10.11.2017

Helsingis, tutvustasin siseministeeriumis ja riigikantselei EL-sekretariaadis meie plaane ühtse asüülisüsteemi ehk Dublini määrusega seoses. Oktoobri ÜK leevendas pisut survet, määrus tuleb vastu võtta juuniks 2018 (vt Gondori kroonika 19.-20.10.2017). Aga see ei tähenda, et me ei peaks midagi tegema, ja see miski on koond elementidest, mida soodsa vastuvõtmise korral võiks siis BG eesistumise ajal hakata määruse teksti kirjutama. Praktikas tähendab see kriisihalduse mehhanisme – kui asüülitaotlejate arvud lähevad üle teatud piiri, siis kuidas COM hakkab ja milliseid meetmeid välja töötama, üle järgmise piiri minnes tuleb juba otsus välja pakkuda ja kuidas see NKs vastu võetakse. Siseministeeriumi tubli meeskond koostöös COM ja NK sekretariaadiga on jõudnud pisut vähem keerulise mehhanismini kui MT mais välja pakkus. Seda tutvustamegi neil päevil mõnele rändekriisist enam mõjutatud, mõnele suurema ja mõnele seni eriti reljeefse positsiooniga LRle. Lisaks ka headele lähinaabritele.

FI valitsuse seisukohad on EE omadele üpris sarnased olnud. Lisaks on FI nagu ka MT kogu oma 2015 kvoodi vastu võtnud (ehkki toona hääletusel ei osalenud, mis enamushääletuse puhul loeb lugemisel vastuhäälena). Seega on soomlastel moraalselt tugev positsioon ja sellest ollakse teadlikud. Meie plaanid võeti teadmiseks ja kiiret konsulteerimist nendega hinnati kõrgelt. Ega rohkem ei saagi hetkel öelda.

 

09.11.2017

Brüsselis Regioonide komitee korraldatud kommunikatsioonikonverentsil, teemaks Euroopa dialoogide kujundamine. Põhiettekande pidas endine USA suursaadik EL juures Gardner ja sõnum oli lihtne: müüge! Rääkis oma kogemustest TTIPi tutvustamisel EL-is, mis sugugi mitte lihtne. Ärge häbenege vastalistele sama kirega vastu astuda, sest kui kirg(likkus) kohtub faktidega, jäävad faktid enamasti alla! Nagu abhaasia kirjaniku Iskanderi raamatus Küülikud ja maod, kus patriootliku raevu puhangusse sattunud küülikut sai ohjeldada vaid end veel ägedamasse puhangusse ajades.

Paneelis olin koos EP kommunikatsiooni peadirektori Guillot, Regioonide komitee presidendi Lambertzi, COM asepeasekretäri Paquet ja majandus- ja sotsiaalkomitee asepresidendi Smythiga. Nagu ka üritust kajastanud Twitterikasutajad märkisid – kõik mehed ja üle 45. Sotsiaalmeediast rääkisin siiski, kiitsin EE eesistumise kommunikatsioonitiimi tõesti head tööd Twitteris, keeruliste EL teemade oskuslikul minuti-kaheste videotega visualiseerimisel. Panin ka hea meelega tähele, et eesistumise eel-alguses lansseeritud lööklaused keskendumisest konkreetsete hüvede pakkumisele kodanikele, vajadusest rääkida julgelt EL positiivsetest külgedest ja ka hinnast, mis tuleks maksta, kui mõned EL saavutused tagasi pöörataks, töötavad hästi (seda mitte isikliku kõhutunde, vaid üritust kajastanud säutsuvoo põhjal). Aga EL “müümine” on muidugi neetult keeruline, nurjanud mõnegi voliniku karjääri ja võtnud maha LR valitsusi. Ainus püsisoovitus ongi: teha EL teemadest oma, mitte Brüsseli asjad ja rääkida julgelt EL (koostööst) tulevast kasust. Lihtne öelda, muidugi, eriti mittepoliitikul.

31.10.2017

Hommikul kohtusin COM eelarvevoliniku Oettingeriga, teemaks järgmine MFF. COM tuleb ettepanekuga välja mais 2018 ja vastu peab ta olema võetud 2020 lõpuks, siis lõppeb praegune eelarveraamistik. MFFiga tegeleb nõukoguna GAC ja olen Oettingeri kutsunud 20.11 GACi lõunale, et pidada esimene poliitiline mõttevahetus. Seda täna ette valmistasimegi.

EL eelarve kaotab Brexiti tagajärjel aastas 10 miljardit eurot neto, seega on tulevase eelarve maht väga oluline küsimus. Kordasin meie eelarveeriesindaja Kivise suurepärast lauset, et EL-il peab olema rohkem ambitsiooni kui vaid Brexitist jääva augu kinnitoppimine. Seda oli lihtne öelda, kuna ka Oettinger toetab suuremat eelarve mahtu, senise 1% SKT-st asemel. Kõigi uute ülesannete täitmiseks, nagu rändekriisiga toimetulek jne, peab eraldama uut raha. Jätkuvalt otsitakse nn Euroopa lisaväärtust, European Added Value, mis peaks kõigi EL rahaeraldiste puhul tähedatav olema – lihtne öelda, raske defineerida. Uute loominguliste fondide, finantsinstrumenride jne kõrval tuleb hoolitseda ka selle eest, et väiksematel ja vähem jõukatel LRdel EL raha kasutamiseks suurematega võrdseid võimalusi oleks. ÜKP mahtu ei tohi rohkem kärpida kui ÜPP mahtu, juhul kui üldse suuremaks kärpimiseks läheb. ÜPP I sammas ehk otsetoetused peavad jääma 100% EL finantseeritavaks ja toetusi peab jätkuvalt harmoneerima – praeguse MFF lõpuks saavad EE, nagu ka LV ja LT põllumehed 75% EL keskmisest. Järgmine MFF rongi peatus siis 20.11 GACil ja siis kohe otsa erakorralisel ÜKl 23.02.

Lõunat sõin ametlikult pika nimega Makedoonia välisministri Dimitroviga (vt ka Gondori kroonika 19.-20.07.2017). Makedoonia sõlmis augustis leppe naabri BGga ja on taasalustanud kõnelusi GRga nn nimeküsimuse lahendamise üle. Kõigi Lääne-Balkani riikide jaoks oli üllatuseks COM presidendi Junckeri 13.09 öeldu, et Serbia ja Montenegro peaksid kiiremini EL-iga liituma. Piirkonnas küsitakse, kuidas, miks (just nemad), mis meiega jne? Ega LR jaoks ka palju selgust pole, eks COM püüab nüüd mingit strateegiat toota. Ise arvan küll, et suuremat selgust saab alles 2018 aprillis, kui COM esitab tavapärase laienemisaruande. Ja arvan ka, et ühelegi kandidaatriigile ei saa liitumiskuupäeva või -kiirust või -kaaslasi naljalt ette anda. Kandidaadid peavad tingimused täita ja selle täpset juhtumist pole võimalik ennustada. Öeldu ei tähenda, et EL ei peaks oma laienemispoliitikale püüdma uut hingamist anda. Vast avaneb BGs 17.05 peetaval Lääne-Balkani tippkohtumisel ja selle ettevalmistuste käigus võimalus ka sedalaadi järelemõtlemiseks.

29.10.2017

Soovitan lugeda mõttekoja ECFR vanemanalüütiku Wilsoni värsket ülevaadet idapartnerlusest, mis eriti ajakohane enne tippkohtumist 24.11. Väga asjalik, osalt kainestav (EL ja idapartnerite poliitiliste suhete perspektiivid) aga osalt tuletab ka meelde, kui palju selle EL poliitika all ka praegu saab ja tuleks teha, ja tuleb teha targemini. Peamiselt Ukrainat uuriva teadurina kirjutab Wilson väga huvitavalt lahti Ukraina reformiprotsessi hetkeseisu (mida ma selles blogipostituses pikemalt ei refereeri), soovitades EL-il eriti keskenduda mittetulundussektori toimijate toetamisele – riigiaparaat ja poliitiline eliit võivad veel tagasi langeda, Maidanist alates karastunud vabakond laias laastus enam mitte. EL on Ukrainas jätkuvalt ainus võimalik arengusuund, the only game in town, ja seda saaks EL veel paremini ära kasutada, kui praegu teeme.

Idapartnerlus tähendab eri EL LR jaoks erinevaid asju – osa jaoks (nagu ka EE) on see laienemise eestuba, osa jaoks alternatiiv laienemisele. Vastavalt on ka näiteks Balti riigid, SE, PL ja ka COM olnud idapartnerluse ajamisel aktiivsemad kui mõned kaugemad LR. Wilson soovitab sellest mitte liiga välja teha, leppida olukorraga, kus hetkel ei küsita, kas EL leppe artikkel 49, mis sätestab iga Euroopa riigi õiguse liituda, kehtib ka idapareneritele või mitte. Vähemalt kuni ei hakata väga ei-vastust suruma. Ja keskenduda selle asemel siseturu (ehk siis 4 vabaduse) laiendamisele idapartneritele niipalju kui võimalik. Loomulikult on toetus idapartnerlusele, nagu ka laienemisele, viimastel aastatel EL kodanike seas langenud. NL referendum Ukraina assotsiatsioonileppe üle 2016 oli näide, kuidas populistid seda langust ära kasutada võivad.

Wilson näitab, kuidas EL on idapartnerluse poliitikat ajas kohandanud (osalt arvestades ka Venemaa võimalikke reaktsioone). EL pöörab rohkem tähelepanu raskustele, mis idapartneritel teatud poliitikate elluviimisel on ja pöörab reformide kõrval rohkem tähelepanu ka partnerite vastupanuvõimele (resilience, moodsa sõnaga kerksus). Kuid siiski ei paku EL praegu täit tuge idapartneritele, kes võivad sattuda löögi alla, kui EL-i teel liiga edukad on – kainestav tähelepanek. Seda enam, et Wilsongi tunnistab – idapartnerlus on praegu de facto Vene-poliitika. Venemaa, soovimata küll ise EL naabruspoliitikaga liituda, on kõik idapartnerites toimuva teinud ka oma asjaks. Siis on ju hea, et EL on end selle reaalsusega kohandanud. Ja on parem, kui EL oma poliitikas arvestab Vene mõju, kui see, et EL arutaks Venemaaga oma poliitikat idapartnerite suhtes. Kui EL siis oma poliitikat rahulikult edasi ajab, toob just see regiooni täiendavat stabiilsust, väidab Wilson. EL pühendumuse mahakeeramine aga vähendab stabiilsust, nii lihtne ongi.

Idapartnerluse kapitaalne muutmine pole lähiajal realistlik, kummaski suunas. Populismi pisukene taandumine EL-is ei tähenda, et laienemine saaks kohe väga tuliseks teemaks, aga samas pole karta ka pühendumuse vähendamist idapartnerlusele. See on see vahel tore, vahel kisendamaajav joon EL-i kogu toimimises – kui midagi on juba alustatud-otsustatud, siis seda tagasi keerata, saati päris ära lõpetada on kohutavalt keeruline. Vast peamiselt seetõttu, et (konsensuslike) otsuste saavutamine EL-is on nii keeruline, et keegi isegi ei jaksa hakata mõtlema, et teeks nüüd ümber, või et järsku eksisime (mis mõttes eksisime, 28 tarka riiki-valitsust?!).

Väga hea on Wilsonil praktiliste poliitikasoovituste osa – mõttekodalaste paberid ei hiilga sellega sugugi alati. Olemasolevate poliitikate ja lepingute võimalusi, eriti kaubanduslepingute omi, tuleb maksimaalselt ära kasutada ja EL poolt võimaldada ka enne absoluutselt kõigi tingimuste täitmist partnerite poolt. Lisaks tuleb hakata mõtlema uute võimalike lepingute peale, nagu näiteks tolliliit seda soovivate idapartnerite ja EL vahel. EL retoorika peaks olema sõbralikum, poliitilisem ja mitte nii tehnokraatlik-ettevaatlik nagu praegu (seda võib laiendada ka poliitika sisu peale, lisan). Ärge rääkige niipalju artiklist 49, mida hetkel rakendada ei õnnestu ja väljendage empaatiliselt oma solidaarsust Ukrainaga, soovitab Wilson. Tuleb teha reaalpoliitilisi pisikesi järeleandmisi, nagu praegu lähenemisel Valgevenega toimub. Ei saa kõike soovida idealistlikult, mängida ainult heade ja täiesti EL-meelsete poliitikutega, eriti arvestades, kuidas näiteks Moldovas EL-sildiga poliitilised jõud end rahva ja EL silmis üsna täielikult kompromiteerisid. Tuleb idapartneritega rohkem asju arutada, ka EL-asju, tutvustada idapartnerluspoliitikat LRdes. Siia võib omalt poolt lisada ka eriti Gruusia soovi osaleda rohkem EL agentuuride töös – miks mitte, harjutab meid koos töötama ja partneritega loomulikumalt arvestama.

Ukraina ühendusi EL-iga tuleb oluliselt parandada ja aidata sel riigil saavutada täielik energiasõltumatus, eriti edendades Poola-Ukraina energiakoostööd. Tuleb tugevdada idapartnerluse multilateraalset mõõdet. Ehkki kogu EL naabruspoliitika on lõpuks kahepoolne, kõik lepingud on EL ja iga partnerriigi vahel eraldi, annab multilateraalne vihmavari näiteks Valgevenele võimalusi, mida paljas kahepoolsus liiga paljaks ja haavatavaks jätaks. Loomulikult tuleb idapartnerluse hüvesid partnerriikides paremini kommunikeerida.

Viimase soovitusena tuleb EL-il võtta suurem roll julgeolekuküsimustes: nimetada Ukraina kriisi erisaadik, nõuda osalust Minski protsessis ja pakkuda ka rahuvalvet. Sellega saab vaid nõus olla, kuid väga realistlikuks ma seda hetkel ei pea, arvestades EL sisemisi kõhklusi ja välispoliitika tegemise keerukusi. Kuid kui ülejäänud soovitusi rahulikult ellu viia suudaksime, siis… mind tegi selle analüüsi lugemine küll idapartnerluse suhtes optimistlikumaks.

25.10.2017

Parlamendipäeva tipphetk Strasbourgis (vähemalt meie jaoks) oli ajaloo esimene EL õigusakti, gaasi varustuskindluse määruse, allkirjastamine digitaalselt. EE eesistumismeeskonnal, eriti diginõunik Mägil, oli kulunud kuid, et selle tarvi- ja võimalikkus EP ja NK sekretariaadile selgeks teha. Alguses taheti seda teha ilma internetita, meie ikka surusime, et tuleb kasutada EL digitaalse identiteedi nn eIDAS-e määruse järgset ehk internetiühendusega võimalust (ja ega meie ID-kaart internetiühenduseta töötagi). Närv oli muidugi sees, kui seal EP presidendi Tajani kõrval seisin. PIN-koodi unustamist ei kartnud (eriti), aga mine tea, masin hakkab jupsima või midagi ja siis on eesistumise tipphetke asemel ERROR ekraani peal seinal – sama esteetiline nagu suure kombinaatori Benderi joonistatud külvajaga pannoo. Aga kõik läks libedalt. Määruse raportöör Buzek hüüdis, et see ongi Digital Union ja Tajani teatas, kui läksime muid akte käsitsi allkirjastama, et lähme teeme nüüd veel vanamoodi. Loodame nõudlikult, et sekretariaadid saavad tänasest katseeksemplarist innustust, et digiallkirjastamine püsivaks muuta.

Plenaaristungil võtsin sõna kahel teemal. Rahvaste ja vabaduste fraktsiooni valitud temaatiline arutelu käsitles illegaalset immigratsiooni. Kuna see fraktsioon oma vaadetelt üsna äärmuslik ja nende vaade sisserändele samuti, siis lendasid saalis ka rassismisüüdistused. Mina ei lasknud end sellest ega algatajast häirida ja esitasin pika nimekirja alates 2015ndast rändekriisiga võitlemisel tehtust. Mida pole sugugi vähe.

Teine sõnavõtt oli hiljutiste ES ja PT metsatulekahjude teemal. EL-il on olemas solidaarsusfond ja tsiviilkaitse mehhanism looduskatastroofide tagajärgede likvideerimiseks ja ka LRdele nendega võitlemisel abiandmiseks. Aga COM on õigusega võtnud ette nende mehhanismide ülevaatuse ja tugevdamise, nii sain kavandatavaid samme vaid tervitada ja lubasin NK poolt etteoanekutele, kui nad tulevad, kiiret käsitlemist.

Üks märkus ka selle teema juurde. See oli viimane päevakorrapunkt, algas 20.25 õhtul. Aga ikkagi, saalis oli arutelu alguses vaid 17 MEPi. Sõnavõtjate hulgas oli vaid paar saadikut neist LRdest, kes nimetatud viimaste tulekahjude all polnud kannatanud. Paneb natuke mõtlema. Diplomaatias õpid sa kohaloleku olulisust. Tihti ei peagi midagi ütlema, piisab, kui tuled teiste jaoks olulisele üritusele, arutelule kohale – seda märgatakse ja hinnatakse. Täna, sellise emotsionaalse teema puhul oleks olnud tore ja ka arukas suuremal määral kohal olla, hispaania ja portugali kolleegide tänu oleks kindlasti pälvinud. Kunagi ei tea, kuidas ja millal endal toetust vaja läheb.

Kuna kahe plenaaripunkti vahel oli aega, siis viskasin ERR-i arvamusportaalile valmis ka loo lähetatud töötajate direktiivi eesistujapoolsest tähtsusest ja tähendusest. See on seni meie eesistumisaja suurim saavutus, mille üle võime igati uhked olla.

 

24.10.2017

Strasbourgis, kus andsin EP komisjoniesimeeste konverentsile vahearuande EE eesistumise saavutustest. Võrreldes eesistumisprioriteetide esitlusega samas (vt Gondori kroonika 13.-14.06.2017) oli tunne palju tahedam. Tehtud üht koma teist ju on ja muidugi tunned teemasid ja eelnõusid praeguseks palju paremini. NK sekretariaadi tehtud taustamaterjal oli seekord aga veelgi pikem – 413 lehekülge võrreldes eelmise korra 378-ga. Tänase etteaste ajastus ei saanuks parem olla, kuna just eile hilisõhtul võeti meie juhtimisel NKs vastu lähetatud töötajate direktiiv ja kiideti heaks EL sotsiaalsamba proklamatsioon. Mälupilt sellest, kuidas meie Coreper-I suursaadik Kull ÜK südaööl kooskõlastas üht, viimast sõna proklamatsioonis – EPle ei sobinud “would“, mõnele LRle asemele pakutud “presuppose” – ei lähe niipea meelest. Kiitust meie eesistumisele täna igatahes sadas, kasutati ka väljendit “latti kõrgele seadma”. Vahelduseks tore kuulda.

Haakudes 19.-20.10 ÜK suunistega käisin läbi kõik digituru eelnõud, kiitsin koostöö eest ja palusin mõnel juhul tempot tõsta. Rände alt samuti – palju eelnõusid on menetluses, aga ühtse asüülisüsteemi Dublini määruse kompromissettepanekuga tuleb EE välja alles novembris. Õnneks olin enne kohtumist teinud kiire kohvi konverentsi esimehe Wikströmiga, kes EP poolt Dublini raportöör ja kes sai siis oma rahulolematuse NK tempoga enne päris koosolekut ära väljendada. Tema meelest oleks ammu pidanud otsuse häälteenamusega vastu võtma. Eelmise nädala ÜK samas oli pannud lõplikuks tähtajaks juuni 2018, nii et meile otsest survet asi hääletusele viia pole.

Rida komisjoniesimehi küsis oma lemmiklaste kohta, enamusele sain ka vastata, et püüame veel meie eesistumise ajal NK ühispositsiooni saavutada või koguni EPga kokku leppida. Raibem lugu, nagu ikka, oli põhiseaduskomisjoni AFCO nn institutsioonidevaheliste eelnõudega, siin tuleb mõne kohta parlamendile öelda, et NK poolt lihtsalt ei ole soovi tulemusele jõuda. Kohtumise lõpetas siiski aplaus. Loen sellega (kohtumise, mitte aplausiga) enda poolt eesistumise selgroo murtuks.

Õhtul võtsin plenaaristungil NK poolt sõna MT ajakirjaniku Caruana Galizia mõrva üle. Muidugi ei ole NKl institutsioonina siin pädevust, aga tegu on nii kohutav, et EP debatt oli väga omal kohal. Sõna said võtta vaid parlamendifraktsioonide esimehed, aga emotsinaalne oli ikka, kohati (näiteks rohelised) kutsuti ka MT valitsust tagasi astuma ja öeldi krõbedaid sõnu õigusriigi olukorra kohta seal.

19.-20.10.2017

ÜK Brüsselis oli töine ja sisukas. Rändest räägiti pikalt, vajadusest tugevdada tööd välismõõtmega, panustada rohkem ja kiiremini Aafrika usaldusfondi (EE eeskujulikult panustanud). IT pikalt oma tegevusest Liibüaga, mida kõik kiitsid. Sisemõõtmest muidugi rõhutati vajadust ühtse asüülisüsteemiga edasiliikumiseks, kuid survet selle aluseks olev Dublini määrus kiiresti hääletusele panna ei olnud (me eesistujana natuke kartsime). Järeldused nõuavad otsuselejõudmist 2018 I pooles, meie esitame muidugi oma kompromissettepaneku novembris ära ja vaatame, kas detsembri ÜK, kus see teema jälle päevakorras, kuhu jõuab. Rändeosa järeldused on pikad, peaaegu nagu Tuski-eelsel ajastul juba.

Pikk ja teretulnud arutelu peeti maha digiteemadel. Kiideti ülevoolavalt 29.09 Tallinna digitippkohtumist, aga mindi mõne digituru eelnõu üle ka konkreetsemaks kui arvatud ja ehk ka kui ala eest vastutavatele ministritele meeldiks. See on see risk, kui eelnõud toppama jäävad – kuigi ÜK ei saa heaks kiita seadusandlikke akte, võivad pealikud ikkagi pliiatsid haarata ja siis… eks vaatame, mis erakorralisel telekomiministrite nõukogul 24.10 neist asjust arvatakse. Põhimõtteline arutelu toimus ka digimaksustamise teemal, lõpptulemuseks jäi, et peetakse silmas “globaalset konteksti” ehk OECDs tehtavat, aga COM peaks 2018 alguses ikkagi eelnõuga välja tulema.

Kaitseosa läks kiiresti, PESCO soovitakse käivitada 2017 jooksul. Välispoliitika alt oli põhiteema Türgi. Liitumisläbirääkimisi lõpetama ei asuta, aga praegusest seisust lahti külmutama muidugi ka mitte. COM uurib võimalusi kandidaatriikidele mõeldud liitumiseelse abiraha vähendamiseks, eks saame näha. 2018 kevadel peab COM aga tavapärase laienemispaketi osana hindama Türgi vastavust nn Kopenhaageni demokraatiakriteeriumile ja sellest võib tulla kaunis terav debatt. Lõpus soovis FR president Macron veel rääkida kaubandusest (pidev EL-sisene debatt, nagu Gondori kroonika lugejad teavad). Siiski võime siin töövõiduks pidada viidet adekvaatsete andmevahetusreeglite vajadusele kaubanduslepingutes.

Reedene päev algas nn liidrite agenda arutamisega. See on eesistuja Tuski plaan, kuidas EL tuleviku aruteludega edasi minna. Riigijuhid rääkisid pikalt sellest, kuidas EL häid külgi esile tuua (Tallinna digitippkohtumist mainiti taas hea eeskujuna – oluline teema, eriline koht, lillepeenar ruumis jne), siin tulid muidugi välja ka LR sisemise debati eripärad, eri riikides on avalikkuse huvid erinevad, keegi kiitis näiteks, et talt ei küsita kunagi digiteemade kohta. Igatahes, kohtumiste kalender ja teemade nimekiri on paigas ja eks meetodi (ka siin oli tegelikult mitmeid arvamusi, ilma paberiteta kaminavestlustest kuni eelnõude sõnastamiseni) tõhusus selgub töö käigus. On igal juhul väga hea, et riigijuhid andsid sõnumi, et on valmis suurtes tulevikuküsimustes initsiatiivi võtma – on ka aeg.

Brexiti teemal tegi UK peaminister May sissejuhatuse, kus ütles, et pole (kõige keerulisemas) rahalise kokkuleppe küsimuses oma viimast sõna öelnud. Aga piisavaid sõnu ta täna ka veel ei ütelnud, seega tuli pärast ta ruumist lahkumist alanud artikli 50 ÜKl oma järeldustes tõdeda, et piisavat edu pole saavutatud. EL alustab küll oma ettevalmistusi, et olla hästi valmis, kui jõutakse läbirääkimiste II faasi, rääkima tulevikusuhtest ja võimalikust üleminekuperioodist. Eriti Briti meedia jaoks oli Brexit selle ÜK põhiteema, osalejate jaoks aga mitte. Tusk ja pealäbirääkija Barnier olid küll pehmema tooniga kui EL varem, aga põhiküsimuseks jääb, et kui EL jaoks on rahaline kokkulepe I faasi teema, siis UK ei taha enne raha üle lõplikult kokku leppida kui ka tulevikusuhte peajooned paigas. Ei julge ennustada, kuidas see vastuolu lõpuks lahendatud saab, aga EL positsioon on siin igatahes selge ja seda hägustada on raske. Loodan tõesti, et detsembris saame järgmisse faasi liikuda, aega märtsini 2019 palju pole.

Viimase teemana andis peaminister Ratas ülevaate 17.10 GAC arutelust agentuuride ümberpaigutamise üle. Küsimusi polnud, ja seega saame hakata valmistuma hääletuseks 20.11 GACil (ja teel sinna muidugi ka meie enda häälte üle palju lobby vastu võtma). Ratas ja EE delegatsioon tegi ka kuluaarides päris palju eesistujatööd, rääkides läbi nii sotsiaalsamba proklamatsiooni kui lähetatud töötajate direktiivi kui muidki konkreetseid asju. Hea.

 

 

17.10.2017

Luksemburgis, juhatasin GACi istungeid. Mitmuses, sest pärastlõunal kogunesime artikli 50 koosseisus, Brexitit arutama. Hommikul kõigepealt 19.-20.10 ÜK järeldused. Põhiküsimuseks tavapärase rände kõrval ka digiteema. Esiteks kõlab üha enam hääli, mis digirevolutsiooniga kohanemise esiletoomise kõrval (29.09 Tallinna digitippkohtumise põhisisu) nõuavad kiiremat edasiliikumist digituru eelnõudega. Usutavasti tuleb see ka ÜKl üles, sellest (nagu kogu menetluses olevate eelnõude hetkeseisust) peab andma ülevaate EE peaminister Ratas. Teine tõusev digiteema on maksustamine ja LR jagunevad siin kahte leeri: maksuküsimustes alati ettevaatlikud nõuavad nn globaalsete lahenduste saavutamist OECD raamistikus (mis võtab kindlasti kauem aega), teised aga oma, EL lahendust. Tõotab tulla huvitav põhimõtteline arutelu riigijuhtide vahel.

Rände alt tavapärane lahkheli nende vahel, kes nõuavad kiiret edasiliikumist ühtse asüülisüsteemi reformiga ja nende vahel, kes rõhutavad siin konsensuse saavutamise vajadust (juriidiliselt võttes võiks selle eelnõu ka hääletusele panna). EE tuleb eesistujana novembris välja oma kompromissettepanekuga, aga edu pole siin kaugeltki garanteeritud.

Edasi pidasime iga-aastase õigusriigi dialoogi (NB! mitte ära segada COM dialoogiga PLga õigusriigi üle selles LRs). Olime teemaks valinud meediapluralismi ja õigusriigi digiajastul ja juttu jätkus, libauudistest internetiplatvormide reguleerimiseni. Nagu kahel eelmiselgi korral oli neid, kes soovivad seda dialoogimehhanismi tugevdada, seda pidada konkreetselt õigusriigi olukorra kohta kõigis LRdes. Need ideed andsime üle ATle, kes aasta pärast selle harjutuse läbi peab viima.

Digiteemaga oli seotud ka lõuna, kuhu olime küberjulgeolekust palunud esinema COM asepresidendi Ansipi, kes tegi seda talle omasel põhjalikul ja eluliste näidetega vürtsitatud viisil.  COM esitas 13.09 küberjulgeoleku paketi, mille kohta meie eesistujana tahame kiiresti NK järeldused vastu võtta. Tänane lõuna aitas selle eesmärgi saavutamisele kindlasti kaasa, mitmed potentsiaalselt vastuolulised teemad nagu olemasoleva EL-agentuuri tugevdamine, koostöö NATO-ga kaitse alal jne said selgemaks.

Pärastlõunal artikli 50 GAC. Kõigepealt pidasime poliitilise arutelu Londonis asuvate EL agentuuride ümberpaigutamise üle. Taotlevad LR kiitsid arusaadavalt oma kuulipritse, otsustamisel lugevatest kriteeriumitest rõhutati peamiselt kaht: võimet sujuvalt tegevust jätkata (jõukamate LR poolt) ja geograafilist tasakaalu (2004-2007 liitunud LR poolt). Meile kõige olulisemana ei vaidlustanud keegi otsustamisprotseduuri ennast, siisap läheme pärast peaminister Ratase poolt 20.10 ÜKle antavat ülevaadet tänase kohta edasi hääletusprotseduuriga 20.11 GACil.

Lõpuks pealäbirääkija Barnier ülevaade Brexiti läbirääkimistest ja arutelu 20.10 artikli 50 ÜK järelduste üle. Seis on teada, piisavat edu pole saavutatud ja oktoobris läbirääkimiste teise faasi, tulevikusuhte ja üleminekuperioodi arutelule, minna ei saa. Väga loodame, et detsembris saab. EL27 ühtsus püsib, keegi ei vaidlustanud järelduste eelnõu tasakaalu, mistõttu sain kokku võtta, et tekst läheb muutmata kujul riigijuhtide lauale. Peale olukorrakirjelduse (kobe edu kodanike õiguste üle, teatud edu IE küsimuses ja mitte niiväga edasiliikumist raha üle) sisaldab tekst ka väikese viite edasisele, nimelt öeldes, et COM ja NK alustavad sisemisi ettevalmistusi teiseks faasiks, et olla valmis, kui see tuleb. Väike samm ehk välispidisele vaatlejale, EL-ile aga oluline, et kiita heaks COM poolt nagunii juba alustatu ja signaliseerida siiski ka valmisolekut piisava edu saavutamise korral kiiresti edasi minna.

13.10.2017

Hommikul ELAKis tutvustamas 17.10 GACide (nii tava- kui artikli 50 oma) päevakorda. TavaGAC valmistab ette 19.-20.10 ÜK, kus 4 suuremat teemat. Rände all kiidetakse välismõõtmes saavutatut ja nimetatakse selle edasiarendamise vajadust; sisemõõtmes on (ka meile kui eesistujale) küsimus, kui jõuliselt ja kas tähtajaga nõutakse kokkuleppe saavutamist NKs ühtse asüülisüsteemi üle. Kaitseteemadel küllap väljendatakse veendumust, et PESCO saab 2017 käivitatud. Digiteemadel tervitatakse muidugi 29.09 Tallinna tippkohtumise tulemusi, aga nõutakse ka kiire(ma)t edasiliikumist konkreetsete digituru eelnõudega. Välisasjadest Türgi, Põhja-Korea ja ehk ka Iraan. Muidugi ootavad kõik, millise teenäite-suuna annab ÜK eesistuja Tusk nn liidrite agendale, ehk kuidas hakkab tema ettepanekul välja nägema EL tuleviku arutelu. Sellise ülesande ta Tallinnas (vt Gondori kroonika 29.09.2017) endale võttis.

GAC teise päevakorrapunktina õigusriigi dialoog (NB! mitte segi ajada COM dialoogiga [[PLga viimase õigusriigi olukorra üle). Oleme valinud võimalikult laia ja EE eesistumisega haakuva teema: Meedia pluralism ja õigusriik digiajastul. Siin on igaühel midagi öelda, nagu ka eilsel Friends of Europe digidemokraatia arutelul.

Artikli 50 GAC peab alustuseks maha poliitilise arutelu 2 Londonis asuva EL agentuuri ümberpaigutamise kohta. Ega ma täpselt veel ette ei kujuta, millest seal niiväga võiks. COM poolt antud hinnangute vaidlustamine tulemust tuua ei tohiks, sest COM on hoolega vältinud pingerida tegemast. 2003 otsuse meeldetuletamist, mille kohaselt uued agentuurid peavad tulema 2004 ja hiljem liitunud LRdesse? Sedagi argumenti kasutaks mina rohkem omavahelises lobby´s kui ametliku laua taga. Eks näe.

Edasi peame andma hinnangu Brexiti läbirääkimiste senisele kulule (kas on piisavat edu saavutatud või mitte). Siin küsimusi ei tohiks olla, pealäbirääkija Barnier eitav seisukoht on selge. Küll aga on oluline, milliste lisanditega seda sõnumit 20.10 toimuva artikli 50 ÜK järeldustes serveerida ja mis sõnastustega. Täna arutab järelduste teksti Coreper, sealt tuleb tekst GACi.

P.S. Tavaliselt ma Gondori kroonikas isiklikke asju ei jaga, aga kuna täna just seesama blogi selge sõnumi võistlusel tunnustuse sai, siis jagan rõõmu lugejategagi ja tänan – ilma kelleta seda blogi ju ka poleks, siiski. Päris sahtlisse päevikupidaja ma ka pole, või vähemalt pole kunagi selle järele vajadust tundnud.

12.10.2017

Tänane päev oli eilse jätk uuel, kõrgemal arenguastmel. Lõuna ajal osalesin koos BE asepeaministri De Croo ja UK kodanikuaktivisti Farringtoniga Friends of Europe aastakonverentsi paneelis, teemaks e-demokraatia. Mina muidugi rääkisin EE e-demokraatia kõige silmapaistvamast näitest, e-valimistest. Nagu ikka, tekitas see kõvasti küsimusi-kahtlusi ja ka otsest kriitikat – peamiselt kuna polevat turvaline, saab häkkida. Nendele küsimustele on muidugi vastused olemas. Ja arutelu valgus ka kohe laiali kõikvõimalikele teemadele platvormidele päitsete pähe panemisest Brexitini – e-demokraatia ongi kõikjal, sest kõik on üha enam digitaalne. Ent meid huvitava teemana pani mind mõtlema see, kuidas mujalt pärit inimesed küsivad: kuidas julgustada inimesi e-hääletama? Kuidas luua usaldust e-valimiste vastu? Meil Eestis pole vaja kedagi julgustada ja teiseks, need, kes küsivad, kuidas OMETI saab usaldada e-valimisi, mõtlevad tegelikult tihti usaldust kogu e-teenuste vastu. Nii et seda arutelu saab laiemaks tõmmata, rääkides sellest, et kuna riik pakub nii paljusid digiteenuseid, nii ootavad inimesed loomulikult, et ka valimised oleksid netis. Teine asi, peaks rohkem rääkima sellest, kuidas avalikud e-teenused inimeste aega kokku hoiavad. See on käega paremini katsutav.

Õhtul pidasin sissejuhatava loengu Brüsseli Vaba Ülikooli Euroopa-õpingute järjekordsele kursusele. Rääkisin Eesti teest N. Liidust Euroopa Liitu, Orwelli ja kalendri 1984-st tänapäeva. Päris värskendav on aeg-ajalt ise need asjad taas läbi mõelda ja meid kui liikmesriiki kuidagi paigutada, nii ajas kui Brüsseli ruumis. Kuidas me oleme saavutanud 2/3 FI sissetulekutasemest ja koha sama laua taga, kus kontinendi võimsaimad riigid. Ja kui raske on praeguselt tasemelt edasi minna ning milline vastutus lauaäärse kohaga kaasas käib.