27.09.2016

Refereerisin ka siinses blogis (vt Gondori kroonika 05.09.2016) Bruegeli mõttekoja egiidi all ilmunud ettepanekut nn kontinentaalpartnerluseks EL ja lahkunud UK vahel. Tänuväärselt on autorid (täpsemalt, 2 neist) vastanud saadud tagasisidele ja andnud täiendavaid selgitusi. Ka tagasiside suunad kõnelevad enda eest.

Kõigepealt, tagasisidest enamus hindab kontinentaalpartnerluse ideed iseenesest heaks. Eriti olukorras, kus edasisel laienemisel eriti perspektiivi ei nähta. Türgi, Ukraina, miks mitte ka kaugemad riigid – neile nähakse heameelega kohanduvat mingit uutlaadi lõdvemat partnerlust.

Algsel ideel aga, rakendada seda partnerlust UKle, nii palju toetust pole. Kõigepealt nähakse ettepaneku ajastust probleemsena: enne läbirääkimiste algust kõlab see nagu ette järeleandmine brittidele. Olulisem kriitika on aga partnerluse kahe küsimuse suhtes: 3 vabaduse rakendamine ilma isikute vaba liikumiseta ja siseturu välistele riikidele kaasarääkimise (ehkki mitte otsustuse) andmine siseturu poliitika küsimustes.

Autorid õiendavad kohe, et nad ei toeta kuidagi ühe vabaduse ärajätmist ükskõik millise EL LR poolt, ettepanek oli tehtud EL-välise riigi olukorra puhuks. Seega on kogu jutt võimalikust halvast eeskujust olemasolevatele LRdele jama. Olgu nii. Minu kogemuse kohaselt on UK küll unikaalne oma suhtes liikmesusse, nii et autorite nookamine teistegi võimalike LR suunas, kes liitunud EL-iga vaid siseturu pärast, pole reaalsusega vist päriselt kooskõlas.

Neile (peamiselt Ida-Euroopa) LRdele, kes võiksid tunda end petetuna, kui nende kodanikud kaotavad ligipääsu UK tööturule, aga UK jääb kasutama 3 vabadust nende turul, pakuvad autorid rahalist kompensatsiooni Londonilt EL eelarvesse. Hüva, ehkki üks vabadus (inimesed) on hulka emotsionaalsem kui teised 3. Nii et kas sellise kaubaga saadakse poliitilistel põhjustel leppida?

Kolmas punkt on tõesti arusaamatus – algses ettepanekus on täiesti selge UK ja muude tulevaste võimalike kontinentaalpartnerite kohustus täita siseturu regulatsioone, standardeid, seadust. Neljandale punktile juhtisin ka mina tähelepanu – lisandub uus konsultatsioonimehhanism ja sellega saab EL otsustusprotsessist veel keerulisem. Viies kuulub rohkem spekulatsioonide valda – kas autorid ikka päriselt usuvad, et Brexit toimub? Väga vahet pole, mõttemänguna on see harjutus igal juhul õpetlik.

Kokkuvõtteks kordan, et pakutud skeem, uus kontinentaalpartnerlus on arutelu, eriti aga EL-UK läbirääkimiste aluseks tõenäoliselt liiga varajane, liiga detailne ja paradoksaalsel kombel mõlemalt poolt vaadates mõnes osas liiga vastutulelik. Aga pärast esimest läbirääkimisteringi, esimesi tagasilööke, kainenemist võib sellest skeemist veel abi olla. Kindlasti tuleb aga hoolikalt jälgida debati seda osa, mis seotud kolmandate, meile väga korda minevate naaberriikidega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga