02.09.2014

[[PL]] peaministri Tuski valimisest [[ÜK]] eesistujaks, selle tähendusest soovitan lugeda Varssavi mõttekodalase Parkesi analüüsi. Peamine järeldus, oluline ka teistele regiooni riikidele, on, et see ametissenimetamine sümboliseerib Kesk- ja Ida-Euroopa nn salongikõlbulikuks saamist. Lääne-Euroopa vanemate demokraatlike riikide veendumust, et postsovetlikud ühiskonnad on nüüd omadega nii kaugel, et nende poliitikute kätte võib usaldada EL 28 riigi vahelise konsensuseotsimise. See pole sugugi enesestmõistetav. Ka kui idaeurooplased on juba ammu tõestanud end näiteks efektiivsete, julgete reformijatena. Aga mitte konsensuseleidajatena – põhjuseks nii üheparteisüsteemi mälestus kui ka kiire üleminekuaja tohutu dünaamika, kus kõigi kaasamiseks lihtsalt aega polnud. Parkes ütleb, et [[PL]] ja Balti riigid toodavad praegu EL kõige andekamaid poliitikuid (eks [[COM]] järgmises koosseisus saab näha) ja me ei vaja mingit tasakaalustamist, kvoodisüsteemi oluliste kohtade saamiseks.

Poolakast juhilt oodatakse EL tugevdamist, klassikaliste riikluse elementide toomist uniooni. Põhjuseks see, et [[PL]], Ida-Euroopa üldse, tunneb end haavatavana julgeoleku, energeetika jm vallas. Vastutasuks ollakse valmis riikliku suveräänsust loovutama (tegelikult jagama). Siin on aga see konks, et muud, eriti lääneeurooplased, aga ka näiteks [[HU]] praegune valitsus, pole praegu selle suveräänsuse jagamisega sugugi nõus. Lisame sinna [[UK]] probleemi ehk teatava kompetentside tagasikeeramise, vähemalt sellise näivuse loomise vajaduse – ja saame kohutavalt põneva akadeemilise ning ülimalt praktilise poliitilise küsimuse: kuidas idaeurooplane, kelle instinktiks on EL tugevdamine, liikumine liitriigi poole, saab juhina hakkama unioonis, kus ka olemasoleva säilitamistki saaks praegusel ajal juba saavutuseks pidada?