21.03.2018

Valmistudes MFF aruteludeks kohtusin Brüsselis EP eelarvekomitee esimehe Arthuis’ ning värskete EP resolutsioonide – üks MFF ja teine eelarve omavahendite kohta – raportööride Olbrychti ja Lewandowskiga. Parlament on varakult alustanud, õige ka, varased linnud lendavad kaugele ja nii on ka meil otstarbekas seal aegsasti suhted sisse seada. Praegust MFFi tehes oli meil parlamendist eriti põllumajandustoetuste kasvatamisel tublisti abi, olen neist asjust kunagi Diplomaatias ka kirjutanud.

Viidatud resolutsioonid on nn jõulukuuse tüüpi, katavad ära ja nõuavad enam-vähem kõiki häid asju. Mis enamasti ka meile hästi sobivad – eelarve suurem maht, suurte poliitikate nagu ÜKP ja ÜPP mahu säilitamine, paindlikkus eelarves, ka eraldi naabruspoliitika rahastu säilimine jne. On ka mõned asjad, mis kahtlased nagu poliitiline tingimuslikkus ja eriti muidugi uute tõsiste omavahendite nagu digimaks, heitmegaasikvootide müügitulu, FTT, nõudmine. Ega EP ka ise liiga tõsiselt nende saavutamist ei looda, selge on, et ka järgmiseks MFFiks jääb peamiseks tuluks ikkagi LRde rahvusliku koguprodukti põhinevad sissemaksed.

Kogenud MEPid teadsid asju väga hästi, kohati nende luureandmed COM sügavustes toimuvast paremad kui meie omad. Olbrycht teeb oma 3ndat MFFi, Lewandowski oli eelmise esitamise ja läbirääkimiste ajal COM eelarvevolinik, saimegi plekisel rinnahäälel vanu aegu meenutada. Kiiret kokkulepet, veel selle EP koosseisu ajal, enne aprilli 2019, ei usu õieti keegi, kel varasem kogemus. Isegi kui []COM]] algne, 02.05 esitatav ettepanek rahuldaks juba suurt enamust LR, oleks küllap ikka neid, kes loodavad veel järgmise parlamendikoosseisu ajal midagi juurde kalastada. Mingi loogika on ju ka selles, et järgmisel koosseisul, kelle ajal eelarvet tegelikult rakendama hakatakse, võiks ka mingi otsustus jääda. Ehkki liigsest riigimehelikkusest ei lasta end kah kaasa kiskuda.

Esitasime EE esialgseid põhiseisukohti – piisav eelarve maht, ÜKP atraktiivsus ka üleminekupiirkondadele, kelleks me just saime, ühenduste finantseerimimine (Rail Baltic, elektrisüsteemi sünkroniseerimine Euroopa omaga), põllumajandustoetuste ühtlustamine, eraldi naabruspoliitika rahastu säilimine, uued alad nagu ränne ja välistegevus ja muidugi ka teadus-arendustegevus. Oldi meeldivalt üllatunud, et juba prioriteetideseadmisega niikaugel oleme (ehkki päriselt saab midagi arvata alles COM MFF-ettepaneku ja sektoraalsete poliitikate reformikavade esitamist mais-juunis). Pika diplomaatilsise maratoni esimesed meetrid läbitud ka parlamendi suunal.

20.03.2018

GAC käis kõigepealt läbi 22.-23.03 ÜK järeldused. Mis oli pisut poolik harjutus, sest tõenäoliselt ÜK peateemaks kujuneva kaubandussuhte USA-ga kohta teksti veel pole – COM kaubandusvolinik Malmström on alles Washingtonis ja olukorda püütakse veel päästa. Teiseks pole veel üldse selge teise eeldatava põhiteema, digimaksustamise arutelu suund ja sisu. Homme peaks COM välja tulema oma seadusandliku ettepanekuga digiformade maksustamise kohta. Samuti pole veel järelduste teksti Türgi üle, 26.03 EL-Türgi tippkohtumisele lihtsalt peab eelnema urahtus Brüsselist, et kõik 28 LR pardal oleksid.

Järelduste kaubandusosa on arutelude käigus paranenud, aga meie maitse järgi ikka veel liiga protektsionismi poole kaldus. Sotsiaalosast ei saanud välja viidet vajadusele COM poolt esitatud tööturuagentuuri asutamist arutada, aga kiireks need arutelud sellegipoolest ei kujune – piisavalt LR, sh EE on nii vajaduse kui EL ja LR vaheliste kompetentside üle üsna kahtleval positsioonil. Salisbury tekst saab seda tugevamaks minna, mida lähemale see ÜK eesistuja Tuskini jõuab, juba tänase arutelu toon läks eilse FACi avaldusest pisut edasi.

PL õigusriigi teemal on ajastus varemgi problemaatiline olnud – COM 20.02.2017 otsus Lissaboni lepingu artikli 7 käivitamise kohta tehti just siis, kui PL uus valitsus oli ametisse astunud ja alles hakkas oma käike kavandama; täna õhtul just on PL jaoks tähtaeg esitada ametlik vastus COMle. Vast seetõttu oli tänase infopunkti arutelu toon pisut ootusärevam kui mõnel eelmisel korral. Loodeti (sh EE), et PL vastus aitab dialoogi edasi, arvati, et järgmisel GACil peaks see ikka põhipäevakorrapunkt olema (mida küll otsustama tahetakse hakata, hääletust nii kiiresti vaevalt õnnestub esile kutsuda), ja rõhutati õigusriigi tähtsust.

Lõunateemaks oli PRES palunud arvamusi selle poliitilise tsükli (sügiseni 2019) jooksul veel ärategemist vajavate asjade kohta. Eks prioriteete tuli üsna seinast seina, rohkem korduma kippusid digiturg ja muu siseturg (kurvastaval kombel nimetas teenuseid vaid IE), pangandusliit, kus ühtse hoiusekindlustuse kohta oldi vanades kaevikutes – kas kõigepealt riskide vähendamine ja alles siis töö eelnõuga, või paralleelselt, sotsiaalsammas. Muidugi räägiti palju ka kodanike usalduse tagasivõitmisest, ka siin arvamused üsna erinevad, kuidas seda teha – investeeringutega või kodanike kaitsmisega kõigi halbade välismõjude eest. Paraku tähendab see viimane reaalses elus ka kaitset teiste LR konkurentsi eest.

Pärastlõunal artikli 50 GAC Brexiti teemal. Läbirääkijad saavutasid üleeile-eile lahkumisleppe üle päris häid tulemusi, sh üleminekuperioodi, kodanike õiguste, raha küsimustes. Lahti on lepingu tulevase haldamise ja Iiri saare olukord. Esimese puhul brittide suur vastuseis Euroopa kohtu tulevasele rollile, teise puhul üritatakse ikka veel tõestada, et ringi kvadratuur on võimalik ehk et piirkontrolli saab vältida ka olukorras, kus mõlemal pool piiri pole (kaupadele) samad reeglid ja standardid. Aga viimaste päevade edusammud on vaieldamatud.

GAC kviteeris 23.03 artikli 50 ÜK heaks kiidetavad järeldused EL-UK tulevikusuhte üle. Kuna UK punased liinid on lahkumine tolliliidust ja siseturult, saab tulevase suhte aluseks olla vaid kaubandusleping, lai ja ambitsioonikas selline, mis paraku teenuseid eriti sisaldama ei hakka. EL väljendab järeldustes küll valmidust tulla vastu juhul, kui UK peaks oma seisukohti muutma. Üldse sai teksti optika mh EE töö läbi pisut vastutulelikumaks – pole mõtet jätta muljet, et EL ütleb vaid asju, mida ei saa teha. Meile eriti oluline välispoliitka- ja julgeolekukoostöö osa sai ka ambitsioonikamaks. On selge, et pärast 45 aastat koostööd ja ühist vastutust Euroopa hea käekäigu eest pole ka Brexiti-järgne UK EL-i jaoks mingi tavaline kolmas riik. Lisaks nende sõjaline, välispoliitiline võimekus ja alaline liikmesus ÜRO julgeolekunõukogus. Nii et oleme valmis mõtlema ka uudsete koostöö-, koordinatsiooni- ja konsultatsioonimehhanismide peale, eeldusega küll, et EL otsusetegemine jääb suveräänseks.

23.02.2018

Mitteametlik ÜK käsitles kaht teemat – institutsioonilised küsimused ja järgmine MFF. ÜK peab juunis otsustama EP kohtade jaotuse ja suuruse aastateks 2019-2024. MEPide arv liikmesriigiti määratakse nn kahaneva proportsionaalsuse põhimõtte järgi, suuremad LR saavad suhteliselt vähem kohti ja väiksemad rohkem. Seoses rahvaarvu muutumisega vaadatakse suhe iga parlamendikoosseisu jaoks üle. Ettepaneku teeb EP ise ja seekordne ümberjagamine oli mõnest varasemast lihtsam, kuna UK lahkub ja 73 kohta jääb “üle”. Mis aga üle jääb, süüakse tihtilugu ära ja nüüd otsustaski parlament saalomonlikult, et 46 jääb reservi ja 27 jagatakse LR vahel ära. Koha saab juurde ka EE (no me oleme end ju kogu aeg NIIpalju suuremana tundnud kui MT, eks, kel ka miinimumarv, 6 MEPi). Kohti ei võeta kelleltki vähemaks, mida varasemalt on tulnud teha, kuna EPs ei tohi olla üle 751 liikme. EP ettepanek leidiski täna põhimõttelise heakskiidu, ehkki mõni kasin hääl ikka ütles, et kaotame kõik UK kohad ära – väiksem EL-väiksem EP.

Teine küsimus oli COM presidendi valimise kord. Kandidaadi nimetab lepingu järgi ÜK, võttes arvesse EP valimiste tulemusi. Parlament aga ütleb, et ei kinnita ametisse kedagi, kes pole olnud oma Euroopa parteigrupi nn Spitzenkandidat. Faktiliselt on parlamendil võim seda teha, ÜK otsustusõigust see aga pärsib, pole lepingutega kooskõlas ja välistab ametisoleva peaministri nimetamise (sest neist keegi ei saa oma kodanikele öelda, et oodake nüüd natuke, ma teen Euroopas kampaaniat). Ja annab tippametikohtade jagamise tasakaalu hoidmisel parlamendile liiga palju otsustusõigust. Igatahes täna tõdesid riigijuhid, et ei aktsepteeri automaatselt, et Spitzenkandidat saabki COM etteotsa – kardetavasti ei rohkem kui vaid väike hoiatav oie Euroopa parteigruppide suunas, keda nemad ise suuresti erakonnajuhtidena ju ka suunata saaksid.

FR presidendi Macroni ettepanekute üleeuroopaliste valimisnimekirjade kohta lubati arutada pärast 2018 valimisi ja kas tasub üldse nimetada, et COM presidendi Junckeri idee ühendada tema ametikoht ÜK eesistuja omaga ei hakatud arutamagi?

Teine päevakorrapunkt oli MFF. Rahast rääkimine on keeruline isegi viisakas seltskonnas, eriti kui COM ettepanekutki veel pole. Räägiti põhimõtetest. Enamus LR tundub olevat valmis eelarvesse senisest rohkem sisse maksta, kõlasid numbrid nagu 1,1 ja 1,13% EL SKT-st (praegu napp 1). Selgesõnaliselt tahavad sissemakse suurendamist vältida vaid NL, AT, DK ja SE, eks nad ole ka suured netomaksjad. Tavapärasest eelarvearutelude dünaamikast eristab praegust DE ettevaatlik valmisolek oma sissemakset suurendada, aga ma poleks imestunud, kui seda tahetakse suunata rohkem uutele aladele nagu ränne ja ootused mingitest Berliini rahalaevadest ei pruugi sugugi tõeks saada. MFF kiire vastuvõtmise (2018 lõpuks) suhtes ollakse üsna pessimistlikud – see tähendab siis asjaajamist järgmise EPga ja tõenäoliselt taas üsna hilist heakskiitu – mis muidugi ei aita kaasa uuest eelarve kiirele kasutamisele – MFF on investeeringute eelarve ja nende ettevalmistamine võtab aega. Viimase asjana: uutel omavahenditel, mõtetel uuteks tuluallikateks hetkel väga lennuvõimet ei tundu olevat.

Jätkub COM ettepaneku ootamine (peaks välja tulema 03.05) ja enda positsioneerimine, liitlaste otsimine jm tavapärane diplomaatiline tegevus.

11.02.2018

Lõppeva nädala põhiteemasid Brüsselis oli Lääne-Balkani strateegia heakskiit ja avaldamine COM poolt. Pealkiri ütleb strateegia eesmärgid: usutav laienemisperspektiiv ja EL tugevam seotus regiooniga.

Miks nüüd? Lääne-Balkani riikidel on laienemislubadus, EL argoos Euroopa perspektiiv, olemas aastast 2003, EL Thessaloniki tippkohtumisest. Kuid 15 aastaga pole need riigid eriti jõuliselt EL poole ega oma reformiprotsessiga kuhugi liikunud. Montenegro ja Serbiaga liitumisläbirääkimised teosammul käivad, Albaania ja ametlikult pika nimega Makedoonia on kandidaatriigi staatuses, aga läbirääkimisi pole alustatud, Bosnia-Hertsegoviina liigub kandidaadistaatuse poole ja Kosovo, keda 5 LR ei tunnusta, on veel ebamäärasemas seisus. 2014, ametisse astudes, ütles COM president Juncker, et tema 5-aastasel ametiajal edasist laienemist ei toimu. Vanematele LRdele meelepäraseks peetud faktiliselt tõene lause sisaldas aga demoraliseerivat sõnumit laienemisriikidele: pole vaja pingutada, EL poolt nagunii midagi ei toimu. Seda viga praegune strateegia peamiselt parandada püüabki ja – parem hilja kui mitte kunagi. Lisaks, nagu tõdeti ka ÜKl märtsis 2017, on piirkonda valgumas kolmandate riikide, sh Venemaa, ebasoovitav mõju – loodus, nagu ka geopoliitika, tühja kohta ei salli.

Kuidas siis laienemisprotsessi kiirendada? Kõigepealt kinnitab strateegia (õigesti), et laienemine jääb individuaalseks protsessiks, mis sõltub kandidaatide kodutööst. Vahepeal oli kartus, et COM tahab Serbia ja Montenegeo liitumishetke, aasta 2025, kindlamas vormis välja öelda. See olnuks viga. Kõik laienemisleiged LR ja toimijad saavad alati öelda, et senise laienemispoliitika suurim möödalask oli lubada ROle ja BGle liitumiskuupäev ära enne kui nad tegelikult valmis olid. Siin on tõde teadagi mitmemõõtmelisem, aga fakt on ka see, et mida kehvemini on riik liitumishetkel ettevalmistatud, seda raskem on tal EL liikmena tegutseda ja ka liikmesuse pakutavaid hüvesid ära kasutada. Strateegia ütleb, et Serbia ja Montenegro võivad olla valmis aastaks 2025, see on arukas – annab lootust, kuna tegu pole siiski ettekujuteldamatult kauge ajaga, samas sisaldab vajalikku tingimuslikkust.

Edasi avab strateegia peamised laienemisprotsessi võtmetegurid: õigusriiki laienemisriikides tuleb oluliselt tugevdada, majandus peab muutuma konkurentsivõimelisemaks, piirkonna riikide kahepoolsed probleemid tuleb lahendada, ja riikide juhtkond peab teadvustama, et EL-iga liitumine on selge väärtustel põhinev valik. Viimane on selge näpuviibutus eriti Belgradile, kust kostuvaid hääli kuulates jääb teinekord mulje, nagu oleks sel riigil ka muid orientatsioonivalikuid kui Euroopa oma.

Ja siis ka EL panus või pakkumine, kuidas loetletud aladel aidata saab. Poliitilisel poolel tuleb Lääne-Balkani riikide ministreid kutsuda rohkematele nõukogudele ja CFSP alaseid konsultatsioone tugevdada ja süvendada. Õigusriigi osa tuleb liitumisläbirääkimistel veelgi täpsemaks muuta ja läbirääkimiste varasemas faasis ette võtta. Sisejulgeolekualasesse koostöösse, organiseeritud kuritegevusest kuni piirikaitseni ja küberjulgeolekuni, tuleb enam kaasata EL agentuure. Selleks lubab COM Brüsselis ka eraldi rakkerühma luua. Tuleb Lääne-Balkani riikide majanduse arenguks rohkem investeerida, ühendustest (nii piirkonna sees kui piirkonna ja EL vahel) väikeettevõteteni ja koolituseni. Eraldi märgitakse energiaühendusi ja digistrateegiat, hea. Kahepoolsete probleemide lahendamiseks lubatakse üsna üldsõnaliselt rohkem EL abi. Raha lubatakse juurde nii praegusest kui eriti järgmisest MFFist.

Lisaks, väga olulisena, pöörab strateegia tähelepanu ka EL valmisolekule edasiseks laienemiseks – et rohkem kui 30 liikmega unioon toimida saaks, tuleb suurendada enamushääletusega otsustavate poliitikate arvu, tugevdada veelgi õigusriigi jm põhiväärtuste järelevalvet EL sees, vaadata üle EL institutsioonide toimimine (loe: kas 30+ COM volinikku ikka on mõistlik?), luua mehhanism, mis välistaks järgmiste liitumiste blokeerimise juba laua taha saanute poolt (keegi ei taha SI-HR piiritüli kordust) ja COM lubab analüüsida ka laienemise mõju EL suurtele rahanõudvatele poliitikavaldkondadele, nimeliselt ÜKPle, ÜPPle ja EL eelarvele.

Kommentaariks: esiteks, parem hilja kui üldse mitte. Laienemine on geopoliitiline valik ja tegevus, seda ei saa taandada pelgalt tehnokraatlikuks linnukeste tegemiseks liikmesuse maatriksi kastikestesse. On ka inimlikult kiiduväärt, et 2014nda aasta väärsignaali püütakse parandada. Strateegia või siis EL aktiivsema lähenemise ellurakendamise edu sõltub peamiselt EL suutlikkusest seda ka praktikas rakendada, küllap siis tulevad kaasa ka laienemisriigid. Teiseks, strateegia kinnitab üle senise suuna, midagi otse korrigeerimist vajavat pole. Aga päriselt jääb selle ellurakendamine ja päris uue hingamise andmine laienemispoliitikale siiski järgmisele, 2019 ametisse astuvale COMle ja selle laienemise ja naabruspoliitika volinikule. Kolmandaks, laienemispoliitika intensiivistamine oleks märk kogu EL välispoliitika taseme tõusust. Välispoliitika algab naabritest ja seda, mis EL oma naabruses teeb, jälgivad ülima tähelepanuga nii naabrite naabrid kui ka kaugemad riigid. Selle (intensiivistamise, mitte jälgimise) teeb eriti keerukaks see, et hoolimata strateegia ettevaatlikust sõnastusest on selge, et laienemisriikide kahepoolsete/omavaheliste probleemide lahendamisel peab EL roll palju tugevam olema, tõenäoliselt vahendaja oma – ise need probleemid ei lahene. Neljandaks, jälle välispoliitilisest mõõtmest, on suur küsimus, mis saab Türgi liitumisprotsessist. Praegu räägitakse rõhutatult Lääne-Balkanist, aga Türgi on ju ka laienemisriik Euroopa perspektiivi ja käimasolevate, ehkki mitte liiga kiiresti edenevate läbirääkimistega. Ankara poolt on viimastel kuudel ka tulnud mitmeid signaale vahepealse retoorika mahenemisest ja suhete taasehitamise soovist. Viiendaks, raha tuleb laienemispoliitikale juurde, eriti järgmisest MFFist, aga tuleb silmas pidada vana tõde, et Brüsselis on rahaküsimused enamasti problemaatika lihtsamast otsast. Kuuendaks, suur küsimus on praeguste liikmete, eriti vanemate, valmisolek jälle suure suuga uuest laienemisest rääkima hakata. Ikka veel kuuled, et oeh, me seedime alles 5. laienemist (ja-jah, seda meie oma), kodanikele see ikka (veel) väga ei meeldi, peame ise paremini valmis olema jne. Siin ei aita värske strateegia tõenäoliselt eriti kaasa – kui ühehäälsusest loobumist ja COM volinike arvu vähendamist (loe: võimalust, et asjaomane LR jääb oma volinikust ilma) püütakse põhjendada tulevase laienemisega, siis jääb sellele tegevusele küll õudu ja edu soovida.

29.01.2018

Brüsselis artikli 50 GACil. Läbirääkimisdirektiivid üleminekuperioodiks olid juba eelmisel nädalal Coreperis kokku lepitud, täna kiideti aruteluta heaks. Perioodi lõpp peaks (loogiliselt) olema 2020 lõpp, kuna siis saab otsa ka praegune MFF. Seni kehtib kogu EL õigus koos järelevalve ja vaidluste lahendamise korraga vastavalt COM ja Euroopa kohtu poolt. UK peab ka üleminekuperioodil kohaldama muudatusi EL õiguses. Kodanike õigused peavad samamoodi edasi kestma. Kahe viimase punkti üle on oodata eriti tõsiseid läbirääkimisi UK-ga. Pealäbirääkija Barnier on juba järgmisel nädalal uueks vooruks valmis. Samaaegselt vormistab COM 2017 detsembris esialgselt kokku lepitud lahkumistingimusi juriidilise lepingu mustandiks, mis lähinädalatel LR ette peab jõudma. Ja loomulikult oodatakse UK täpsemaid positsioone tulevikusuhteks, ilma selleta on raske 22.-23.03 ÜKl vastu võtta läbirääkimissuuniseid selle üle. Viimase argumendiga pareeriti täna ka LR arutelu- või positsioneerimisalged tulevikusuhete teemal. Mõned mainisid CFSPd, mõned teenuseid, aga mis sa ikka arutled, kui teise poole soove pea üldse ei tea. Oli lühikesevõitu koosolek seega.

Hommikupoolikul kohtusin NK peasekretäri Tranholm-Mikkelseniga 23.02 mitteametliku ÜK teemade üle. Institutsionaalsetest küsimustest tuleb riigijuhtidel arutleda tasakaalu üle tippametikohtade jagamisel. EP on selgelt öelnud, et ei kiida COM presidendikandidaadina heaks kedagi, kes pole olnud oma poliitilise grupi tippkandidaat. Lissaboni leping sellist asja küll ette ei näe, ja lisaks nõuab see ÜK liikmetelt seisukohta, kuidas muude tippametite määramisel erinevaid tasakaaluelemente (geograafia, suured-väikesed LR, poliitilised grupid) arvestada. Otsustamist, hiljemalt juunis 2018, vajab EP  koosseis, kus EEl on võimalus üks koht juurde saada, samas pole sugugi kindel, et kõigile sobib 73 UK MEP kohast mõne allesjätmine Brexiti järel. Lisaks teeb siin vett sogaseks üleeuroopaliste nimekirjade sisseseadmise soov, mis vähemalt 2019 valimisteks praktiliselt ja juriidiliselt võimatu tundub. MFFi üle tulevad 23.02 arutlusele prioriteedid, üldmaht ja võimalik euroala eelarve – viimane küll üsna vähetõenäoline.

Kohtusin põgusalt ka uue AT kolleegi Blümeliga, kes hakkab nende eesistumise ajal 2018 teisel poolel tegema täpselt sama, mis mina 2017 – EP ja GAC. Jagasin kogemust, lubasin igati nõu ja soovisin edu.

22.01.2018

Esitlesin EP põhiseaduskomitees (AFCO) meie eesistumise saavutusi-tegemisi EL institutsioonidevaheliste eelnõude-teemadega. Mis on tundlikud, väga poliitilised ja tihti juriidiliselt väga keerulised, seega on ainus võimalus nendega tegelemiseks diskreetsus nii LR vahel kui EL institutsioonide vahel – nii püüdsime teha ja seda ka hinnati. Ka meie poolt saab koostööd AFCO-ga, eriti selle esinaise Hübneriga, igati konstruktiivseks ja avatuks kiita.

Tegime oma eesistumise ajal LR vahel põhjaliku ringi peale EP valimiste korrale, parlament teab nüüd täpselt, millised (väikesed) muudatused NK poolt üldse võimalikud on ja otsustamise koht on, kas püüda need ära noppida või loota, et järgmises koosseisus, 2019 ja edasi, oleks võimalik suuremaid kalu püüda – isiklikult kahtlen ses viimases. Üle-euroopaliste valimisnimekirjade teema sissetoomine sellesse (või ükskõik millisesse muusse) eelnõusse venitaks otsustamist igal juhul üle 2019 valimiste, LR konsensust siin ei paista. Läbipaistvusregistri üle NK mandaat saavutatud, nüüd järgnevad kindlasti tulised läbirääkimised, kus NKlt nõutakse rohkem. Delegeeritud ja rakendusaktide kriteeriumite üle samuti NK mandaat olemas. Päris lähedal lõplikule kokkuleppele oleme NKs poliitiliste parteide määruse üle ja ka EP 2019 valimiste kuupäeva üle. EL institutsioonide vahel oleme lähedal ka rahvusvaheliste lepingute üle käivate infovahetuseprotseduuride kokkuleppimisele. EP uurimisõiguse üle pidasid meie eesistumise ajal kõnelusi 3 institutsiooni õigusteenistused, poliitilisi läbirääkimisi ei toimunud. Kodanike initsiatiivi eelnõuga on üle poole tööst tehtud. Kokkuvõttena: ei näe põhjust liigseks rahulolematuseks tehtud tööga.

See oli minu jaoks viimane etteaste meie eesistumisega seoses. Gondori kroonika püsilugejad on juba täheldanud sissekannete harvenemist – mu töö ongi nüüd vähem operatiivne ja selles on vähem igapäevast tulistamist nn põllul. Mõtlen natuke, kas ja kuidas seda blogi jätkata, avalehel olevas Miks ja Kuidas-rubriigis seatud eesmärke ta suures osas vaevalt täita saab.

Paar sõna aga järgmise MFF üle käivitunud riigisisese debati üle. Alati terane ja vaimukas peatoimetaja Raid süüdistab mh mind lubaduses järgmisse EL eelarvesse rohkem sisse maksta, seda väidetavalt ilma Riigikogu mandaadita. Esiteks, arutelud on alles algamas ja ükskõik milline EE siduv seisukoht saab tulla alles pärast COM eelarve-ettepanekut mais. Kas meie sissemakse suureneb viiendiku võrra nagu praegu ennustab rahandusministeerium või rohkem või vähem, või koguni väheneb, selle üle saavad valitsus ja Riigikogu hakata valgustatult otsustama alles siis. Praegu käib enda positsioneerimine tulevasteks läbirääkimisteks, kus meiega sarnast valmidust on väljendanud pikk rida riike. Teiseks, MFFist iga sissemakstud euro eest 4 vastu saav ja nähtavas tulevikus netosaajaks jääv liikmesriik peaks peast soe olema (kui riik saab peast kuidagi olla), kui välistab juba ette oma sissemakse suurendamist. Kolmandaks ja peamiseks, EE ei ole peast soe. Valitsus otsustas oma esialgsed seisukohad juba 07.06.2017 ja ELAK kiitis need heaks 03.07.2017. Peaminister Ratas väljendas neid mh kohtumisel COM eelarvevoliniku Oettingeriga – EE ei toeta MFF mahu vähendamist. Seega, Raidi väide, et Riigikogu polevat poole sõnagagi eelarveteemat puudutanud, ei pea paraku paika ja  riigiametnik siin ei soolotse. Aga, nagu öeldud, päris läbirääkimised alles algavad ja loomulikult annab valitsusele siduva mandaadi selleks Riigikogu, täpsemalt ELAK. Nagu on andnud praeguseks arukaks positsioneerimiseks. Nii et siin Riigikogu appihüppamist, ka väga lahedas toonis, nagu Raidi oma on, ei vaja. Aga igasugune tähelepanujuhtimine olulisele teemale: kuidas me oma riigieelarve olulise tuluallikaga edasi tegeleme, on muidugi teretulnud ja loodetavasti õnnestub ka selle üle varsti debatti pidada.

18.01.2018

Päev Haagis, kuhu jõudsin Brüsselist läbi tormi, rong jäi murdunud puude pärast Rotterdamis seisma ja loomulikult oli samal ajal ka kiirteel avarii. Aga lõpuks kõik sujus. Kohtumised välisministeeriumis, peaministri šerpaga ja parlamendi EL asjade komisjonis, lisaks ettekanne Clingendaeli mõttekojas.

Eriti kuna Haagis samal päeval ka COM eelarvevolinik Oettinger – suurte masside läheduses ruum deformeerub – siis kujuneski kohtumistel põhiteemaks järgmine MFF. Hollandlastel on sellega kahekordselt keeruline – lahkub suur netomaksja UK ja kui juurde vaja maksta, pöörduvad pilgud muidugi teiste netomaksjate poole; lisaks kaovad tõenäoliselt ära kõik tagasimaksed, mis seni aidanud korrigeerida ka NL negatiivse netopositsiooni kõige reljeefsemaid kühme. Mure ühesõnaga suur. Ma hoiatasin küll käsitlemast MFF vaid netopositsioonist lähtuvalt, vaataks ikka ühispoliitikaid, mis EL oma rahaga teeb, aga seda on suurel netosaajal muidugi lihtne öelda. Euroopa lisaväärtus on positiivne mõiste ka Haagis ja CEFi on ses ühenduses hea kiita. Neetult hea on saada öelda, et noh, eelmine kord, praegust eelarvet läbi rääkides oli EE ainus ÜKP-riik, kes CEFi algusest peale toetas.

Muudest teemadest lähenev 23.02 mitteametlik ÜK, kus peale MFF ka institutsioonidevahelised küsimused. Oleme siin NLga üsna samal lainel, muidugi selle väikese nüansierinevusega, et kui läheb UK 73 MEPikoha ärakaotamiseks, siis kui meil oleks võimalik sealt 1 koht juurde saada (mõned EP plaanid seda võimalust välgutavad), siis me kärpimise asjas nii radikaalsed poleks. EMU reformi osas oleme mõlemad ettevaatlikud ja äraootavad, muu hulgas ka DE uue valitsuse moodustamist ja Berliini-Pariisi kõnelusi. Kuidas ikkagi plaanitavad institutsioonilised muudatused ülisuure riigivõlaga LRde võlga ja riske vähendada aitavad, seda küsime mõlemad, kaks kasinusriiki.

Ettekandes Clingendaelis rääkisin esmalt EE eesistumise tulemustest. Esile tõin edu peamiselt 4 valdkonnas: kaitse (PESCO, aga mitte ainult), kliima-energia (EL on nüüd valmis Pariisi kliimalepet täitma asuma, nii valitsuste kui erasektori poolt), sotsiaalmõõde (sotsiaalsamba proklamatsioon ja lähetatud töötajate direktiiv) ning muidugi digimõõde, üle platsi, rohkem üldpoliitilist ja vähem digituru eelnõudest, ehkki näiteks geoblokeeringu osalist lõpetamist võib juubeldada küll. Aga lisaks rääksin murettekitavatest tendentsidest EL-is: avatus versus protektsionism – väliskaubandus, aga mitte ainult; Ida ja Lääne vahel naasnud pinged, pisut tasakaalust väljas telg sotsiaal-siseturg; EL vajadus tegelda rohkem probleemidega LR sees (seni peamiselt LR vahel) ja pika vaate puudus välispoliitikas   – näiteks tõin osalt hangunud laienemispoliitika ja tehnokraatliku naabruspoliitika seal, kus naabrid ja eriti nende naabrid vaatavad asju geopoliitiliselt. Laienemise kohta loodame küll tõuget 17.05 Sofias toimuvalt Lääne-Balkani tippkohtumiselt. Kõigist neist teemadest lähemalt ka ajalehtedes, nagu öeldakse.

 

26.12.2017

Tagasivaade meie eesistumisele välisministeeriumis, kus koordinatsioon oli minu vastutusel, kuid konkreetsed töölõigud muidugi kogenud kolleegide käes ja juhtida. Mulle otseselt jäi kureerida vaid üldasjade liin. Taas tuleb tõdeda, et diplomaatias aitab kogemus palju, mitu vanemat kolleegi vedas eesistumist, trilooge, juhatamist sellise enesestmõistetavusega, nagu poleks kogu töise elu muud teinud.

Eelmistelt eesistujatelt õppisime välisministeeriumi jaoks olulisena, et kuigi roteeruv eesistuja ei juhata CFSPga tegelevaid geograafilisi NK töögruppe, seda teeb EEAS, tasub ikkagi Brüsseli-esinduse välispoliitikaliini pardal, tihedas koordinatsiooniahelas hoida. Muidu on oht, et hakkavad sulle seletama, et ei-ei, meie prioriteet on praegu hoopis miski muu – ja see “meie” võib olla EEAS, mitte eesistujariik.

Välisministeeriumi eesistumise osaks olid ka kolmekohalise arvuga mõõdetav hulk lõunaid, briifinguid, seminare, kultuuriüritusi, mida viisid läbi meie välisesindused. Kõige rohkem EL LRdes, aga ka kolmadates riikides, igal pool vastavalt kohalikele traditsioonidele, kolmandates riikides koostöös EL delegatsiooniga. Eraldi töölõik oli EL seisukohtade koordineerimine ja esitamine rahvusvahelistes organisatsioonides.

Hoidsime ka välisministeeriumit teemade puhul digimõõdet igal pool esil. GAC võttis vastu küberjulgeoleku järeldused ja tegevuskava, arengupoliitika alt järeldused Digitaalsus ja arengukoostöö, surusime andmevoogude teemat kaubanduslepingutes. Välisministeeriumi entusiastide poolt loodi EL kehtestatud sanktsioonide digilahendus, EU Sanctions Map, mis detsembris pidulikult EL institutsioonidele hoida, ülal pidada ja edasi arendada anti.

Kõige olulisem välispoliitikateema, kogu meie eesistumise teine horisontaalne prioriteet, oli idapartnerlus. 24.11 tippkohtumine Brüsselis läks korda, ühisdeklaratsioon sai tänu meie  Brüsseli meeskonna suurepärasele tööle vastu võetud. Liikmesusperspektiiv idapartneritele polnud seekord teemaks, seda teadsime, aga samas ei lasknud me EL-i taganeda senisest ambitsioonitasemest. Lisaks kutsusime idapartnerite ministrid 4 Tallinnas korraldatud NK kohtumisele – välis-, digitaal-, transpordi- ja sise-justiitsministrite omale. Võime julgelt öelda, et saavutasime oma eesmärgi tõsta idapartnerluse nähtavust ja tähtsust EL-is.

EL lähtus oma suhetes Venemaaga 2016 märtsis FACi poolt heaks kiidetud 5 põhimõttest (vt Gondori kroonika 14.03.2016) ega mõjutanud eesistujaroll ka EE tegevust Vene suunal. Ei toimunud eesistujariigi välisministri visiiti, mis teinekord eesistuja silti kasutades tehakse. Ühe seminari Moskvas korraldasime ja ühel teemal (laienemine) juhtisime ka tavapärast EL-Vene dialoogi. Täies vastavuses praeguse aja EL-Vene suhete tiheduse, ambitsiooni ja atmosfääriga. Tehnilise otsusena pikendati aasta lõpus veel majandussanktsioone Venemaa vastu.

Tohutu suuri samme tehti EL-is meie eesistumise ajal kaitse valdkonnas, suurimaks saavutuseks 25 LR osalusel käivitatud PESCO. Juhtroll võis siin küll olla CFSP kõrge esindaja käes, aga kui vaja – ja EL-is on iga asja puhul vaja – juriidilist alust, raami kokku leppida, siis tuli eesistuja ülitublil meeskonnal Relexi-töögrupp ikkagi ööpäevadeks töölistada. Otseselt eesistuja vedamisel lepiti kokku ka Euroopa kaitsefondi regulatsioon, mis võimaldab esmakordselt COMl rahastada kaitsealaseid projekte. Samuti märkimisväärsena – välispoliitika all tuleb harva seadusandlusega tegelda – lepiti triloogidel kokku stabiilsuse ja rahu rahastamisinstrumendi muudatustes, mis võimaldab EL-il maksta missioonipiirkondades partnerite teatavaid kulusid. Ja loomulikult tõstsime me igal pool esile EL ja NATO koostöö tähtsust.

Hoolimata WTO detsembri Buenos Aireses toimunud ministrite konverentsi vähesest edust saavutati EL sees kaubandusteemadel nii mõndagi. Eriti arvestades, et praegusel ajal tõstetakse väliskaubandust iga jumala ÜK päevakorda või surutakse järeldustesse sellkohast lõiku või alustatakse laua taga: Ma küll toetan kaubandust (mis see alternatiiv oleks, isevarustamine?), aga me ei tohi olla naiivsed (kaubanduse toetajad järelikult on?) ja siis läheb hoiatamiseks, kitsendamiseks, näpuviibutamiseks. Igatahes, meie eesistumise ajal lepiti triloogidel EPga kokku kaubanduse kaitsemeetmete ja dumpinguvastaste meetmete üle. Mõlema puhul ütleb juba nimetus ideoloogilise ornamendi ära, aga hoolimata kogu NK mandaadi jäikusest ja EP veel suuremast tendentsist protektsionismile, on siiski hea, et eesistujaks ja läbirääkijaks oli liberaalne EE. See annab saavutatud kokkulepetele loodetavasti pisut lisalegitiimsust ka teiste samameelsete kaubandusliberaalide silmis.

Kaks eriteemat, mis mõlemad pika vinnaga: Rände välismõõtmes oli meie esimeseks eesmärgiks tõestada, et (eriti tulles vahemereriigi MT järel) meil on jätkuv huvi, osalus ja omalus Vahemere piirkonnas ja rände lähteriikides aetavas EL poliitikas, nn rände välismõõtmes. Sellega saime sise- ja välisministeeriumi heas koostöös ja ka tänu varasemalt loodud suhetele teiste LR ja EL institutsioonide kolleegidega ilusti hakkama. Lisaks saime oktoobri ÜKlt ülesande saada detsembriks kokku 110 miljonit EL Aafrika usaldusfondi – tuli täis ja kuhi ka peale.  Laienemispoliitikas avati nii Montenegro kui Serbiaga 2 peatükki läbirääkimisteks, mis praktiliselt ka maksimum, mida sai saavutada. Lisaks detsembri GAC lõuna kandidaatriikide välisministritega. Pisut kahetsesime teadagi, et COM lükkas traditsioonilise laienemispaketi sügiselt 2018 kevadesse, aga ehk see ongi hea Lääne-Balkani igati mõistlikult oma eesistumise prioriteediks tõstnud BGle. Saavad ühes voos rääkida LR vahel läbi laienemisjäreldusi ja valmistuda 17.05 Lääne-Balkani tippkohtumiseks, kus tahaks väga loota, et ka laienemispoliitika kaua vaja olnud uue tõuke saab.

Arengukoostöö all hoidsime fookuses digimõõdet ja – mis Brüsselis kunagi lihtne pole – lõime eraldi NK töörühma, nimelt ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamise jälgimiseks EL LR poolt (vt ka Gondori kroonika 13.12.2017).

Üldasjade alt on küberjulgeolek juba mainitud. Institutsioonidevahelist koostööd ajasime ladusalt (nii ladusalt kui suhteliselt uus LR oskab, siin on vanematel oma suured eelised). 2018-2019 õigusloome ühiskava, tegelikult siis EL tööplaan 2019 EP valimisteni, sai sujuvalt kokku lepitud. Pikema ülevaate tööst institutsioonidevaheliste eelnõudega annan EP põhiseaduskomisjonile 22.01, siis nendest lähemalt ka siinses blogis. Praegu mainin vaid NK ühispositsiooni-läbirääkimismandaadi saavutamist institutsioonidevahelise ühtse läbipaistvusregistri üle – selle olime(gi) endale prioriteediks seadnud.

Brexiti läbirääkimised polnud õnneks eesistuja pidada ega vedada. Artikli 50 Coreperide ja GACide juhatamise näol töölistas see meid aga küll. Ja koos ülejäänud 26 LRga õnnestus meil mitte lasta läbirääkimistel kanduda muudesse formaatidesse ega lasta Brexitil varjutada EL tavatööd, mis Brexiti-protsessi kaalu arvestades igati märkimistvääriv saavutus.

14.-15.12.2017

ÜK oli tihe ja sisukas. Peale päevakorra ja järeldustega kaetu tuli ette välispoliitikaküsimusi nagu Vene sanktsioonide pikendamine ja USA otsus Jeruusalemma kohta, rännet ja euroala tulevikku arutati vabas vormis ja lõpuks kinnitati Brexiti läbirääkimiste I faasi piisava edu olemasolu ja liikumine II faasi.

Aga kõigepealt järeldustega kaetud, nii-ütelda ametlikum osa. Juubeldati PESCO käivitumist (eritseremoonial pidas kõne ka EE kaitseväe juhataja Terras) ja anti edasise tegevuse suunad. Sotsiaalmõõtme üle vaieldi, nagu ikka. EL tööjõuameti loomisel väga palju toetajaid polnud, aga COM president Juncker lubas ettepaneku ikkagi teha, ja märtsi ÜK peab paraku taas sotsiaalmõõtme juurde tagasi tulema, sellest ei pääse. Tegelikult peaks korraldama mingi koordineeritud algatuse selle tasakaalustamiseks siseturu tugevdamise ja süvendamise nõudmiseks, eriti teenuste alal, praegu on poliitline pendel ikka väga ühes servas. Hariduse ja kultuuri all tõusis küsimuseks Euroopa päeva tähistamine koolides, mõni peaminister väitis lausa, et tema selle päeva olemasolustki ei tea, teine aga kiitis, et tal käib terve valitsus sel päeval koolides esinemas. Ka selle teema eripäraks on vähene EL kompetents … ja teinekord tõusevad just neil teemil kõige aeganõudvamad vaidlused.

Vene sanktsioonide pikendamine läks valutult, sanktsioonid on saanud rutiinseks osaks EL Vene-poliitikast. Küll aga vaieldi pikalt Jeruusalemma küsimuse üle, Lähis-Ida on paljudes LRdes ka sisepoliitiliselt terav küsimus, samas USA otsus ju tegelikult ka midagi olukorras muutis. EL on aastakümneid olnud seisukohal, et Jeruusalemm peaks olema kahe riigi pealinn, ja palju eile ka ei räägitud, ainus, millele suudeti kokku leppida, on ühelauseline kinnitus senise seisukoha püsimisest.

Rändeteemal oli Tuski teravast kutsekirjast (vt Gondori kroonika 13.12.2017) niipalju kasu, et suuremad emotsioonid laeti maha enne ÜK algust. Vaieldi üsna tsiviliseeritult, aga ega seisukohad lähenenud küll. Ümberpaigutamise teema keerukusest räägivad kahe osapoole argumendid: üks ütleb, et ümber on paigutatud vaid 2% kõigist tulnutest, teised vastu, et need (32 000) on tervelt 90% asüülitaotlejate nõuetele vastanuist (siin peetakse küll silmas mitte kõiki tulijaid, vaid neid 160 000, keda 2015 otsuse järgi tuli ümber paigutada). Igatahes, nagu oli karta, välismõõde ja üldse see, mis paremini läinud, sai vähe tähelepanu, aeg kulus peamiselt sisemõõtme ühele osale. Mitu riigijuhti küll tunnustas EE paberit kui alust edasiminekuks ja eesistuja Tusk võttis arutelu realistlikult kokku, öeldes, et märtsis vaatame, kuidas arutelud NKs on edenenud ja vaatame, kas on eeldusi jõuda konsensusele või tahab enamus juuniks ikkagi enamushääletusega otsused ära teha.

Täna hommikul toimus fiskaalleppe riikide kogunemise sildi all sisuliselt euroala laiendatud tippkohtumine, 27-kesi, puudu vaid UK. Kole keeruline on selle seltskonnaga ja selles ajaraamis suuri sisulisi asju arutada, teinekord tuleb väga pikkade järelduste meetodit harrastanud eelmine eesistuja Van Rompuy arusaamisega meelde. Seminari pidamine on selle publikumiga ikka eriline kunst. Võib vist öelda, et suurtel reformiunistustel nagu euroala rahandusminister või euroala eelarve pole hetkel lennuvõimet. ESM kui kunagi tulevikus viimne krediidiandja mitmes olukorras võib kunagi teoks saada. Pangandusliidu lõpuleviimist toetavad nime poolest kõik, aga ühed räägivad vaid riskide vähendamisest, teised jälle vaid suuremast kindlustamisest. COM president Juncker küsis pärast pressikonverentsil, et kas need, kes koledasti riske tahavad vähendada, on ikka numbreid vaadanud, riskinäitajad on kõvasti alla läinud. Aga igatahes, oli teada, et kuni DEs uut valitsust pole, ei saa neid asju ka sisuliselt arutada.

ÜK lõpetas artikli 50 formaadis, 27-kesi. Kinnitati pealäbirääkija Barnier ja COM hinnang, et I läbirääkimisfaasis ehk lahkumisleppe üle on saavutatud piisavat edu ja võib liikuda teise faasi – tulevikusuhe ja üleminekuperioodid. Kiideti heaks suunised edasiseks. Jaanuaris peab GAC heaks kiitma läbirääkimispositsioonid üleminekuperioodide läbirääkimisteks ja märtsis ÜK tulevikusuhte omadeks. Esimesega on selgem, kõik EL reeglid ja süsteemid kehtivad, UK aga ei osale EL otsusetegemises, muutub reeglitetegijast puhtalt reeglitejärgijaks. Tuleviku osas oodatakse kõigepealt ka UK valitsuse vaadet, nad hakkavad seda jõulueelsel nädalal arutama. Mida enam ja kiiremini selgust, seda parem. COM hakkab kohe ka seni saavutatud kokkuleppeid lahkumislepingu tekstiks vormima – mitut asja tuleb veel täpsustada, ei saa kerge seegi olema.

13.12.2017

Meie eesistumise viimane EP plenaaripäev Strasbourgis algas hommikusöögiga EE MEPidega. Vaatasime tagasi käidud teele, millest ei saanud ju alati olla päris kindel, et ikka viib Arkaadiasse, ja mitte Valhallasse. Eks põhjalikumad kokkuvõtted seisa veel ees, täna tõdesime, et õnne on meil ka olnud, mõned kõige hullemad hirmustsenaariumid teoks ei saanud. Brexit ei varjutanud kogu EL tavategevust, rändekriisi hullud päevad ei naasnud ja õigusriigi olukord mõnes LRs ei tulnud NK ametlikku päevakorda.

Ennelõunal ettevalmistus 14.-15.12 ÜKks. Siin olin üsna vabas positsioonis, kuna ÜK ettevalmistusel NK eesistujal otsest rolli pole, see on eesistuja Tuski vastutus. Tusk oli oma rändeteemat ette valmistanud kirja ühe punktiga, mis ütles, et kohustuslikud kvoodid on mõnes mõttes osutunud ebaefektiivseteks, torganud kepi EP sipelgapessa, kriitikat sadas täna nagu rahet, nii et pidin ka lõppsõnavõtus kordama, et rändekriisi lahendamist ei saa taandada ühele üksikküsimusele ja riigijuhtide arutelu ühele lausele kutsekirjas. Teine põhiteema oli Brexit ja siin kiideti pealäbirääkija Barnier’d ja viibutati näppu Londonist tulnud signaalide peale, nagu poleks 08.12 saavutatud esialgsed kokkulepped ikkagi siduvad, kui kaubandussuhte üle kokkuleppele ei saada. Barnier kinnitas jõuliselt, et neile lepetele luuakse kiiresti siduv juriidiline vorm, kõik kirja lahkumislepingusse, mis tuleb ratifitseerida EP ja UK parlamendi poolt.

Pärastlõunast õhtusse 6 sõnavõttu, kokku 6 ja pool tundi plenaaril istumist, vahele 3 õigusakti allkirjastamine ja intervjuu ERR-ile. Esiteks temaatiline arutelu RO, BG ja HR Schengeniga liitumise üle. Esimesed kaks täitsid tehnilised kriteeriumid juba 2011, aga NKs pole vajalikku konsensust liitumiseks seni saavutatud, mõne läänepoolse LR poliitilise vastuseisu tõttu. Olen ise EE esindades avalikult toetanud liitumist ja sain rahuloluga tõdeda, et 07.12 JHA vastava arutelu sai EE siseminister Anvelt kokku võtta, et keegi ei protesteeri laienemise küsimuse päevakorda paneku vastu lähikuudel. BGl eesistujana oleks seda pisut ebamugav olnud nõuda, nüüd on vajalik eeltöö meie abil tehtud. Tänasel debatil sai NK muidugi palju kriitikat, aga ei puudunud ka läänepoolsemaid LR esindavate MEPide kahtlused, kas aeg ja reformide seis liituda soovijates on ikka õige. RO puhul esines ka mõni oma opositsiooniline MEP kriitikaga justiitsreformide seisu üle, see muidugi riigi asja edendada ei aita.

Teiseks arutati Euroopa sotsiaalõiguste sammast. Kuna see sai alles 17.11 Göteborgis 3 EL institutsiooni poolt välja kuulutatud ja allkirjastatud, siis peamiselt juubeldati seda. Saali vasemalt poolt kõlas ka nõudeid kiiresti ja rohkem teha, paremalt aga meenutusi vajadusest konkurentsivõimet tõsta ja ka lähimuspõhimõttest – tõsi, EL-il ongi sotsiaalvaldkonnas vähe kompetentse. NK poolt pidin sama meelde tuletama, samuti tasakaalu vajadust sotsiaalmõõtme tugevdamise ja siseturu tugevdamise vahel.

Vahepeal allkirjastasin koos parlamendipresidendi Tajaniga 3 viimast EL õigusakti meie ajal. Mainin neid allkirjastamisi, kuna tegu ju meie eesistumise saavutustega, meie ajal ja poolt EPga läbi räägitud asjad. Täna näiteks üliolulised ja -keerulised EFSI edasiarendus ja ÜPPd oluliselt lihtsustav nn omnibus-määrus.

Kolmas plenaariarutelu käsitles ÜRO kestliku arengu eesmärkide täitmise järgimist ja jälgimist EL-is. Kuna need eesmärgid väga laiad, siis loodi NKs meie eesistumise ajal ja ajamisel uus spetsiaalne horisontaalne töögrupp nende täitmise jälgimiseks, täitsa saavutus jälle. Edusammude (ja ka mahajäämise) hindamiseks on vaja kvaliteetseid andmeid, neid koondab EL statistikaamet Eurostat. COM kutsuti aga üles looma veel selgemaid töövoogusid, esitama lisaandmeid ja nõudeid nende andmete hankimisel, esitamisel ja kasutamisel ja ka uut tüüpi andmeid.

Neljas teema oli COM hiljutine ettepanek EL tsiviilkaitsemehhanismi tugevdamiseks (vt ka Gondori kroonika 25.10.2017). Lubasin NK poolt kiiret käsitlemist, arutelud algavad järgmisel nädalal ja tõsi on, looduskatastroofid on lisandunud. Kuid EL mehhanismide tugevdamise kõrval tuleb väga hoolikalt silmas pidada ka ennetustööd ja LR endi võimete arendamist. EL tuletõrjet ei saaks tulla ka siis, kui keegi väga tahaks.

Viiendaks natsistlike ja fašistlike sümbolite keelustamisest. Tõsi, et viimastel aastatel on nende (nagu igasugu muude ilguste, näiteks kommunismisümbolite) levik suurenenud, põhjuseks mh uued infokandjad ja -platvormid, eriti internetis. Sõnavabadusel on siin oma piirangud. Aga EL-ülest keeldu pole võimalik kehtestada. Tõsi, tänane debatt seda eriti ka ei käsitlenud, loobiti neidsamu sümboleid, lisades muidugi ka teiste totalitaarsete režiimide omi ja meenutades hiljutisi äärmuslaste demonstratsioone mitmes LRs. Minuga isiklikult võttis aga nokapoka üles MEP Halla-aho (kes ise on FI kohtu poolt ühe ühiskonnagrupi solvamise eest süüdi mõistetud), väites, et sümbolid on vaid tint paberil, nad pole iseenesest ohtlikud. Vastasin, et peab olema põhjus sellele, et totalitaarsete režiimide all kannatanud riigid kalduvad kuidagi hõlpsamini nende sümboleid keelustama.

Ja viimaseks EP uurimisõigus. Nagu iga demokraatlik parlament, nii moodustab ka EP uurimiskomisjone ja tahab sinna kuulamiseks kutsuda kõiki, keda heaks arvab. EP pole aga tavaline parlament tavaliste kodanike jaoks ja üle. Senine parlamendipoolne ettepanek ei arvesta selle juriidilise reaalsusega ja on kolme EL institutsiooni õigusteenistuste tuliste vaidluste objektiks. Esitasin suhteliselt tuimalt juriidilisi ja protsessuaalseid argumente ja nägin heameelega, et ka COM esindanud volinik Avramopoulos esines sama nahkselt. Edasi saab liikuda siis, kui 3 institutsiooni õigusteenistused on oma põhjaliku eeltöö lõpetada, ja sedagi siis, kui EP esitab uue, realistlikuma ettepaneku.

Nii lõppes meie eesistumine EP plenaaril, jääb veel peaminister Ratase kokkuvõttev kõne 16.01. Oli huvitav, õpetlik ja … üldse mitte nii hull kui ette hirmutati. Põhjalikumad kokkuvõtted järgnevad, lähemalt ajalehtedes ja muidugi sessamas blogis.