31.01.2017

ÜK eesistuja Tuski visiit Tallinna, kohtumised president Kaljulaidi ja Balti riikide peaministritega. 2 läbivat teemat: väga keeruline geopoliitiline olukord ja 03.02 Malta mitteametliku tippkohtumise ettevalmistus. Tusk oli kohtumistel sama jõuline kui oma tõesti otsekoheses ja selges avalduses. Euroopa peab end kätte võtma, eelkõige tähendab see ühtsust. Nii oma välispoliitikas kui rändeteemal, kus Malta põhisisu on Vahemere keskosa marsruudi kinnipanek. Välispoliitikas tuleb keerulist olukorda, ka kauaaegse partneri USA-ga endale tunnistada ja vastavalt samme astuda. Nii naabruses, sealhulgas Balkanil, idanaabruses kui Liibüa suunal. EL ühtsuse murenemisest on ehk enim kaotada just Kesk- ja Ida-Euroopal ja meie vastutus seega ülisuur.

Kaubanduses tuleb kasutada hetke ja püüda lõpule viia läbirääkimised Jaapani lepingu üle ning edeneda heade samameelsete partneritega nagu Uus-Meremaa. Kaitse on ala, kus aktiivsema tegutsemise vajadust on üldiselt mõistetud, 2017 üheks põhiteemaks kujuneb kindlasti kaitsekulutuste küsimus, mis prominentselt ka EE eeistumise prioriteetide hulgas. Peaministritega puudutati ka Rail Balticu ning Balti riikide Vene energiasüsteemist desünkroniseerimise teemat.

EE eesistumist ettevalmistav komisjon täitis mõned lisakohad Brüsselis. Veel mitte akuutsete kriisidega tegelemiseks, vaid Brexiti jaoks. Nn kriisikohad jäid veel lahti ja neid ei täideta enne juunit, vähemalt praegu on selline plaan. Pikalt ja täie elevusega arutasime meenete üle – on teada, et šikk lips, täpsemalt tema väljavalimiseks kulutatud aeg, on korraldajate jaoks pool eesistumist. Või veerand ikka. Täpsemad tooted, väljanägemine ja info alles tulevad, lipsu ka täna ei näinud, aga rõhk hakkab olema diginüansil, Eesti disainil ja maitsel. Sotsiaalmeediaga läheb eesistumine täiel määral eetrisse mais, on hea tava, et eelmisele eesistujale ei sõideta liiga sisse. Sotsiaalmeedia aktiivne kasutamine pole Eesti ametiasutustele mitte veel päris igapäevane, aga eesistujad ilma vähemalt Twitterita hakkama ei saa. Vajajad saavad ka koolitust.

24.01.2017

Mitteametlikul GACil Maltal. Päevakorras koos MT eesistumise prioriteedid (osalesid ka kandidaatriigid) ja püsiteema EL tulevik. Prioriteetide kohta ütles MT asepeaminister Grech tabavalt, et elu ise seab prioriteedid. Sama ka meil – kui veel paar aastat tagasi võisime mõelda, et tegeleme peamiselt eelnõudega (pluss kriisid muidugi), siis nüüd on selge, et EL eesistuja peab oma jaksamise-oskamise jagu tegelema ka EL (ja laiemalt Lääne) ühtsusee hoidmisega ja ka nelja põhivabaduse kaitsega. Mõlemad asjad on meie prioriteetide esimeses paberis kirjas. Jätkuvalt on elu enda seatud prioriteetide hulgas esikohal ränne, seal jooksevad kokku väga mitmed asjad: EL suutlikkus tegutseda usutava välispoliitilise toimijana, kaitsta oma piire, täita iseenda otsuseid (Gondori kroonika lugejatele pole uudiseks, et see polegi alati päris automaatne), täita oma kodanikele antud lubadusi, ühesõnaga, rändekriisi lahendamine on EL suutlikkuse ja koostöövõime lakmustest. Seda enam, et sinna jookseb kokku kogu EL solidaarsuse probleemistik.

MT prioriteetide seas polnud otseselt mainitud laienemist ja seda mainiti mitme LR poolt, mitte ainult kandidaatriikide esindajatelt. Õppetund ka meile, ka kui eeldame, et otseselt meie ajal võib-olla komkreetselt võib-olla midagi ei toimugi.

EL tuleviku päevakorrapunkti läbis punase joonena ammu tunnetatud vajadus vastata paremini kodanike ootustele. Hea seegi, et EL tulevikuarutelude alatise põhiteema, EL institutsionaalse ülesehituse, suhtes on vähemalt NK poolel selge, et praegu on olukord erinev, praegu pole aeg meeliskleda võimu jagamise üle – EP poolel ma küll päriselt pead ei annaks. Tõsi, kodanike ootused – või poliitikute lugemine neist – on liikmesriigiti mõnevõrra erinevad. Põhiasjades on aga arusaamad ühtsed. Majanduse toibumise tingimustes on inimeste esimene soov julgeolek, nii sise- kui välismõõtmes. Niisiis rääkisime jälle palju rändest. Ma rääkisin lühiduse mõttes vaid EL globaalse mõjukuse ühest traditsioonilisest võimendajast, transatlantilisest suhtest, täpsemalt aladest, kus EL peab USA uue administratsiooni ajal valmistuma palju rohkem vastutust ja initsiatiivi võtma – kaitse, sealhulgas kaitsekulud, naabuses toimuv, kus tulems uuesti läbi mõelda nii naabrus- kui laienemispoliitika, ja muidugi kaubandus. Kuna või kuni USA on kaubanduspoliitikas pausi võtnud, peaks EL kiirendama läbirääkimisi Jaapaniga ja tegema pingutusi väga samameelsete riikidega nagu Austraalia ja Uus-Meremaa.

20.01.2017

Pidasime väliministeeriums eesistumisega tegelejate info-motivatsioonipäeva. Personaliküsimuste kõrval, mis teadagi võivad olla Eesti riigis kole detailselt reguleeritud, ja mis ka meie personaliosakonda on väga töölistanud, saime otseallikast ülevaate NL välisministeeriumi endise kantsleri Kronenbourgi koostatud eesistumise õppetundide raportist. Nagu eestlastega teinegi kordki: kohati on vaja, et tuleks keegi väljaspoolt (ei ütle “välismaalt”, aga vist mõtlen) ja ütleks asjad maha ja kõigil on kohe Muidugi-seda-oleme-ju-ammu-teadnud-tunne. Hea tunne, muide.

NL raport hindas nende hakkamasaamist ja loomulikult positiivselt hindas. Mitte ainult seetõttu, et avalik sektor ei ebaõnnestugi kunagi, vaid kuna käisid ja rääkisid ka teiste LR esindustega Brüsselis, teiste riikide saatkondadega Haagis ja ka EL institutsioonide esindajatega. Muidugi, neil oli ka 12. eesistumine ja varasem kogemus tohutu. Üks teema, mis mulle väga oluline tundus, on nende poliitiline koordinatsioon. Mis erineb igas riigis traditsioonide, koalitsioonivalitsuste, põhiseaduse tõttu ja mudeleid kopeerida pole võimalik, õppida ent siiski. NL valitsuses on ka nn rahuajal EL asjade ministrite komitee, mis pidas iga nädala teisipäeviti istungeid ka eesistumise ajal. Lisaks toimus peaministril igaesmaspäevane video alalise esindajaga ja ministeeriumite kõrgemad ametnikud pidasid koordinatsioonikohtumist kolmapäeviti. Peaministri rolliga oligi selline lugu, et kuigi tema ju midagi ei juhata, siis kogu EL hõlmav rändekriis haaras peaminister Rutte nii paratamatult kaasa, et ministrite komitees või vahel isegi oli väikest rahulolematust, et ränne, ränne igal pool, aga meie ju ajame ka tähtsaid teemasid! Lisaks oli ajakirjanduse tähelepanu väga tugevalt rändele fokuseerunud. Kronenbourg rõhutaski korduvalt ja eri plaanis ühise omaluse ja asjade koos tegemise tähtsust, nii sisu kui kommunikatsiooni asjas. Ministrid, valitsus tervikuna oleks pidanud sisu planeerimisega varem ja koos alustama, mitte laskma ministeeriumitel  kõigepealt oma teemade prioriteetsuse peale mõelda.

Kaht liiki kommunikatsioonist pikemalt, mõlemad ka meie jaoks olulised. Esiteks oma kodanikele – mida eesistumine ja EL ikkagi mulle ja meile tähendavad? Siin on esimese korra eesistujariigis isegi ehk väike eelis, on kõigi jaoks uudne ja eeldatavalt huvitav asi. Teiseks kommunikatsioon oma ametnikega, oma saatkondadega. Ka NL-suurusele riigile annab eesistumine lisavõimalusi nähtavuseks, kõrgetasemeliseks ligipääsuks. Selleks tuleb aga eesistumise aktuaalseid teemasid, kohtumiste tulemusi, eelnõude menetlemise seisu täpselt teada. Memode liikumise kiirus ja NB! operatiivne eesistumise koduleht olid hollandlaste edu pandiks.

Meil on võimalus oma eesistumise ajal teha kiireid töökorralduslikke vahejäreldusi pärast väga intensiivset juulikuud. See on aasta II poole eesistuja eelis (või miinus, kuidas kellelegi), et augustis on ikkagi väike vahe sees, kui Brüssel puhkab. Siis on esimesed kogemused käes ja jõuab veel kuskil mingeid rutiine või korraldusi muuta. Ja kindlasti peame ka meie 2018 alguses samasuguse õppetundide harjutuse läbi tegema. Sest kogemus tuleb talletada, kuni ta värske; ja kuna järgmise eesistumiseni on eeldatavalt vähemalt 14 aastat, mis tähendab, et 2017nda kogemusega inimesed võivad olla laiali või kus iganes.

17.01.2017

Päeva põhiuudis EL-is oli muidugi UK peaministri May Brexiti-kõne. Sellest oli osi lekkinud ja lekitatud; ja palju seal sisaldunut olid Briti meedia jälgijatele juba ette selge. Siiski on hea, et esimene sisulisem Brexiti-seisukohtade pakett kõrgeimast suust maha öeldi. Ajastus oli nagunii suuresti sunnitud – järgmisel nädalal peaks UK kõrgeim kohus otsustama, kas valitsus peab lahkumisavaldust parlamendiga kooskõlastama. Parlamendi Brexiti-suhte üle oli May täiesti selge: UK rahvaesindus saab lahkumislepingu üle hääletada – heaks kiita või tagasi lükata (muide nagu ka EP).

Siit ei maksa vähemalt praeguse seisuga hakata lootma, et “äkki Brexitit lõpuks ikka ei tulegi”. Meenutame, et ka May ise oli jäämise pooldaja, koos hulga erakonnakaaslastega, kes nüüd ikkagi lahkumise asja ajavad. Rahva tahe oli selge, ka kui üsna napp. Ja kui parlament nüüd, kevadel 2017 May pakutud karmi lahkumisvariandi heaks kiidab, pole hilisemas faasis põhielemente enam võimalik muuta. Sest karm see May täna ametlikult väljaöeldud variant on, lahkumine siseturust ja tolliliidust. Ei mingeid vahevariante ega (kah nagu arvatud) mingi juba olemas oleva mudeli kasutamist. UK, maailma 6. majandus nõuab oma unikaalset suhet, tihedat kaubanduslepet. Teisalt, nagu märgib ka tuntud mõttekodalane Grant, on nüüdsest alates võimalik hakata päriselt rääkima lahkumise majanduslikust mõjust, rahvakeeli hinnast. Ja siis on inimestel õigus ju ka öelda, kas asi ikka on hinda väärt.

Uus element oli üleminekukokkuleppe, täpsemalt -lepete, vajasuse tunnistamine May poolt. Tõsi, päris seda sõna ta ei kasutanud. Aga selge on (hoolimata May väljaöeldud ambitsioonist), et kaubanduslepet 2 aastaga läbi ei räägi, rääkimata jõustamisest. Seega tuleb mingid üleminekulepped teha, May soovib neid eri sektoritele erinevaid – sellest tuleb tõenäoliselt väga ebamugav läbirääkimisküsimus, EL võib haista siin klassikalist tordilt kirsside noppimise katset. Aga siit saab vähemalt rääkima hakata. May avaldas soovi jätkata mõnel alal nagu teadus, innovatsioon, EL programmides osalemist (see tähendab ka sissemakseid), muidu aga teatas, et suuri summasid pärast lahkumiskuupäeva EL eelarvesse enam ei maksta. Eeldusel, et lahkumiskuupäev on 2019ndal, ei pääse EL seega ka 2020 lõpuni kehtiva MFF muutmisest – mis ei saa kuskilt otsast lihtne olema.

Uus element oli ka soov lahkuda EL ühtsest kaubanduspoliitikast ja tollitariifist kolmandatele riikidele, kuid jätkata EL-iga tariifivaba kaubandust. See saab tõenäoliselt kõne üheks kritiseerituimaks osaks, seda nähakse kui soovi saada paremat osa mõlemast ja seda vaevalt kergelt antakse. Kui üldse.

May toon oli sõbralik, soovis EL-ile edu ja näitas, miks see UK huvides on – teatav positiivne erinevus USA peatse presidendi Trumpi hiljutistest väljaütlemistest. Kõne lõpuosa sisaldas küll hoiatust, et kui head lepet ei saa, lahkutakse leppeta ning vajadusel võib UK ka oma majandusmudelit muuta vähereguleerituks ja madalate maksudega mudeli poole. Peaksin seda osa siiski rohkem läbirääkimistele eelnevaks rituaaliks. Muidugi peab kõnelustele minema, teatades, et vaja kokkulepet iga hinna eest. Kas aga UK valijad oleksid nõus oma riigist maksuparadiisi ja eeldatavalt madalamate sotsiaalstandarditega ühiskonna tegemisega, ei kõla päris usutavalt. Seda enam, et May rääkis oma kõnes ka UK töötajate õiguste tugevdamisest. Ja ärikogukond ei taha sellisest ebakindlusemomendist mõeldagi. Ma ei ole ka päris kindel, kas 23.06 rahvahääletust ikka saab päriselt tõlgendada kui hääletust avatuma, globaalsema UK eest, nagu UK valitsus ja konservatiivide partei seda teevad. Aga see on loomulikult miski, mis pole väliste vaatlejate hinnata.

Mõnest üksikküsimusest. May väljendas usku, et IEga õnnestub säilitada ühtne reisipiirkond nagu ka praegu (IE ei kuulu suuresti just seetõttu Schengenisse). Aga õigesti ei saanud ta lubada, et tollikontrolle kahe riigi vahel ei taastata. May pühendas pika passaaži UK ühtsuse säilitamisele. Samas, minu pilgu läbi polnud kõnes ühtki Šotimaa-spetsiifilist sõnumit. Šoti peaminister Sturgeon, kes tahab siseturgu jäämist, soovitatavalt aga isesievust ja EL-i liikmesust, reageeris kohe üpris kriitiliselt. Juba vastastikku elavate kodanike nn omandatud õiguste säilitamise soovib May kokku leppida läbirääkimiste varases faasis – on seda varemgi pakkunud; ja see on ka inimlik. Peaaegu üldse ei maininud May Londoni City’t. Ega avaldanud ka detailsemaid plaane selle kohta, milliste meetmetega täpselt ikkagi sisserännet UKsse piirama hakatakse. Seegi pole teadagi lihtne – millised piirangud, kvoodid, sektorid, et enda majandusel kõri kinni ei tõmbaks. EEle eriliselt kordaminevana kordas May (mitte et britid oleksid meile kuidagigi andnud põhjust vastupidist karta) üle, et Briti sõjaväelased EEs, PLs ja ROs jätkavad oma ülesannete täitmist. Hea.

EL27 esialgsed reaktsioonid on olnud ettevaatlikud. ÜK eesistuja Tusk tervitas varasemast enamat realistlikkust, pealäbirääkija Barnier tõdes vaid, et tulevikusuhte eeltingimus on läbiräägitud, korrastatud (orderly) lahkumislepe. Aga ega 140 tähemärgi piires ei saagi sisulisi seisukohti esitada. EL27 planeerimine jätkub igatahes nagu kavandatud, läbirääkimisi enne avalduse esitamist ei alustata. EEl on protsessis peatse eesistujana oma oluline ja erapooletu roll mängida.

14.01.2017

Õpetlik on lugeda väljaande Politico artiklit ES positsioonist EL-is. Suuruselt 5. LR, pole ta viimasel ajal ometi EL areenil mänginud nii suurt rolli kui võiks. Mõni viimane peaminister pole Brüsselis väga aktiivne olnud, möödas on CFSP kõrge esindaja Solana, COM rahandus- ja konkurentsivolinike Solbese ja Almunia ajad (kõik olid oma ametis väga mõjukad). Need aga ongi asjad, mis määravad LR positsiooni EL-is: suurus, jõukus, kodune poliitiline ja majanduslik olukord, panustatav poliitiline ja diplomaatiline ressurss – kaht esimest ei saa kiiresti muuta, muid küll. Praegu tundub ES valitsusel olevat tahet senisest enamaks panustamiseks, märgiks selle kohta on kindlasti ka mu endise Coreperi-kolleegi Dastise nimetamine välisministriks.

Aga mõned muudki tingimused suurema rolli taotlemiseks paistavad olemas olevat. ES majandus on kriisist jõudsalt kosunud, mitmel suuremal LRl (DE, FR, NL, ehk ka IT) on tulemas valimised ja sellega kaasneb tavaliselt vähenev tähelepanu rahvusvahelistele teemadele. Lisaks pole ESs (nagu ka PTs) kogu kasinuspoliitika ja EL-i probleemide kiuste kerkinud esile tõsiseltvõetavat euroskeptilist erakonda või liikumist. Ikka veel tundub kehtivat suure mõtleja Ortega y Gasset sajandivanune tõdemus: Hispaania on probleem, Euroopa on lahendus. Ainsa koduse nõrkusena voib märkida Kataloonia iseseisvuspüüdlustega seonduvat.

Mõjukuse suurendamise absoluutne eeldus on tihe ja pidev töö teiste LRdega nii diplomaatide kui poliitikute poolt. Välispoliitikas õnnestuvad üksikaktsioonid harva; ja mõjukuse kasvatamine, positsiooni parandamine on igal juhul pidev töö – konstruktiivne töö eelnõudega, oma erihuvide osaline tahaplaanile jätmine, sidemete loomine ja ülalpidamine, liitlaste otsimine ja hoidmine. EL asjades on kindlasti vaja  peaministri, poliitilise juhtkonna otsest pidevat panust. Aga kui hästi läheb, on sellest võita nii kogu unioonil kui ka teistel integratsioonimeelsetel, mõistlikel LRdel. Ka Põhja-Balti rühmal, kel UK lahkudes on igal juhul vaja otsida uusi liitlasi, ja seda ka esmapilgul harjumatuist ilmasuunist.

12.01.2017

Valitsus kinnitas EE eesistumise poliitilised prioriteedid. Heakene küll, kolmekaupa on meie kultuuriruumis alati löövam nimekirju teha, aga 4 on ka täitsa kõlbulik number, igatahes veel mitte liig suur. Lisaks kaks üldpõhimõtet: seisame ühtse ja otsustusvõimelise Euroopa eest ja kaitseme-edendame EL 4 põhivabadust – seda tuleb tänapäeval paraku eraldi korrata.

Kellele see paber liiga üldsõnaline, väheambitsioonikas, -konkreetne tundub, neile tuletan meelde, et ega ühegi viimase aja eesistuja vastav paber pole liiga konkreetne olnud – seal on obligatoorsed elemendid, mis alati sisaldavad ka klišeid; seal on nn vanaemamõisted, sõnad, mis meeldivad kõigile nagu vanaema, majanduskasv või töökohad. Seal on loomulikult teemasid, mis EE vaates ehk nii põletavad pole, küll aga kogu uniooni jaoks. Kindlalt on ajastu märk rõhk julgeolekule, nii sise- kui välisele, ning kaitsekuludele. Digituru prioriteetsus on sama EE ja EL jaoks. Lisaks on digimõõde ja idapartnerlus teemad, millega eesistujana tegeleme laiemalt kui vaid “oma” ministeeriumi või eelnõu alt.

Prioriteedid käidi välja, nende juurde kuuluv konkreetsete algatuste, eelnõude ja ürituste paber ei saa avalikuks enne juuni teist poolt, on pidevas täienemises vastavalt MT edenemisele. Sest ei tohi ikkagi unustada, et üle 90% eesistumisest on ikkagi töö nende (publikumi jaoks ehk igavate) eelnõudega. Loomulikult peab igal prioriteetidepaberi sõnal olema oma tähendus, taust, iga eesmärgi või tegevuse alt peame oskama öelda, mida me konkreetsemalt silmas peame – mida saavutada, mis eelnõudega edasi liikuda jne. Usun, et selle harjutamine võtab meilt veel aega, aga algus on täna tehtud.

05.01.2017

UK meedia ja EL teemasid käsitlev meedia, ka EE oma, kajastas UK alalise esindaja EL juures Rogersi (mu endise hea kolleegi ja naabri Coreperi laua tagant) ametist lahkumist. On üpris erakordne, et üks riigiametnik saab sellise tähelepanu osaliseks. Muidugi, EL ja UK suhetes on erakordne aeg, kõik on ülimalt politiseeritud. Politiseeritud poliitikute ja ajakirjanduse, mitte riigiametnike endi poolt. Mitmed Rogersi lahkumist kommenteerinud praegused ja endised poliitikud on üksmeelel, et tegu on äärmiselt võimeka, EL-i läbi ja lõhki tundva inimesega (1990ndatel töötas COMis volinik Brittani kabinetiülemana), kelle nõu oma valitsusele oli alati ilustamata aus. Soovitan lugeda näiteks peaminister Cameroni endise nõuniku pikemat artiklit, kus Rogersi roll hästi kirjas. Isiklike mälestustena lisan, et, olles ise muide eluaegne rahandusministeeriumi ametnik, ühendas Rogers Briti diplomaatia parimaid jooni – hea teematundmine koos sujuva esinemisega – Brüsseli parimate traditsioonidega: sa pead olema konstruktiivne, kogu aeg lahendusi otsima, mitte mingit oma või abstraktset tõde taga ajama. Iga jeekim oskab öelda välja õigeid asju, fakte; hulka raskem on otsida, välja pakkuda kompromisse – ja kogu EL on üksainus igapäevane kompromiss 28 suveräänse riigi seisukohtade vahel. Rogers mõistis seda igati, tema riigi poliitiline klass vist mitte alati või täiel määral või koosseisus. Lisaks oli Rogers alati täiesti diskreetne – tema ja ta valitsuse suhteid, ta enda isiklikku arvamust võisime vaid väga kaudsete märkide kaudu välja lugeda. Niipalju küll, et loomulikult tegi ta kõik endast oleneva, et UK saaks EL-i liikmeks jääda – see aga tähendas ka raskete läbirääkimiste pidamist oma riigile paremate tingimuste saamiseks – nn Cameroni kokkulepe veebruarist 2016.

Nn Brexiteride poolt  heideti talle ette liigset pessimismi – samas on ta analüüsid osutunud täiesti õigeks, näiteks selle üle, kuipalju järeleandmisi olid teised LRd valmis Cameronile tegema. Eriti vihastas Brexitere tema 2016 lõpus lekkinud memos sisaldunud ennustus, et kaubanduslepingu läbirääkimine ja jõustamine UK ja EL27 vahel võtab aega kuni 10 aastat. Mõned uljad lahkumise toetajad olid lubanud, et kogu tulevikusuhe õnnestub artikkel 50-s ette nähtud 2 aastaga kokku leppida. Kui peab 2 ja 10 vahel valima, siis on selge, et õigus on Rogersil ja mitte. Laialt levis Rogersi lahkumiskiri oma kolleegidele UK alalises esinduses EL juures. Jah, see on pessimistlik ja ka kriitiline oma valitsuse suhtes – mõni nädal enne lahkumisläbirääkimiste käivitamist ei ole riigi suursaadikul aimu, mis positsioonidega, eesmärkidega neid läbirääkimisi pidama hakatakse. Kuid vähemalt sama palju on UK meedias tähelepanu saanud Rogersi soovitus oma kolleegidele, Briti riigiametnikele: “Ma loodan, et te lükkate jätkuvalt ümber valesti-halvasti põhjendatud argumente /… / ja et te ei karda kunagi rääkida võimulolijatele tõtt.” See osa tekitas ka laiema debati riigiametnike rollist. Pole saladus, et Brexiti hääletus, kuna ta oli nii põhimõtteline ja suur otsus, on tekitanud pingeid mitte ainult elanikkonna hulgas (52-48 on siiski väike vahe) vaid tekitanud ideloloogilisi vastuolusid ja süüdistusi ka poliitikute klassi ning ametnike klassi sees ja osalt ka vahel.  Osa poliitikutest süüdistab-kahtlustab ametnikke vastutöötamises või ebapiisavalt aktiivses kaasatöötamises, lahkumist südamega ajavaid ametnikke on väidetavalt raske leida jne. Ka Rogersile heideti ette kohati EL huvide esindamist Londonis ja mitte vastupidi. Selle kohta ütles aga parimini UK välisministeeriumi endine kantsler Fraser: sa ei määra suursaadikuid mitte selle järgi, mida nad usuvad, vaid selle järgi, mida nad teavad. Professionaalsete oskuste, mitte isiklike tõekspidamiste järgi, seega. UK valitsus võttis sedalaadi kahtlused küll kiiresti maha, nimetades Rogersi järeltulijaks kauaaegse, ka Brüsselis EL juures töötanud suursaadik Barrow.

Rogersi kaasus paneb mõtlema ka koduste asjade peale. Selge on, et riigiametnik saab ametis olla vaid kuni tema poolt esindatava valitsuse poliitika ta isiklike tõekspidamistega liiga suurde vastuollu ei lähe. Olen kunagi saadik Warma kohta käivas essees kirjutanud tänapäeva EE diplomaatide privileegist rääkida enamasti oma südametunnistusele vastavat juttu – mõneti erinevalt Pätsi ajast. Laias laastus kehtib meil ka põhimõte, et poliitilistele otsustajatele saavad ametnikud oma professionaalse arvamuse üsna otse välja öelda (siin räägin isikliku, st välisministeeriumi ja osalt valitsuse kogemuse põhjalt, päriselt üldistada ei julge). Mu üks kunagine ülemus armastas korrata (ja vastavalt toimida), et sinu parimad toetajad on need, kes julgevad sulle tõtt öelda. Aga poliitiline otsustamine, riigi juhtimine on nii palju enamat kui lihtsalt analüüsi tellimine (või sallimine) ja siis otsustamine. Eestigi lähiajaloos on esinenud võimulolijaid, kelle jaoks riigi juhtimise põhiküsimus tundus olevat mänedžment. Ei ole, põhiküsimus on inimesed, eriti väikeriigis, kus tuleb ratsionaalselt kasutada kogu olemasolevat oskusteavet, kõiki olemasolevaid asjatundjaid. Meie eelseisev eesistumine EL nõukogus, mis on tohutu ülesanne kogu valitsussektorile, paneb meie tarkust ja harjumusi igas plaanis proovile.