26.04.2018

Seekordne Euroopa-turnee lõppes Pariisis, kus pikk ja põhjalik õhtusöök Quai d’Orsay esindusruumides FR Euroopa asjade ministri Loiseau ja president Macroni välisnõuniku, endise Coreperi-kolleegi Etienne’ga. EMU tuleviku kohta ja Berliinist kuulduva tagasihoidlikkuse kohta öeldi lihtsalt, et Macron ei jäta asja niisama pooleli. Kohati just FRs negatiivset tähelepanu saanud NL, IE ja Põhja-Balti rahandusministrite ühiskirja kohta ütlesin, et selle üks eesmärke oli juhtida tähelepanu ka teiste kaasamise vajadusele – muidu jääbki mulje, et rahaliidu tulevik vaid kahe suurima LR otsustada. Sellest saadi diplomaatia suurriigi pealinnas hästi aru.

MFF üle on me seisukohad sarnasemad kui eelmisel korral. FR oskab eriti elegantses sõnastuses selgutada, miks eelarve moderniseerimine ja traditsiooniliste poliitikate jätkuv finantseerimine pole vastuolus. Saame neid kindlasti ka edasipidi ses asjas toetada. ÜKP all tahavad prantslased küll näha ka uusi kriteeriume nagu tööpuudus ja migrantide integratsioon, väites, et see on (ka) Euroopa ühtekuuluvuse küsimus, mitte ainult LR majandusnäitajate ühtlustamine. FR on traditsiooniliselt ülitugev ÜPP toetaja, rõhudes seekord rohkem innovatsioonile ja kliimamuutustele selle poliitika alt – nad on esimest korda ka põllumajanduspoliitika mõistes netomaksjad ja eks see mõjutab seisukohti. Eraldi naabruspoliitika rahastu säilimist toetame mõlemad. Kliimamuutuse rahastamine EL eelarvest on samanimelise kliimaleppe sõlminud Pariisis eriti oluline.

Nn kodanike konsultatsioonid EL teemadel on veel üks president Macroni ideedest ja FRs on need just minister Loiseau koordineerimisel hooga käima läinud. Tore olevat, inimestel kõvasti huvi, ja sugugi mitte vaenulikku. Järgmisel nädalal algavad need ka EEs, osalen isegi ühes. Avaliku (mitte just soodsa) arvamuse konteksti, eriti 2019 EP valimisteks valmistudes, paigutatakse ka edasise laienemise küsimus, konkreetsemalt liitumisläbirääkimiste alustamine ametlikult pika nimega Makedoonia ning Albaaniaga. Juuni GAC ja selle ettevalmistamine saavad selles asjas keerulised olema. Õigusriigi olukord läheb samasse kategooriasse, kodanikud küsivad, et milliste riikidega me ikkagi samasse klubisse kuulume. Nõustuti küll, et enne PL menetluse lõpetamist pole arukas uue mehhanismi arutelu algatada, seda nähtaks kui ühe LR või regiooni vastu suunatut (aga nähtaks küllap ka muidu, tuleb tunnistada).

24.-25.04.2018

Kohtumine Dublinis EL asjade ministri McEnteega, põhjalikud konsultatsioonid välisministeeriumi asekantsleri (ja vana kolleegiga Coreperist) Montgomeryga ja esinemine mõttekojas IIEA EL tuleviku kohta. Kõikidel kohtumistel Brexit üheks peateemaks. Lahkumisleppe üle on suur enamus tööd tehtud, kuid piiri üle Iiri saarel lahendusi seni ei paista. UK poolt mingi aeg tagasi EL-ile pakutud tollikoostöö kavad on tagasi lükatud ja hetkel otsitakse 2017 detsembris nii UK kui EL poolt heaks kiidetud protokolli põhimõtete alusel: nn kõva ehk sisuliselt, kontrollidega, piiri ei tohi tulla. IE on väga tänulik ülejäänud 26 LRle, COMle ja ÜK eesistuja Tuskile solidaarsuse eest ning toetavad igati meie seisukohta, et tulevane suhe välis- ja julgeolekupoliitikas peab olema unikaalne.

MFF osas vaated üpris sarnased. IEle on ÜPP väga tähtis, seni eelarves põhiasi olnud. Nüüd on iirlased netomaksjaks saanud ja käib neilgi uue olukorra analüüs ja enda positsioneerimine. ÜKP põhimõtteid tahavad samaks jätta nagu meiegi, CEF pole neile geograafilise asendi tõttu seni suuremat korda läinud, aga nüüd mõtlevad ka nemad ühenduste peale Mandri-Euroopaga. Teaduse ja innovatsiooni toetamine ülioluline.

Seni paljudes asjades UK-le toetunud IE otsib EL-is agaralt uusi konstellatsioone. Rahandusminister liitus Põhja-Baltimaade ja NL ühiskirjaga EMU tuleviku üle, välisminister korraldas hiljuti FAC veerel õhtusöögi Põhja-Balti kolleegidele. Ongi loogiline, muudki otsivad, ka meie, sest lahkub suur tugev liberaalne LR. Aga kõige rohkem otsib end ja seltskonda praegu just IE, see sai selgeks ka mõttekoja üritusel.

Edasise laienenemise üle meil väga sarnased vaated, McEntee käis hiljuti Lääne-Balkanil. Samameelsed oleme ka õigusriigi küsimustes, nii praeguse PL kui ka tulevase võimaliku püsivama mehhanismi üle – viimasega ei ole arukas enne suuremalt tegelema hakata kui esimese menetlus lõpetatud, muidu lähevad liiga segi.

23.-24.04.2018

Kohtumised Berllinis Euroopa ministri Rothi, liidukantsler Merkeli šerpa Corsepiuse ja välisministeeriumi MFF-erisaadiku Ossowskiga. Lisaks korraldas meie saatkond EL tuleviku arutelu koos kohaliku mõttekoja Polis180-ga, päris huvitav formaat, kus kolmele panelistile võis järjekorras publiku hulgast osalejaid lisanduda oma küsimuste ja kommentaaridega, tohtisid olla kuni tuli järgmine huviline.

Põhiteemaks MFF. Eelmise korra kogemusele tuginedes on Balti koostöö juba enne ametliku protsessi algust käima lükatud, sealhulgas suurte netomaksjate lobimine, mis hea. Laias laastus on meil ka seekord samad seisukohad, väikeste erinevustega, mille mahalihvimine on samuti alanud. Toetame põllumajandustoetuste harmoneerimist, mõistlikku ÜKP mahtu, ja mitte selle järsku kukkumist üleminekupiirkondadele, ÜKPst tahame saada raha oma suurprojektideks, toetame eraldi naabruspoliitika rahastu (euroargoos millegipärast instrumendiks nimetatud) säilitamist. DE on valmis eelarve mahtu (ja seega oma sissemakset) suurendama, kui tingimustega: eelarve moderniseerimine (ÜPP ja ÜKP osakaalu vähendamine, rohkem raha uutele teemadele nagu ränne, julgeolek, kliima, ka pagulaste integratsioon jne), rangem tingimuslikkus, ka poliitiline. Suurelt netomaksjalt on pisut üllatav kuulata tugevat toetust paindlikkusele nii eelarve rubriikide sees kui ka vahel – tavaliselt püüavad need olla võimalikult jäigad, aasta lõikes ülejäävat mitte ära kulutada, et siis enda sissemakse väiksem oleks.

Muudest teemadest. EMU tuleviku üle ikka veel liikumist pole, kokkulepet FRga reformide ulatuse ja suuna üle. Kui see olemas, konsulteeritakse enne 28.-29.06 ÜK kindlasti ka teiste LRdega, lubati. Ei tundu aga, et midagi suurt oodata oleks. Õigusriigi olukord on suur mure, nii praegu seoses PLga kui EL-is üldiselt. See, kuidas klubi oma liikmete kohatiste äravajumistega hakkama saab või tegeleb, on lähiaja üks suuri küsimusi EL-is. Rühm läänepoolseid LR käib koos ja plaanib mingit uut mehhanismi, aga seni eriliste tulemusteta. Hoiatasin, et seda teemat ei tohi muuta ida- ja läänepoolsete LR vastasseisu objektiks (mida ajakirjandus kohe just nii näha tahaks). Laienemise, täpsemalt, Albaania ja ametlikult pika nimega Makedooniaga liitumisläbirääkimiste avamise kohta saime eri majadest pisut erinevaid signaale, päriselt siiski pole välistatud, et teatud tingimusi lisades võiks sel aastal avamisotsused teha. Ka EE ei arva, et need riigid oleksid kohe valmis liituma. Kuid läbirääkimiste käigus on EL-il palju paremad võimalused reformiprotsessi suunamiseks seal, nii et avamine oleks arukas.

17.04.2018

GAC Luksemburgis. Põhiteemaks COM ja PL dialoog õigusriigi olukorrast viimases. Uue valitsusega Varssavis on mingid asjad liikuma hakanud, parlamendis on esitatud muudatusettepanekuid problemaatilistesse seadustesse ja COM esimene asepresident Timmermans sai tõdeda, et nüüd tõesti saab rääkida päris dialoogist. Mh kuna nüüdse valitsuse liikmed kohtuvad temaga, nagu 09.04 ta Varssavi-visiidi ajal. LR lauaring oli arusaadavalt positiivsema tooniga kui seni, progressi tervitati laialt. Samas on selge, ka Timmermansi sõnul, et päriselt on asi lahendatud siis, kui seadusi ja/või praktikat on muudetud, reaalseid samme astutud; ja päris rahul polnud ta ka seni esitatud parandustega. Teema on COM soovil ka 14.05 GAC päevakorras, seekord põhipunktina (seni infopunkti all) ja surve ei kao. Mitu LR rääkis täna ka tugevdatud õigusriigi mehhanismi sisseseadmise vajadusest, mis annaks NKle võimaluse jälgida ja arutada õigusriigi olukorda kõigis LRdes, ilma asja nii hapuks minemata, et kõigepealt ametlikke artikli 7 protseduuri peaks käivitama. Selge, et sellesuunalist survet tuleb ka edaspidi. Ma ise kutsusin täna üles praegust PL protseduuri enne läbi käima (tugeva soovitusega dialoogis, ilma hääletusteta) kui hakata uusi välja mõtlema – muidu oleks need arutelud liiga tugevalt päevasündmustest mõjutatud. Ehkki seda mõju vältida muidugi päriselt ei õnnestu.

EP valimiskorra reformi üle on konsensus peaaegu saavutatud, vaid BE (ja kuidagi ka IT) ei saanud täna oma nõusolekut anda. EP soovitud asjadest on nagunii järel peaaegu pelk kosmeetika ja NK peaks parlamendile ikkagi oma ettepanekud esitama. Loota võib, et aprilli jooksul konsensus siiski sünnib, vähemalt BE täna seda võimalust tugevalt välgutas. EEle, kes eesistujana kompromissi põhijooned paika pani, on see eriti oluline.

Hommikul kohtusin EIB asepresidendi Stubbiga, kes esitles panga vaateid ja soove tulevaseks MFFiks, täpsemalt nende rollist eelarvest tulevate investeeringute toetamisel. Ei pruugi päriselt COM (ega meiesarnaste väikeste ja vaesemate LRde) soovidega kokku käia, aga vaatame pärast MFF ettepaneku esitamist mais edasi.

Ennelõunal EL-konsultatsioonid LU välisministeeriumis. Integratsioonimeelse asutajariigiga on alati hea ja enamasti üksmeeles arvamusi vahetada, nii ka seekord. Spekulatsioonid MFF teemal, ränne, kus LUl kriisiaasta 2015 eesistujana eriline omalus, Brexit, kus LU erihuvi finantsteenused.

12.04.2018

Asendasin rahandusministrit ÜKPle pühendatud GACil Luksemburgis. Tegu oli viimase NK tasandi aruteluga enne MFF ettepaneku ja sektoraalsete poliitikate reformikavade esitamist COM poolt – vastavalt 02.05 ja mai lõpp-juuni algus. Nii et seekordse  arutelu sisuks oli enda positsioneerimine tulevasteks eelarveläbirääkimisteks.

ÜKP eesmärk on elatustaseme ühtlustamine EL-is. Selle loogika järgi võiksid sellest poliitikast osa saada vaid vaesemad regioonid. Ometi peab EL poliitikate legitiimsuse mõttes olema kõigil, ka rikkaimal, LUl, võimalus ÜKPst osa saada. See oli ka absoluutse enamuse LRde seisukoht GACil. Vaid mõni sammaldunud netomaksja leidis, et rahastada tuleb vaid vaeseimate piirkondade arengut – iseenesest arusaadav seisukoht, eelarvet tuleb kuskilt kärpida – samas läheb üle 80% ÜKP rahast nagunii vaesematele ja ülejäänud rahast suurt kärbet välja ei pigista. EEle, aga näiteks ka LTle, kes me mõlemad ületame vähim arenenud piirkonna ja üleminekupiirkonna rajajoone ehk SKT 75% EL keskmisest, on väga oluline, et ÜKP atraktiivsus säiliks, et LRdel oleks motivatsiooni järgmisele tasemele jõuda – selleks ei tohi raha vähenemine liiga drastiline olla. Piiranguid raha kasutamiseks on jõukamas kategoorias nagunii rohkem. Siis oleks vähem karta ka lennukaid ideid hakata niigi väikest ja mitmes mõttes üsna unitaarset, koondunud elanikkonna, majandusega riiki kunstlikult piirkondadeks tükeldama.

Teine suur teemablokk oli tingimuslikkus. Side Euroopa semesteriga ja selle käigus LRdele tehtavate reformisoovitustega tuleb nagunii – nn riigipõhiste soovituste alusel tehtavate reformide toeks saab hõlpsamini EL raha. Aga muu tingimuslikkus, eriti poliitiline, EL raha saamise sidumine õigusriigi põhimõtte, EL alusväärtuste järgimisega, on juriidiliselt palju keerulisem teha. Samas, rida LRe seda nõuab ja ma pakun, et COM mingi asjaga ikkagi välja tuleb või vähemalt väga tahab tulla. Tingimuslikkuse all püüab mõni LR sisse suruda ka sotsiaal- või maksusüsteemide ühtlustamist vms – see ei lähe mitte, küll aga iseloomustab ajastu hõngu ja survesuundi praeguses EL-is. EE on makromajanduslikku tingimuslikkust ja seost semestriga kogu aeg toetanud, muus osas oleme – diplomaatiliselt öeldes – üsna kahtlevad.

Väga oluline teema on, milliste kriteeriumite alusel otsustatakse ÜKP jaotusvõti LRde vahel. Seni toimub see peamiselt SKT määra alusel ja meie meelest peakski see nii jääma. Mitte ainult sellepärast, et EE on ikka veel suhteliselt vaene riik, vaid sellepärast, et siin on vähem tõlgendusruumi, võimalusi poliitiliseks kempluseks. Aga on ka teisi seisukohti, COM mõtleb väga pingsalt uutele kriteeriumitele nagu tööpuuduse määr, pagulaste integreerimiseks tehtavad kulutused jne. Viimast võib soovi korral laiendada-arendada ka kriteeriumiks EL ühispoliitikate elluviimisest tulevad kulud. Ma mõistan seda loogikat, samas on siin poliitiline küsimus: kui ÜKP eesmärk on piirkondade elatustasemete ühtlustamine, siis kas rikka LR tehtavate integratsioonikulutuste toetamine ikka teenib seda eesmärki? Ehk siis, keda aitame: pikaaegset vaest või ootamatult hättasattunut? Teiseks ja mitte palju vähem olulisena: poliitiliseks tõlgendamiseks ja kempluseks annaksid sedalaadi uued kriteeriumid rohkem võimalusi ja selles mängus on suurematel ja vanematel alati paremad eeldused. Selle teema arutamisel 12.04 GACil toetas mitu suuremat LR uute kriteeriumite sissetoomist, nii et sellest tõotab tulla eelseisvate MFF läbirääkimiste üks tõsiseid sisulisi küsimusi.

Rituaalsed ettevalmistavad tantsud ÜKP üle on selleks korraks peetud, diplomaatilise balli järgmine faas algab mais.

 

22.-23.03.2018

ÜKs oli dünaamikat. Mitmes järelduste punktis muudeti sõnastust, USA terase- ja alumiiniumitollide küsimuse arutamist lükati edasi, Salisbury närvigaasirünnaku põhjal toimus tõsine sisuline arutelu EL-Vene suhete üle jne.

Digifirmade maksustamise üle on LR jagunenud kahte leeri – ühed, kes FR eestvõttel tahavad COM ettepaneku alusel kiiret, EL-i puudutavat lahendust, mida siis püütakse ajutisena esitada… kuni valmib OECD ja G20 raames nn globaalne lahendus, mida toetab teine leer LR, sh põhimõtteliselt ka EE. On muidugi nii, et ajutised lahendused kipuvad püsivaks jääma ja globaalset lahendust toetavad mõned praegu ka lootuses, et järsku ikka ei tulegi. Hammaste krigisedes lubati COM ettepaneku alusel tööle hakata, mis veel sugugi ei tähenda, et see maks tuleks, maksuküsimustes on EL-is vaja konsensust. Kulme kergitas ka ettepaneku ajastus – kuna maks kehtiks kindlasti suurtele Ameerika firmadele, siis praegu, kaubandussõja veerel olles võidaks seda Washingtonis võtta EL poolt ebasõbraliku sammuna. Ka ÜK omalt poolt ei suutnud öösel tulnud teadet EL ajutisest vabastamisest USA terase- ja alumiiniumitollidest kuidagi positiivse sammuna tervitada, läbirääkimised ja surve ju jätkuvad, ehkki 01.05-ni õnnestus ajapikendust saada. Kaubandusvolinik Malmström teeb siin tõesti väga head tööd, aga ei välista, et ka riigijuhtidel tuleb ses asjas veel erakorraliselt kokku saada.

EMU üle peeti üpris tavaline arvamusvahetus. Lennukad ideed euroala rahandusministrist ja suurest oma eelarvest on tahaplaanile jäänud ja üsna kindlasti tundub, et lähiaja põhiküsimus on pangandusliidu lõpuleviimine – kuipalju on veel vaja teha riskide vähendamiseks, et saaks EDISega edasi liikuda. Loodetavasti saab 29.-30.06 ÜKl esimese osas edu kviteerida.

Brexiti üle kiideti heaks tulevikusuhte suunised. EL on tulevase suhte läbirääkimisteks valmiks, aluseks ulatuslik vabakaubandusleping (kuna UK soovib lahkuda nii siseturult kui tolliliidust) pluss lepped mitmel muul alal, mitte viimases järjekorras ka välispoliitika alal. Lisaks kuulati pealäbirääkija Barnier ülevaadet lahkumisleppe seisust. Arvata 75% on kokku lepitud, sealhulgas kodanike õigused ja rahaasjad. Aga EL-is kehtib põhimõte, et midagi pole kokku lepitud kuni kõiges pole kokku lepitud ja lahti on veel tõsised teemad nagu piir Iiri saarel ja lahkumisleppe haldamine, sealhulgas Euroopa Kohtu roll, mis brittide jaoks seni üsna punane rätik olnud.

Türgi kohta, kus pikemat arutelu polnud, on järeldused väga kriitilised ja Lääne-Balkani osa läks samuti libedalt. On tõeline akrobaatikatrikk pidada 17.05 tippkohtumine Lääne-Balkani riikidega ilma laienemispoliitikat mainimata. Igatahes, juunis tuleb GAC ja ehk ka ÜK laienemisteemade juurde tagasi.

Salisbury närvigaasirünnaku arutelu kujunes põhjalikuks EL-Vene suhete vaagimiseks, kuna riigijuhid nõustusid, et väga suure tõenäosusega vastutab Salisbury rünnaku eest Venemaa. Räägiti ka konkreetsetest sammudest, mis praegu vastuseks tuleb teha. EL kutsub konsultatsioonidele oma suursaadiku Moskvas ja riigijuhid lubasid koordineerida ka edasisi võimalikke samme. ÜK eesistuja Tusk ütles kohtumisejärgsel pressikonverentsil, et ootab  uudiseid juba esmapäeval.

 

21.03.2018

Valmistudes MFF aruteludeks kohtusin Brüsselis EP eelarvekomitee esimehe Arthuis’ ning värskete EP resolutsioonide – üks MFF ja teine eelarve omavahendite kohta – raportööride Olbrychti ja Lewandowskiga. Parlament on varakult alustanud, õige ka, varased linnud lendavad kaugele ja nii on ka meil otstarbekas seal aegsasti suhted sisse seada. Praegust MFFi tehes oli meil parlamendist eriti põllumajandustoetuste kasvatamisel tublisti abi, olen neist asjust kunagi Diplomaatias ka kirjutanud.

Viidatud resolutsioonid on nn jõulukuuse tüüpi, katavad ära ja nõuavad enam-vähem kõiki häid asju. Mis enamasti ka meile hästi sobivad – eelarve suurem maht, suurte poliitikate nagu ÜKP ja ÜPP mahu säilitamine, paindlikkus eelarves, ka eraldi naabruspoliitika rahastu säilimine jne. On ka mõned asjad, mis kahtlased nagu poliitiline tingimuslikkus ja eriti muidugi uute tõsiste omavahendite nagu digimaks, heitmegaasikvootide müügitulu, FTT, nõudmine. Ega EP ka ise liiga tõsiselt nende saavutamist ei looda, selge on, et ka järgmiseks MFFiks jääb peamiseks tuluks ikkagi LRde rahvusliku koguprodukti põhinevad sissemaksed.

Kogenud MEPid teadsid asju väga hästi, kohati nende luureandmed COM sügavustes toimuvast paremad kui meie omad. Olbrycht teeb oma 3ndat MFFi, Lewandowski oli eelmise esitamise ja läbirääkimiste ajal COM eelarvevolinik, saimegi plekisel rinnahäälel vanu aegu meenutada. Kiiret kokkulepet, veel selle EP koosseisu ajal, enne aprilli 2019, ei usu õieti keegi, kel varasem kogemus. Isegi kui []COM]] algne, 02.05 esitatav ettepanek rahuldaks juba suurt enamust LR, oleks küllap ikka neid, kes loodavad veel järgmise parlamendikoosseisu ajal midagi juurde kalastada. Mingi loogika on ju ka selles, et järgmisel koosseisul, kelle ajal eelarvet tegelikult rakendama hakatakse, võiks ka mingi otsustus jääda. Ehkki liigsest riigimehelikkusest ei lasta end kah kaasa kiskuda.

Esitasime EE esialgseid põhiseisukohti – piisav eelarve maht, ÜKP atraktiivsus ka üleminekupiirkondadele, kelleks me just saime, ühenduste finantseerimimine (Rail Baltic, elektrisüsteemi sünkroniseerimine Euroopa omaga), põllumajandustoetuste ühtlustamine, eraldi naabruspoliitika rahastu säilimine, uued alad nagu ränne ja välistegevus ja muidugi ka teadus-arendustegevus. Oldi meeldivalt üllatunud, et juba prioriteetideseadmisega niikaugel oleme (ehkki päriselt saab midagi arvata alles COM MFF-ettepaneku ja sektoraalsete poliitikate reformikavade esitamist mais-juunis). Pika diplomaatilsise maratoni esimesed meetrid läbitud ka parlamendi suunal.

20.03.2018

GAC käis kõigepealt läbi 22.-23.03 ÜK järeldused. Mis oli pisut poolik harjutus, sest tõenäoliselt ÜK peateemaks kujuneva kaubandussuhte USA-ga kohta teksti veel pole – COM kaubandusvolinik Malmström on alles Washingtonis ja olukorda püütakse veel päästa. Teiseks pole veel üldse selge teise eeldatava põhiteema, digimaksustamise arutelu suund ja sisu. Homme peaks COM välja tulema oma seadusandliku ettepanekuga digiformade maksustamise kohta. Samuti pole veel järelduste teksti Türgi üle, 26.03 EL-Türgi tippkohtumisele lihtsalt peab eelnema urahtus Brüsselist, et kõik 28 LR pardal oleksid.

Järelduste kaubandusosa on arutelude käigus paranenud, aga meie maitse järgi ikka veel liiga protektsionismi poole kaldus. Sotsiaalosast ei saanud välja viidet vajadusele COM poolt esitatud tööturuagentuuri asutamist arutada, aga kiireks need arutelud sellegipoolest ei kujune – piisavalt LR, sh EE on nii vajaduse kui EL ja LR vaheliste kompetentside üle üsna kahtleval positsioonil. Salisbury tekst saab seda tugevamaks minna, mida lähemale see ÜK eesistuja Tuskini jõuab, juba tänase arutelu toon läks eilse FACi avaldusest pisut edasi.

PL õigusriigi teemal on ajastus varemgi problemaatiline olnud – COM 20.02.2017 otsus Lissaboni lepingu artikli 7 käivitamise kohta tehti just siis, kui PL uus valitsus oli ametisse astunud ja alles hakkas oma käike kavandama; täna õhtul just on PL jaoks tähtaeg esitada ametlik vastus COMle. Vast seetõttu oli tänase infopunkti arutelu toon pisut ootusärevam kui mõnel eelmisel korral. Loodeti (sh EE), et PL vastus aitab dialoogi edasi, arvati, et järgmisel GACil peaks see ikka põhipäevakorrapunkt olema (mida küll otsustama tahetakse hakata, hääletust nii kiiresti vaevalt õnnestub esile kutsuda), ja rõhutati õigusriigi tähtsust.

Lõunateemaks oli PRES palunud arvamusi selle poliitilise tsükli (sügiseni 2019) jooksul veel ärategemist vajavate asjade kohta. Eks prioriteete tuli üsna seinast seina, rohkem korduma kippusid digiturg ja muu siseturg (kurvastaval kombel nimetas teenuseid vaid IE), pangandusliit, kus ühtse hoiusekindlustuse kohta oldi vanades kaevikutes – kas kõigepealt riskide vähendamine ja alles siis töö eelnõuga, või paralleelselt, sotsiaalsammas. Muidugi räägiti palju ka kodanike usalduse tagasivõitmisest, ka siin arvamused üsna erinevad, kuidas seda teha – investeeringutega või kodanike kaitsmisega kõigi halbade välismõjude eest. Paraku tähendab see viimane reaalses elus ka kaitset teiste LR konkurentsi eest.

Pärastlõunal artikli 50 GAC Brexiti teemal. Läbirääkijad saavutasid üleeile-eile lahkumisleppe üle päris häid tulemusi, sh üleminekuperioodi, kodanike õiguste, raha küsimustes. Lahti on lepingu tulevase haldamise ja Iiri saare olukord. Esimese puhul brittide suur vastuseis Euroopa kohtu tulevasele rollile, teise puhul üritatakse ikka veel tõestada, et ringi kvadratuur on võimalik ehk et piirkontrolli saab vältida ka olukorras, kus mõlemal pool piiri pole (kaupadele) samad reeglid ja standardid. Aga viimaste päevade edusammud on vaieldamatud.

GAC kviteeris 23.03 artikli 50 ÜK heaks kiidetavad järeldused EL-UK tulevikusuhte üle. Kuna UK punased liinid on lahkumine tolliliidust ja siseturult, saab tulevase suhte aluseks olla vaid kaubandusleping, lai ja ambitsioonikas selline, mis paraku teenuseid eriti sisaldama ei hakka. EL väljendab järeldustes küll valmidust tulla vastu juhul, kui UK peaks oma seisukohti muutma. Üldse sai teksti optika mh EE töö läbi pisut vastutulelikumaks – pole mõtet jätta muljet, et EL ütleb vaid asju, mida ei saa teha. Meile eriti oluline välispoliitka- ja julgeolekukoostöö osa sai ka ambitsioonikamaks. On selge, et pärast 45 aastat koostööd ja ühist vastutust Euroopa hea käekäigu eest pole ka Brexiti-järgne UK EL-i jaoks mingi tavaline kolmas riik. Lisaks nende sõjaline, välispoliitiline võimekus ja alaline liikmesus ÜRO julgeolekunõukogus. Nii et oleme valmis mõtlema ka uudsete koostöö-, koordinatsiooni- ja konsultatsioonimehhanismide peale, eeldusega küll, et EL otsusetegemine jääb suveräänseks.

23.02.2018

Mitteametlik ÜK käsitles kaht teemat – institutsioonilised küsimused ja järgmine MFF. ÜK peab juunis otsustama EP kohtade jaotuse ja suuruse aastateks 2019-2024. MEPide arv liikmesriigiti määratakse nn kahaneva proportsionaalsuse põhimõtte järgi, suuremad LR saavad suhteliselt vähem kohti ja väiksemad rohkem. Seoses rahvaarvu muutumisega vaadatakse suhe iga parlamendikoosseisu jaoks üle. Ettepaneku teeb EP ise ja seekordne ümberjagamine oli mõnest varasemast lihtsam, kuna UK lahkub ja 73 kohta jääb “üle”. Mis aga üle jääb, süüakse tihtilugu ära ja nüüd otsustaski parlament saalomonlikult, et 46 jääb reservi ja 27 jagatakse LR vahel ära. Koha saab juurde ka EE (no me oleme end ju kogu aeg NIIpalju suuremana tundnud kui MT, eks, kel ka miinimumarv, 6 MEPi). Kohti ei võeta kelleltki vähemaks, mida varasemalt on tulnud teha, kuna EPs ei tohi olla üle 751 liikme. EP ettepanek leidiski täna põhimõttelise heakskiidu, ehkki mõni kasin hääl ikka ütles, et kaotame kõik UK kohad ära – väiksem EL-väiksem EP.

Teine küsimus oli COM presidendi valimise kord. Kandidaadi nimetab lepingu järgi ÜK, võttes arvesse EP valimiste tulemusi. Parlament aga ütleb, et ei kinnita ametisse kedagi, kes pole olnud oma Euroopa parteigrupi nn Spitzenkandidat. Faktiliselt on parlamendil võim seda teha, ÜK otsustusõigust see aga pärsib, pole lepingutega kooskõlas ja välistab ametisoleva peaministri nimetamise (sest neist keegi ei saa oma kodanikele öelda, et oodake nüüd natuke, ma teen Euroopas kampaaniat). Ja annab tippametikohtade jagamise tasakaalu hoidmisel parlamendile liiga palju otsustusõigust. Igatahes täna tõdesid riigijuhid, et ei aktsepteeri automaatselt, et Spitzenkandidat saabki COM etteotsa – kardetavasti ei rohkem kui vaid väike hoiatav oie Euroopa parteigruppide suunas, keda nemad ise suuresti erakonnajuhtidena ju ka suunata saaksid.

FR presidendi Macroni ettepanekute üleeuroopaliste valimisnimekirjade kohta lubati arutada pärast 2018 valimisi ja kas tasub üldse nimetada, et COM presidendi Junckeri idee ühendada tema ametikoht ÜK eesistuja omaga ei hakatud arutamagi?

Teine päevakorrapunkt oli MFF. Rahast rääkimine on keeruline isegi viisakas seltskonnas, eriti kui COM ettepanekutki veel pole. Räägiti põhimõtetest. Enamus LR tundub olevat valmis eelarvesse senisest rohkem sisse maksta, kõlasid numbrid nagu 1,1 ja 1,13% EL SKT-st (praegu napp 1). Selgesõnaliselt tahavad sissemakse suurendamist vältida vaid NL, AT, DK ja SE, eks nad ole ka suured netomaksjad. Tavapärasest eelarvearutelude dünaamikast eristab praegust DE ettevaatlik valmisolek oma sissemakset suurendada, aga ma poleks imestunud, kui seda tahetakse suunata rohkem uutele aladele nagu ränne ja ootused mingitest Berliini rahalaevadest ei pruugi sugugi tõeks saada. MFF kiire vastuvõtmise (2018 lõpuks) suhtes ollakse üsna pessimistlikud – see tähendab siis asjaajamist järgmise EPga ja tõenäoliselt taas üsna hilist heakskiitu – mis muidugi ei aita kaasa uuest eelarve kiirele kasutamisele – MFF on investeeringute eelarve ja nende ettevalmistamine võtab aega. Viimase asjana: uutel omavahenditel, mõtetel uuteks tuluallikateks hetkel väga lennuvõimet ei tundu olevat.

Jätkub COM ettepaneku ootamine (peaks välja tulema 03.05) ja enda positsioneerimine, liitlaste otsimine jm tavapärane diplomaatiline tegevus.

11.02.2018

Lõppeva nädala põhiteemasid Brüsselis oli Lääne-Balkani strateegia heakskiit ja avaldamine COM poolt. Pealkiri ütleb strateegia eesmärgid: usutav laienemisperspektiiv ja EL tugevam seotus regiooniga.

Miks nüüd? Lääne-Balkani riikidel on laienemislubadus, EL argoos Euroopa perspektiiv, olemas aastast 2003, EL Thessaloniki tippkohtumisest. Kuid 15 aastaga pole need riigid eriti jõuliselt EL poole ega oma reformiprotsessiga kuhugi liikunud. Montenegro ja Serbiaga liitumisläbirääkimised teosammul käivad, Albaania ja ametlikult pika nimega Makedoonia on kandidaatriigi staatuses, aga läbirääkimisi pole alustatud, Bosnia-Hertsegoviina liigub kandidaadistaatuse poole ja Kosovo, keda 5 LR ei tunnusta, on veel ebamäärasemas seisus. 2014, ametisse astudes, ütles COM president Juncker, et tema 5-aastasel ametiajal edasist laienemist ei toimu. Vanematele LRdele meelepäraseks peetud faktiliselt tõene lause sisaldas aga demoraliseerivat sõnumit laienemisriikidele: pole vaja pingutada, EL poolt nagunii midagi ei toimu. Seda viga praegune strateegia peamiselt parandada püüabki ja – parem hilja kui mitte kunagi. Lisaks, nagu tõdeti ka ÜKl märtsis 2017, on piirkonda valgumas kolmandate riikide, sh Venemaa, ebasoovitav mõju – loodus, nagu ka geopoliitika, tühja kohta ei salli.

Kuidas siis laienemisprotsessi kiirendada? Kõigepealt kinnitab strateegia (õigesti), et laienemine jääb individuaalseks protsessiks, mis sõltub kandidaatide kodutööst. Vahepeal oli kartus, et COM tahab Serbia ja Montenegeo liitumishetke, aasta 2025, kindlamas vormis välja öelda. See olnuks viga. Kõik laienemisleiged LR ja toimijad saavad alati öelda, et senise laienemispoliitika suurim möödalask oli lubada ROle ja BGle liitumiskuupäev ära enne kui nad tegelikult valmis olid. Siin on tõde teadagi mitmemõõtmelisem, aga fakt on ka see, et mida kehvemini on riik liitumishetkel ettevalmistatud, seda raskem on tal EL liikmena tegutseda ja ka liikmesuse pakutavaid hüvesid ära kasutada. Strateegia ütleb, et Serbia ja Montenegro võivad olla valmis aastaks 2025, see on arukas – annab lootust, kuna tegu pole siiski ettekujuteldamatult kauge ajaga, samas sisaldab vajalikku tingimuslikkust.

Edasi avab strateegia peamised laienemisprotsessi võtmetegurid: õigusriiki laienemisriikides tuleb oluliselt tugevdada, majandus peab muutuma konkurentsivõimelisemaks, piirkonna riikide kahepoolsed probleemid tuleb lahendada, ja riikide juhtkond peab teadvustama, et EL-iga liitumine on selge väärtustel põhinev valik. Viimane on selge näpuviibutus eriti Belgradile, kust kostuvaid hääli kuulates jääb teinekord mulje, nagu oleks sel riigil ka muid orientatsioonivalikuid kui Euroopa oma.

Ja siis ka EL panus või pakkumine, kuidas loetletud aladel aidata saab. Poliitilisel poolel tuleb Lääne-Balkani riikide ministreid kutsuda rohkematele nõukogudele ja CFSP alaseid konsultatsioone tugevdada ja süvendada. Õigusriigi osa tuleb liitumisläbirääkimistel veelgi täpsemaks muuta ja läbirääkimiste varasemas faasis ette võtta. Sisejulgeolekualasesse koostöösse, organiseeritud kuritegevusest kuni piirikaitseni ja küberjulgeolekuni, tuleb enam kaasata EL agentuure. Selleks lubab COM Brüsselis ka eraldi rakkerühma luua. Tuleb Lääne-Balkani riikide majanduse arenguks rohkem investeerida, ühendustest (nii piirkonna sees kui piirkonna ja EL vahel) väikeettevõteteni ja koolituseni. Eraldi märgitakse energiaühendusi ja digistrateegiat, hea. Kahepoolsete probleemide lahendamiseks lubatakse üsna üldsõnaliselt rohkem EL abi. Raha lubatakse juurde nii praegusest kui eriti järgmisest MFFist.

Lisaks, väga olulisena, pöörab strateegia tähelepanu ka EL valmisolekule edasiseks laienemiseks – et rohkem kui 30 liikmega unioon toimida saaks, tuleb suurendada enamushääletusega otsustavate poliitikate arvu, tugevdada veelgi õigusriigi jm põhiväärtuste järelevalvet EL sees, vaadata üle EL institutsioonide toimimine (loe: kas 30+ COM volinikku ikka on mõistlik?), luua mehhanism, mis välistaks järgmiste liitumiste blokeerimise juba laua taha saanute poolt (keegi ei taha SI-HR piiritüli kordust) ja COM lubab analüüsida ka laienemise mõju EL suurtele rahanõudvatele poliitikavaldkondadele, nimeliselt ÜKPle, ÜPPle ja EL eelarvele.

Kommentaariks: esiteks, parem hilja kui üldse mitte. Laienemine on geopoliitiline valik ja tegevus, seda ei saa taandada pelgalt tehnokraatlikuks linnukeste tegemiseks liikmesuse maatriksi kastikestesse. On ka inimlikult kiiduväärt, et 2014nda aasta väärsignaali püütakse parandada. Strateegia või siis EL aktiivsema lähenemise ellurakendamise edu sõltub peamiselt EL suutlikkusest seda ka praktikas rakendada, küllap siis tulevad kaasa ka laienemisriigid. Teiseks, strateegia kinnitab üle senise suuna, midagi otse korrigeerimist vajavat pole. Aga päriselt jääb selle ellurakendamine ja päris uue hingamise andmine laienemispoliitikale siiski järgmisele, 2019 ametisse astuvale COMle ja selle laienemise ja naabruspoliitika volinikule. Kolmandaks, laienemispoliitika intensiivistamine oleks märk kogu EL välispoliitika taseme tõusust. Välispoliitika algab naabritest ja seda, mis EL oma naabruses teeb, jälgivad ülima tähelepanuga nii naabrite naabrid kui ka kaugemad riigid. Selle (intensiivistamise, mitte jälgimise) teeb eriti keerukaks see, et hoolimata strateegia ettevaatlikust sõnastusest on selge, et laienemisriikide kahepoolsete/omavaheliste probleemide lahendamisel peab EL roll palju tugevam olema, tõenäoliselt vahendaja oma – ise need probleemid ei lahene. Neljandaks, jälle välispoliitilisest mõõtmest, on suur küsimus, mis saab Türgi liitumisprotsessist. Praegu räägitakse rõhutatult Lääne-Balkanist, aga Türgi on ju ka laienemisriik Euroopa perspektiivi ja käimasolevate, ehkki mitte liiga kiiresti edenevate läbirääkimistega. Ankara poolt on viimastel kuudel ka tulnud mitmeid signaale vahepealse retoorika mahenemisest ja suhete taasehitamise soovist. Viiendaks, raha tuleb laienemispoliitikale juurde, eriti järgmisest MFFist, aga tuleb silmas pidada vana tõde, et Brüsselis on rahaküsimused enamasti problemaatika lihtsamast otsast. Kuuendaks, suur küsimus on praeguste liikmete, eriti vanemate, valmisolek jälle suure suuga uuest laienemisest rääkima hakata. Ikka veel kuuled, et oeh, me seedime alles 5. laienemist (ja-jah, seda meie oma), kodanikele see ikka (veel) väga ei meeldi, peame ise paremini valmis olema jne. Siin ei aita värske strateegia tõenäoliselt eriti kaasa – kui ühehäälsusest loobumist ja COM volinike arvu vähendamist (loe: võimalust, et asjaomane LR jääb oma volinikust ilma) püütakse põhjendada tulevase laienemisega, siis jääb sellele tegevusele küll õudu ja edu soovida.