29.10.2017

Soovitan lugeda mõttekoja ECFR vanemanalüütiku Wilsoni värsket ülevaadet idapartnerlusest, mis eriti ajakohane enne tippkohtumist 24.11. Väga asjalik, osalt kainestav (EL ja idapartnerite poliitiliste suhete perspektiivid) aga osalt tuletab ka meelde, kui palju selle EL poliitika all ka praegu saab ja tuleks teha, ja tuleb teha targemini. Peamiselt Ukrainat uuriva teadurina kirjutab Wilson väga huvitavalt lahti Ukraina reformiprotsessi hetkeseisu (mida ma selles blogipostituses pikemalt ei refereeri), soovitades EL-il eriti keskenduda mittetulundussektori toimijate toetamisele – riigiaparaat ja poliitiline eliit võivad veel tagasi langeda, Maidanist alates karastunud vabakond laias laastus enam mitte. EL on Ukrainas jätkuvalt ainus võimalik arengusuund, the only game in town, ja seda saaks EL veel paremini ära kasutada, kui praegu teeme.

Idapartnerlus tähendab eri EL LR jaoks erinevaid asju – osa jaoks (nagu ka EE) on see laienemise eestuba, osa jaoks alternatiiv laienemisele. Vastavalt on ka näiteks Balti riigid, SE, PL ja ka COM olnud idapartnerluse ajamisel aktiivsemad kui mõned kaugemad LR. Wilson soovitab sellest mitte liiga välja teha, leppida olukorraga, kus hetkel ei küsita, kas EL leppe artikkel 49, mis sätestab iga Euroopa riigi õiguse liituda, kehtib ka idapareneritele või mitte. Vähemalt kuni ei hakata väga ei-vastust suruma. Ja keskenduda selle asemel siseturu (ehk siis 4 vabaduse) laiendamisele idapartneritele niipalju kui võimalik. Loomulikult on toetus idapartnerlusele, nagu ka laienemisele, viimastel aastatel EL kodanike seas langenud. NL referendum Ukraina assotsiatsioonileppe üle 2016 oli näide, kuidas populistid seda langust ära kasutada võivad.

Wilson näitab, kuidas EL on idapartnerluse poliitikat ajas kohandanud (osalt arvestades ka Venemaa võimalikke reaktsioone). EL pöörab rohkem tähelepanu raskustele, mis idapartneritel teatud poliitikate elluviimisel on ja pöörab reformide kõrval rohkem tähelepanu ka partnerite vastupanuvõimele (resilience, moodsa sõnaga kerksus). Kuid siiski ei paku EL praegu täit tuge idapartneritele, kes võivad sattuda löögi alla, kui EL-i teel liiga edukad on – kainestav tähelepanek. Seda enam, et Wilsongi tunnistab – idapartnerlus on praegu de facto Vene-poliitika. Venemaa, soovimata küll ise EL naabruspoliitikaga liituda, on kõik idapartnerites toimuva teinud ka oma asjaks. Siis on ju hea, et EL on end selle reaalsusega kohandanud. Ja on parem, kui EL oma poliitikas arvestab Vene mõju, kui see, et EL arutaks Venemaaga oma poliitikat idapartnerite suhtes. Kui EL siis oma poliitikat rahulikult edasi ajab, toob just see regiooni täiendavat stabiilsust, väidab Wilson. EL pühendumuse mahakeeramine aga vähendab stabiilsust, nii lihtne ongi.

Idapartnerluse kapitaalne muutmine pole lähiajal realistlik, kummaski suunas. Populismi pisukene taandumine EL-is ei tähenda, et laienemine saaks kohe väga tuliseks teemaks, aga samas pole karta ka pühendumuse vähendamist idapartnerlusele. See on see vahel tore, vahel kisendamaajav joon EL-i kogu toimimises – kui midagi on juba alustatud-otsustatud, siis seda tagasi keerata, saati päris ära lõpetada on kohutavalt keeruline. Vast peamiselt seetõttu, et (konsensuslike) otsuste saavutamine EL-is on nii keeruline, et keegi isegi ei jaksa hakata mõtlema, et teeks nüüd ümber, või et järsku eksisime (mis mõttes eksisime, 28 tarka riiki-valitsust?!).

Väga hea on Wilsonil praktiliste poliitikasoovituste osa – mõttekodalaste paberid ei hiilga sellega sugugi alati. Olemasolevate poliitikate ja lepingute võimalusi, eriti kaubanduslepingute omi, tuleb maksimaalselt ära kasutada ja EL poolt võimaldada ka enne absoluutselt kõigi tingimuste täitmist partnerite poolt. Lisaks tuleb hakata mõtlema uute võimalike lepingute peale, nagu näiteks tolliliit seda soovivate idapartnerite ja EL vahel. EL retoorika peaks olema sõbralikum, poliitilisem ja mitte nii tehnokraatlik-ettevaatlik nagu praegu (seda võib laiendada ka poliitika sisu peale, lisan). Ärge rääkige niipalju artiklist 49, mida hetkel rakendada ei õnnestu ja väljendage empaatiliselt oma solidaarsust Ukrainaga, soovitab Wilson. Tuleb teha reaalpoliitilisi pisikesi järeleandmisi, nagu praegu lähenemisel Valgevenega toimub. Ei saa kõike soovida idealistlikult, mängida ainult heade ja täiesti EL-meelsete poliitikutega, eriti arvestades, kuidas näiteks Moldovas EL-sildiga poliitilised jõud end rahva ja EL silmis üsna täielikult kompromiteerisid. Tuleb idapartneritega rohkem asju arutada, ka EL-asju, tutvustada idapartnerluspoliitikat LRdes. Siia võib omalt poolt lisada ka eriti Gruusia soovi osaleda rohkem EL agentuuride töös – miks mitte, harjutab meid koos töötama ja partneritega loomulikumalt arvestama.

Ukraina ühendusi EL-iga tuleb oluliselt parandada ja aidata sel riigil saavutada täielik energiasõltumatus, eriti edendades Poola-Ukraina energiakoostööd. Tuleb tugevdada idapartnerluse multilateraalset mõõdet. Ehkki kogu EL naabruspoliitika on lõpuks kahepoolne, kõik lepingud on EL ja iga partnerriigi vahel eraldi, annab multilateraalne vihmavari näiteks Valgevenele võimalusi, mida paljas kahepoolsus liiga paljaks ja haavatavaks jätaks. Loomulikult tuleb idapartnerluse hüvesid partnerriikides paremini kommunikeerida.

Viimase soovitusena tuleb EL-il võtta suurem roll julgeolekuküsimustes: nimetada Ukraina kriisi erisaadik, nõuda osalust Minski protsessis ja pakkuda ka rahuvalvet. Sellega saab vaid nõus olla, kuid väga realistlikuks ma seda hetkel ei pea, arvestades EL sisemisi kõhklusi ja välispoliitika tegemise keerukusi. Kuid kui ülejäänud soovitusi rahulikult ellu viia suudaksime, siis… mind tegi selle analüüsi lugemine küll idapartnerluse suhtes optimistlikumaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Vastus kirjuta numbriga *