01.11.2015

Neile, kellele tundub, et praegune rändekriis pole midagi nii hullu, võiks mõttekoja ECFR analüütiku Janningu artikkel kriisi mõjust EL ühtekuuluvusele silmiavavalt mõjuda. Seni või tavakäsituses on tundunud, et integratsiooni, läbipõimumise süvenedes tugevneb ka ühtekuuluvuse tunne ja suureneb EL võime koos tegutseda. Kõik see – nagu ka euro toodud plussid – kehtib tegelikult vaid siis või seni, kuni asjad edenevad hästi, pole suuremaid probleeme. Nüüd, mil rändekriis on [[LR]] ette toonud väga tõsiseid ja iga riigi jaoks vähemalt pisut erinevaid probleeme, ilmneb, et EL ühtekuuluvuse tunne pole sugugi nii tugev, et ühtne tegutsemine, ühiste vastuste otsimine neile probleemidele oleks kuidagi automaatne või garanteeritud või isegi esimesena pähetulev võimalus.

Praegu on piisanud ühe [[LR]], [[GR]], võimetusest ühiseid asüülireegleid, Dublini määrust, täita (Janning nimetab olukorda selles riigi küllap tabavalt valitsemise kriisiks, governance crisis), et kogu süsteem tegelikult kõlbmatuks muuta. Janning jätab selle küll otse ütlemata, aga kas peab siis olema nii imestunud, kui teised [[LR]] ei taha ühe tegematajätmisi omalt poolt kvootide heakskiitmisega hüvitada? Peab siis või ei pea, aga hääletus ja vastumeelsus kvootide üle on jätnud omavahelise solidaarsuse puudumisest palju tugevama mulje ja tunde, kui Brüsselis igapäevaste arutelude seest  tegelikult paistis. Aga Janning osutab ka tabavalt, et needsamad pagulaste ümberjagamist vastustanud Ida-Euroopa [[LR]] hakkavad kohe pidama ka teist mobiilsusega seotud võitlust, inimeste vaba liikumise eest, [[UK]] referendumi kontekstis. Pole lihtne võitlus kahel üpris vastandlikul rindel.

Teiseks näitab see kriis, kuidas Euroopa väärtused – avatus, tolerantsus, pluralism – evivad eri [[LR]], kontinendi eri osade jaoks erinevaid tähendusi. Igatahes ei arvata, et neid peaks EL kodanike ja kolmandate riikide kodanike jaoks ühtviisi rakendama – seda tõestavad mitmed just Ida-Euroopa poliitikute arvamusavaldused, et peaks võtma vaid kindla usutunnistusega pagulasi.

Kolmandaks, mõned [[LR]] püüavad ikka veel nägu teha, et see kriis neid ei puuduta, kuna nad ei jää pagulaste rändeteedele. Abijõude saadetakse näpuotsaga jne. See mõjutab tohutult löögi alla sattunute solidaarsusetunnetust. Lisaks juba korduvalt nähtu, kui ühe [[LR]] üksi võetud kriisimeetmed mõjutavad otseselt ja negatiivselt tema naabreid.

Janningu kokkuvõte on hirmutav. Ehk isegi liiga, usun ikkagi kuidagi. Tema meelest ei ohusta EL-i praegu vaid ühe acquis ala, Schengeni süsteemi, kaotus. Paari aasta pärast, kui hakatakse läbi rääkima uut [[MFF]]i, tuleb tänane solidaarsuse vähesus teistpidi meelde. Või välja. Eriti kuna [[DE]], suurim maksja, on praegu ise abivajaja rollis. Janning ennustab rahaülekannete, sellesama ühtekuuluvuspoliitika, lõppu, mille peamine alus ongi ju solidaarsusetunne [[LR]] vahel (pole vast asjatu meenutada, et absoluutne enamus [[EE]] saadavast eurorahast tuleb just [[ÜKP]]st). Just solidaarsusetunne on praeguse rändekriisi pärast enam kannatada saanud kui Ukraina või [[GR]] võlakriisi tõttu. See teebki sellest kriisist tõsisema ja ohtlikuma kui ühegi senise meie liikmesuse aegse.