19.-20.07.2017

Viimasel käigul laienemisriikidesse, ametlikult pika nimega Makedoonias. Kohtumised väliminister Dimitrovi, asepeaminister Osmani ja parlamendi EL-asjade komisjoniga. Igal pool rääkisin meie laienemissõbralikkusest, kehutasin EL-integratsiooniga edasi minema ja sain muidugi küsimusi võimalustest liitumisläbirääkimisi peatselt alustada. Millele sain vastata vaid, et ettepaneku selleks peab tegema COM ja kui see meie eesistumise ajal peaks juhtuma, oleme meie valmis kiiresti püüdma NK ühispositsiooni kujundada.

Makedoonia sai pärast pikka poliitilist kriisi juunis uue valitsuse, kuhu kuuluvad pikalt opositsioonis olnud sotsiaaldemokraadid ja pea kõik albaania parteid riigis. Kokku on pandud muljetavaldav reformikava ning lihvitud ja ühtsed jutupunktid (mis sugugi alati igal pool nii pole, näed kogenud pilguga kohe ära, kas on koordineeritud poliitika või mitte). Viimasel kahel aastal on COM tingimuslikult soovitanud Makedooniaga liitumisläbirääkimisi alata, nüüd tahavad makedoonlased tingimuslikkusest lahti saada, selleks on vaja teha rida reforme, millise nimekirja kokkuleppimine toimus eelmise EL esindusjuhi Orava juhtimisel. See iseenesest ei garanteeri veel läbirääkimiste avamist, kuna  GR on vähemalt seni nõudnud eeltingimusena ka veerandsajandi vanuse nn nimeküsimuse lahendamist. Ka BGga on suhetel oma erikeerud sees.

Makedoonia uus valitsus on asunud naabritega suhteid siluma. BGga loodavad 02.08 allkirjastada riikidevaheliste suhete lepingu. Välisminister Dimitrovi esimene visiit oli Ateenasse. See on laienemise suur tugevus – ja ka kohatine takistus – et kõik sammud tuleb teha LR konsensusega, mis on väärikasse klubisse uute liikmete kutsumisel ju elementaarne. Samas aga on mitmel LRl (enamasti oma naabrist) kandidaatriigiga mõni kana kitkuda ja siis võib see kogu protsessi peatada. Mäletan, et olime toonase COM laienemisvoliniku Rehniga uhked, et 2009 laienemisaruandesse sai sisse kirjutatud (ja NK poolt heaks kiidetud) lause, et kahepoolsed probleemid ei tohi laienemisprotsessi pidurdada – tegelikkus on aga mõnevõrra erinevaks osutunud, vt kasvõi SI ja HR merepiirivaidlust.

Igatahes teab Makedoonia valitsus, et nende liitumisprotsessi uuesti liikuma saamiseks on kõigepealt vaja kodus tulemusi näidata, tingimuslikkus soovitusest maha saada ja sellega oma mainet parandada. Vaid siis saab alata LR suhtumise muutus. Samas teavad nad ka, et LR võimalused ja valmidus üht klubiliiget ühe kandidaatriigi nimel survestada pole suured. Panin siiski tähele, et praegune valitsus ei nõuagi seda nii häälekalt kui eelmine – ka selles asjas on Skopjes realismi rohkem. Esimesed sammud teha, ennast tõestada, tuleb ikkagi  kandidaatriigil.

13.07.2017

Vast viimane EE eesistumisprioriteetide esitlemisürituste pikas reas, seekord EL Regioonide komiteele Brüsselis. Jälle olukorrast unioonis, jälle 4 prioriteediblokki, seekord pisukese rõhuga regioonidele ja ÜKPle. Vastuvõtt jällegi tervitav, eriti digimõõtme osas. Pisut ehk isegi üllatavalt, ent muidugi positiivselt, käsitlesid 2 vastusõnavõttu 5-st idapartnerlust ja toetasid tugevalt. Sain siis ka oma lõppsõnas kinnitada, et (eriti piiriäärsete) piirkondade ülepiiri koostöö idapartneritega on väga oluline ja potetsiaalikas.

Muudest küsimustest mure tulevase MFF ja eriti ÜKP pärast, arusaadav. Eelarvearutelud seisavad kõik alles ees ja saavad päriselt alata alles pärast Brexiti eelarvemõjude selgekstegemist. Need ei puudutagi niipalju nn lahkumisarvet, vaid lahkumise sisu – kui peaks minema nii, et UK peaks jääma osalema mõnes EL poliitikas, on sellel ka nn osalemistasu. EE on igatahes julgelt suuremahulise MFF poolt, senine 1% lagi RKT-st ei tohi olla mingi püha lehm. EL kasu kodanikele ilmneb ikkagi suuresti investeeringutest ja muust käegakatsutavast, mida EL rahaga tehakse. ÜKP tulevikuaruteludel (mis algavad meie eesistumise ajal) esindame me vähimarenenud regioonist üleminekuregiooniks (SKT üle 75% EL keskmisest) kasvanud riiki ja saame seda enesekindlamalt selle ühispoliitika kasust ja jätkuvast vajalikkusest rääkida.

Kogu prioriteetideesitluse saaga lõpetuseks, millest ka EE avalikkus, ka kui mõneti nüri nurga alt, osa on saanud. Ühegi viimaste aastate eesistujavahetusega pole kaasnenud sellist ootust ja tähelepanu (ka rahvusvahelises meedias). Peamiseks põhjuseks meie digimaine ja digimõõde kui meie eesistumise horisontaalne prioriteet – oleme sellega lihtsalt nii usutavad. Aga ka meie 4 prioriteetvaldkonda on hästi tasakaalus ja hõlmavad. Idapartnerluse rõhutamine sobib meile samuti ja pea igas Brüsseli auditooriumis on ikka mõni kuulaja, keda see puudutab ja kes seda esile tõstab. Samuti võetakse hästi vastu, et ütleme, et keskendume konkreetsete kokkulepete, konkreetsete tulemuste saavutamisele, mis kodanike elu paremaks muudaksid. Sedalaadi pragmaatilisus (ja miskitpidi ka enesekindel tagasihoidlikkus) polegi EL retoorikas nii tavaline ja paistab positiivselt silma. Nüüd on aga plaanide esitlemise aeg läbi ja tuleb küünitada tööriistakasti poole, et neid tulemusi tõhusa tööga ka päriselt saavutama hakata. Ei maksa arvata, et hea vastukaja saanud esitlemisega on eesistumise selgroog juba murtud.

12.07.2017

Minagi olin Brüsseli teel, täpsemalt: esitlesin EE prioriteete EP põhiseaduskomisjonis ehk AFCO-s. Piirdusin lühema sissejuhatusega 4 prioriteetteemal, rääkisin küll oma tavapärase ettekujutuse olukorrast ELis – 2016 oli annus horribilis, aga võtsime end kokku ja praegu on nii majanduse kui meeleolu mõttes palju parem.

Siis keskendusin AFCO konkreetsetele eelnõudele, millega olime soojendust alustanud juba eelnenud lõunal esinaise Hübneri ja poliitiliste gruppide koordinaatoritega. Ütlesin diplomaatilises sõnastuses umbes maha meie ambitsioonid: EP valimisõiguse kohta on võimalik vaid kokkulepe mõne miinimumelemendi üle; läbipaistvusregistri üle tahame alustada läbirääkimisi COM ja EPga; institutsioonidevahelise leppe mitme elemendi üle oleme juba oma esimesel eesistumisnädalal tegevust alustanud (seda parlamendi poolt ka hinnatakse); EP uurimisõiguse üle pole veel mingit kindlust, et see kuhugigi jõuab; Euroopa poliitiliste parteide rahastamise üle – kui COM esitab uue ettepaneku, siis tegeleme, kui ei, püüame senist määrust täita.

EP kohtade jaotusega on jutupunkt lihtne, sisu aga äärmiselt keeruline. Selge on, et kohtade jaotuse, mis tuleb regulaarselt üle vaadata seoses demograafiliste muudatustega, ettepanek peab tulema EPlt endalt. Seekord on aga lisafaktoriks Brexit ja potentsiaalselt “üle jäävad” 73 UK MEPikohta. Pole päris nagu sõdurianekdoodis,  et mis üle jääb, süüakse ära ja tuleb puudugi, aga ideid osa kohtade “ärajagamiseks” siiski tuleb. Muidugi ka mingi osa “ülesjätmiseks” tulevaste laienemiste tarvis (Euroopa lepingu järgi ei tohi EPs olla üle 751 liikme, praegu ongi maksimum). Ja siis on küsimus, kas neid “ärajagatud” kohti täita valimistel liikmesriigiti nagu seni. Föderalistid näevad siin võimalust ajada üleeuroopalise nimekirja asja, kus kohad jaotataks EL tasandi erakondade vahel ülepiirilis(t)es valimisringkonnas või -kondades. Kardan, et see ei lähe meil lõpuni nii lihtsalt, et naaldume tahapoole ja ütleme vaid, et EP, laske käia, kus te ettepanek siis on – tahavad enne esitamist ikkagi kui mitte NK seisukohta, siis meeleolusid ikka teada.

Küsimusi tuli nii laiemaid poliitilisi kui konkreetsete eelnõude kohta. Teravaid umbes 2, koostööst EP praegu tegutseva uurimiskomisjoniga (nn Panama paberite üle) ja delegeeritud ning rakendusaktide üle.

07.07.2017

Tallinnas hommikul kohtumine Türgi EL-ministeeriumi kantsleri ja kauaaegse kolleegiga Brüsselist Yeneliga. EL suhted Türgiga on pehmelt öeldes keerulised, seda eriti  15.07.2016 riigipöördekatsele järgnenud arreteerimiste pärast. Üleeile EPs oli kriitika õigusriigi ja põhiõiguste olukorra üle Türgis valdav (vt Gondori kroonika 04.-05.07.2017). Samal ajal on tegu EL kandidaatriigiga, kellega meil on edukas koostöö rändevoogude tõkestamisel ja mitmel muul alal. EE planeerib eesistujana Ankarasse nii välis- kui peaministri visiiti. Teemadest on laual EL-Türgi tolliliidu uuendamine (mandaadi arutelud LR vahel käivad), viisavabadusprotsess (siin on pall Türgi väljakupoolel), regulaarse kõrgetasemelise dialoogi taastamine (meie kutsume Türgit õige mitmele mitteametlikule ministrite tasandi kohtumisele, aga tahavad muidugi ka presidendi tasandil suhtlust). Kerged need asjad pole, aga välispoliitikas ongi raske kannatlikult koostööd tehes tulemusi saavutada – minema jalutada on palju lihtsam.

Ennelõunal esinesin koos COM Tallinna-esinduse juhi Kasemetsaga NK laienemise töörühmale poolfilosoofilisel arutelul laienemispoliitika mine-, ole- ja tuleviku üle. Lennu tühistamise pärast ei jõudnud kohale mu hea endine kolleeg ja COM laienemise peadirektor Sannino, kel olks kindlasti olnud rohkem konkreetseid ideid, kuidas välja tulla praegusest punnseisust, kus laienemisprotsess nagu toimub (ja ära teda keegi ei lõpeta), aga edenemist läbirääkimistel ega laienemisriikides nagu ka eriti ei toimu. Tulemusena kaotavad mõlemad pooled – ühed ei liigu(ta), sest ei usu, et protsess võiks liikmesusega päädida, teised (peamiselt Lääne-Euroopas) peavad vastama oma ajakirjanduse ja publikumi küsimustele, et miks nii “mahajäänud” riikidega üldse liitumisest räägitakse ja neile liitumiseelse abi rahastust iga aasta sadu miljoneid makstakse. Ja polegi tähtis, kas selles olukorras on süüdi EL ebapiisavalt motiveeriv pakkumine või laienemisriikide endi suutmatus. Fakt on aga see, et praegune olukord on EL-ile (isegi kui unustada ära meie vastutus lähinaabruses toimuva eest) potentsiaalselt ohtlik vähemalt kahes mõttes.

Esiteks kuna see mõjutab EL kui välispoliitilise toimija kuvandit. Välispoliitika algab suhetest naabritega ja kui EL paistab võimetuna suunama oma liikmekandidaatidegi arengut, siis on tõsiseltvõetavus muudel aladel löögi all. Teiseks, kuna olukord Lääne-Balkanil pole päriselt stabiilne… ja kui midagi peaks seal jälle kuumaks minema, siis on see suure tõenäosusega EL üksi, kes seekord peab lahendamisega tegelema. Ja siis küsitaks küll, et miks jäeti kasutamata vahepealsed aastad, et piirkonna riike kindlalt EL-i poole tuua ja neid sellle käigus nii poliitiliselt kui majanduslikult stabiliseerida. Aga ega ideid, kuidas praegu edasi, eriti kellelgi pole. Tundub küll valitsevat üldine arvamus, et 2019 kokku pandava järgmise COM koosseisu mandaadis peaks laienemispoliitika taaselustamise küsimuse üle tõsiselt mõelda.

06.06.2017

Esitlesin Brüsselis Euroopa Majandus- ja sotsiaalkomitees EE eesistumise prioriteete. Ses komitees on tööandjate, ametiühingute ja erihuvide esindajad, EEst 6 liiget, sh Puuetega Inimeste Koja esindaja. Atmosfäär oli ülihea, kaasa oli aidanud ka komitee büroo juunikuine käik Tallinna, kus suhteid juba õlitasime (vt Gondori kroonika 16.06.2017). Rääkisin juba õige mitu korda esitatud teksti, väikeste variatsioonidega, auditooriumi arvestades. Küsimusi tuli arusaadavalt sotsiaalvaldkonnast, sain EE esindajale Joostile kinnitada, et kavatseme ligipääsetavuse aktiga kokkuleppele jõuda. On tõesti absurdne, kui muu kõrval ka digimaailm oma teenustega, Internet, mis on ju suur võimaldaja, jääb inimestele kättesaamatuks näiteks liikumispuuete pärast.

Peamine huvi oli jälle digiteemade suhtes, meil on tõesti praegu olukord, kus seda meie tugevust võimendab veelgi eesistumisega kaasas käiv positiivne meediakajastus. Majandus- ja sotsiaalkomiteed puudutab digi eriti üldise praegu käimasoleva tehnoloogilise muutuse pärast või nurga alt. Muutuvad töösuhted, maksuresidentsus jne, jne. Ega meil ka pole EL tasandil väga palju juriidilisi eelnõusid. Aga mida me saame teha ja teeme, on diskussiooni käivitamine EL-is, selleks on meil meie maine tõttu hea usutavus. Diskussiooni nähtavuse, kõrgeimale tasemele viimise mõttes on 29.09 digitippkohtumine Tallinnas võtmetähtsusega.

04.-05.07.2017

Esimene EPs-käik meie eesistumise ajal. Kõigepealt osalesin koos CFSP kõrge esindaja Mogherini, laienemisvoliniku Hahni ja EP kaubanduskomisjoni esimehe Langega kohtumisel EL institutsioonide vahelisest koostööst välissuhtlemise alal. Põhiküsimuseks dokumentide liikumine NK ja COM poolt EP suunas. Kõlab bürokraatlikult või ebaprobleemina, aga näiteks kaubandusläbirääkimiste mandaadid võivad olla vägagi sensitiivsed ja eks sedalaadi nagelused võivad toimuda ka iga riigi eri võimuharude vahel. Atmosfäär oli aga hea ja saame selle teemaga isegi ehk edasi liikuda.

Tänase päeva suursündmus oli peaminister Ratase EE eesistumiskavade esitlus EP plenaaristungil, nagu kõigi eesistujate puhul tavaks. Kõne järgis meie 4 prioriteeti, oli optimistlik ja ka isiklik. Ütles ka mõne tugeva sõna Ukraina toetuseks ja geopoliitikast Ida-Euroopas. Vastuvõtt soe, kaasa aitas ka see, et COM esindas asepresident Ansip, kes rääkis peamiselt digiteemadel, võimendades Ratase sõnumit. Ainus kriitilisem sõnavõtt küsis sotsiaalteemade ebapiisava käsitlemise kohta. Reaktsioonides domineeris digiteema kõrval rändekriis, arusaadavalt. Nii EL-is kui rahvusvahelises ajakirjanduses on Eesti suhtes praegu väga palju ootusi ja sümpaatiat, seda tundsime ka täna. Loodame siis sellele vastata, suurimad riskid paistavad hetkel rändeteemal, eriti Kesk-Vahemere marsruudil. Homne mitteametlik JHA Tallinnas on selles mõttes väga tähtis, ei taha kohe eesistumise alguses saada süüdistusi, et me/EL “ei tee midagi”. Ehkki midagi teha on siin väga raske.

Ma ise esinesin plenaaristungi neljal arutelupunktil. Hommikul arutas parlament ettevalmistust G20 tippkohtumiseks 07.-08.07 Hamburgis. NKl (mida ma EPs ju esindan) siin tegelikult seisukohta pole, EL-i poolt osalevad ÜK eesistuja Tusk ja COM president Juncker. Rääkisin siis suuresti 22.-23.06 ÜK tulemuste ja G20 päevakorra põhjal olulisematest teemadest – kliima (kus EL pühendumus Pariisi leppele pärast USA väljaastumisteadet on veel olulisem), terrorismivastane võitlus, ränne (kus ju vastutus ka muudel kui EL-il), kaubandus (kus “pimeduse- ja valgusjõudude” võitlus globaliseerumise taandumise ajastul pole sugugi läbi) ja digitaliseerimine. MEPid mu jutu kallal ei nokkinud, keskendudes omapoolsetele soovitustele globaalse suurklubi päevakorda ja tulemusteks.

Pärastlõunal arutas EP Türgi-raportit. Loomulikult on kõik väga mures õigusriigi arengute pärast Türgis, ka NK, selles sain parlamendiga nõustuda. Aga liitumisläbirääkimiste katkestamine, nagu EP välisasjade komitee häälteenamusega soovitas, ei ole välispoliitiliselt päris arukas. Välispoliitikas on alati lihtsam välja marssida kui kannatlikult suheldes tulemusi saavutada. Läbirääkimiste pidamine annab ikkagi EL-ile suuremaid võimalusi kandidaatriiki mõjutada. Lisaks, EL-i ja Türgi vahel on palju koostööd, mitte viimases järjekorras rände alal, ja sümboolsete sammudega (sest liitumisläbirääkimised praegu nagunii ei edene) võtaksime mittevajalikke riske. Türgi arutelud on EL-is alati emotsionaalsed ja siin sain minagi kerge kolaka NK liiga pehmete seisukohtade eest.

Õhtul kõigepealt säästliku arengu päevakorrapunkt, mis suuresti jätk mai lõpus toimunud arengupoliitika arutelule (vt Gondori kroonika 31.05.2017). NK jaoks probleemideta, COM kutsuti intensiivsemale tööle. Päeva lõpetas aga üpris eriline teema, EP ühe asukoha oma. Nagu teada, süstib parlament Strasbourgi ja Brüsseli vahel, tekitades hulka kulu, sh ajakulu ja emiteerides sealjuures märkimisväärselt süsihappegaasi. Aga see korraldus, täpsemalt, see, et asukoht on Strasbourgis, on EL lepingutega määratud, selle muutmiseks on vaja ühehäälsust ja FR valitsuse nõusolekut selleks ei julge julgeimadki ennustada. Tore oligi vaadata, kuidas mitte liiga täis plenaarisaali tulid selle punkti ajaks ka prantslastest komisjoniesimehed ja muud tähtsamad MEPid. Mina olin pidetus olukorras, sest NKl selles asjas seisukohta pole – lepingumuudatusi ei otsustata mitte NKs, vaid liikmesriikide vahel valitsustevahelise konverentsi vormis. Võimlesime tublisti, et meie osalus sellel arutelul üldse ära jääks, aga EP jäi endale kindlaks ja otsustasin, et esimesel eesistumisnädalal ei hakka tühjast tüli tegema, läksin kohale ja lugesin ette nahkse teksti selle kohta, miks ma midagi öelda ei saa. Sama tegi ka COM esindaja. MEPid aga emotsioonitasid üle tunni, saates mõne noole ka LR suunas – miks te ei otsusta, miks te FRle survet ei avalda. Lõpptulemus oli aga ette teada.