelise teksti, mille kohta pead hommikul kell 9 olema valmis arvamust avaldama. Veel enam, ka parandusettepanekuid esitama. Eesti tööharjumused on sellest mõnevõrra erinevad. Hullemgi, eri ministeeriumitel, eri asutustel Eestis on kah erinevad tööharjumused ja –kultuur. Nägime seda mitmeaastase eelarveraamistiku läbirääkimiste käigus, näeme seda praegu rändekriisi haldamise käigus, näeme seda iga suurema teema puhul, kus mingigi horisontaalne mõõde. Meil on kapitaalselt erinevad harjumused infovahetuse kiiruse, tiheduse, mahu üle. On selge, et eesistumise lähenedes peame mõtlema ka oma tööharjumuste korrastamisele, ühtlustamisele.

Eesistumine on diplomaatiline, mitte bürokraatlik harjutus. Diplomaatias aga, kui tsiteerida kauaaegset EL diplomaati Robert Cooperit, on suhetel suurem tähtsus kui aktsioonidel. Õige. Kui sa ei tunne oma vestluspartnerit, siis kulutad sa aja ja sarmi, mida peaksid kasutama oma asja selgitamiseks, hoopis enda tutvustamiseks. Seega, kui enne ütlesin, et Brüsselis löövad läbi tekstimassiividega edukalt tegelejad, siis Brüsselis päris edukas olemiseks on vaja ka iga päev kellegagi lõunat (ja soovitatavalt ka õhtust) süüa. Meil endal on hea näide Henrik Hololei näol olemas.

Diplomaatilise maailma toimimise kohta on ühe hästi tabava asja öelnud Jürgen Ligi. Vastates Riigikogu soovile osaleda detailselt Euroopa Stabiilsusmehhanismi otsusetegemises ütles ta nii: Rahvusvahelises poliitikas toimub kõik väga kiiresti, väga tehniliselt ja võõrkeeles. Jumala õige. Sellega kaasas püsiminegi on meile väga raske ülesanne. Eesistuja peab seda protsessi nendes tingimustes aga juhtima. Meil pole selleks ka eeldusi, me pole, nagu öeldakse, EL-i sisse sündinud. Siin on asutajaliikmetel ja võib-olla esimese vooruga liitunutel oma tugev eelis, vähemalt mina tunnetan seda küll Brüsselis pidevalt.

Kui geenius olla 99% tööd ja 1% õnne, siis diplomaatias on edu valem: 99% kodutööd ja 1% … olgu siis… Õnne. Improvisatsiooni. Isikliku sarmi. 99% kodutööd tähendab jälle meie tööharjumuste muutmist. Kodutöö ei ole ju vaid teksti läbilugemine, see on kõigi liikmesriikide seisuskohtade ja mure tundmine, lahendusvariantide, parandusettepanekute väljamõtlemine ja eelnev kooskõlastamine asjaomastega, keda sa pead hästi tundma ja nii edasi ja nii edasi.

Paneme need asjad kokku. Kodutöö, teemade tundmine. Brüsseli kogemus, 28 liikmesriigi esindajate ja seisukohtade tundmine. Võime töötada väga kiiresti, väga tehniliselt ja võõrkeeles. Suhete võrgustik. Praegu, novembris 2015, tundub küll suurt imet vaja olema, et me kõige sellega hakkama saaksime.

Aga imesid sünnib. Eile, kui lendasin hilja õhtul Brüsselist Tallinna poole, ja hakkasin just tänast ettekannet mõtlema, andis kapten teada, et vasaku parda taga on virmalised. Tuled salongis kustutati ära ja tõepoolest, seal nad olid, terve taevarand veikles rohelises. Täielik ime.  Teie, Eesti avaliku teenistuse creme de la creme, suudate ka kindlasti imesid korda saata. Teid vaadates on lihtne liikuda skaalal Appi, me kukume läbi-poolelt Järsku ikka saame hakkama-suunas.

Geniaalne džässmuusik Charlie Parker on öelnud: Master your instrument, know your music, and then forget everything and just play. Eesistumine on just selline asi, kus tuleb end ülihästi ette valmistada, ära teha kõik see, millest ma siin rääkisin ja veel palju muud… ja siis on meil lootust, et 1. jaanuaril 2018 võime kõik muu unustada ja lihtsalt mängida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga