05.-10.05.2019

Väike ülevaade osalemisest 05.-10.05.2019 Harvard Kennedy School´i koolituses Leading Economic Growth. 

Lühikokkuvõte: Maailmanimega majandusteadlane; Harvardi professor Ricardo Hausmann tutvustas oma majanduse keerukuse indeksit (Economic Complexity Index) ja Harvardi vanemlektor Matt Andrews praktilist meetodit, kuidas Hausmanni loogika järgi majanduskasvu edendada. Esimese võti on arusaamine, et teha saab asju, milleks sul on oskusteave, aga mitte neid, milleks tooraine. Teise aluseks on probleemidest tõukuv protsess (kus vaja õppida) vastandina lahendustest tõukuvale (kus lahendus teada ja õppimist ei sisaldu).

Pikemalt: Hausmanni väga tabavate metafooride abil selgitatud teooria on lühidalt järgmine. Ükskõik, mida teed, mõtle seejuures ekspordile – sest loogika sama nii naaberkülla kui välismaale müües (kahtlustan, et siin põhjus ka selles, et eksport on paremini dokumenteeritud kui riigisisene kaubandus). Ükskõik mille tootmiseks on vaja teatavat arvu komponente – nagu Scrabble mängus täheklotse. Ja nagu Scrabble’s, on osa klotsidest kõrgema väärtusega. Siin on kõige kallimad klotsid seotud oskusteabega – Lõuna-Aafrika ei saa teemantidele lisaväärtust anda, kuna ise neid lihvida ei osata ja Antverpenist juudi kogukonda kohale meelitada ei suuda. Kõige suurem viga ongi mõelda, et anname lisaväärtust olemasolevale toorainele. Tooraine on alati lähimas sadamas saadaval ja näiteks toornafta transport on odavam kui bensiini oma. Tõi Soome näite: müüsid puitu, siis hakkasid saage tegema, siis saagide teritamise vahendeid, siis masinaid nende valmistamiseks ja lõpuks Nokiat. Ühesõnaga: Teha tuleb asju, mida sa oskad, mitte neid, milleks sul materjal õue peal kasvab. 

Teine asi, mis paluti unustada, on see, et riikide majandus arenedes spetsialiseerub. Hoopis mitmekesistub. Holland toodab ikka ka lihtsaimaid tooteid nagu külmutatud kala, ehkki on võimeline tegema ja teebki maailma kõige keerukamaid tooteid. Inimesed spetsialiseeruvad, firmad võivad mõlemat teha. Haiglad mitmekesistuvad, sest arstid spetsialiseeruvad. Diversifitseeruda, uusi asju hakata tegema on lihtsaim lähedastel aladel, mida juba nagu oskad (vt eespoolt Soome näide). Mõelgem aladest nagu puudest ja firmadest nagu ahvidest – lähema puu ehk uue ala peale on lihtsam hüpata – selle illustreerimiseks on geniaalsete graafikutega keskkond, http://atlas.cid.harvard.edu/ isegi minusugune võhik mõnules selle kohal tunde. Ajateljele saab panna riikide väliskaubanduse 20 aasta jooksul, partnerid, olukorra maailmaturul ja ka iga riigi “metsa”, kust näha, milliseid uusi alasid teoreetiliselt oleks võimalik arendada. See on Hausmanni majandusliku keerukuse indeksi praktiline väljund.

Selge, et “järgmisele puule hüppamisel” tekib tihti muna ja kana probleem (kaks metafoori) – kuidas sa hakkad tegema uut asja, milleks sul oskusi pole? Kõige lihtsam oskusteabe lisamise viis on siiski immigratsioon. Toodi hulgaliselt näiteid, kus kooliaastate lisamine pole inimeste haridustaset tõstnud. Aastatel 1990-2015 tõusis kooliskäivate Brasiilia laste osakaal 40-lt 90-le protsendile, aga haridustase pole kaugeltki võrreldavalt kasvanud, koolimaju osatakse ehitada, õpetada mitte. Kooliaastate ja majanduskasvu vahel pole seost. Kui immigratsiooni ei saa kasutada (enamasti poliitilised põhjused), siis kasuta välismaist väljaõpet – Bangladeshi tekstiilitööstus sai alguse väljaõppest Koreas. Ajaloost teada hulganisti arenguhüpet toonud immigratsioonilaineid – hugenotid Preisimaale, juudid Kolmanda riigi ajal Ameerikasse jne. Kasu saab ka kvalifitseerimata tööjõu impordist või naasmisest – Kreeka kriisi ajal naasis 5% Albaania tööjõust kodumaale, kus tööpuudus langes 4%, palgatase aga kasvas vaid 1% võrra. 

Unustage ent nn parim praktika, teistes riikides kasutatud mudelid. Need töötavad vaid ses keskkonnas, mille jaoks nad välja töötatud ja neid saavad üldse kuidagigi edasi anda vaid inimesed, kes need ise välja töötanud on. El Salvador tegi Tšiili mudeli järgi reforme, aga tulemust ei mingit. Maailmapank õpib seda, aga paraku liiga aeglaselt. Washingtoni konsensus (sõnastatud 1990 Ladina-Ameerika jaoks, aga kasutatud ka mujal, sh Ida-Euroopas, lihtsustatult öeldes liberaliseerimise nõue) praktikas pikalt ei tööta. Vaid 14% juhtudest järgnes liberaliseerimisele kasvuhüpe. Üldist mudelit pole, tuleb igas konkreetses riigis otsida pidureid, bindig constraints – mis hoiab majanduse arengut tagasi? Neid otsides räägi päris ettevõtjatega, mitte alaliitude jm ringkondade esindajatega – parim viis mitte segi ajada vabadusi ja tegelikke põhjusi.

Inevsteeringute meelitamisel olgu maksusoodustused viimane asi. Nii kui hakkad maksudest rääkima, ei saa enam muid asju lauale tuua. Investeeringute agentuurid muutuvad üha enam investorite meelitajatest keskkonna (juriidilise, sotsiaalse jne)  kujundajateks – parim näide Iirimaa.

Kuidas seda kõike ellu viia? Matt Andrews tutvustas ohtrate praktiliste näidete abil. 2019 sõidad sa St Louisist Los Angelesse GPS-i ja teeäärse infrastruktuuri turvil – tundmatuid ei ole, õppida vaja pole, protsess on solution-driven, lahendus olemas. 1804-1806 pidid Lewis ja Clarke sama teekonna läbimiseks sadu asju õppima-avastama. Kui õppimist ei sisaldu, võib rahulikult lahendusest tõukuvat meetodit kasutada. Tead, kuhu välja tahad jõuda ja oled kindel, tead ka kuidas (seda viimast viga teeme ise ja tehakse me ümber kogu aeg, eks). Siin paraku vaja arvestada, et poliitiline juht(kond) muudab plaani kogu aeg. Võimalused peituvad küll paradoksaalses faktis, et oma riigi bürokraatia hoitakse enamasti väga jäikades raamides, õppimist ja läbikukkumist ei tolereerita ent (välismaistele) konsultantidele antakse vähemalt sõnades tihti vabad käed: mõelge kastist väljas, tulge julgete ideedega!

Kui vaja õppida, muutuda, siis sõnasta probleemid ja võta need osadeks lahti. Parim viis selleks on töö tiimides. Pikalt selgitati Albaania (vana sõnaga kergetööstussektori) näidet, mida Andrews ise juhtis. Seal loodi tiimid eri valitsemisalade inimestest, pidid käima ka põhitööl ja kord nädalas saadi kokku, vaadati, mis vahepeal tehtud, õpitud. Ajutise tiimi töö puhul võib igaüks liidrirolli võtta, sest pidage meeles, et superkangelasi pole olemas! Kasutati nn Toyota meetodit: kui avastatakse probleem, ei piirduta vaid selle lahendamisega, vaid küsitakse veel 5-6 miks-küsimust, kuidas see olukord sai tekkida ja mis vaja ärahoidmiseks tulevikus.

Igal juhul on selle protsessi näol tegemist jalgrattaga, mis peab kogu aeg liikumas olema – edukate näidete puhul iganädalased koosolekud, raporteerimised, uued ülesanded. Ja fakt on muidugi, et selle käigus eksitakse palju ja seega on võtmeküsimus poliitiline ruum – ülesande andnud poliitilise juhi mandaat ja toetus ning muidugi vigade tolereerimise võime. Andrews tunnistas, et seda meetodit kasutades on nemad õnnestunud umbes 40% juhtudest. Muutus on alati valulik, muutuse põhjendamiseks on parim viis mitte kirjeldada helget teoreetilist tulevikku, vaid näidata, et olemasoleva olukorra säilitamine maksab perspektiivis liiga palju. Hea, kui õnnestub “luua” kriisitunne, ideaalis kellegi teise hoiataval näitel.

Esinesid veel Harvardi majandusporfessor Dani Rodrik, endine Obama majandusnõunike rühma juht Jason Furman ja Massachusettsi osariigi majandusminister.

Korralduslikku ja muljetavaldanut. 2 nädalat enne kursuse algust anti lugemismaterjali, vast 700 lehekülje tuuri, nii konkreetseid kaasuseid kui teooriat. Kõike muidugi kaugeltki läbi ei lugenud, aga sirvimine ja kohati ka süvenemine eelnevalt aitas kõvasti. Grupp oli suur, 70 inimest, aga toimis. Suuremad rühmad olid sealt, kellega selsamal Harvardi tiimil praegu projektid käimas – Saudi Araabia, Albaania, Lääne-Austraalia osariik, umbes 10-ga igaüks. Paarkümmend ladinaameeriklast, mõned bangladeshlased, ameeriklased. Eurooplasi 4, neistki 2 arenguabi peal mujal maailmas tööl. Panamast ja Albaaniast kummastki üks minister, muidu riigiametnikud keskpangast, investeeringute agentuurist jne.

Olime jaotatud 7-ks õppegrupiks, kes pidid siis oma valitud riigi kohta tegema viimasel päeval Hausmanni meetodi järgi analüüsi ja ettepanekud uuteks toodeteks-tegevusaladeks. Rühmatöödeks oli ette nähtud aeg 8-9, sealt edasi oli koolitus 17.30-ni. 3 õhtut 5-st oli sisustatud, 2 omal käel. 

Lõpetuseks – kohutavalt nauditav on kuulata tarku inimesi. Hausmanni ennast nimetasid õpilased häbenemata maailma targimaks inimeseks ja väga paljude maailma riikide vähemalt viimase 50 aasta majandus- ja ka poliitilistest arengutest tundus ta tõesti kõike teadvat.

02.04.2019

Iga-aastasel õppereisil Brüsselis koos välisministeeriumi Euroopa osakonna ja ELS-i juhtkonnaga. Kohtumised COMs ja NKs. Peateemad strateegiline agenda, ränne ja CFSP. Ja Brexitist päris mööda ei praegu ka kuidagi.

20.-21.06 ÜK annab COM järgmisele presidendile üle nn strateegilise agenda ehk teemade ja tegevussuundade loetelu, millega EL järgmisel 5 aastal LR juhtide ehk EL tähtsaimate otsustajate meelest tegelema peab. Seda mõjutavad järgmised viimastel aastatel toimunud muutused:

1. Globaalne kontekst, Hiina tõus igas mõttes ja Trumpi USA, mis võib jääda üsna trampilikuks ka pärast ta enda ametist lahkumist. Lisaks rändesurve. Need tegurid on pannud EL senisest palju tõsisemalt mõtlema oma rollile ja oma huvidele. On selge, et EL DNA-s on reeglitepõhise maailmakorra kaitsmine – ehk nähtavaim on see praegu kaubanduse vallas, aga ka rahvusvahelise õigusest kinnipidamisel, ka meie kodule üsna lähedal. Lisaks on EL eriti rändekriisi hallates muutunud hulka reaalpoliitilisemaks – näideteks rändelepe Türgiga 2016ndast või lepped ja koostöö rände lähte- ja transiidiriikidega nagu Liibüa, Maroko, Niiger jt. Niisiis on strateegilise agenda EL globaalse rolli osas oodata vähem maailma parandamist ja rohkem oma valgustatud huvide esiletoomist ning kõigi välispoliitika vahendite – arenguabist kaubanduseni – kasutamist nende edendamiseks. Siin on oluline mitte lendu minna ja hakata rääkima EL armeest, kõvast globaalsest jõust ja ka strateegilisest autonoomiast jne. Vaid kasulik on meeles pidada, et maakera kumeruse taha CFSP naljalt ei paista, COM kompetentsid nagu arengupoliitika, kaubanduspoliitika, aga küll.

Ja muidugi on hea meeles pidada, et eriti kui sul sõjalaevu pole, algab su välispoliitika naabritest. Fakt on ent siiski, et edasise laienemise käsitlemine strateegilises agendas saab olema väga tõsiste arutelude teemaks, ennustan, et ka riigijuhtide tasandil.

2. Vajadus valmistuda tuleviku majandusmudeliks. Viimastel kuudel on DE ja FR algatusel käivitunud eriti jõuline debatt või nõudmine EL tšempionideks, tööstuspoliitikaks jne. See on aga vaevalt lahendus. Tootmise ja teenuse poliitika mõttes lahushoidmine on tänapäeval üsna vaevaline ettevõtmine. Lisame siia EL siseturu (välja arvatud digiturg) nõrgukese arengu viimastel aastatel, eriti teenuste vallas, kogu majandust läbivalt läbiva digitaliseerimise, tehisintellekti tõusu, kasvõi 5G ja saame vajaduse kogu asi korralikult läbi mõelda. EL institutsioonidel, peaasjalikult COMl selleks tööjõudu ja intellektuaalset võimekust on. Majanduse homset (tegelikult tänast) mõjutab tugevalt kliima soojenemine. Neidki poliitikuid, kes sellesse ei usu, mõjutab kliimasoojenemisega võitlejate üha tugevam ühiskondlik surve. Kliimaküsimusi ei saa majanduslikus mõttes aga käsitleda energiaküsimustest eraldi. See teemavaldkond jääb aastateks või pigem -kümneteks.

3. Vajadus rohkem rääkida, selgitada, kaasata. Ma pidasin 2016 Bratislava deklaratsioonis sisaldunud viidet oma otsuste parema selguse vajadusele liiga lahjaks tunnistuseks, et midagi on EL-is ka valesti tehtud-läinud. Tegelikult aga on EL tegevuse kodanikele kordaminevust sest Brexiti rahvahääletuse järgsest šokist alates arvestatud üsna suurel määral. COM on oluliselt parandanud oma kommunikatsioonitööd, rändekvootidega sarnaseid halbu üllatusi pole Brüsselist enam tulnud jne. Selle joone jätkamist manifesteeritakse strateegilises agendas kindlasti.

Mida see EE jaoks tähendab? Ka meie valitsus peab 09.05 mitteametliku Sibiu tippkohtumise (sest just seal antakse juuni ÜK peaproov) aruteluks välja tulema oma selgete seisukohtadega, soovitavalt kirjaliku panuse vormis. Mitteametlikud arutelud juba käivad. Nagu Gondori kroonika lugejad teavad, pole EEl enamikus nimetatud küsimustest raske reljeefset seisukohta kujundada. Diplomaatias on aga õigete asjade mahaütlemisest vähe. Peab ka liitlasi otsima, oponentidest aru saama (ilma selleta nendega vaidlemine ei õnnestu) ja taktikat valima.

Ränne. EL on alates kriisi puhkemisest rände alal tohutut edu saavutanud. Irregulaarsete immigrantide arv on alla 10% kriisiaasta 2015 tasemest, mitme lähte- ja transiidiriigiga (näiteks Türgi, Niiger) on sõlmitud laiapõhjalised lepped, mis, eriti esimene, lähevad EL-ile küll kena kopika maksma, aga Brüsselis on odav kõik, mis raha eest saab – ja eks ütle ka need poliitikud, kelle jaoks “ränne” lausa sõimusõna, et selle ilminguga tuleb võidelda seal, kus ta tekib. 10 000-se koosseisuga EL piiri- ja rannavalve loomine aastaks 2027 on kokku lepitud, jne, jne. Aga avalik narratiiv ütleb jätkuvalt, et rände haldamisega on EL-is väga halvasti, kuna üht ühtse asüülisüsteemi ehk Dublini süsteemi reformi elementi, koormajagamist kriisiolukorras, pole suudetud kokku leppida.

Seega on uue COM ajal vaja võtta arukalt pinge maha koormajagamise teemalt. Kõik teavad, et kohustuslikud ümberpaigutamise kvoodid tööle ei hakanud, neid enam ei tule. Aga ei saa ka nii olla, et (kriisiolukorras) ühed LR võtavad põgenikke vastu ja teised väga ei panusta. Ennustan, et tulevane kohustuslik solidaarsus (mis, olgu korratud, ei tähenda kohustuslikke kvoote), mitteümberpaigutajatele kindlasti odavaks ei kujune. Aga – mis on see %% meiesuguste meeste man, nagu kirjutas O. Luts! Teiseks on rände välismõõde tulnud et jääda. Piiride kinnisaamine eeldab pidevat koostööd vähemalt kõigi naaberriikidega, kohati ka eetilistele küsmustele reaalpoliitiliselt vastates, nagu Liibüa puhul.   Järgmisest MFFist tuleb kindlustada mitte ainult rändehalduse piisav rahastus, vaid ka EL raha kasutaminse piisav paindlikkus – ei saa olla nii, et kogu arenguraha programmeeritakse 7 aastaks ära ja ettenägematuks ja EL poliitiliste huvide toeks peab COM mütsiga mööda LR käima. Ja muidugi peab tugevalt töötama lähteriikidega, et nad oma asüüliõiguseta kodanikke tagasi võtaksid. See aga nõuab EL poolt samuti rahalist panust pluss teatavaid seadusliku rände kanaleid – ilma selleta pole lähteriikidel huvi meid aidata.

Brexit? EP vahetas lõpuks ometi välja võimaliku (ent ikka veel vähetõenäose) leppeta lahkumise puhuks tehtava UK Schengeni viisavabasse nimekirja kandmise otsuse raportööri ja kokkulepe parlamendi ning NK vahel sündis. Ärge arvake – viisavabadus pole miski, mis tuleb automaatselt, on lähteseisund. Vaid vajab igakordset kaasotsust EL seadusandjailt. Nüüd siis vähemalt selles asjas selgus käes, viisakohustust ei tule mingil, ka kõige hullemal juhul.

25.-26.02.2019

Kas saaks olla veel paremat-huvitavamat aega Skopje külastamiseks kui praegu? Nagu Gondori kroonika püsilugejad teavad, on mul suur huvi nüüd Põhja-Makedoonia nime kandva riigi ning laiemalt Lääne-Balkani piirkonna ja EL laienemispoliitika vastu. Eile-täna õnnestus kohal käia, kohtusin EL asjadega tegeleva asepeaminister Osmani ja välisminister Dimitroviga, pidasin EL-teemalisi konsultatsioone ja osalesin riigi kunagise presidendi, 2004 lennuõnnetusel hukkunud Trajkovski mälestustseremooniatel, kus kohal pikk rida piirkonna tolleaegseid liidreid, rahvusvahelise kogukonna esindajaid ja muidugi makedoonia juhtpoliitikud. Seal meenutati peamiselt 2001. aasta dramaatilisi sündmusi, vt altpoolt.

Jugoslaavia lagunemisel sattus Makedoonia olukorda, kus tema lõunanaaber Kreeka ei tunnustanud riiginime, kus toponüüm Makedoonia sees – põhjuseks, et sellenimeline maakond on Põhja-Kreekas olemas. Kreeka oli oma rahulolematust väljendanud juba 1940ndatest, kui Tito Jugoslaavias Makedoonia-nimeline osariik moodustati. Kardeti separatismi õhutamist, aga seal oli ka muud. Nimelt seos antiikaja Makedoonia kuningriigiga, kelle kuulsaim valitseja Aleksander Suur 4. sajandi lõpul enne Kristust pea kogu toonase tuntud maailma vallutas. On fakt, et toonane Makedoonia asus pea täielikult praeguse Kreeka territooriumil, et Aleksander rääkis vanakreeka keeles ja et slaavlased (tänapäeva makedoonia keel kuulub slaavi keelterühma) saabusid Balkanile alates 5.-6. sajandist p. Kr. Sellele vaatamata esines 1990ndate (ja ka hilisema aja) Skopjes soovi näidata end antiikse Makedoonia järeltulijatena jne. Ühesõnaga, Kreeka keeldus uut riiki tunnustamist ja püüdis ka rahvusvahelisel kogukonnal tunnustamist võimalikult raskeks teha. Tunnustus saadi lõpuks 1993 ajutisele rahvusvaheliseks kasutamiseks ettenähtud nimele Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia (Former Yugoslav Republic of Macedonia). Oma põhiseaduse järgi jäi riigi nimeks Makedoonia Vabariik (Republic of Macedonia). 1995 sõlmiti ÜRO vahendusel nn vahelepe (Interim Agreement), mis kohustas kaht riiki ÜRO vahendusel nimele püsivat lahendust otsima ja sätestas, et Kreeka ei takista ametlikult pika nimega Makedoonia liitumist muude rahvusvaheliste organisatsioonidega (selahulgas eriti olulistena EL ja NATO-ga).

Läks aga nii, et Skopje hakkas otsima rahvusvahelist tunnustust oma põhiseadusliku nime all ehk Makedoonia Vabariigina. Üsna õnnestunult seejuures, tipphetkel umbes 130 riigi, kaasa arvatud 3 ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme poolt (USA, Venemaa, Hiina). Kreeklasi muidugi ärritas see üliväga, nägid seda kui soovimatust vahelepet täita. Kreeka lasi küll 2005 riigil EL kandidaatriigi staatuse saada (ka selleks on vaja ühehäälsust), kuid edasi enam mitte. Kreeka vastuseisu tõttu jäi Makedoonial 2008 liitumata NATO-ga ja suuresti Kreeka vastuseisu tõttu ei ole tulnud ka EL Nõukogus toetust alates 2009 COM poolt korratud soovitusele alustada Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi. Olin ise 2009 tööl COM laienemisvoliniku Rehni kabinetis, vastutasin mh Makedoonia eest ja olin osaline esimese soovituse saavutamisel. Toona poleks arvanud, et läheb 10 aastat, enne kui sel (aastast aastasse korratud) soovitusel hakkab olema šanssi Nõukogus läbi minna.

Kreeka (kellega suhted majanduse, turismi jm valdkondades edenesid üsna normaalselt) tõrksus polnud aga noore riigi ainus probleem. Naaklemist on olnud ka teise naabri, Bulgaariaga – samuti ajaloo tõlgendamise küsimused, sedapuhku 19. sajandi lõpu-20. alguse sündmustest, rahvusliku ärkamise ajast. Bulgaarlased ei taha hästi makedoonia keelt eraldi keeleks tunnistada, peavad oma keele murdeks – ja ega siin ei olegi täppisteaduslikke eristamiskriteeriume. On aga selge, et riigirahvusena etableeruval rahval on vaja identiteedi jaoks ka oma keele olemasolu tunda – alates 1991 on tekkinud-tunnustatud näiteks ka horvaadi, bosnia ja montenegro keel. Olukord Makedoonias oli aga seda tundlikum, et tubli veerandi riigi elanikest moodustavad albaanlased, kel teine keel, etableeritud riik piiri taga ja suhe makedooniakeelse enamusega mitte alati roosiline.

See viimane oli muidugi diplomaatiliselt öeldud. Aastal 2001 oli riik kodusõtta sattumas. Albaanlastele tundus, et neid diskrimineeritakse, näiteks oli Makedoonia põhiseaduskohus 1997 keelanud Albaania lipu kasutamise. Kosovo konflikti tagajärjel oli Makedoonia vastavuses rahvusvaheliste reeglitega vastu võtnud sadu tuhandeid uusi albaaniakeelseid inimesi, mis oluliselt mõjutas majanduse olukorda ja inimeste turvatunnet. Makedoonia albaanlastel olid samal ajal relvad käes, üle piiri valgus ka Kosovo albaanlastest võitlejaid. Mõni linn võeti ka üle, surma sai 200 inimese ümber. Täpset arvu pole suudetud selgitada, osapooled andsid erinevaid numbreid ja on ka mitukümmend teadmata kaduma läinud tsiviilikut. Rahvusvahelise kogukonna, peamiselt peasekretär Robertsoni NATO ning EL, keda esindas jõuline välispoliitika kõrge esindaja Solana, juhtimisel õnnestus suurem sõda siiski ära hoida ja president Trajkovski, seesama, keda eile peamiselt 2001. aasta meenutustega mälestati, kirjutas koos suuremate makedoonlaste ja albaanlaste erakondade esindajatega alla Ohridi raamleppele. Sellega said albaanlased esindatusele ja keelele senisest palju suuremad õigused nii omavalitsustes kui ka riigi tasandil. Näiteks pidi avalik sektor arvestama riigi etnilist koosseisu, keel, mida kõneleb üle 20% riigi elanikkonnast (see sai tähendada vaid albaania keelt), peab saama samasuure vähemusega omavalitsustes ametlikuks keeleks ja selles pidi saama pöörduda nii nende omavalitsuste organite kui ka teatud tingimustel keskvalitsuse organite poole ja ka vastust saada jne. Ohridi sõlmimise hetkel oli vähemuse esindus avalikus sektoris 0,2%, praeguseks 19%. Muide, Ohridi on Moskva poolt ka Eestile eeskujuks toodud, viidates sarnasele põlisrahva-vähemuse proportsioonile, ent unustades muidugi, kui erinev oli olukord kahes riigis, eriti kodusõja puhkemise ohu hetkel. Aga õpetlik teada ja mõelda ka meil.

Nii tundis Skopje poliitiline eliit end teinekord kahe surve vahel olevat. Naaber (naabrid) ei andnud asu ja ka oma vähemusrahval oli rahvusvaheline lepe oma soovide-nõudmiste toetuseks ette näidata. Reaktsioonina pani 2006-2017 võimul olnud rahvuslik VMRO-DPMNE erakond enamasti asjalike majandusreformide ja EL-suunalise integratsiooni kõrval palju auru ka makedoonlaste rahvustunde konsolideerimisele. Seda küll paraku, ärritades nii Kreekat kui Bulgaariat – teid ja lennujaamu nimetati antiikaja kuningate järgi, Skopje kesklinn on nii (kreeklaste jaoks nende) antiikaja kui (bulgaarlaste meelest ühiseid) ärkamisaja kangelaste ausambaid tihedalt täis. Arusaadav, et seepeale muutus naabrite “ei” Skopje euroatlantilistele püüdlustele üha kindlamaks. Hoolimata sellestki, et 2008 läks Makedoonia valitsus Kreeka vastu Haagi rahvusvahelisse kohtusse, väites, et NATO-ga liitumise blokeerimine on 1995. aasta vaheleppe rikkumine. Kohtus 2011 võidetigi, aga praktilisi järelmeid sellel polnud, kuna kohus keeldus tegemast ühtki viidet tulevastele võimalikele vetodele, ei nõudnud Kreekalt mingeid samme.  EL-is, kuna ametlikku hääletust ei peetud, ei saa isegi juriidiliselt öelda, et see oli Kreeka (mõnel aastal ka Bulgaaria), kes otsuse blokeeris. Ja eks neid laienemise suhtes üldiselt jahedaid liikmesriike ole ka tarbe tulles leida.

2017ndaks aastaks olukord Makedoonias muutus. Suuresti Euroopa Liidu toonase suursaadiku Aivo Orava vahendusel saavutati kahe põhipartei vahel külm rahu, korraldati uued parlamendivalimised, mille tulemusel astus ametisse Zoran Zaevi juhitud valitsus, mille selgrooks sotsiaaldemokraatlik SDSM-erakond ja albaanlaste suurim partei DUI. Uus valitsus klattis kiiresti ära erimeelsused Bulgaariaga ja asus siis nimeküsimust lahendama. Selle loogiliseks eelduseks oli, et nn nõrgem osapool, see, kel rahvusvaheliselt rohkem vaja, teeb esimesed sammud-järeleandmised. Seda enam, et Kreeka oli enda algpositsioonidelt juba liikunud, lubades nime “Makedoonia” kasutada (1990ndatel oli selge nõudmine, ja mitu erakonda Ateenas arvab praegugi nii, et see sõna ei tohi nimes üldse esineda), vajalike täpsustustega muidugi. Detailidesse minemata, kahe välisministri, Dimitrovi ja Kotziase ning kahe peaministri, Zaevi ja Tsiprase vahel tekkis hea koostöö ja 17.06.2018 kahe riigi piiril sõlmitud Prespa leppe järgi on riigi uueks rahvusvaheliseks nimeks Põhja-Makedoonia ning omadussõna “makedoonia” ametlikul kasutamisel on oma kindlad reeglid. Suurte raskustega sai Prespa lepe mõlema riigi parlamendis 2019 jaanuaris heakskiidu ja 06.02 kiitis NATO Põhja-Makedoonia liitumisprotokolli heaks. Järgneb eeldatavalt raskusteta ratifitseerimine ja aasta lõpuks on NATO 30-liikmeline.

Selge, et Põhja-Makedoonia valitsus ootab juuni GACilt ka otsust lõpuks ometi avada liitumisläbirääkimised EL-iga. See oligi mu kohtumiste põhiteema. Formaalselt pole nimeküsimuse lahendamine küll EL-suunalise integratsiooni sammude eeltingimus. Ent poliitiline tuul on praegu Põhja-Makedoonia tiibades küll, kaks umbusklikku naaberriiki on toetajate leeri saadud, kaks peaministrit Nobeli rahupreemiale esitatud ja koos kreeklastega tõestatud, et Balkani piirkonnas saab küll omavahel asju ära klaaritud. Nii et makedoonlaste küsimus: kui mitte praegu, siis millal veel? on enam kui õigustatud. Mis siis võib veel viltu minna?

Esiteks, ega toetus edasisele laienemisele pole sugugi kõrge. EL on viimastel aastatel maadelnud sisekriisidega ja üsna tugevad on hääled, mille järgi peab kõigepealt kodus asjad korda saama enne kui kluppi uusi liikmeid võtma hakata. Ka mõne 2004-2007 liitunud LR sammud õigusriigi vallas ei kinnita kahtlejate jaoks varasemate laienemisotsuste õigsust. Teiseks, mõni kodune tagasilöök võib Põhja-Makedoonia hetkel puhtale palgele plekke tekitada – mõne võtmereformi nagu justiitssüsteemi oma, takerdumine, mõni poliitiline ametissenimetamine õigussüsteemis, koduste poliitikute vastutustundetud sammud, eelseisvate (21.04) presidendivalimiste boikoteerimine vms. Samuti jätkub Prespa leppe muude osade elluviimine nagu monumentide ajaloolise konteksti hindamine, passide väljavahetamine, ühine ajalooõpikute ülevaatus jne – ka seal võib tulla viivitusi või emotsionaalseid tagasilööke. Kolmandaks, samaaegselt ootab COM soovitust ja Nõukogu otsust ka Albaania, kel aga reformide tempo Põhja-Makedoonia omast tagasihoidlikum – kas kaks riiki nn seotakse kokku ja jäetakse ootele? Neljandaks, seoses EP valimistega lükkab COM edasi iga-aastase nn laienemispaketi, mille osaks ka soovitused läbirääkimiste alustamiseks, avaldamise. Siis aga jääb 18.06 GACini 3 nädalat aega, et olulistes küsimustes konsensus saavutada – tava-aastal on selleks üle 2 kuu.

Mis siis praegu, kuni mai ja juunini, saab veel teha? Esiteks peavad makedoonlased töötama traditsiooniliselt laienemise suhtes leigemate-rangemate LRdega nagu FR, NL ja mõni teine. Ja eks laienemissõbralikud riigid aitame ka. Teiseks, nii valitsus kui opositsioon peavad näitama üles vastutustunnet, võtma vastu veel mõne võtmetähtsusega seaduse ning seisma vastu kiusatustele kahtlasteks ametissenimetamisteks või boikottideks. Kolmandaks, on selge, et  laienemine peab jääma individuaalseks, igaühe oma saavutuste põhiseks protsessiks, kandidaatriike kokku siduda ei tohi, vähemalt mitte varases faasis. Neljandaks, väga palju on kinni juuni GACi eeltööst, mida peab juhtima eesistuja – Rumeenial regioonile lähedase ja kauaaegse laienemissõbraliku LRna on selleks head võimalused ja suur vastutus. On põhjust olla realistlikult optimistlik.

13.-14.12.2018

ÜKl Brüsselis oli esimeseks aruteluteemaks MFF. Riigijuhtide toon ja ka detailsusaste on nagu ikka pisut madalam kui ekspertide vahel või ka Euroopa ministrite vahel GACis. See muidugi ei tähendanud, nagu ei oleks korratud asjatundjatele juba hästi tuntud üldseisukohti. Võrreldes praeguse eelarveraamistikuga pole üldmaht nii religioosne teema, aga kärbete suurus, eriti ÜKP ja ÜPP alt, on küll. Lepiti, et kokkulepe tuleb saavutada 2019. aasta sügisel (mis siis eeldatavasti tähendab ÜK eesistuja Tuski ja ehk ka COM mandaadi ajal, need lõppevad vastavalt 30.11 ja 31.10.2019). AT eesistuja poolt kokku pandud läbirääkimisraamistik ehk otsustamist vajavate küsimuste nimekiri on edasiste arutelude aluseks ja eks siis RO peab hakkama LR aruteludest järeldusi tehes valikuid elimineerima ja seal esinevate ohtrate x-ide asemel numbreid panema ning ühel hetkel kogu selle teema Tuskile üle andma. Eelmise korra kogemuse põhjal – pigem varem kui hiljem, sest kõik teavad, et lõppkompromissi peab sõlmima tema, aga mitte eesistuja LR.

Edasi räägiti välisasjadest. Nagu järeldustest näha, jätab EL reaktsioonina hiljutistele sündmustele Aasovi merel lisaks Ida-Ukraina toetamisele lahti ka võimaluse edasisteks sanktsioonideks. On võimalik, et need arutelud algavad pea 2019 alguses, üheks võtmeküsimuseks on laevade ja meremeeste naasmine või siis mittenaasmine Venemaalt. Majandussanktsioone pikendati taas vaidlusteta. EL sõnumit tugevdas ka Tuski ja CFSP kõrge esindaja Mogherini kohtumine president Porošenkoga ÜK eelõhtul.

Edasi kuulati ära UK peaminister May, misjärel jätkus arutelu artikli 50 formaadis ehk 27-kesi. 25.11 ÜK poolt poliitilise heakskiidu saanud lahkumisleppe ratifitseerimine on UK parlamendis suurtes raskustes. Aga EL27 ei saa leppe teksti avada (seda ei palunud ka May) ega anda ka garantiisid, et Iiri piiri tagavaralahendus – kui see üldse peaks kunagi käivitatama – oleks ajaliselt piiratud. Hädalahendus ongi ju juhuks, kui muud lahendused ei tööta; ja ta peab kestma niikaua, kuni muud lahendused leitud. EL27 kinnitasid siiski oma avalduses, et tõesti püütakse tagavaralahendust vältida ja et ettevalmistused läbirääkimisteks tulevikusuhte, laiaulatusliku kaubandusleppe üle võivad alata kohe pärast lahkumisleppe allkirjastamist ehk siis enne UK lahkumist eeldatavalt 30.03.2019. Arutelude õhkkond on jätkuvalt üsna rahulik, ehkki lepinguta lahkumise tõenäosus siiski päevadega kasvab. Ma ei päriselt välista siiski edasisi kõnelusi ka May ja EL27 vahel enne UK parlamendi hääletust.

Nagu ikka, oli arutelude toon rände üle pisut teravam kui muudes küsimustes. EL ühtse asüülisüsteemi reformi tähtaega on taas edasi lükatud, juunisse 2019, ja küsimusi on mitmelt poolt: kas tõesti tahetakse ühe eelnõu, täpsemalt, ühe kriisihaldusmehhanismi vaidluste pärast kinni hoida kogu 7 eelnõust koosnevat paketti; kas olulisem on esmane või teisene ränne; ja küsiti laua taga ka, kas kõik ikka saavad aru, et Schengeni püsimajäämine võib sõltuda edust või edutusest asüülisüsteemi reformimisel. Ei välista, et mõnel järgmisel kohtumisel räägitakse sellest viimasest juba lahtisemate kaartidega.

Kliimamuutuste all lühike eriarvamuste väljendamine süsinikneutraalse EL pooldajate ja nn realistide vahel, tasakaal jäi paika, aga ÜK lubas 2019 I poolaastal teema juurde naasta. Desinformatsiooniga võitlemisetegevuskava tervitati, see ka meile väga oluline. Siseturu järeldused kiideti kobisemata heaks, aga sel teemal peavad riigijuhid 2019 I poolel veel ühe mitteametlikuma arutelu maha.

Lõpuks euroala tippkohtumine, Tuskile omaselt kaasavas formaadis, st osalesid 27 riigijuhti. Kiideti heaks rahandusministrite poolt kokku lepitud meetod, kuidas ESM hakkaks alates 2024 tööle SRF tagavaralaenajana. Arutati päris pikalt nn euroala eelarve üle. Selge, et see saab tulla vaid MFF seest ega saa just selsamal põhjusel olla väga suur. Aga poliitiliselt on see mitmele LRle vajalik ja seega suunati rahandusministreid sellega edasi töötama, ÜK naaseb teema juurde 2019 juunis. Liigub väga aeglaselt siis, nagu kõik euroala reformiga seotud asjad.

12.11.2018

TervepäevaGACile Brüsselis eelnes ÜKP sõprade õhtusöök, kohal 13 LR EEst PTni. Valmistasime ette peaministrite kohtumist 29.11 Bratislavas, vastavalt juhib SK ka praegu professionaalselt ettevalmistust, sh ühisdeklaratsiooni sõnastamist. Mida suuremana see grupp püsib, seda paremad võimalused on meil MFF aruteludes oma eesmärke saavutada, seetõttu on avaldus kaunis lai, hõlmates ka muid MFF küsimusi kui vaid ÜKP.

Istungipäev algas mitteametliku kohtumisega EP ja NK vahel parlamendi poolt HU suhtes algatatud artikli 7 menetlusega õigusriigi küsimuses. Mitteametlikuga, sest NK ei soovi parlamenti oma ametlikele istungitele lasta, ehkki ka EPl, nagu ka COMl või 1/3 LRdest on õigus artikkel 7 käivitada. HU on EP protseduuri juba ka Euroopa kohtus vaidlustanud, see komplitseerib praegust protsessi veelgi. Arutelu oli aga väga viisakas ja faktipõhine, MEPid Moraes ja Sargentini avaldasid soovi saada osaleda ka NK ametlikul istungil ja tutvustasid lühidalt oma ettepaneku sisu.

Istungil polnud PL õigusriigi küsimuses ei COMl ega PLl seni teadaolevale palju lisada. COM küsis järgmist kuulamist 11.12 GACil. On aga selge, et Euroopa kohtu otsusega PL põhiseaduskohtunike pensionilesaatmise ebaseaduslikkuse kohta on sellest protsessist poliitilise asemel saanud õiguslik. Küsimus on nüüd EL õiguse, mitte EL väärtuste järgimises.

Lauaringiga valmistati ette 13.-14.12 ÜK. Päevakord on kaalukas, siseturg, MFF, ränne, välissuhted, võimalik, et ka Brexit ja kavas on ka euroala tippkohtumine. Siseturu nn leaders agenda-stiilis vaba arutelu jääb detsembris ära, aga tahetakse vastu võtta järeldused siseturu kohta – ma pole päris kindel, kuidas see kokku klapib, aga igatahes (igaks juhuks) nõudsin julgeid tulevikkuvaatavaid järeldusi. Rände alt nagu ikka senitehtu ülevaade, ka ettevalmistused EL-Araabia Liiga tippkohtumiseks veebruaris 2019. Välissuhete alt mh EL võitlus desinformatsiooniga, mida me muidugi igati toetame. Oluline on seda teemat mitte liiga laiaks lasta, nagu mõni LR soovib (vihakõne jm).

MFF kohta oli arutelu kaamerate ees. AT on eesistujana tublisti edasi liikunud ja on üsna lähedal nn läbirääkimisraamistiku ehk poliitilist otsust vajavate küsimuste loetelu vormistamisele. Eilse põhjal on need eelarve üldmaht, ÜKP ja ÜPP üldmaht, ÜKP riigipoolse kaasrahastamise määr, ÜPP otsetoetuste konvergents (meile koos LV ja LTga ülioluline, aga väga ebameeldivalt nõuavad mõned LR igasuguse edasise harmoneerimise viite kustutamist), õigusriigi olukorraga seotud tingimuslikkus ja tingimuslikkus laiemaltki, teaduspoliitikast Horizon kasusaamine kõigi LR jaoks (kust EE saab väga hästi, aga muu Kesk- ja Ida-Euroopa ei saa. Siiski olin nendega leebelt solidaarne), eraldi rahastu naabruspoliitikale ja, oehh, kas rääkida EL eelarve kontekstis õiglasest koormajagamisest või mitte. Selle viimase all palusin tõsiselt mitte rääkida EL-ist kui koormast, vaid kui asjadest, mida me üheskoos teeme. LR seisukohtades erilist liikumist polnud ja COM eelarvevolinik Oettinger nõudis meilt oma kokkuvõtvas emotsionaalses sõnavõtus rohkem tõsiseltvõetavust. Eelarve on igal juhul riigijuhtide tasandi otsus, eks nemad ka määravad, kes kuipalju ja kuhu liigub.

Iga-aastase õigusriigi dialoogi teema oli usaldus avalike institutsioonide vastu ja õigusriik. Kuna EE seisab ses asjas LR üldisel taustal üsna hästi, siis kiitsin meie interneti- ja meediavabadust kui vahendeid läbipaistvaks ja usaldustloovaks riigivalitsemiseks.

Artikli 50 GACil andis pealäbirääkija Barnier ülevaate hetkeolukorrast. Olles tavalisest kidakeelsem, sest protsess on jõudnud otsustavasse faasi, iga detail ja leke võivad seda mõjutada. Põhiküsimus on teada, piirikontrollide vältimine IE ja Põhja-Iirimaa vahel. Seni lahti olnud geograafiliste indikaatorite asi on lahendatud. Kinnitasime oma ühtsust ja solidaarsust IEga ja saatsime Barnier tagasi läbirääkimiste laua taha. On selge, et kokkuleppe saavutamise korral on suur küsimus lahkumisleppe kui detailse juriidilise dokumendi ja tulevikusuhete üsna üldsõnalise deklaratsiooni suhe. Kindlasti soovivad mitmedki LR viimases täpsemaid lubadusi, eriti kalanduse ja ühtse mänguvälja ehk UK tulevaste keskkonna-, sotsiaal- jne standardite kohta. Keeruline saab olema.

 

05.-06.10.2018

SK mõttekoja Globsec korraldatud iga-aastasel nn Tatra tippkohtumisel saad võrdlemisi väikese vaevaga otsevaate Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikale ja majandusele ning see paneb muidugi mõtlema meie (Balti riikide) suhtele sellega. Päris mitmes paneelis otsiti vastust Ida ja Lääne lõhele, erinevustele EL sees. Erinevusi pole mõtet eitada, need ilmnevad peamiselt kolmes plaanis: elatustaseme erinevus ja sellest tulenev, õigusriigi ja väärtuste küsimus ja vaade rändekriisile.

Elatustaseme, majanduse küsimus. Loomulikult on kõik Kesk- ja Ida-Euroopa riigid viimase 25-30 aastaga metsikult arenenud. Aga CZ ja DE reaalpalga konvergentsi pole peaaegu toimunud – pole muidugi ka kõige esinduslikum võrdlus, BG ja ES vahel tõenäoliselt on rohkem, aga point on siin just selles, et kaks eespoolnimetatut on naabermaad ja ahvatlus-võimalus emigreeruda on sedavõrd suurem. Kesk- ja Ida-Euroopa maad kannatavadki väljarände, ja kindlasti ajude äravoolu all. Veel hullem on aga, et varasemate konkurentsieeliste (madalam palk, madalamad standardid) turvil toimunud areng, järelejõudmine arenenud Lääne-Põhja-Euroopale väärtusketi alumistelt astmetelt enam toimuda ei saa. Et aga ülemistele astmetele jõuda, peab panustama senisest enam haridusse, teadusse – vaid nii hoiad arendustegevuse oma riigis. Tegema raskeid valikud eelisarendatavate alade üle. Mitte lootma, et turg paneb kõik paika – turg ei too iseenesest kõrgtehnoloogilisi töökohti kaugesse väikesesse riiki. Tegema koostööd teiste riikidega – meie värske suveräänsustundega riikides veel eriti keeruline. Aitaks ka, kui poliitika oleks ennustatavam – üks DE tohutuid eeliseid ka majanduslikus plaanis on olnud poliitiline stabiilsus, meenutame, et Schröder oma 7 aastaga oli lühiajaline liidukantsler.

Elatustaseme, majanduse arengu erinevustest tuleb ka suur huvide erinevus EL sees, kus igaüks tahab kasutada just oma konkurentsieelist. Poliitilistes aruteludes avaldub see teljel Siseturu süvendamine versus Sotsiaalne Euroopa. Pole mingi saladus, et viimastel aastatel on pendel tugevalt viimase poole kaldunud. See aga paneb küsima, kas keegi soovib 2004. aasta kokkulepet muuta, kus idapoolsed LR avasid oma turu palju konkurentsivõimelisematele majandustele ja võtsid üle standardid, milleks tegelikult valmis poldud – vastukaubana konkureerimisvõimalused ühtsel turul oma konkurentsieeliste turvil pluss suured rahaülekanded Brüsselist. Ka uue MFF eelnõus kärbitakse enim just vaesematele LRdele mõeldud ÜKP raha. Muidugi pole pilt siin päris ühene, mitmed jõukamad LR toetavad ka siseturu süvendamist; ja mõned vähemjõukad kardavad ka liigset turu avamist. Aga laias laastus on jõujooned sellised.

Kuidas sellele vastu saada? Kuidas oma häält EL-is paremini kuuldavale tuua? Seda küsimust küsiti Tatrates nii saalis kui kuluaaris. Võõrustajate jaoks on küsimus muidugi ka, kuidas olla “mõistlik Visegradi riik”? Pole saladus, et Visegradi kui grupi maine pole viimasel ajal kõige parem olnud, 2 riiki sealt tunduvad kohati lausa olevat EL institutsioonide vastu sõjakäigule läinud. Põhjuseks õigusriigi küsimus, Brüsseli ja paljude LR pealinnade arvamus, nagu (osad?) Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ei hooliks EL ühistest väärtustest. Fakt on see, et liitumise eel võtsime me üle ja kirjutasime alla paljudele asjadele, mille tegelikku sisu või mõju me teada ei pruukinud. Ega teadnud alati päriselt sedagi, et institutsioonide asutamisest ja seaduste vastuvõtmisest ei piisa demokraatia juurdumiseks, vaja on ka sissetöötamist, pretsedente, traditsioone. Aga kopeerisime Lääne eeskujusid küll (sellest vt Gondori kroonika 15.07.2018, kus refereerin BG mõttekodalase Krastevi samateemalist murelikku kirjutist). Elu paranedes ja (suures osas Kesk-Euroopast) ka julgeolekutunnetuse tugevnedes hakkas aga tunduma, et pole need Lääne-Euroopa riigid nii ühesed eeskujud midagi, saame oma kodus asju ka omamoodi tehtud. Lääne poolt vaadates tundub see aga paremal juhul kasvuraskusena, halvemal juhul aga väljakutsena ühistele väärtustele.

Igatahes, praegu oleme olukorras, kus regiooni maine on oluliselt halvenenud. Eriti keeruline on olukord nende jaoks, kes tahavad näida “mõistlike visegradlastena”. Eks nad on ka osalt ise tekitanud olukorra, kus Visegrad mõistena on vist tugevam kui ükski muu grupp EL sees – kus püsivaid riikide blokke ju ei ole. Ainsana esitavad Visegradi riigid ühiseid sõnastusettepanekuid ÜK järeldustesse, näiteks. Aga oletame, et SK ja CZ mured meisse ei puutu, Visegrad meile korda ei lähe – isegi sel juhul tundume kaugemalt vaadates üks Ida-Euroopa. Ja see on probleem nii siseturu kui MFF puhul.

Mida siis teha? Esiteks tuleb suvatseda hakata pisut viisakamalt käituma. Diplomaatias ja poliitikas on “ma ju ütlesin teile” üks kõige vähem mõttekaid lauseid üldse. Jah, näiteks rändekriisi areng on näidanud, et välispiiridele rõhumine oli õige ja kohustuslik pagulaste ümberjagamine ei ole hästitöötav või efektiivne meetod. Aga praegu võiksime kõik pühenduda rändega seotud meetmete ja reformide lõpuleviimisele, mitte pidevalt 2015. aasta haavadele osutada. Siit tuleb ka teine nõuanne – tuleb hakata rohkem kaasa rääkima ka teemadel, mis sinu enda LR ehk otse ei puuduta. See on osutunud raskeks kõigi 2004-2007 liitunud riikide jaoks. Mäletan ise, kui raske mul oli 2015 Tallinnale selgeks teha, et meil on käes EL ajaloo suurim kriis – meie piiridel ju põgenike horde polnud! Vanemad LR tunnevad kogu EL käekäigu eest ülisuurt vastutust ega vaata kuigi hea pilguga neile, kes vaid “oma” asjast räägivad. Kolmandaks tuleb hakata otsima uusi liitlasi ja konstellatsioone Ibeeria poolsaarest uduse Hibernia ja päikeselise Dalmaatsia rannikuni. See kõik nõuab muidugi palju rohkem mõttetööd ja diplomaatilist panustamist, kui me harjunud oleme.

Hea oli näha SK poliitilise juhtkonna panustamist oma tippkonverentsi. Peaminister Pellegrini oli kohal hilise õhtutunnini, ei piirdunud vaid sõnavõtuga, euroala pikima staažiga rahandusminister Kazimir ja slovakist COM asepresident Šefčovič viibisid kogu 2,5 päeva. Nii peabki, kui tahad oma esindusüritusele esinejaid ja esinduslikkust.

Ja tore oli ka rääkida slovaki advokaadist Eesti e-residendiga. Ei, ma ei kasuta mingeid teenuseid, aga kuna te olete meist 5 aastat ees, siis on teie uuenduste pealt huvitav vaadata, kuhu maailm liigub. Igati arusaadav põhjendus.

18.09.2018

GAC, kaasa arvatud artikli 50 formaadis, kestis Brüsselis terve pika päeva. Lauaring MFF üle kordas LRde juba üsna hästi teada olevaid üldiseid seisukohti. Aga loodetavasti tuleb sellele faasile peatselt lõpp, sest AT eesistuja on teinud tõhusat tööd ja hakkab valmis olema nn läbirääkimisraamistikuga (negotiating box), mis sisaldab otsustamist vajavaid küsimusi. Juba esimene, nn demoversioon sisaldas võimalust naabruspoliitika jaoks eraldi rahastu teha – päris esimeseks töövõiduks ma seda veel ei kire, aga mingit lootust on. EE üldised prioriteedid nagu ikka – mure ÜKP raha järsu vähenemise pärast üleminekupiirkonnaks saanuile, mure meie kaasfinantseerimismäära kolmekordistumise pärast sellega seoses, põllumeeste otsetoetused ja suurte taristuprojektide nagu Rail Baltic ja Balti riikide elektrivõrkude sünkroniseerimine Euroopa omadega, järjepidev (loe: senistel alustel ehk kõrgema EL-poolse finantseerimise määraga) rahastamine. Rail Balticut mainime LV ja LTga ilusti koos ja ka COM eelarvevolinik Oettinger nimetas just seda kui suure Euroopa lisaväärtusega projekti.

Huvitav arutelu toimus COM seadusandliku tegevuse kava üle. Arusaadav, et uusi suuri algatusi enne 2019 toimuvat vahtkonnavahetust enam oodata ei ole. Mõned lubatud teatised on siiski huvipakkuvad nagu desinformatsiooniga võitlemise või tehisintellekti oma. Aga novembriks kavandatud COM teatisel siseturu toimimise takistuste (ja loodetavasti ka nende kõrvaldamise) kohta on potentsiaali kanduda üle ka järgmise COM tegevusse. On selge, et mitmed EL poliitikad jäävad ka 2019 järel suuresti samaks. Siseturg, eriti teenuste alal, on aga poliitika, mis võib (peaks) muutuma. Pole mingi saladus, et skaalal sotsiaalne Euroopa-siseturu arendamine on pendel viimastel aastatel olnud selgelt esimese pool ja on aeg seda muuta. Rõhutasin seda, võttes esimesena sõna, ja toetust tuli küll. Nüüd tuleb töötada COM-ga, et teatis võimalikult julge oleks. Muudest teemadest räägiti palju rändest – Frontexi mandaadi muutmisel on mitmetel LRdel probleeme nii ülesannete kui 10 000-se suurusega. Panin ka tähele, et kellakeeramise lõpetamine, täpsemalt, kellaaja otsustamise õiguse LRdele tagasiandmine, pole sugugi kirikus kuulutatud asi. Küsimusi on nii lähimuspõhimõtte rakendamise üle – kas see ikka peab olema LR pädevus, kas aega ei oleks targem ühiselt otsustada (iseenesest sisuline küsimus, aga eriasi on, miks sama piirkonna riigid arvavad, et nad omavahel seda kokku leppida ei suuda) kui ka kurdeti, et ratifitseerimine on koduse poliitika ja mõnes föderatiivses riigis ka parlamentide paljususe pärast keeruline. Nii et hetkel veel 2019 kellakeeramise lõppemist lubada ei julge.

Toimus teine ring PL kuulamist õigusriigi teemal. Küsijaid vähem kui eelmine kord (vt Gondori kroonika 26.06.2018) ja enim korduv küsimus oli: kas PL lubab austada-järgida Euroopa Kohtu tulevast otsust ja otsuseid selles protsessis? Vastus oli, et midagi ei ennusta-spekuleeri, aga PL on seni olnud kohtuotsuste üks tublimaid järgijaid. Tundub, et kohtu otsuste kaudu selle artikli 7 protseduuri lahendamine võibki olla mõlemalt poolt soovitud variant. COMl ja mitmel LRl tundub aga ka olevat soov protsessi NKs (niikaua) võimalikult venitada. Lisaks, HU on juba öelnud, et kaebab EP otsuse algatada artikkel 7 nende vastu kohtusse, põhjuseks protseduurireeglid. See venitab tõenäoliselt arutelude algust NKs ses asjas.

Artikli 50 ehk Brexiti-GACil, 27-kesi, oli tunda lähenevate sündmuste eelaimust – 20.09 Salzburgi mitteametliku ÜK ja 18.-19.10 ametliku ÜK oma, ja sellega kasvavate pingete tõusu. Pealäbirääkija Barnier rääkis varasemast hulka detailsemalt tulevikusuhtest, sh meile eriti olulisest julgeoleku- ja välispoliitika omast – on hea tunda, et COM masinavärk on eeltööd teinud-tegemas. Rääkis üsna üksikasjalikult, mida piirikontrollide dedramatiseerimine (kui see on üldse sõna eesti keeles) tähendab, mis kontrollid juba praegu Iiri saarel ning Iiri saare ja Suurbritannia saare vahel on jne. Siseturu ühtsuse nimel vandusid taas kõik. Ei usu, et Salzburgist tuleb Barnier mandaadi muutmise otsus.

15.07.2018

Soovitan lugeda nimeka bulgaarlasest mõttekodalase Krastevi värsket esseed Foreign Policy’s sellest, kuidas 3 Euroopat korraga kokku kukkumas on. Sõjajärgne, 1968. aasta järgne ja 1989-järgne Euroopa. Krastev väidab, et EL praegused raskused erinevad kõigist varasematest, neist kriisidest, millest Euroopa alati “tugevamana välja on tulnud”.

Sõjajärgne Euroopa kaob, kuna uue põlvkonna jaoks on II maailmasõjal – ja seega ka EL-il kui rahuprojektil – vaid akadeemiline, ajalooline tähendus. Sama kehtib loogiliselt ka sõjahirmu kohta. Sõjajärgsel ajaga on ka harjutud uskuma, et Ameerika tegeleb kaitsega militaarses mõttes, Euroopa osaks jääb pehme jõud. Nii ongi rahujõust saanud kontinent, mis ei suuda end kaitsta ega sisenda turvatunnet oma kodanikele. Lisaks, kuigi uus tehnoloogia võimaldab palju kiiremat ja laiemat suhtlemist kui varem, suhtlevad nooremad inimesed selle abil peamiselt põlvkonnakaaslastega – ega (antud kontekstis) kuula, saa varasemate kogemusi. Poolludiitlik mõte, aga mitte tingimata vale.

Teine Krastevi meelest kaduv Euroopa on 1968-järgne. 1968 on muide mõõde, mida idaeurooplastel, sh eestlastel, on Euroopa lähiajaloost vast kõige raskem hoomata. Meile tähendab see aasta sissetungi Tšehhoslovakkiasse ja järgnevat kruvide lõplikku kinnikeeramist ühiskonnas. Läänemaailma jaoks tähendas 1968 radikaalset (vasakpoolset) uue põlvkonna protesti ja võidukäigu algust, ühiskonna defineerimist kõige nõrgemate ja vähemuses olevate gruppide abil või vähemalt neid arvestama hakates. Krastevi järgi on 1968 Läänes kokku võetav ühe sõnaga: hõlmamine, kaasahaaramine, inclusion. See maailm on aga kadumas, sest kaitset on hakanud vajama, nõudma senine enamus. Kaitset globaliseerumise eest ja eriti sellega kaasneva inimeste liikumise eest. Krastev näitab, kuidas see enamus kardab jääda, muutuda vähemuseks, ja tõdeb, et reaalne olukord siin ei loe – poliitikas on kujunenud arvamus ainus reaalsus. Seda reaalsust kujundas suuresti 2015. aasta rändekriis, mis pani enamuse kartma vähemuseks jäämist, oma kultuuri ja eluviisi kadumist (Lääne-Euroopas. Eestlastele on sedalaadi hirmud omased vähemalt viimased 60 aastat, ükskõik mis olud reaalselt valitsevad).

Niisiis, rändekriis on Krastevi järgi Euroopa 9/11, see muutis fundamentaalselt Euroopa vaadet globaliseerumisele. Kui tal õigus, siis on kaunis halvasti. Euroopa Liit on globaliseerumise saadus, globaliseerumise sümbol, globaliseerumise lipukandja ja toodab oma piirideta piirides kogu aeg ka globaliseerumist juurde. Globaliseerumine, usk võimalikult väheste piiridega maailma, kontinenti, on EL identiteet, usutunnistus ja suuresti olemasolu õigustus. Kui see kahtluse alla satub, tuleb hakata uuesti mõtestama kogu  uniooni identiteeti ja eesmärke.

Kolmas Euroopa, mis Krastevi meelest kadumas, on 1989-järgne. Ehk olukord, kus Ida-Euroopa suuresti vaid imiteeris Lääne-Euroopat, tahtes sellele järele jõuda, samasuguseks saada, vabadust ja jõukust saavutada. Erinevate nimetuste all: demokratiseerumine, liberaliseerumine, konvergents, laienemine, integratsioon jne. Tähendas see Lääne poliitiliste institutsioonide kopeerimist oma riigis, Lääne majandusretseptide ülevõtmist, Lääne väärtustele truuduse vandumist, vähemalt avalikkuses. Krastev võtab selle kokku mõisteks imitatsiooniimperatiiv. Ja väidab, et see on lõppenud. Ega see saanudki liiga kaua kesta – kui kontinent on jagatud imiteerijateks ja imiteeritavateks, siis on see suhe ebavõrdne, imiteerijad tunnevad ikkagi alaväärsustunnet, sõltuvustunnet, nad ei ole siirad, ja Krastevi kongeniaalse sedastuse järgi: nad tunnevad omalust vaid oma läbikukkumiste, mitte aga edulugude suhtes. Krastev järeldab siit, nagu tahaks (kogu) Ida-Euroopa nüüd hakata ehitama oma, alternatiivset (eeldatavalt siis illiberaalset) mudelit. See on minu meelest liiga julge järeldus. Küll on tal õigus selles, et üha vähem aktsepteeritakse EL-is näpuganäitamist, vaid ühe “selle ainsa ja õige” mõõdupuu järgi hindamist. PL õigusriigi kaasuses näeme seda väga klaarilt.

Mis siis teha, kas kokkukukkumine on vältimatu? Sugugi mitte. Euroopa peab Krastevi järgi  hakkama ise tõsiseks sõjaliseks jõuks, mitte lootma USA julgeolekugarantiidele. Teiseks tuleb legitimeerida, peavoolu osaks teha osa paremäärmusluse nõudmistest ja ideoloogiast samamoodi nagu 1970-80ndatel tehti vasakäärmuslaste omadega (Joschka Fischer on DEs praeguseks lausa vanemaks riigimeheks saanud). Eks seda praeguseks Euroopas juba ka tehakse – vaatame FId, ATd, järgminsed valimised, mida jälgida, on SE parlamendivalimised 09.09 ja noh, kodus ollakse ka üha võitluslikumad. Kolmandaks tuleb leida viis kritiseerida autoritaarset pööret Ida-Euroopas ilma nõudmata, et seal kopeeritaks täpselt Läänt. Ja lootmata, et ÜKP rahaga on võimalik “osta” pühendumust demokraatiale. Krastev, pisut vastuolus oma pessimistliku algusega, kus väidab, et hetke raskused on karmimad kui varasemad, on kokkuvõttes siiski optimistlik, et Euroopal õnnestub ka praegused läbikukkumised või ohud õnnestumiseks pöörata – nagu nii palju kordi varemgi.

26.06.2018

GAC kestis Luksemburgis terve päeva, hommiku 9-st õhtu 22-ni, peamise aja võttis laienemise arutamine. Aga kõigepealt käisime läbi 28.-29.06 ÜK päevakorra. Seal põhiteema ränne ja eriti uued ideed väljaspool Euroopat asuvate asüülitaotluskeskuste loomiseks. Selle üle on küsimusi palju rohkem kui vastuseid. Kuidas järgitakse rahvusvahelist ja EL õigust, aga kõige enam: mis on nende riikide motivatsioon selliseid laagreid oma territooriumile lubada? Ainult rahaga seda ei osta, kindlasti on vaja ka siduvat ja usutavat lubadust sealt pagulasi vastu võtta (ja mida tehakse nendega, kes asüüli ei saa?). Sealt on aga ainult üks samm uue aruteluni ümberasustamiskvootide üle – tõsi, vabatahtlikuna. Aga kas võimalik vabatahtlik skeem on ikka usutav? Igatahes, küllap ütleb ÜK, et selle ideega tuleb edasi töötada. Ja muidugi välispiiri tugevdamise, piirivalveametnike arvu kasvatamisega … ja sellega, mis see kõik maksab ja kelle taskust. ÜK järeldustes peaks ilusti sees olema ka meile ja EE volinik Ansipile eriti oluline küberturvalisuse lõik.

Ja siis algas 7 tundi kestnud laienemisarutelu. Lahti oli liitumisläbirääkimiste alustamise küsimus Albaania ja ametlikult veel pika nimega Makedooniaga, kes hakkab küll nime Põhja-Makedooniaks lühendama. Olen ses blogis vist korduvalt kirjutanud, et iga järgmine laienemissamm on eelmisest raskem – laienemine pole kunagi õieti olnud olemasolevate LR jaoks väga populaarne teema ja siseprobleemidega maadleval unioonil on uute liikmete vastuvõtt üsna vähe prioriteetne küsimus. Täna oli olukord selline, et PRES oli esitanud üsna ettevaatliku teksti, mida siis mõne laienemisleige LR survel muudkui lahjendati ja venitati. Täna tahtis PRES mingi hetk alla anda, kuna konsensust ei paistnud (laienemisalasteks otsusteks on alati vaja ühehäälsust) ja vaid EL kogenuima välisministri, LU Asselborni visa töö tulemusena õnnestus lõpuks teksti veelgi lahjendades üksmeelele jõuda. Keda täpsemalt huvitab, siis muudatused tehti lõikudes 44 ja 54.

NK otsustas vastata positiivselt 2 riigi tehtud edusammudele ja avada tee liitumisläbirääkimiste avamiseks juunis 2019 (ajastuse põhjuseks muidugi EP valimised). Vahepeal tuleb lõpule viia parlamendiprotseduurid LRdes – näiteks NL parlament on suure häälteenamusega otsustanud olla vastu Albaaniaga läbirääkimiste alustamisele ja jääb üle NL valitsusele vaid jõudu soovida selle muutmiseks. Vahepeal jälgitakse muidugi olukorda ja edusamme 2 riigis, tekstis on ka viide COM raportile, aga on targalt jäetud ütlemata, kas see tähendab uut, 2019. aasta eduaruannet või praegust, 2018nda oma – meie koos suure hulga laienemissõpradega keeldusime nõustumast mingi uue aruandega, mis oleks tähendanud COM umbusaldamist ja toonud sisse täiendava tingimuslikkuse elemendi. COM võib alustada ettevalmistustega läbirääkimiste avamiseks. Esimene liitumiskonverents peaks toimuma 2019 lõpuks, sõltuvalt Albaania ja Makedoonia tehtavatest edusammudest – selle ajamääruse üle peeti lahingut viimseni.

Ka mina andsin sõnastamisse täna oma panuse ja jube hea meel on, et 2009 mu enda osalusel esmakordselt saavutatud COM avamissoovitus Makedooniaga nüüd 9 aastat hiljem lõpuks tulemuseni jõudis. Tänast otsust võib müüa ja juba ongi hakatud müüma erineval moel. Mis kõige olulisem, Albaania ja Makedoonia riigijuhid on kohe otsust kiitnud. Laienemissõbrad, sh EE, võivad seda siis samuti teha. NL ja FR (ja ehk mõni teine veel) aga räägivad kodus kindlasti sellest, et ärge muretsege, midagi veel ei juhtu ja otsus pole automaatne. Õigus kõigil.

Lõunat sõi GAC eelarvevolinik Oettingeriga. Loomulikult oldi igasugusest ajagraafikust üle mindud ja kuna Oettinger arusaadavalt ei soovinud oma sissejuhatavas sõnavõtus vastata PRES ettepandud küsimustele, kas MFF struktuur ja eelarve paindlikkus on rahuldavad (miks ta oleks pidanudki, ettepanek ju ta enda oma), siis kujunes arutelu struktureerimatuks. Ma võtsin kindluse mõttes kohe alguses sõna ja väljendasin EE üldise eladasaamise kõrval ka soovi, et kõik ÜKP fondid oleks ühe alajaotuse all ning et naabruspoliitika rahastu jääks globaalrahastust eraldi – mõlemat toetati õige mitme LR poolt ja vähemalt viimase üle pole võitlus sugugi lootusetu.

Pärastlõunal, tegelikult õhtul, toimus PL kuulamine (hearing) artikkel 7 menetluse raames. PL oli ülipõhjalikult valmistunud ja andsid 3 eksperdi poolt kõigepealt tunnise ja 50 slaidiga ülevaate justiitsreformi kõigist aspektidest. Siis esitas umbes pool LRdest küsmusi, ka mina. Vaat kuidagi ei tahtnud, et see oleks nn Vana Euroopa versus Uus Euroopa: ühed räägivad, teised on vait. Küsisin, kuidas täidetakse ülemkohtu 03.07 pensionilejäävate kohtunike kohad ja andsin ka võimaluse PLle selgitada, kuidas saavutatakse selle reformi üht põhieesmärki, kohtusüsteemi efektiivsemaks muutmist. PRES ütles arutelu kokku võttes, et teema on ka järgmise GACi päevakorras – loodan, et see oli tal ATga kooskõlastatud, sest BG jaoks oli täna ju viimane nõukogu istung. COM ja PL jäid tänasele istungile järgnenud avalikes kommentaarides enda juurde – esimese asepresident Timmermans teatas, et süsteemne oht õigusriigi olukorrale püsib, PL esindanud aseminister Szymański aga, et loodetavasti saab kogu teema nüüd varsti lõpetada.

Pärast 21alanud artikli 50 GAC läks seevastu (väsimusest?) ülikiiresti. Pealäbirääkija Barnier andis ülevaate läbirääkimiste käigust, pole olnud ei edasiminekut ega uudiseid. Juulis on UK valitsus lubanud esitada oma visioonipaberi tulevasest suhtest – ehk aitab see meid edasi? Lahkumisleppe teemadest on jätkuvalt lahti mh Iiri piiri ja leppe haldamise küsimused. Aga karjuvas ajahädas me veel (ka) sellega pole.

19.06.2018

Paar kiiret kommentaari täna sõlmitud ja kaua oodatud DE-FR leppe kohta, teemadeks euroala tulevik, välispoliitika ja kaitse, ränne, majanduspoliitika, maksud, innovatsioon, kliima ja EL institutsioonide reform.

Kahe EL suurima liikmesriigi ühist tulevikuvaadet oodati väga kaua, pea aasta. Tulemus on ebaühtlane: väga detailne ESMi ja pangandusliidu kriisimehhanismi backstopi üle, palju üldsõnalisem näiteks välispoliitika üle. Lepe kannab ikkagi DE pitserit, Macroni soovitust on sisse pikitud elemente ja mitte vastupidi. Viimase (ja AT eesistuja) lööklausest “Euroopa, mis kaitseb” pole tekstis midagi.

Trumpi ajastule omaselt algab deklaratsioon välispoliitika osaga. Nõutakse paremat EL koordinatsiooni rahvusvahelistes organisatsioonides + Merkeli idee nn Euroopa julgeolekunõukogust. Uuritakse enamushääletuse kasutamist CFSPs – aeg meilgi see läbi mõelda. Macroni Euroopa interventsioonimehhanismi idee suunatakse turvalisse EL kaitsekoostöö PESCO raamistikku. Tunnistatakse oma vastutust Ukraina kriisi lahendamise eest nn Normandia formaadis.

Rände osas puuduvad kõige lennukamad viimaste aegade ideed nagu asüülitaotluspunktide loomine väljaspool EL-i. Lubatakse muudegi riikidega sõlmida Türgi-stiilis leppeid rändevoogude tõkestamiseks, tugevdada piirivalvet ja luua EL ühtne asüülisüsteem. Kas see aitab Merkeli kodus hädast välja? Rände osaga detailne tegelemine sellises dokumendis näitab taas kord, et EL-il pole operatiivstaapi, üht keskust, kust operatiivseid kriise hallata ja edasist kavandada. Brüssel on ikka veel peamiselt seadusandliku tegevuse ja reeglite kontrolli masinavärk.

Just rände lähteriikidega tegelemiseks lubatakse kokku kutsuda tarkade rühm, kes juba detsembriks ehk ahvikiirusel, peaks pakkuma finantsraamistiku, sh uue raha kaasamiseks EL arengupoliitikas. Vaevalt see COMle meeldib.

Konkurentsivõime ja majanduspoliitika kohta lühike ent üldsõnaline osa. Ettevõtte tulumaks lubatakse kahe riigi vahel ühtlustada… aga samal ajal jõuliselt suruda EL ühtset tulumaksubaasi. Saame näha.

ESMi kohta minnakse detailidesse. DE soove mööda, rõhutades tingimuslikkust, suunates laenusoovijat ka IMF-i juurde ning nähes ESMile ette liikmesriikide majandusolukorra hindamise funktsiooni. Lisades küll, et mitte dubleerides COM rolli(?). Selles osas muide kasutatakse mõisteid ja lühendeid, mis arusaamatud mitte ainult laiemale publikule, vaid ka kogenud EL-jälgijatele. Kas tahtlikult? Pangandusliidu alt lubatakse ESMl olla ühtse kriisihaldusmehhanismi SRM backstop, lisades ohtralt kitsendusi ja vaheülevaateid. Pangandusliidu 3. samba, ühtse hoiusekindlustuse kohta antakse kristallselgelt konkreetne lubadus (katsuge kelgul püsida): Pärast juuni ÜKd võib alata (järelikult isegi ei pruugi?) töö hoiusekindlustuse üle läbirääkimiste alustamiseks vajaliku teekaardi kallal.

Macroni suur soov euroala eelarvest lubati täita. Raske on aru saada, kuidas see suhestub MFFiga, aga suhet lubatakse. Eesmärk aga selge: euroala konkurentsivõime ja konvergentsi edendamine innovatsiooni ja inimkapitali investeerimise teel. Hea.

Teinegi viibe Trumpi suunas – kinnitatakse seniseid ja lubatakse uusi kliimaeesmärke. EL institutsioonide üle lubatakse järgida Lissaboni lepet ja vähendada volinike arvu (aeg-ajalt seega ka suurimate ilmajäämist?) + lubatakse ellu viia Macroni suur idee üleeuroopalisteks valimisnimekirjadeks EP valimisteks 2024.

EL reform seega aeglaselt jälle liigub. Mis edasi? Küllap soovitakse 28.-29.06 ÜKl neile ideedele mingis vormis heakskiitu ja kastanid peaks seega tulest tooma selle eesistuja Tusk. Kes on väiksemate liikmesriikidega arvestamisel suuremaid varemgi üllatanud. Tuleb huvitav nädal.