02.04.2019

Iga-aastasel õppereisil Brüsselis koos välisministeeriumi Euroopa osakonna ja ELS-i juhtkonnaga. Kohtumised COMs ja NKs. Peateemad strateegiline agenda, ränne ja CFSP. Ja Brexitist päris mööda ei praegu ka kuidagi.

20.-21.06 ÜK annab COM järgmisele presidendile üle nn strateegilise agenda ehk teemade ja tegevussuundade loetelu, millega EL järgmisel 5 aastal LR juhtide ehk EL tähtsaimate otsustajate meelest tegelema peab. Seda mõjutavad järgmised viimastel aastatel toimunud muutused:

1. Globaalne kontekst, Hiina tõus igas mõttes ja Trumpi USA, mis võib jääda üsna trampilikuks ka pärast ta enda ametist lahkumist. Lisaks rändesurve. Need tegurid on pannud EL senisest palju tõsisemalt mõtlema oma rollile ja oma huvidele. On selge, et EL DNA-s on reeglitepõhise maailmakorra kaitsmine – ehk nähtavaim on see praegu kaubanduse vallas, aga ka rahvusvahelise õigusest kinnipidamisel, ka meie kodule üsna lähedal. Lisaks on EL eriti rändekriisi hallates muutunud hulka reaalpoliitilisemaks – näideteks rändelepe Türgiga 2016ndast või lepped ja koostöö rände lähte- ja transiidiriikidega nagu Liibüa, Maroko, Niiger jt. Niisiis on strateegilise agenda EL globaalse rolli osas oodata vähem maailma parandamist ja rohkem oma valgustatud huvide esiletoomist ning kõigi välispoliitika vahendite – arenguabist kaubanduseni – kasutamist nende edendamiseks. Siin on oluline mitte lendu minna ja hakata rääkima EL armeest, kõvast globaalsest jõust ja ka strateegilisest autonoomiast jne. Vaid kasulik on meeles pidada, et maakera kumeruse taha CFSP naljalt ei paista, COM kompetentsid nagu arengupoliitika, kaubanduspoliitika, aga küll.

Ja muidugi on hea meeles pidada, et eriti kui sul sõjalaevu pole, algab su välispoliitika naabritest. Fakt on ent siiski, et edasise laienemise käsitlemine strateegilises agendas saab olema väga tõsiste arutelude teemaks, ennustan, et ka riigijuhtide tasandil.

2. Vajadus valmistuda tuleviku majandusmudeliks. Viimastel kuudel on DE ja FR algatusel käivitunud eriti jõuline debatt või nõudmine EL tšempionideks, tööstuspoliitikaks jne. See on aga vaevalt lahendus. Tootmise ja teenuse poliitika mõttes lahushoidmine on tänapäeval üsna vaevaline ettevõtmine. Lisame siia EL siseturu (välja arvatud digiturg) nõrgukese arengu viimastel aastatel, eriti teenuste vallas, kogu majandust läbivalt läbiva digitaliseerimise, tehisintellekti tõusu, kasvõi 5G ja saame vajaduse kogu asi korralikult läbi mõelda. EL institutsioonidel, peaasjalikult COMl selleks tööjõudu ja intellektuaalset võimekust on. Majanduse homset (tegelikult tänast) mõjutab tugevalt kliima soojenemine. Neidki poliitikuid, kes sellesse ei usu, mõjutab kliimasoojenemisega võitlejate üha tugevam ühiskondlik surve. Kliimaküsimusi ei saa majanduslikus mõttes aga käsitleda energiaküsimustest eraldi. See teemavaldkond jääb aastateks või pigem -kümneteks.

3. Vajadus rohkem rääkida, selgitada, kaasata. Ma pidasin 2016 Bratislava deklaratsioonis sisaldunud viidet oma otsuste parema selguse vajadusele liiga lahjaks tunnistuseks, et midagi on EL-is ka valesti tehtud-läinud. Tegelikult aga on EL tegevuse kodanikele kordaminevust sest Brexiti rahvahääletuse järgsest šokist alates arvestatud üsna suurel määral. COM on oluliselt parandanud oma kommunikatsioonitööd, rändekvootidega sarnaseid halbu üllatusi pole Brüsselist enam tulnud jne. Selle joone jätkamist manifesteeritakse strateegilises agendas kindlasti.

Mida see EE jaoks tähendab? Ka meie valitsus peab 09.05 mitteametliku Sibiu tippkohtumise (sest just seal antakse juuni ÜK peaproov) aruteluks välja tulema oma selgete seisukohtadega, soovitavalt kirjaliku panuse vormis. Mitteametlikud arutelud juba käivad. Nagu Gondori kroonika lugejad teavad, pole EEl enamikus nimetatud küsimustest raske reljeefset seisukohta kujundada. Diplomaatias on aga õigete asjade mahaütlemisest vähe. Peab ka liitlasi otsima, oponentidest aru saama (ilma selleta nendega vaidlemine ei õnnestu) ja taktikat valima.

Ränne. EL on alates kriisi puhkemisest rände alal tohutut edu saavutanud. Irregulaarsete immigrantide arv on alla 10% kriisiaasta 2015 tasemest, mitme lähte- ja transiidiriigiga (näiteks Türgi, Niiger) on sõlmitud laiapõhjalised lepped, mis, eriti esimene, lähevad EL-ile küll kena kopika maksma, aga Brüsselis on odav kõik, mis raha eest saab – ja eks ütle ka need poliitikud, kelle jaoks “ränne” lausa sõimusõna, et selle ilminguga tuleb võidelda seal, kus ta tekib. 10 000-se koosseisuga EL piiri- ja rannavalve loomine aastaks 2027 on kokku lepitud, jne, jne. Aga avalik narratiiv ütleb jätkuvalt, et rände haldamisega on EL-is väga halvasti, kuna üht ühtse asüülisüsteemi ehk Dublini süsteemi reformi elementi, koormajagamist kriisiolukorras, pole suudetud kokku leppida.

Seega on uue COM ajal vaja võtta arukalt pinge maha koormajagamise teemalt. Kõik teavad, et kohustuslikud ümberpaigutamise kvoodid tööle ei hakanud, neid enam ei tule. Aga ei saa ka nii olla, et (kriisiolukorras) ühed LR võtavad põgenikke vastu ja teised väga ei panusta. Ennustan, et tulevane kohustuslik solidaarsus (mis, olgu korratud, ei tähenda kohustuslikke kvoote), mitteümberpaigutajatele kindlasti odavaks ei kujune. Aga – mis on see %% meiesuguste meeste man, nagu kirjutas O. Luts! Teiseks on rände välismõõde tulnud et jääda. Piiride kinnisaamine eeldab pidevat koostööd vähemalt kõigi naaberriikidega, kohati ka eetilistele küsmustele reaalpoliitiliselt vastates, nagu Liibüa puhul.   Järgmisest MFFist tuleb kindlustada mitte ainult rändehalduse piisav rahastus, vaid ka EL raha kasutaminse piisav paindlikkus – ei saa olla nii, et kogu arenguraha programmeeritakse 7 aastaks ära ja ettenägematuks ja EL poliitiliste huvide toeks peab COM mütsiga mööda LR käima. Ja muidugi peab tugevalt töötama lähteriikidega, et nad oma asüüliõiguseta kodanikke tagasi võtaksid. See aga nõuab EL poolt samuti rahalist panust pluss teatavaid seadusliku rände kanaleid – ilma selleta pole lähteriikidel huvi meid aidata.

Brexit? EP vahetas lõpuks ometi välja võimaliku (ent ikka veel vähetõenäose) leppeta lahkumise puhuks tehtava UK Schengeni viisavabasse nimekirja kandmise otsuse raportööri ja kokkulepe parlamendi ning NK vahel sündis. Ärge arvake – viisavabadus pole miski, mis tuleb automaatselt, on lähteseisund. Vaid vajab igakordset kaasotsust EL seadusandjailt. Nüüd siis vähemalt selles asjas selgus käes, viisakohustust ei tule mingil, ka kõige hullemal juhul.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga