26.09.2017

Jätkasin täna Brüsselis institutsioonidevaheliste teemadega. Juba heaks tuttavaks saanud EP põhiseaduskomitee esimehe Hübneriga rääkisime EP kohtade jaotuse ettepanekutest ja EP valimisõigusest. Kohtade jaotuse ettepanekuga peab välja tulema EP, aga seda ette valmistades tahavad nad arukalt kuulda LR mitteametlikke esialgseid vaateid teemale. Tundub, et kohtade jaotuse endaga liigub parlament praegu põhimõtteliselt tehtavas suunas, suureks küsimärgiks on aga nn üleeuroopalise valimisringkonna teema. Ehk mingi arv MEPe ei valitaks mitte riigiti, vaid mingist üleeuroopalisest valimisringkonnast. Seda on aga vähemalt lähiajal väga raske sisse seada, vt Gondori kroonika 25.09.2017. Edasises tegevuses kohtade jaotuse eelnõuga sõltubki väga palju sellest, kas ja mis tugevuse üleeuroopalisus EP ettepanekusse sisse tuleb, parlament ses asjas hetkel raskesti ennustatav.

Pärastlõunal EPP esimehe Dauli juures, teemaks COM värske ettepanek muuta Euroopa erakondade rahastamissüsteemi nii, et äärmusparteidel oleks raskem toetust saada. Arusaadavalt toetab EPP seda tugevalt, ka teised suuremad erakonnad on taga. Lubasin siis EE eesistuja poolt võimalikult kiiret tööd selle eelnõuga, aga valmis saada ei lubanud.

25.09.2017

Juhatasin esimest EE eesistumisaegset GACi. Päev kestis ilma vaheajata 8-18, õpetlik kogemus ka selles mõttes, et mõelda, ümber mõelda, juurde mõelda enam väga palju ei jõua, kõik peab valmis olema, jutu- ja pressipunktid. Siin-seal jõuad lause juurde panna või maha võtta, aga kõik peab olema enne täpselt läbi kirjutatud ja mõeldud. Nii üldasjade- kui pressitiim nii Tallinnas kui Brüsselis oli tõesti teinud ülimalt head eeltööd.

GACi alguses tutvustasin EE eesistumise prioriteete, väga lühidalt, eesistumine juba päris kaugel ka. 19.-20.10 ÜK päevakorra kohta tuli mõneti üllatavalt lauaring, tegu ju vaid teemade loeteluga. Aga eks eelmisest GACist juba 3 kuud, vahepeal asju juhtunud, rääkida oli. ÜK eesistuja Tusk soovil on päevakorras ränne, kaitse, digitaalne Euroopa ja välisasjad, viimase alt kindlasti Põhja-Korea ja Türgi. Digiteemal nõuti lisaks Tallinna 29.09 tippkohtumiselt tulevale ka konkreetsete eelnõude hetkeseisu, edasiliikumist – see on otsene eesistuja ülesanne ja kindlasti peab sellest ka Tallinna tippkohtumisel rääkima. Ainsa lisateemana nõuti mitme LR poolt taas kaubanduspoliitika arutamist – kui mitmes kord juba, see iseloomustab EL hingeseisundit globaliseerumise taandumise ajastul.

COM õigusloome kavatsuskirja alt loetleti oma prioriteete, nagu ka oodata oli. Natuke läks arutelu lappama ses mõttes, et konkreetsetele eelnõudele lisaks räägiti palju ka EL tuleviku suurtest teemadest. COM president Juncker nõuab nõudlikult laia arutelu (vt Gondori kroonika 13.09.2017), eesistuja Tusk on oma Tallinna-tippkohtumise kutsekirjas lubanud euroala tippkohtumist detsembris 2017 ja otsuseid juuniks 2018. See on väga julge, arvestades, millisel teosammul euroala institutsioonilisi küsimused alates 2012 veninud on (ja arvestades ka eilsed DE valimistulemusi). Igatahes, tänase arutelu alusel saadame COMle kirja ja loodame, et LR soove võetakse 2018 õigusloome kavas arvesse.

TavaGACi lõpetas COM soovitud infopunkt nende dialoogist PLga. Õigemini, COM meelest dialoogi õieti pole ja see muidugi frustreerib. PL ei kavatse vist ka end liiga palju otseselt häirida lasta ja nii toimuski lauaring, kus pea kõik kinnitasid õigusriigi olulisust, isegi fundamentaalsust, ärgitasid dialoogi jätkama. Aga ei saa otse öelda, et kriitikat PL suhtes oleks rohkem olnud kui eelmine kord (vt Gondori kroonika 16.05.2017). Klubis ühe liikme negatiivne esiletõstmine ongi alati väga keeruline. Samas, liiga pikalt see olukord kesta ei saa, teema kas läheb Varssavis rahulikumasse sängi, ja kui ei, siis arvan, et COM hakkab tõsiselt kaaluma Lissaboni leppe artikli 7 käivitamist (LR poolt ühe põhiväärtuse järgimatus).

Lõunal küsisin LRdelt arvamusi järgmise EP valimiste kohta. Eeldatavalt on UK selleks ajaks lahkunud ja 73 MEPikohta jääb sellega nagu “üle”. Aga nagu ülejäägiga ikka, suur kiusatus on seda ära sööma hakata ja siis võib ühel hetkel lausa puudu tulla. Meil täna sinnamaani siiski ei jõutud, aga EPs ringlev kava jagada 73 kohast osa LRde vahel nii, et kelleltki ei pea maha võtma ja lepingus nõutav proportsionaalsus saab jalule seatud, tundus paljudele mõistlik. Üle-euroopalisel valimisringkonnal on mõni tõsine fänn, aga tundub üpris kindlalt, et juriidilised ja praktilised raskused seda vähemalt 2019 valimisteks sisse seada ei luba.

Pärastlõunal kogunes GAC artikli 50 koosseisus, 27-kesi. Pealäbirääkija Barnier andis ülevaate hetkeseisust. Peaminister May 22.09 kõnes sisaldunud konstruktiivse tooni kohta avaldati üksmeelselt lootust, et seda konstruktiivsust saab täna alanud järjekordsel läbirääkimistevoorul UK seisukohtades konkreetsemalt näha. Ainus pisut ebaselge punkt on üleminekuperiood, mis ju loogika järgi kuulub II faasi teemade hulka (loogiline, ülemineku sätestamiseks peaks umbes teadma, millele üle minnakse). Aga 29.03.2019, lahkumiskuupäev läheneb ja üleminekuperioodi kohta pole ka läbirääkimisjuhist. Tõsi, on ÜK suunised, mis ütlevad, et kui ollakse siseturul, ka ajutiselt, siis peavad kehtima kõik siseturu reeglid. Avaldasime igatahes jätkuvat vankumatut toetust Barnier’le, kes läks sealt otse kohtuma UK delegatsioonijuhi Davisega.

 

18.09.2017

Käisin ELAKis tutvustamas 25.09 GACi ja EL27 formaadis peetava artikli 50 GACi päevakorda. EE eesistumise prioriteetide tutvustus, natuke naljakas septembri lõpus, aga mis seal ikka, tavapärane GACi töö ülemkogude ja seadusloome kavaga. Ehk ainsaks tavapärast pisut erinevaks teemaks küberjulgeoleku strateegia järeldused 20.11 istungil. 18.-19.10 ÜKl ränne, kus sündmustest ette ruttamata võib praegu ette näha välismõõtmes saavutatu kviteerimist ja nõuet, olgu, julgustust NKl (sisuliselt siis meil kui eesistujal) ühtse asüülisüsteemi reformiga edasi minemiseks. Digiosas oodatakse 29.09 Tallinna tippkohtumise tulemusi-järeldusi. Välispoliitikateemad nagu ikka lahti, Türgi küsimärgiga. Viimase üle mingi arutelu kindlasti tuleb, aga milline ja kuidas seda ette valmistada, et tea praegu ka eesistuja mitte.

GACil 25.09 veel arutelu COM seadusloome kavatsustekirja üle, millisest arutelust teeme siis meie kokkuvõtte ja saadame üle tänava tagasi. COM kaitseb muidugi oma algatusõigust ja sõltumatut otsusetegemist, aga LR reaktsioon nende kavale on ikkagi asjakohane. Muude ettetulevate asjade all annab COM ülevaate õigusriigi dialoogi hetkeseisust PLga, selle detailidest ja suunast saan selle nädala lõpus targemaks. Mais toimunud samateemalises päevakorrapunktis (vt Gondori kroonika 16.05.2017) võtsid pea kõik LR sõna, ehkki muude ettetulevate asjade all tuleks tegelikult arutelu vältida.

Artikli 50 GACille jääb ülisuure tõenäosusega pealäbirääkija Barnier ärakuulamine ja poliitiline lauaring. Oktoobri GACil ja 18.-19.10 ÜKl on aga oodata palju tõsisemaid debatte.

 

13.09.2017

Täna sai EPs Strasbourgis põhitähelepanu COM presidendi Junckeri aastakõne, nn Olukorrast unioonis-kõne. Selle tava seadis sisse Junckeri eelkäija Barroso ja ambitsiooni paralleelid USA presidendi Olukorrast riigis-kõnega on ilmsed. Muidugi on EL teistmoodi nähtus kui USA ja täna kuulsime peamiselt Junckeri visiooni EL tulevikust. Kõnega käis kaasas COM kavatsusekiri 2018 seadusloomest, viimane tõsine selline, kuna aasta pärast esitatavast ei jõua selle EP mandaadi ajal (mis lõppeb juunis 2019) enam midagi lõpule viia, kui just mingit väga karjuvat vajadust pole.

Juncker rääkis küll alustuseks sisendusjõuliselt, kuidas tähelepanu keskmes peab olema kodanik, mitte EL institutsioonid, aga oma visioonis oli tal ikkagi palju juttu EL institutsioonide ümberkujundamisest. Samas, EL tuleviku traditsioonilise debati taustal ikkagi tagasihoidlikult. Kindlasti saavad palju klikke tema ettepanekud ÜK eesistuja ja COM presidendi koha ühendamisest ja EL luureüksuse sisseseadmisest, aga nende üle ma liiga suurt debatti ei ennusta. Nagu ka EL tööturuameti asutamise idee üle. Huvitavam oli suhteliselt realistlik EL (NB! mitte euroala) majandus- ja rahandusministri koha idee, kelle ülesandeks koordineerida LR reforme ja aida ta hättasattunud riike. Huvitavam, sest on tagasihoidlikum mõnest senisest ettepanekust, näiteks FR presidendi Macroni omast – järsku siis suurema lennuvõimega idee?

Julgete mõtete kilda kuulub ka idee kasutada nn passarelle-klauslit Lissaboni lepingus, mille kohaselt ÜK võib ühehäälselt otsustada tuua lisaks senistele uusi poliitikavaldkondi enamushääletuse alla. Juncker nimetas CFSPd ja maksustamist, praegu on neis konsensusenõue. Ta soovib sel teemal kindlasti ÜK arutelu, aga selle päevakord, nagu kogu EL tuleviku arutelu ohjad on ÜK eesistuja Tuski käes, saab näha. Ja loomulikult toetab Juncker üle-euroopalise valimisringkonna moodustamist EP valimisteks, lisaks LR omadele.

Palju oodati kõnest nn Ida-Lääne mõõtme ülestoomist. Tõigi, aga mitte õigusriigi teemal (selle kohta vaid vibutus, et kohtuotsuseid tuleb täita ja punkt), vaid üllalt tõdedes, et ei saa leppida sellega, et osas LRdest põetakse haigusi, mis teistes ammu kadunud ja süüakse madalama kvaliteediga toitu. Polnud väga meelitav pilt Ida-Euroopast. Küll nõudis Juncker kõvahäälselt juba 2011 liitumistingimused täitnud RO ja BG vastuvõtmist Schengenisse – see sai ka saali tugevaima aplausi.

Palju juttu oli, nagu praegusel ajal ikka, kaubandusest (me ei tohi olla naiivsed, tähendab, paduliberaalsed) ja sotsiaalteemadest (Euroopa, mis kaitseb). Mõlemad on ülimalt poliitilised, isegi ideoloogilised teemad, kus Junckeri enda ideoloogia väga selge. Loomulikult rändest ja tugev sõnum koos eelnõudega (andmete vaba liikumine ja küberjulgeoleku uuendatud strateegia) ka digimõõtmest. Laienemisriikides on kindlasti juba tekitanud kõvasti segadust usaldusväärse laienemispoliitika nõudmine – seal mäletatakse Junckerit just 2014 ametisse astumisel öeldu pärast, et 5 aasta jooksul mingit laienemist ei tule. Huvitav oli teadaanne, et esimese asepresidendi Timmermansi juhtimisel hakkab COMs tegutsema töörühm lähimuspõhimõtte järgimise üle.

Mina kommenteerisin Junckeri kõnet EE kui eesistuja ja mitte NK kui institutsiooni poolt. Viimasel ei saagi olla seisukohta värskelt peetud kõne üle ega tulegi. Küll aga hakkab juba 25.09 GAC arutama COM seadusloome kavatsusekirja ja anname omapoolsed soovitused sinna. Kiitsin COM digiteemade prioriseerimise eest, loetlesin pisut meie eesistumise hetkeseisu, mis eelnõude, teemadega praegu tegeleme. Ja rõhutasin ka omalt poolt, kui oluline on praegu töötada esmalt kodanike heaks ja alles teises järjekorras institutsioonide reformiga. Väikese torke tegin siiski Ida-Lääne asjas, öeldes, et sotsiaalse Euroopa arutelud läheksid libedamini, kui samal ajal teeksime ka reaalseid samme siseturu süvendamiseks, eriti teenuste alal.

Lõuna ajal kirjutasin koos EP presidendi Tajaniga alla 5 heakskiidu saanud eelnõu, nende hulgas ka täiendavad kaubandusmeetmed Ukraina heaks, abi ITle maavärinate tagajärgede likvideerimiseks (1,2 miljardit) ja FIle Microsofti koondatud töötajate heaks (3 miljonit). Arvud kõnelevad ka midagi.

Pärastlõunal esinesin EP plenaaristungil esiteks nn Dieselgate teemakohasel arutelul. See on selline töövorm, millel ei ole konkreetset tulemust, hääletust ega raportit vms, lihtsalt akuutse poliitilise küsimuse arutelu. Teema otsustavad fraktsioonid ja täna oli roheliste kord. Peamiselt võimles COM, selgitades, mida ikka on ära tehtud (saali üsna üksmeelne arvamus: vähe!) ja oma väikese osa LRde nagu DE ja AT mittekorralekutsumise eest sain NK nimel ka mina. Aga õiguslik raamistik on siin selge. Nagu ka teises arutelupunktis, tuleohutusreeglite üle, mille ajendiks kohutav 80 ohvriga tulekahju 14.06 Londonis Grenfell Tower’is – tuleohutusreeglid ja nende järgimine on LR pädevus. Saalis nõuti nii EL-üleseid nõudeid kui ka praeguse korra paremat järgimist. COM praegu analüüsib olukorda, aga ma ei ennusta küll selle teema EL pädevusse viimist, kuidagi. Ka olud LRdes on niivõrd erinevad.

12.09.2017

Pikk päev EPs Strasbourgis. Hommikul plenaaristungil fipronili ehk nn mürgiste munade skandaali arutelu. Pearaskus oli siin COMl, kelle roll on LRde vahelise toidu- ja sööda-alase infovahetuse vahendamine. Süsteem on EL-is alates 1970ndate lõpust olemas, praegu toimis ta aga mitmel põhjusel viivitusega. Risk inimeste tervisele oli küll imeväike. COM informeeris 05.09 põllumajandus- ja kalandusministreid Tallinnas ja jätkab info vahendamist. Kui süsteemis vaja midagi muuta, siis on ka siin juhtroll COMl. Aga hea teada, et EL-il ka sedalaadi infovahetus ja kriisimehhanismid olemas.

Pärastlõunal asendasin plenaaristungil CFSP kõrget esindajat Mogherinit, kui arutati MEP raportit relvaekspordist EL-ist. Ka siin on EL-il infomehhanism ja ühisplatvorm olemas, on ka kriteeriumid, mida relvade ekspordil kolmandatesse riikidesse arvestada. Aga relvade eksport on igal juhul LR kompetentsi kuuluv otsus. MEPide seast kostus kriitikat selle üle, et EL riigid müüvad relvi konfliktipiirkondadesse, eriti mainiti Lähis-Ida. Saudi Araabiale kutsuti üles relvaembargot kehtestama. Sain öelda, et üks kriteerium, mida LRdel tukeb arvestada, on inimõigused ja sellega põhjendatud ekspordiloast keeldumiste arv kasvab – 2015 oli neid 72, 2016 89. Muidugi pole see piisav, ja võib ju argumenteerida, et ka üks süütu inimene, kes EL-is toodetud relva läbi hukka saab, on üks liiga palju. Aga mu kunagine kolleeg, DE MEP Gahler ütles õigesti, et EL-il on vast ainsana maailma relvatootjatest korralik ülevaade ja mingitel kriteeriumitel põhinev kontrollisüsteem olemas. Et aga mistahes riigile relvaembargo kehtestada, selleks on vaja LR konsensust ja seda on majandushuvide pärast üliraske saavutada.

Õhtul esindasin NKd ühe klassikalise “Brüsseli mulli” teema institutsioonidevahelisel arutelul, COM] esindas esimene asepresident Timmermans ja EPd kogenud MEPid Corbett ja Szájer.  Teemaks delegeeritud ja rakendusaktide eristamise kriteeriumite sätestamine (ma pole ikka veel päris valmis selle asja sisu siin seletama). EP nõuab seda kõuehäälel ja parlamendi mõlemad esindajad on teemaga tegelnud aastaid, Timmermans omakorda väitis, et tema esimene kokkupuude sama korvi teema, komitoloogiaga, algas 1988ndast. Väitle siis sellistega… Aga NKl nendeks läbirääkimisteks veel mandaati pole ja ei tea, kas meie eesistumise ajal tulebki, NK pole ses asjas kaugeltki nõudleval positsioonil. Sain siis kuulata teised ära, kinnitada oma head tahet ja mokaotsast lubada, et ehk saab tehnilise tasandi aruteludega peatselt alustada (tegelikult on ka selleks vaja LR nõusolekut, aga kuna asi tõesti veninud ja muude institusioonide nuramine nõudlik, siis seda vast ikka saab). Esimesed töökorralduslikud asjad saime ka paika, nii et päris tulemuseta see kohtumine polnud. Aga kas meie ajal ka järgmist tuleb, ei julge pigem ennustada.

Kuhu siis terve pikk päev kulus, kui vaid 3 etteastet? Igaühe eel oli põhjalik briifing ja arupidamine nii EE ülitubli institutsioonidevahelise meeskonnaga kui NK sekretariaadiga ja relvaekspordi üle veel EEASiga. Diplomaatias tuleb kui mitte 99%, siis suur enamus edust eeltööst ja suhetest ja vaid väike osa jääb sädeleva improvisatsiooni ja relvitukstegeva isikliku sarmi varale.

08.09.2017

EL välis- ja kaitseministrite mitteametlikku kohtumisse, esmakordse kohtumise toimumispaiga järgi Gymnichina tuntud kogunemisse õnnestus mul peamiselt panustada sellega, et aitasin rahvusringhäälingul eetriaega täita – neil oli otseülekanne, mis algas kindlal kellajal ja pidi sujuvalt katma CFSP kõrge esindaja Mogherini ja välisminister Mikseri pressikonverentsi. Selle algus aga venis ja venis. 15 planeeritud minutist sai nii 35, teemade ring üha laienes. Kohati päris koomiline tunne oli, aga saatejuhile oli see kindlasti keerulisem kui mulle.

Aga siis läksid nimetatud ajakirjanikega suhtlema, mina aga andsin lõuna EL kandidaatriikide välisministritele. Rääkisime nii sellest, millised sõnumeid-uudiseid oleks kandidaatide poolt vaja, et LR toetus laienemisele tõuseks kui ka sellest, mida nad ootavad EL poolt. Päris huvitav ja otsekohene arutelu kujunes. Usun, et kõik EL asjadega tegelejad on jõudnud arusaamisele, et EL poolt ei tööta enam tavaline: tehke oma kodutööd ja kui niikaugel olete, siis me võtame teid; ega tööta ka kandidaatriikide: me teame, et te peate meid nagunii lõpuks võtma. Aga kuidas siit edasi, ei selgu enne järgmise COM ametisseastumist 2019; kuid siis, sel hetkel, peab sõnum, uus algus tulema kohe ja seda EL poolt.

Pärastlõunal kohtusin HR uue välisministri Marija Pejčinović Burić´iga. Kuna tegu kolleegiga GACist, ja ta jääb vähemalt mõneks veel GACi katma, siis rääkisime selle nõukogu teemadest meie eesistumise poolaastal: õigusriigist, Brexitist. HR on alustanud ettevalmistusi oma 2021 toimuvaks eesistumiseks, vahetasime väärtuslikke kogemusi.

Õhtupoolikul juhatasin ministeeriumitevahelist Brexiti-töögruppi. Lauaring aktuaalse kohta näitas, et eesistujana oleme seni ilusti hakkama saanud, läbirääkimisi ei ole toodud harunõukogudesse, vaid kõik on toimunud kokkulepitu järgi liinil COM-NK töörühm-Coreper-GAC-ÜK nagu mööda nööri. Käisime läbi mõned küsimused inimeste omandatud õiguste kohta, mida UK on pakkunud, aga mille kohta EL läbirääkimisdirektiivides seisukohti ei sisalda. Hea, et (vähemalt) selles üliolulises läbirääkimiste küsimuses midagi liigub.

07.09.2017

Brüsselis kohtumine ÜK eesistuja Tuski kabinetis. Teemadeks 19.-20.10 ÜK, Brexit, pisut ka idapartnerlusest ja Türgist. ÜK päevakorras ränne, kus loodetavasti saab tõdeda olukorra paranemist Vahemerel, digi, kus suur osa sisendist tuleb digitippkohtumiselt Tallinnas 29.09 ja välispoliitika. Kuipalju või kui kanges kraadis Türgi, sõltub nii arengutest selles riigis kui veel rohkem ehk meeleoludest mõne suurema LR pealinnas, eriti valimiste järel. Brexiti üle on kõik lahtine, praegu küll ei ennustata, et läbirääkimiste II faasi saab juba oktoobris üle minna. Peaks see siiski võimalik-tõenäoline olema, valmistavad ÜK suuresti ette šerpad, kui ei, siis jääb suurem roll GACile.

Õhtul osalesin mõttekoja Bruegel aastakonverentsil paneelis teemal Mitmekiiruseline Euroopa. See on teema, kus võib rääkida väga erinevatest asjadest ja seda me üldiselt ka tegime – endine PL eelarveminister, IT euroministri, MEP Beresi ja ühe Šveitsi analüütikuga ka tegime. Minu lähtekoht oli, et mitmekiiruseline Euroopa pole miski, millest EL reformiplaane tehes alustada. Ka kui lõpptulemus on, et mõned LR grupid teevad mingeid asju koos rohkem kui kogu unioon. EL DNA-sse on sisse kirjutatud solidaarsus, konsensuseotsimine ja alati tehakse alguses tugevaid pingutusi, et kõik pardale saada. Siseturg ja euroala on kaks koostöövormi, kus eri reeglid nagunii võimalikud pole. Tean küll, et targad inimesed nagu bulgaaria mõtleja Krastev (vt Gondori kroonika 01.09.2017) või mõjuka mõttekoja ECFR direktor Leonard on hiljuti kutsunud üles pigem paindlikkusele kui rangele reeglitenõudmisele, pigem LR gruppide koostööle kui seniste kontsentriliste ringide mudelile. Aga praktiku jaoks jääb ikkagi küsimus, kuidas need grupid siis moodustuvad ja mis faasis mittesoovijad välja jäävad. Kui seda mitmekiiruselise Euroopa debatti aga alustatakse sellest otsast, et Me teeme nüüd omavahel ja ei hooli, kui teised maha jäavad, siis pole head nahka oodata. Murettekitavalt tõusis ka meie paneelis, nagu EL-is viimasel ajal paraku ikka, ka õigusriigi küsimus, nimeliselt PL ja HU näitel. Ja väitele, et üks asi, mida me kõik koos peame tegema, ilma gruppide ja hinnaalanduseta, on ühiste väärtuste, sealhulgas õigusriigi põhimõtete järgimine, ei ole võimalik vastu vaielda. Loodame vaid, et dialoog Varssavi ja COM vahel siiski hakkab tulemusi tootma.

06.09.2017

Juhatasin Brüsselis 3 EL institutsiooni vahelist kohtumist EL ühtse läbipaistvusregistri üle. Ettepaneku eesmärk on koostada lobistide register ja seada reeglid nendega kohtumiseks. COMl oma register on ja on ka reeglid – lobistidega kohtumine peab olema registreeritud ning see kehtib volinike, nende kabinetiliikmete ja peadirektorite kohta. COM on pakkunud oma mudelit ka EPle ja NKle. Esimese poolt on peamine küsimus registreerimiskohustus MEPidele, meie poolt aga see, et LR alalistes esindustes ei tööta EL ametnikud, vaid LR diplomaadid, kelle kohta kehtib oma riigi seadus. Seetõttu on NK ühispositsiooni kujundamine aega võtnud ja päris lõplikult seda veel polegi.

Sellest hoolimata möödus tänane kohtumine heas õhkkonnas ja NK ettepanek jagada eelnõu kahte ossa – register ja iga institutsiooni eraldi kord ses osalemiseks – võeti vastu. Muidugi on kõigil kahtlusi, kas teised ikka hakkavad sama innukalt uut korda rakendama, seetõttu tuleb edaspidi kaht osa samaaegselt läbi rääkida. NK poolel tähendaks osalemine kindlasti kohaldumist sekretariaadi kõrgeimale juhtkonnale, eesistuja ja tulevase eesistuja alalise esinduse juhtidele ja kindlasti jääb avatuks võimalus alaliste esinduste vabatahtlikuks liitumiseks. FI eeskujul tegutseb 16 LR rühm, kuhu ka EE kuulub, suurema läbipaistvuse eest ja kindlasti on võimalik näidata, et NK teeb läbipaistvuse suurendamisel oma osa.

Nüüd teeb EE eesistujana tugevaid pingutusi, et NK ühispositsioon kiiresti kujundada ja siis saame hakata juba ametlikult 3 institutsiooni vahel läbirääkimisi pidama. See teema on ka igasuguste läbipaistvuse eest seisvate NGO-de terava tähelepanu all ja nii otsustasime meie läbirääkimisprotsessi rohkem avalikustada. Ka selles on EEl eesistujana juhtroll, kuigi COM, kel endal on toimiv lobistide register ja kohtumiste registreerimise kord paigas, saab siin muidugi end mõnuga esile tõsta.

05.09.2017

Eesti ID-kaardil avastatud ja avalikustatud (ent NB! mitte realiseerunud) turvarisk paneb kohe küsima, kuidas see mõjutab meie ”digitaalset” eesistumist. Digitaalne eesistumine tähendab kolme asja: esiteks, et Eesti püüab kõigis EL poliitikavaldkondades edendada digitaalset mõõdet – näiteks EL arenguministrid arutavad 11.09 Tallinnas digitaalse arengukoostöö võimalusi. Teiseks seda, et püüame kiiresti liikuda kõigi digitaalse siseturu eelnõudega. Kolmandaks oleme endale eesmärgiks seadnud EL-is debati käivitamist ja ajamist sel teemal, kuidas Euroopa suudab olla juhtivas rollis kogu maailmas toimuvas digitaalses üleminekus – kuidas toimub nn diginomaadide maksustamine, millised oskusi on vaja digimaailmas, kuidas liiguvad andmed kui digiühiskonna üks põhikomponente jne.

On selge, et kõik need eesmärgid jäävad meie eesistumist kandma ka pärast tänase info avalikustamist. Eelnõudega liigutakse kavakohaselt edasi, digitaalne arengukoostöö on sama oluline, debatt digitaalse ülemineku kohta jätkub.

Eesti on maailmas unikaalne mitte ainult oma digiühiskonna (üks põhjuseid, miks praegune turvarisk meid nii väga puudutab, ongi fakt, et kõigil Eesti elanikel on digitaalne isikutunnistus), vaid ka avatuse poolest. Me räägime oma probleemidest avalikult nii oma inimestele kui ka välispartneritele – EL institutsioonide teavitamine ID-kaardi turvariskidest praegu käib. Me usume ka, et parimaid asjatundjaid ja ka avalikkust kaasates saame probleemidest parimini-kiireimini jagu. Nii nagu maailma ehk parimast kiirteede süsteemist, Saksa Autobahn´ist, on alati mingi osa remondis, nii on ka maailma ehk parimas digisüsteemis alati üks osa maas, rivist väljas, katsefaasis. Muu hulgas just seetõttu, et mida arenenum digisüsteem, seda rohkem oled sa unikaalne, katsetad midagi uut – oleme Eestis selle üle kogu aeg uhked olnud.

Võib loota, et ka praeguse turvariski probleemi oskuslik lahendamine toob meile mitte ainult kasulikke kogemusi, vaid ka tuntust-tunnustust asjatundjate hulgas, nagu 2007. aasta kogemus, mil sattusime esimese riigina maailmas organiseeritud küberründe alla. ID-kaartide turvalisuse küsimus võib Eesti jaoks olla mitte õnnetus, vaid õnnistus. Võimalus näidata, kuidas me suudame selles valdkonnas olulise probleemi lahendada olukorras, kus meid vaatab kogu Euroopa ning kus edu kõrval peame me lahendama päris probleemi. Aga meie eesistumist see tõenäoliselt suurt ei puuduta. E-Eesti kogemuse jagamisel on eesistumise õnnestumisel alati olnud väike kõrvalosa. See puudutab ka 29.09 Tallinnas toimuvat digitippkohtumist. Ettevalmistused jätkuvad nagu seni, oodata on ehk vaid plaanitust veel suuremat fookust turvalisusele digimaailmas. Turvalisus on igal juhul ja alati üks Hea Uue Digiilma põhiküsimusi.

01.09.2017

Soovitan lugeda nimeka bulgaarlasest mõttekodalase Krastevi värsket raamatut After Europe. Pealkiri on ehmatav (või ähvardav) ja tõsi, et alates Brexiti hääletusest on võidud küsida täiesti eksistentsiaalseid küsimusi EL tuleviku kohta. Krastev on kohati üsna pessimistlik, lagunemist otse ei ennusta, aga näitab, kuidas ja mispärast see võib toimuda.

Seda, mis uniooni koos on hoidnud, on üha vähem – noored ei mäleta Teist Maailmasõda, geopoliitiline vajadus tundus N. Liidu lagunemisega kadunud olevat, isegi Putini Venemaa ei ole tänastele eurooplastele selline koll nagu Kurjuse impeerium oli. Ehk ka selle viimase tõttu iseloomustab EL-i Krastevi meelest kanapimedus maailmas toimuva suhtes. Tema küsib 2014. aasta DE kantsleri Merkeli lauset meenutades, et kumb siis ikkagi, Putin või Merkel, elab reaalses maailmas? Krastev kulutab ka mõne lehekülje, et tõestada nii Fukuyama (Ajaloo lõpp) kui Leonardi (Miks Euroopa juhib 21. sajandi maailma?) ekslikkust. Mitte osatades, vaid murelikult ja analüüsides.

Kooshoidvat, ühendavat, (tuleb tähele panna, et Krastev räägib vaid ideoloogilisest, poliitilisest, psühholoogilisest ja mitte kordagi materiaalsest, mida on ju tohutu palju) on vähe ja rändekriis on oluliselt murendanud eurooplaste usku sellesse, et meie kord, meie unioon, on õigel teel. Krastevi kogu arutluse läbiv tees on, et rändekriis (ja mitte Brexit või eurokriis) on Euroopa mõtlemist ja poliitikat muutnud väga põhjalikult. Kindlasti on tal milleski väga fundamentaalses õigus. Rändekriisi puhul pole kõige hullem mitte  liikmesriikide vahelise solidaarsuse vähenemine ega lõplik äratundmine, et EL-il pole mehhanisme akuutse operatiivse kriisi lahendamiseks. Ei, rändekriisi kõige ohtlikum tagajärg on, et selle mõjul on kodanikud EL-is hakanud varasemast palju ägedamalt nõudma piiride püsittamist. Nii välis- kui sisepiiridel. EL aga kehastab Euroopa maailmajaos globaliseerumist, avatust – piiride (taas)püstitamine on talle fundamentaalselt vastuvõetamatu ja ohtlik. Ja muidugi paneb rändekriis liberaalse maailma kodanikku ka mõtlema selle peale, kuidas meie käsitlus kõigi inimeste võõrandamatustest õigustest on ikkagi lepitatav faktiga, et nende õiguste kasutamine sõltub sünnikohast – riikide vabaduse- ja jõukuseaste on erinevad.

Globaliseerumine, piiride avanemine, tõi kaasa ka vastureaktsiooni, hirmu. Nagu muutused ikka. Nüüd, mil sajad tuhanded “valguvad” üle piiride, on vastureaktsioon selge mitte ainult füüsilises (piirid kinni!) vaid ka vaimses mõttes. Otsitakse seda vana, kadunud “oma”, identiteeti, protestitakse liberaalse tolerantsuse vastu. Seega protestitakse ka senise liberaalse eliidi vastu. Kreekast Prantsusmaani on sajandivanuste traditsioonidega erakonnad viimase aastakümnega pildilt kadunud ja vanade peavooluparteide proportsioon üldises häälesaagis langeb igal pool Euroopas.

See protest väljendub rahvahääletuste nõudmises – Rahva Tahe versus Kitsa Suletud Eliidi Susserdused. Krastev analüüsib nauditavalt 3 viimase aja referendumit Euroopas – “vaprat”, mida Itaalia peaminister Renzi korraldas detsembris 2016 põhiseaduseparanduste üle, Ungari “inetut” rahvahääletust sisserännukvootide üle oktoobris 2016 ja “õelat” Hollandis EL-Ukraina assotsiatsioonileppe üle aprillis 2016. Esimese õppetund on see, et kodanikud otsustavad ise, mis küsimusele nad vastata soovivad, teisel see, et tekkis mulje, et EL poliitikaid saab rahva tahtele viidates takistada. Kolmas, Hollandi oma, tõestas, et ka vähemust on võimalik edukalt EL vastu organiseerida (ehkki just täna on see päev, mil Ukraina assotsiatsioonileppe ikkagi jõustus. Hollandi valitsus sai selle eest EL ÜKlt aga õige mitu kaitseklauslit vastu ja need mõjutavad meie tegevust idapartneritega juba praegu). Kõigil juhtudel on aga rahval, kodanikel, võidu maitse suus, ja see maitse on magus.

Minu jaoks ongi raamatu ehk kõige huvitavam mõttekäik selle kohta, kuidas liberaalne demokraatia oma vähemuste väärtustamise ja kaitsega on poliitikast (ja nii ühiskonnast laiemalt, juhtide suhtumised mõjutavad ju ka inimeste omi) ära võtnud täisväärtusliku võidu tunde. Arenenud demokraatias, tõepoolest, ei lahendata küsimusi sõjaga, vastast ei taota maa sisse, ka temasse suhtutakse lugupidavalt, taotletakse olukorda, kus kõik osapooled midagi saaksid. Rahvas aga tahab teinekord ikka ka ühest tulemust näha ja siin astuvadki mängu populistlikud, eliidivastased liikumised ja poliitikud, kes lubavad ülilihtsat asja – enamuse ühest võitu. Ja peavooluerakondadel pole siin vähimatki šanssi vastu saada – lubada pool- või kolmveerandvõitu kui teine lubab täielikku, pole igatahes usutav.

Kõik see paneb EL-i tohutu surve alla. Usk tema kestmisse pole enam absoluutne, tema saavutused, eriti avatus, on löögi all ja (potentsiaalsed lööjad) oma jõust teadlikud. Mis siis teha, kus on meie tugevused? Krastevi meelest olime me 2016 veel nõrgemas seisus kui 2017. Pärast Brexit-hääletust ja Turmpi valimist me nüüd vähemalt teame, et sellised asjad saavadki päriselt juhtuda. Seega saame oma plaane tehes ka kõige hullemate arengutega arvestada, nii on lootust paremini vamis olla. Teiseks näitab Krastev, kuidas mitte rahavood, vaid just ühine võitlus kriisidega, on EL kodanike ühistunnet tõstnud. Teame paremini, mille eest võitleme (need, kes võitlevad). Krastev väidab, et ellujäämisvõitluse edu aluseks on improviseerimisvõime. See on halb uudis kõigile neile, keda Eestiski vähe pole, kes kordavad, et tuleb vaid ühiselt kehtestatud reegleid täita ja kõik saab tagasi korda. ÜK esimene eesistuja Van Rompuy väidab sama, öeldes oma raamatus Euroopa tormi ajal, et kui torm õige tugevaks on läinud, siis on tugevast ankrust (reeglid) palju tähtsam hea kompass (teadmine, kuhu tahad välja jõuda). Kui läheb Krastevi järgi, siis kuuleme lähiajal EL-is üha enam jutte uutest reeglitest, paindlikumast asjade korraldamisest, mitmel eri kiirusel liikuvatest LR gruppidest. Kuuleme juba. Aga kas see tähendab, et ankur on hiivatud ja laev kindlama sadama poole teele asunud? Päriselt ei tea, selleks osaleme ise nendes aruteludes liiga vähe või pealiskaudselt.

Raamatus on ka tugev Ida- ja Lääne-Euroopa mõõde. Väga huvitav on algusosa mõttekäik, et idaeurooplased suhtuvad EL võimalikku lagunemisse lääneeuroplastest erinevalt, kuna nad on juba üht lagunemist näinud (mitte et Krastev võrdleks N. Liitu EL-iga). Vahe on muidugi selles, et kui 25-30 aastat tagasi lagunes “nende” maailm, siis nüüd võib laguneda meie oma. Teiseks analüüsib Krastev “Ida-Euroopa kaastunde defitsiiti”. Tõesti võib tunduda kummaline, miks riigid, kes suurema osa 20ndast sajandist on kas ise välja rännanud või sisserändajaid integreerinud, kus on väga vähe põgenikke ja mille majandus vajab hädasti töökäsi, on nii vaenulikud põgenike vastuvõtmise vastu? Sest meie pool Euroopast on ajalool suurem tähendus kui lääne pool ja meie ajalooline kogemus ei luba kõike globaliseerumisega seotut avasüli tervitada. Me oleme teadlikud pealesurutud multikultuursuse ohtudest. Vähemharitud lugejale võib tunduda lausa paradoksaalne, et tänane Ida-Euroopa oli sajandeid mitmerahvuseliste impeeriumite (kohati üpris liberaalsete nagu Austria-Ungari) koosseisus ja nüüd on nagu raskustes uue liberaalse mitmerahvuselise liidu, EL, embamisel. Aga küll meie juba teame, miks (ehkki lükkan jätkuvalt tagasi kõik, ka naljaga tehtud, võrdlused N. Liidu ja EL vahel). Ja eks ole idaeurooplaste piiride püstitamise nõuetes natuke ka omaenda emigratsiooni takistamise soovunelmat, arvab Krastev. Lisaks puudub Ida-Euroopal koloniaalsüü ja siis arvame, et meie ju ei tekitanud neid probleeme seal Aafrikas, miks me peame nüüd lahendamisse panustama?