02.02.2014

Soovitan lugeda idapartnerluse ja Ukraina hetkeseisu kohta säravat esseed maineka mõttekoja Centre for European Policy Studies analüütikult Emersonilt. Kõigepealt küsimus, kes on Vilniuse fiaskos (autori hinnang, mina sellega päriselt ei nõustu) süüdi? EL kindlasti, kuna kogu naabruspoliitika kontseptsioon, mis nõuab naaberriikidelt sadade EL õigusaktide ülevõtmist (Ukraina assotsiatsioonileppe järgi selliseid 368) pelgalt kaubanduslepingu eest, pole lihtsalt piisav motivaator. Autor tsiteerib president Ilvest, kes korduvalt öelnud, et EE poleks kindlasti selles ulatuses EL õiguse harmoneerimisega nõustunud, kui tee lõpus poleks säranud liikmesuselubadus. Lisaks on idapartnerid nii erineva majanduskeskkonnaga, näiteks Gruusial see väga liberaalne. COM läbirääkimiste meetod oli aga nn autopiloodi oma, kus lihtsalt nõuti sektorite kaupa EL õiguse ülevõtmist. Edasi näitab autor Venemaa suhtumist ENPsse, selle algset ignoreerimist ja siis äkitset geopoliitilist “ärkamist” Moskvas, mida seob Putini kolmanda presidendikssaamisega  2012. Kogu jutu Ukraina assotsiatsioonileppe negatiivsest mõjust Vene majandusele tõestab autor täielikuks jamaks. WTO reeglid kehtivad mõlemale ja EL kaupade vool Ukraina kaudu Venemaale pole lihtsalt võimalik. Lisaks tolliliidu kahjulik mõju Venemaale endale. Siin pole iseenesest midagi uut, viimased 20 aastat on Läänes kõik teadnud, kuidas Moskva protektsionism, mõjusfääride taastamise katsed, nafta ja gaasi poliiitilise relvana kasutamine, on Venemaale kahjulik. Aga ei saa õpetada üht suurt riiki toimima selle vastu, nagu nende endi meelest parem on.

Edasi kirjeldatakse üksikasjalikult Armeenia ja Ukraina assotsiatsioonileppest välja surumise protsessi (jälle näidates selle mõttetult kõrget hinda Moskvale).

Kuidas edasi? Kõigepealt peab EL ületama Rubico ja andma kahele assotsiatsioonilepet soovivale idapartnerile, Gruusiale ja Moldovale, liikmesusperspektiivi. ENPl on aeg muutuda normatiivsest (naabrid täitku neid ja neid reegleid!) geopoliitiliseks. Sellega saab muidugi vaid nõustuda. Kuid seda debatti isegi algatada on EL sees neetult raske. Vaatame, mida toob 10.02 FAC arutelu. PL välisminister on teema igatahes taas teravalt tõstnud. Ukraina puhul ei näe autor, et praeguse presidendiga oleks võimalik kuidagi mõistlikult edasi minna. Küll soovitab ta EL-il, kui tõsised kõnelused Kiieviga taastuvad, vaadata uue pilguga üle teatavad keskkonnanõuded metallurgiatööstusele ja mõned põllumajandussektorid, kus EL ehk liiga karm olnud. Kui opositsioon on võitnud Ukraina järgmised presidendivalimised (see on ajaline, mitte tingimuslik “kui”), tuleks ka Kiievile anda liikmesusperspektiiv.

Mida teha Venemaaga? Eriti midagi, kuna või kuni Moskva lähenemine on, et kõigepealt viia lõpule tolliliit ja siis hakata seda juhtides Brüsseliga edasi rääkima. Sellel kontseptsioonis on aga fundamentaalseid valearvestusi, alates sellest, et mõni tolliliidu liige ei kuulu WTOsse ja EL-il on praktikas võimatu sõlmida vabakaubanduslepinguid selliste riikidega. Ja tegelikult on raske rääkida ka mingist ühisest majandusruumist (venelaste praegu retoorika) Venemaaga, kui tema õigusriigi olukord, konkurentsivõime ja finantsturgude efektiivsus on nii madal, nagu ta parajasti on. Nende asjade parandamine peaks jällegi olema esmajoones venelaste endi huvides. Tolliliidu asemel soovitab autor EL-il hoopis teravdada pilku Kesk-Aasia suunas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga