01.07.2013

Mitmes mõttes ajalooline päev – üks LR juures ja LT eesistumise algus. Aga täna veel pilk eelmise nädala ÜK-le. Mõttekoja EPC analüütik Janis Emmanoulidise seekordne tagasivaade on mõtlemapanev ja langeb enamasti kokku EE arusaamisega toimunust ja toimuvast. Emmanoulidis annab kahtleva hinnangu nii noorte tööpuuduse kui ka majanduse toetamise meetmete tegelikule mõjule (ehkki seda me saame alles tulevikus näha). Edasi toob ta välja kõik EMU tuleviku osa puudused – peamiselt vähese konkreetsuse – ja esitab tohutu hulga küsimusi nii pangandusliidu järgmise sammu (lk 6) kui ka nn lepinguliste suhete ja nendega kaasas käima pidavate nn solidaarsusmehhanismide kohta (lk 7). Ebasündmus, tundub ta viimase ÜK kohta ütlevat ja eks ta ole, et enamus tegelikest sündmustest toimuski tippkohtumise eel, järel ja kõrval. Siiski, positiivsena toob Emmanoulidis välja, et nii LV liitumisega kui ka muidu on vähenenud oht kahe sordi EL kujunemiseks – euroala ja muud. Siin võib oma osa küll ka olla konkreetsuse vähesusel EMU tulevikuplaanide peatükis.

Kuid väga huvitav on mõelda kaasa Emmanoulidise mõttekäigule selle kohta, kuidas uuel nn postkriisiajal hakkab ÜK dünaamika välja nägema. Miks postkriisiaeg, kas kriis on läbi, nagu hiljuti väitis FR president Hollande? Kui lugeda lobeda sulega kolumniste Münchaust Lobjakani ja edasi ka pisut tõsisemaid majandusanalüütikuid, siis ega ole küll. Euro päästmiseks on tehtud paremal juhul pool tööd. Pangandussüsteemi nõrkustega (kaasa arvates laenuturu fragmenteerumine) tegelemine on alles alanud, uus majandusvalitsus, nagu Euroopa semester on vaevalt tööle hakanud, viimane selle osa alles jõustus jne. Poliitikud aga ei taha olla pidevas kriisiolukorras. Esiteks puhtinimlikult, kriis väsitab nii füüsiliselt kui mentaalselt. Teiseks, kriisiolukorras nõuavad kodanikud oma juhtidelt pidevat reljeefset tegutsemist, aga seda on 28 LR ja kogu EL masinavärgi vahel raske saavutada, kiiresti igatahes. Ja pealegi, kui kriis on kestnud juba varsti 5 aastat, siis tast lihtsalt saab (uus) normaalsus.

Ühesõnaga, praeguse aja ÜK dünaamika. Oleme juba näinud LR valitsuste vähenenud entusiasmi reformide läbiviimisel. Samuti üha lahjemaks jäävat ambitsiooni EMU uuendamisel.Teiseks võib nn rahulikumal ajal fookus riigipeade-valitsusjuhtide kriisikoosolekutelt jälle igapäevase EL-seadusandluse, COM poole nihkuda. Lõpuks, aga kindlasti mitte vähimtähtsana, nn DE manageerimine. Kas EL suurimat ja tugevaima majandusega riiki nimetada vastumeelseks hegemooniks, elevandiks portselanipoes, ettevaatlikuks ja vastutustundlikuks liidriks või kuidas iganes, DEga tuleb nüüd ja arvestada teistmoodi kui seni, tema sõna kaal on kasvanud ning Van Rompuy ja tema järeltulija mureks jääb, kuidas seda tugevnemist kasutada parimal viisil kogu EL huvide teenimiseks.

Kogu see kupatus võib EE sugusele riigile isegi sobida, eeldusel muidugi, et kriis taas akuutselt lõkendama ei löö. Juba tehtud otsuste elluviimine, reeglite täitmine ja uute tööprotsesside tõeline käimapanek on igati meie huvides. Väikeriik on valikus ühenduse meetod versus valitsustevaheline viis (seda viimast ÜK on kahtlemata) pigem seda esimest eelistanud, kuna COM peab täitma võrdse kohtuniku ja kõigi LR esindaja rolli. Aga vaat see DE asi, sellele tuleb ka meil loovalt mõelda. Ka meie huvides peaks olema aidata neil oma liidrirolli kanda, sest laiemas mõttes langevad me majandus- ja rahanduspoliitilised vaated kokku.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga