05.-06.10.2018

SK mõttekoja Globsec korraldatud iga-aastasel nn Tatra tippkohtumisel saad võrdlemisi väikese vaevaga otsevaate Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikale ja majandusele ning see paneb muidugi mõtlema meie (Balti riikide) suhtele sellega. Päris mitmes paneelis otsiti vastust Ida ja Lääne lõhele, erinevustele EL sees. Erinevusi pole mõtet eitada, need ilmnevad peamiselt kolmes plaanis: elatustaseme erinevus ja sellest tulenev, õigusriigi ja väärtuste küsimus ja vaade rändekriisile.

Elatustaseme, majanduse küsimus. Loomulikult on kõik Kesk- ja Ida-Euroopa riigid viimase 25-30 aastaga metsikult arenenud. Aga CZ ja DE reaalpalga konvergentsi pole peaaegu toimunud – pole muidugi ka kõige esinduslikum võrdlus, BG ja ES vahel tõenäoliselt on rohkem, aga point on siin just selles, et kaks eespoolnimetatut on naabermaad ja ahvatlus-võimalus emigreeruda on sedavõrd suurem. Kesk- ja Ida-Euroopa maad kannatavadki väljarände, ja kindlasti ajude äravoolu all. Veel hullem on aga, et varasemate konkurentsieeliste (madalam palk, madalamad standardid) turvil toimunud areng, järelejõudmine arenenud Lääne-Põhja-Euroopale väärtusketi alumistelt astmetelt enam toimuda ei saa. Et aga ülemistele astmetele jõuda, peab panustama senisest enam haridusse, teadusse – vaid nii hoiad arendustegevuse oma riigis. Tegema raskeid valikud eelisarendatavate alade üle. Mitte lootma, et turg paneb kõik paika – turg ei too iseenesest kõrgtehnoloogilisi töökohti kaugesse väikesesse riiki. Tegema koostööd teiste riikidega – meie värske suveräänsustundega riikides veel eriti keeruline. Aitaks ka, kui poliitika oleks ennustatavam – üks DE tohutuid eeliseid ka majanduslikus plaanis on olnud poliitiline stabiilsus, meenutame, et Schröder oma 7 aastaga oli lühiajaline liidukantsler.

Elatustaseme, majanduse arengu erinevustest tuleb ka suur huvide erinevus EL sees, kus igaüks tahab kasutada just oma konkurentsieelist. Poliitilistes aruteludes avaldub see teljel Siseturu süvendamine versus Sotsiaalne Euroopa. Pole mingi saladus, et viimastel aastatel on pendel tugevalt viimase poole kaldunud. See aga paneb küsima, kas keegi soovib 2004. aasta kokkulepet muuta, kus idapoolsed LR avasid oma turu palju konkurentsivõimelisematele majandustele ja võtsid üle standardid, milleks tegelikult valmis poldud – vastukaubana konkureerimisvõimalused ühtsel turul oma konkurentsieeliste turvil pluss suured rahaülekanded Brüsselist. Ka uue MFF eelnõus kärbitakse enim just vaesematele LRdele mõeldud ÜKP raha. Muidugi pole pilt siin päris ühene, mitmed jõukamad LR toetavad ka siseturu süvendamist; ja mõned vähemjõukad kardavad ka liigset turu avamist. Aga laias laastus on jõujooned sellised.

Kuidas sellele vastu saada? Kuidas oma häält EL-is paremini kuuldavale tuua? Seda küsimust küsiti Tatrates nii saalis kui kuluaaris. Võõrustajate jaoks on küsimus muidugi ka, kuidas olla “mõistlik Visegradi riik”? Pole saladus, et Visegradi kui grupi maine pole viimasel ajal kõige parem olnud, 2 riiki sealt tunduvad kohati lausa olevat EL institutsioonide vastu sõjakäigule läinud. Põhjuseks õigusriigi küsimus, Brüsseli ja paljude LR pealinnade arvamus, nagu (osad?) Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ei hooliks EL ühistest väärtustest. Fakt on see, et liitumise eel võtsime me üle ja kirjutasime alla paljudele asjadele, mille tegelikku sisu või mõju me teada ei pruukinud. Ega teadnud alati päriselt sedagi, et institutsioonide asutamisest ja seaduste vastuvõtmisest ei piisa demokraatia juurdumiseks, vaja on ka sissetöötamist, pretsedente, traditsioone. Aga kopeerisime Lääne eeskujusid küll (sellest vt Gondori kroonika 15.07.2018, kus refereerin BG mõttekodalase Krastevi samateemalist murelikku kirjutist). Elu paranedes ja (suures osas Kesk-Euroopast) ka julgeolekutunnetuse tugevnedes hakkas aga tunduma, et pole need Lääne-Euroopa riigid nii ühesed eeskujud midagi, saame oma kodus asju ka omamoodi tehtud. Lääne poolt vaadates tundub see aga paremal juhul kasvuraskusena, halvemal juhul aga väljakutsena ühistele väärtustele.

Igatahes, praegu oleme olukorras, kus regiooni maine on oluliselt halvenenud. Eriti keeruline on olukord nende jaoks, kes tahavad näida “mõistlike visegradlastena”. Eks nad on ka osalt ise tekitanud olukorra, kus Visegrad mõistena on vist tugevam kui ükski muu grupp EL sees – kus püsivaid riikide blokke ju ei ole. Ainsana esitavad Visegradi riigid ühiseid sõnastusettepanekuid ÜK järeldustesse, näiteks. Aga oletame, et SK ja CZ mured meisse ei puutu, Visegrad meile korda ei lähe – isegi sel juhul tundume kaugemalt vaadates üks Ida-Euroopa. Ja see on probleem nii siseturu kui MFF puhul.

Mida siis teha? Esiteks tuleb suvatseda hakata pisut viisakamalt käituma. Diplomaatias ja poliitikas on “ma ju ütlesin teile” üks kõige vähem mõttekaid lauseid üldse. Jah, näiteks rändekriisi areng on näidanud, et välispiiridele rõhumine oli õige ja kohustuslik pagulaste ümberjagamine ei ole hästitöötav või efektiivne meetod. Aga praegu võiksime kõik pühenduda rändega seotud meetmete ja reformide lõpuleviimisele, mitte pidevalt 2015. aasta haavadele osutada. Siit tuleb ka teine nõuanne – tuleb hakata rohkem kaasa rääkima ka teemadel, mis sinu enda LR ehk otse ei puuduta. See on osutunud raskeks kõigi 2004-2007 liitunud riikide jaoks. Mäletan ise, kui raske mul oli 2015 Tallinnale selgeks teha, et meil on käes EL ajaloo suurim kriis – meie piiridel ju põgenike horde polnud! Vanemad LR tunnevad kogu EL käekäigu eest ülisuurt vastutust ega vaata kuigi hea pilguga neile, kes vaid “oma” asjast räägivad. Kolmandaks tuleb hakata otsima uusi liitlasi ja konstellatsioone Ibeeria poolsaarest uduse Hibernia ja päikeselise Dalmaatsia rannikuni. See kõik nõuab muidugi palju rohkem mõttetööd ja diplomaatilist panustamist, kui me harjunud oleme.

Hea oli näha SK poliitilise juhtkonna panustamist oma tippkonverentsi. Peaminister Pellegrini oli kohal hilise õhtutunnini, ei piirdunud vaid sõnavõtuga, euroala pikima staažiga rahandusminister Kazimir ja slovakist COM asepresident Šefčovič viibisid kogu 2,5 päeva. Nii peabki, kui tahad oma esindusüritusele esinejaid ja esinduslikkust.

Ja tore oli ka rääkida slovaki advokaadist Eesti e-residendiga. Ei, ma ei kasuta mingeid teenuseid, aga kuna te olete meist 5 aastat ees, siis on teie uuenduste pealt huvitav vaadata, kuhu maailm liigub. Igati arusaadav põhjendus.