15.07.2018

Soovitan lugeda nimeka bulgaarlasest mõttekodalase Krastevi värsket esseed Foreign Policy’s sellest, kuidas 3 Euroopat korraga kokku kukkumas on. Sõjajärgne, 1968. aasta järgne ja 1989-järgne Euroopa. Krastev väidab, et EL praegused raskused erinevad kõigist varasematest, neist kriisidest, millest Euroopa alati “tugevamana välja on tulnud”.

Sõjajärgne Euroopa kaob, kuna uue põlvkonna jaoks on II maailmasõjal – ja seega ka EL-il kui rahuprojektil – vaid akadeemiline, ajalooline tähendus. Sama kehtib loogiliselt ka sõjahirmu kohta. Sõjajärgsel ajaga on ka harjutud uskuma, et Ameerika tegeleb kaitsega militaarses mõttes, Euroopa osaks jääb pehme jõud. Nii ongi rahujõust saanud kontinent, mis ei suuda end kaitsta ega sisenda turvatunnet oma kodanikele. Lisaks, kuigi uus tehnoloogia võimaldab palju kiiremat ja laiemat suhtlemist kui varem, suhtlevad nooremad inimesed selle abil peamiselt põlvkonnakaaslastega – ega (antud kontekstis) kuula, saa varasemate kogemusi. Poolludiitlik mõte, aga mitte tingimata vale.

Teine Krastevi meelest kaduv Euroopa on 1968-järgne. 1968 on muide mõõde, mida idaeurooplastel, sh eestlastel, on Euroopa lähiajaloost vast kõige raskem hoomata. Meile tähendab see aasta sissetungi Tšehhoslovakkiasse ja järgnevat kruvide lõplikku kinnikeeramist ühiskonnas. Läänemaailma jaoks tähendas 1968 radikaalset (vasakpoolset) uue põlvkonna protesti ja võidukäigu algust, ühiskonna defineerimist kõige nõrgemate ja vähemuses olevate gruppide abil või vähemalt neid arvestama hakates. Krastevi järgi on 1968 Läänes kokku võetav ühe sõnaga: hõlmamine, kaasahaaramine, inclusion. See maailm on aga kadumas, sest kaitset on hakanud vajama, nõudma senine enamus. Kaitset globaliseerumise eest ja eriti sellega kaasneva inimeste liikumise eest. Krastev näitab, kuidas see enamus kardab jääda, muutuda vähemuseks, ja tõdeb, et reaalne olukord siin ei loe – poliitikas on kujunenud arvamus ainus reaalsus. Seda reaalsust kujundas suuresti 2015. aasta rändekriis, mis pani enamuse kartma vähemuseks jäämist, oma kultuuri ja eluviisi kadumist (Lääne-Euroopas. Eestlastele on sedalaadi hirmud omased vähemalt viimased 60 aastat, ükskõik mis olud reaalselt valitsevad).

Niisiis, rändekriis on Krastevi järgi Euroopa 9/11, see muutis fundamentaalselt Euroopa vaadet globaliseerumisele. Kui tal õigus, siis on kaunis halvasti. Euroopa Liit on globaliseerumise saadus, globaliseerumise sümbol, globaliseerumise lipukandja ja toodab oma piirideta piirides kogu aeg ka globaliseerumist juurde. Globaliseerumine, usk võimalikult väheste piiridega maailma, kontinenti, on EL identiteet, usutunnistus ja suuresti olemasolu õigustus. Kui see kahtluse alla satub, tuleb hakata uuesti mõtestama kogu  uniooni identiteeti ja eesmärke.

Kolmas Euroopa, mis Krastevi meelest kadumas, on 1989-järgne. Ehk olukord, kus Ida-Euroopa suuresti vaid imiteeris Lääne-Euroopat, tahtes sellele järele jõuda, samasuguseks saada, vabadust ja jõukust saavutada. Erinevate nimetuste all: demokratiseerumine, liberaliseerumine, konvergents, laienemine, integratsioon jne. Tähendas see Lääne poliitiliste institutsioonide kopeerimist oma riigis, Lääne majandusretseptide ülevõtmist, Lääne väärtustele truuduse vandumist, vähemalt avalikkuses. Krastev võtab selle kokku mõisteks imitatsiooniimperatiiv. Ja väidab, et see on lõppenud. Ega see saanudki liiga kaua kesta – kui kontinent on jagatud imiteerijateks ja imiteeritavateks, siis on see suhe ebavõrdne, imiteerijad tunnevad ikkagi alaväärsustunnet, sõltuvustunnet, nad ei ole siirad, ja Krastevi kongeniaalse sedastuse järgi: nad tunnevad omalust vaid oma läbikukkumiste, mitte aga edulugude suhtes. Krastev järeldab siit, nagu tahaks (kogu) Ida-Euroopa nüüd hakata ehitama oma, alternatiivset (eeldatavalt siis illiberaalset) mudelit. See on minu meelest liiga julge järeldus. Küll on tal õigus selles, et üha vähem aktsepteeritakse EL-is näpuganäitamist, vaid ühe “selle ainsa ja õige” mõõdupuu järgi hindamist. PL õigusriigi kaasuses näeme seda väga klaarilt.

Mis siis teha, kas kokkukukkumine on vältimatu? Sugugi mitte. Euroopa peab Krastevi järgi  hakkama ise tõsiseks sõjaliseks jõuks, mitte lootma USA julgeolekugarantiidele. Teiseks tuleb legitimeerida, peavoolu osaks teha osa paremäärmusluse nõudmistest ja ideoloogiast samamoodi nagu 1970-80ndatel tehti vasakäärmuslaste omadega (Joschka Fischer on DEs praeguseks lausa vanemaks riigimeheks saanud). Eks seda praeguseks Euroopas juba ka tehakse – vaatame FId, ATd, järgminsed valimised, mida jälgida, on SE parlamendivalimised 09.09 ja noh, kodus ollakse ka üha võitluslikumad. Kolmandaks tuleb leida viis kritiseerida autoritaarset pööret Ida-Euroopas ilma nõudmata, et seal kopeeritaks täpselt Läänt. Ja lootmata, et ÜKP rahaga on võimalik “osta” pühendumust demokraatiale. Krastev, pisut vastuolus oma pessimistliku algusega, kus väidab, et hetke raskused on karmimad kui varasemad, on kokkuvõttes siiski optimistlik, et Euroopal õnnestub ka praegused läbikukkumised või ohud õnnestumiseks pöörata – nagu nii palju kordi varemgi.