30.12.2016

Euroopa Liidu jaoks võib lõppev 2016. aasta paista tõelise annus horibilis´ena. Ühe suure LR lahkumine laseb juba esitada ka päris eksistentsiaalseid küsimusi kogu uniooni tuleviku üle. Rändekriisi surve Türgi suunalt Balkanile küll taandus, kuid Süüria kodusõda ja rände muud algpõhjused pole kuskile kadunud, tõenäoliselt ostis EL nn Türgi leppega vaid lisaaega. Rändekriisi haldamise, eriti EL ühtse asüülisüsteemi reformi arutelud (iseenesest võimalikud vaid kuna või kuni Türgi-Kreeka piir peab) halvendasid jätkuvalt atmosfääri LR vahel ja solidaarsus on üha enam sõna, mida uratatakse kontekstis: kui nii, siis te ei saa meilt solidaarsust teistel aladel… Maailmas toimub globaliseerumise taandumine või vähemalt aeglustumine; ja kuna Euroopa mandril tähistab globaliseerumist just EL oma vaba liikumisega, siis on see trend EL-ile eriti ohtlik. Neist asjadest kirjutasin hiljuti pikemalt Postimehes.

Mis selles olukorras üldse annab alust optimismiks EL tuleviku suhtes? Ka hiljuti Tallinna külastanud mõjukad USA senaatoritele tuli vastuvõtjatel EL-i selgitada ja kaitsta, külalised olid väga mures. Saan täiesti aru, et pelgalt isikliku usu väljendamisest, “ei kuku ta kuhugi,” ei piisa. Eestlastel on siin ka veel see puudus, et meie tunneme ainult sellist Läänt, ainult sellist Euroopat, nagu ta praegu, väga tiheda integratsiooni tingimustes, on. Kui meie 1980ndate lõpus hakkasime Lääne-Euroopas ringi liikuma, oli Schengen juba jõus ja piirikontrollid kaotatud, kapitaliturud vabad jne. See teeb meile teistsuguse Euroopa ettekujutamise veel ekstra raskeks ja argument “nii on kogu aeg olnud,” on umbes sama mõjuv kui “ma ei usu, et see juhtub”. Minu jaoks on EL tugevus, peamine legitiimsuse allikas alati olnud 28 (olgu, oeh, nüüd 27) iseseisva riigi vabatahtlik otsus anda osa oma suveräänsusest ühise otsustamise alla. Ära anda, kui soovite. Sest on ära tuntud, et paljud asjad õnnestuvad koos paremini. See oli fundamentaalne muutus EL asutamise loogika (võtame teatud ressursid sõjariskide maandamiseks ühise kontrolli alla) ja hilisema, inimeste elu paremaks tegemise loogika (ühtne kaubanduspoliitika, ühisturg, ühisvaluuta, vaba liikumine) vahel. Praegu tulebki kogu EL poliitilisel eliidil oma kodanikele selgitada, et ja kuidas EL ikka ja igapäevaselt oma kodanike elu paremaks teeb. Mis, mööngem, on eurokriisi ja rändekriisi taustal hulka raskem kui seni. Ja uniooni püsimiseks, heakäekäigu nimel, tuleb tööd teha kõigil, ka väikestel ja vaestel LRdel. Seda olen 5 aastat korranud nagu katkine grammofon. Eurokriisi ajal oli aktiivsem tegutsemine Brüsselis rohkem Eesti suuremaks tegemise eesmärgi teenimine, hiljemalt rändekriisist aga on eesmärgiks uniooni heakäekäik.

Iseenesest, Eestil ei läinud lõppeval aastal EL-is sugugi halvasti. Või, olgu, aastaks seatud eesmärgid said enamasti ilusti täidetud. Tõstan esile kaht: Krimmi annekteerimise 2. aastapäevaks sai meie ettepanekul ja aktiivsel kaasalöömisel EEAS poolt kokku koondatud EL mittetunnustamispoliitika, mis seni oli laiali eri otsuste-dokumentide vahel ja fookus kippus nii hajuma. Ärgu keegi tulgu mulle ütlema, et väike riik ei suuda Brüsselis midagi ära teha! Teiseks, rändekriisi haldamisel ajasime mõistlikku joont, eristudes mõnestki oma seisukohtadesse üpriski kapseldunud (Ida-Euroopa) LRst. Selle joone ajamist toetas ka kodus siseministeeriumi üpris arukal ja süstemaatilisel moel käima läinud ja käimas hoitud pagulaste ümberpaigutamine. Eesti on praeguseks võtnud 20% oma kvoodist ja kuulub sellega LR esimese kolmandiku hulka. Mitte et nendes asjades oleks nn edetabelikoht väga oluline. Aga ühel hetkel, kui läheks näiteks tehtud otsuste kriitiliseks hindamiseks, on neil, kes päriselt püüdnud neid ka ellu viia, soliidsem sõna öelda. Eriti kiiduväärne on, et Eestisse saabunud pagulastest on seni kõik siia ka jäänud erinevalt mõnest naaberriigist. Teisene ränne vaesematest ja väiksema kogukonnaga LRdest jõukamatesse on kogu aeg olnud üks plaani riskikohti.

2017ndaks on plaane teha mõnes mõttes kole lihtne – teha hästi ära eesistumine! – teiselt poolt aga kole keeruline. Mida ikkagi pidada eesistumise õnnestumise kriteeriumiks? Edukalt lõpetatud või edasi viidud eelnõude arv kõnetab peamiselt EL-professionaale, Eestis käimud ametiisikute arv peamiselt turismisektorit, suurte poliitiliste sündmuste-arengute või kolmandate riikidega peetavate tippkohtumiste juures ei pruugi roteeruval eesistujal erilist rolli olla jne. Peakski vist realistlikult ütlema, et kui rahvusvaheline ajakirjandus ei kuuluta 2017ndat 2016ndast EL-ile veel hullemaks aastaks, kui endale jääb tunne, et pillilugu seisma ei jäänud (kõige laiemas mõttes) ja Eesti avalikkus saab EL-i asjades suurema omaluse (kes võtaks meil vedada samasuguse kampaania, nagu praegu Maltal?), siis pole päris untsu läinud.

Ettevalmistustest. Mu meelest on seis praegu selline, et tehniliselt oleme enam-vähem valmis. Muidugi, hanked on alati riskikoht, eriti olukorras, kus tähtajad nihkusid pool aasta varasemaks. Aga meie muud peamised riskikohad on poliitilised. Nüüd on see hetk, mil poliitiline juhtkond, valitsus, peab määrama sisulised prioriteedid, ütlema täpsemalt, mida me oma horisontaalsete teemadega (näiteks digimõõtmes) tahame saavutada ja kuidas seda keskselt ja pidevalt juhitakse-kontrollitakse. Siin tuleb tõenäoliselt muuta mõnd meie mugavat tööharjumust ja need asjad on alati keerulised. Keskne koordinatsioon ei ole Eestis liiga harjumuspärane ja see kehtib ka eesistumise tulevase operatiivjuhtimise kohta. Kolmas suur riskikoht on kõrgeima taseme poliitilised suhted ja (taas kord) koordineerimine – viimased kohtumised-õhtusöögid Brüsselis, ettevalmistavad dessandid millistesse teiste LR pealinnadesse, mis koosseisus, mis ajal jne. Neljandaks riskikohaks on suhtlemine rahvusvahelise meediaga, sellest kirjutasin Gondori kroonikas 20.12.2016. Ehk siis – eesistumise operatiivne faas on algamas ja peamine vastutus liikumas ametnike komiteelt valitsusele. Ehkki, ikka ja alati, eesistumise toimudes on suurim koormus alalisel esindusel EL juures Brüsselis.

Kokkuvõtteks. Olukord EL-is pole kiita ja Eesti on sattunud meile mitteomaselt vastutusrikkasse rolli. Sellega hakkamasaamiseks vajame väga tugevat pühendumust ja juhtimist; ja lisaks ka pisut õnne, ehkki on teada, et õnn tavatseb soosida tugevaid (selles kontekstis: paremini ettevalmistunuid).

20.12.2016

EE eesistumist ettevalmistav komisjon kinnitas Brüsseli “kõneisikute” nimekirja (Tallinna omad eelmisel korral, vt Gondori kroonika 29.11.2016). Ei mingeid üllatusi – saadikud, pressiesindajad, lisaks kaks eksperti, üks digi-, teine korralduse teemal. Avalikkusega suhtlemine eesistumise ajal on haruldane võimalus ja meeletu ülesanne. Meeletu ülesanne, kuna Brüsseli pressikorpus on ülimalt professionaalne, tunneb kõiki eelnõusid ja teemasid detailselt ja EE poliitikud ja diplomaadid pole rahvusvahelise ajakirjandusega suhtlemisega lihtsalt eriti harjunud – ETV Foorumis keelega lobisemine sind Brüsseli lavalaudadeks ei treeni. Haruldane võimalus, kuna Brüsselis, (diplomaatiliselt öeldes, kui ei taha lekkima-sõna kasutada), jõuab ajakirjanduseni kõik, eriti selliste väljaanneteni nagu Financial Times, Politico jne. Nende ajakirjanikel on suurepärane ligipääs täpselt sinna, kuhu vaja ja väikese LR esindajaid nad liiga tihti ei vaja. Eesistujal on aga infole ligipääs hoopis parem kui nn tavalisel LRl. Seda infot oskuslikut kasutades saaksime protsesse meile, NKle, sobivas suunas suunata ja ka EEd suuremaks teha. Sama kehtib töö kohta Brüsseli mõttekodadega, milline skeene väga kõrge kvaliteediga.

Kõigile pandi südamele koolitustel osalemist. Enesekindluseks pole põhjust, ütles kogenud projektijuht Lilleväli ja õigesti ütles. Ka Brüsselis kogenud eestlaste jaoks on eesistumine ikkagi uus asi. Siit ongi hea jätkata, et COM on valmis meile laenama 10 inimest, EEAS 3, NK sekretariaat 2, EP 1  ja üks agentuur veel 1 inimese. Meile kulub ära kogu abi, mida saada võib.

Komisjonile tutvustati ühe meie poolt NK sekretariaadile pakutava digilahenduse kontseptsiooni, Tallinnas toimuvatest mitteametlikest kohtumistest osavõtjate registreerimis- ja infosüsteemi oma. Veebi-, mitte rakendusepõhist. Paraku on eesistumise ettepoole nihkumine sedalaadi lahenduste väljatöötamisele kurjasti mõjunud ja tähtajad napid. Eks seda tea igaüks, et uued IT-lahendused kipuvad venima ja tõrkuma. Kui ei õnnestu, siis teeme vanamoodi, nii, nagu kõik senised eesistujad ja see on ka OK, on kogu aeg olnud. Ja kõik saavad aru, kuna meie eesistumine ju tuli varasemaks. 

Õhtupoole kohtusin EL27-poolse läbirääkijaga UK lahkumiskõneluste Barnieriga, kes COM ajast tuttav ja kelle praeguse peanõunikuga töötasin koos rahandusvoliniku Rehni kabinetis – Brüssel on väike linn. Barnier on lõpetamas pealinnade ringi, lendas Tallinnast Vilniusse. Detailidesse ei läinud, sest läbirääkimised algavad alles siis, kui UK on artikli 50 käivitanud. EE jaoks oluline, et meie eesistumise alguseks oleks protsess paigas ja läbirääkimised käimas või kohe algamas, nii et me ei peaks selle korraldusliku  küljega tegelema. Eeldusel, et peaminister May endale seatud tähtajast kinni peab ja märtsi lõpuks avalduse esitab, peaks ajaraam täpselt klappima ja juunis läbirääkimised algama. Vastavalt 15.12 ÜKl lepitule läheb Barnier meeskond 2017 II poolaastaks ka EE saadetud inimene, muidugi päristööle, mitte meid esindama. 

Väga oluline on, kas UK esitab koos lahkumisavaldusega ka mingi vaate, soovi oma tulevikusuhte üle EL-iga. Siis saab hakata kavandama ka üleminekuperioodi – näiteks kui ütlevad, et tahavad vabakaubanduslepingul põhinevat mudelit või EEA lepingule sarnanevat, siis saab kuidagi valmistuma hakata. Igatahes tuleb esimeses läbirääkimisprotsessis, lahkumis- või lahutuskõnelustel, kõne alla vaid väga piiratud arv küsimusi – varad ja arve, juba vastastikku elavate kodanike õigused (loodetavasti nende õiguste säilimine), piir IE ja UK vahel, lahtiolevad kaasused Euroopa kohtus. 

EL27-l tuleb aga paralleelselt hakata tegelema nii kohtade jaotusega institutsioonides (eriti EPs, kust lahkumas 73 UK MEPi) ning tõenäoliselt ka MFF viimaste aastate, 2019-2020 ülevaatusega – lahkub suur netomaksja. Nii raha kui institutsioonide üle käivad vaidlused on aga alati EL keerulisimad.

Barnier õhtusöögil president Kaljulaidiga puudutati peale Brexiti asjade ka EL kaitse teemat. Visiidist tekkis järgmine ERR uudis.

15.12.2016

Eesistuja Tuski katset pidada ÜK ühepäevasena ei saa päris õnnestunuks pidada. Ehk oli siin oma osa ka väga pikal päevakorral, aga 13 paiku alanud lõuna kestis üle 18 ja õhtusöök jäeti siis ära (õnneks, aeg oli siis u 22.30). Pole kindel, et seda formaadiuuendust rohkem proovitakse.

Nagu tihti poliitikas, päevakord ja soovid olid üks asi, emotsionaalselt aga varjutas Aleppo katastroof paljuski päeva. Tusk oli alguseks kutsunud kohale Ida-Aleppo linnapea ja Süüria järelduste osa arutati pikalt. Jõuetuse tunne, ainus võimalik tegevus kuidagi saada lahti humanitaarabi kanalid. Süüria režiimi toetajana mainiti ära ka Iraan, aga täiendavaid sanktsioone ei lubata. 

Küll tehti poliitiline otsus pikendada sanktsioone majandussanktsioone Venemaa vastu. Pärast kiiret kirjalikku menetlust on need siis jõus 31.07.2017-ni, seega kokku juba 3 aastat. 2014, kui pihta hakkasime, poleks uskunud. NL valitsuse soov saada täiendavad faktilised selgitused EL-Ukraina assotsiatsioonileppe üle täitus, aga arutelu venis põhimõttel: kõik on juba öeldud, aga mitte veel kõigi poolt. Vaatame, kas peaminister Rutte suudab nüüd leppe oma parlamendis ratifitseerida.

Rände välismõõtme alt tõdeti teatavat edu. Türgi jääb suureks elevandiks nii ruumis kui ka portselanipoes. Tusk ja COM president Juncker lubasid pidada Türgiga 2017 esimesel poolel tippkohtumise. Rände sisemõõtme kõige valulisem küsimus, ühtse varjupaigasüsteemi uuendamine lubati lõpetada MT eesistumise ajal – no väga loodame, eriti EE perspektiivist, ehkki liiga optimistlik olla ei julge. 

Kõige sisulisem teema oli kaitse. COM esitatud Euroopa kaitse tegevuskava tervitati, sisuline edasiminek toimus EL-NATO koostöö üle, ÜKl oli kohal ka peasekretär Stoltenberg. Tähelepanuväärselt tugev on üleskutse LRdele kaitsele rohkem kulutada (siin võib näha Trumpi valimise mõju), esimest korda on EL kontekstis mainitud ka NATO-sse kuuluvate LR 2%-eesmärki alliansi poolt. ÜK tuleb nii märtsis kui juunis 2017 kaitseteema juurde tagasi. Märkimisväärne ja hea areng. EE initsiatiivil nimetati EL-NATO koostöö prioriteetvaldkondade all ära küberkaitse ja EE tugeval toel ka strateegiline kommunikatsioon.

Majanduse alt tervitati EFSI edasiarendust. Märkimisväärsena mainivad järeldused siseturu alt teenuseid ja digituru alt EE tugeval lükkamisel andmete vaba liikumist. Ehk õnnestub viimase kohta COMlt ikkagi meie eesistumise ajaks ka õigusakti eelnõu saada.

Viimase punktina kiideti pea ilma diskussioonita heaks UK lahkumisläbirääkimiste 27-poolne korraldus. UK peaminister May käis küll uudsena välja ettepaneku otsustada kohe läbirääkimiste algfaasis juba vastastikku elavate kodanike õiguste säilimine. Hea, aga – enne ametliku avalduse laekumist läbirääkimisi ei avata. EP sai osaluse ettevalmistavatel võimalikel šerpade kohtumistel. EP president Schulz oli oma sissejuhatavas kõnes muide väga jõuline Minski lepete täitmise nõudmisel – võimaliku peatse DE välisministri puhul eriti tervitatav.

13.12.2016

GACi pikim ja emotsionaalseim teema oli laienemine, täpsemalt järeldused laienemise kohta. Nagu Gondori kroonika lugejad teavad, on tegu EL poliitikaga, mis liigub teosammul, aga ikkagi liigub, tegu on ühiselt kokkulepitud poliitikaga, mis hetkel EL prioriteetide ülemises otsas ei figureeri. Samas, EL-is ei võeta ühtki juba laual olevat asja päriselt tagasi. Seekord, nagu enamasti, oli põhiküsimus Türgi, täpsemalt läbirääkimiste peatamise nõue, karmimalt AT ja pehmemalt NL poolt. Püüdis PRES kuidas püüdis (ja vast oleks võinud rohkem püüda), AT ei saanud nõustuda millegi vähemaga kui läbirääkimiste külmutamisega, sellega polnud teised aga nõus; ja nii jäidki järeldused vastu võtmata – laienemise puhul on vaja konsensust, neid asendasid PRES järeldused. Minu mäletamist mööda on see esimene kord, mil laienemisjäreldused jäävad vastu võtmata, see on väga halb pretsedent. Balkanil on juba kord riikide vahel väga palju kahepoolseid probleeme – peamiselt piirid, aga ka muu – ja tänane lausa ahvatleb edasisele mängulisusele, kahjuks.

15.12 ÜK järelduste üle tavapärane lauaring. Rändeteema fookus välismõõtmel, majanduse all tervitatavalt siseturul, sh teenustel ja digiturul – meile väga sobib. Kaitseteemal FR ja DE jätkuv ambitsioonikus. Kaitsekulutuste tõstmise vajadus on esimest korda nii tugevalt sees – küllap Trumpi valimise mõju. EL-ile mitteomaselt tahetakse teha ka viide NATO-sse kuuluvate LR kohustustele alliansi ees – pole kindel, et jääb sisse, aga tore, et püütakse. EE jaoks eriti oluline küberkaitse teema EL-NATO koostöö alt.

Kinnitasime 3 institustiooni ühisdeklaratsiooni 2017nda seadusandliku töö prioriteetide üle, aasta pärast tuleb EEl see protsess läbi viia. IT ei saanud ikka veel nõustuda MFF ülevaatusega. Natuke palju hakkab sedalaadi lahtisi otsi saama, või siis lihtsalt tänase emotsiooni põhjalt tundub nii?

 

09.12.2016

Käisin ELAKis 12.12 FACi ja 13.12 GACi päevakorda tutvustamas. FACil Kongo DV, järjekordne arvatavasti emotsionaalne lõuna Süüria üle, EL-Aafrika suhted ja rände välismõõde. Viimase üle tekkis ELAKis ka arutelu – mida ikkagi EE-suurune, meie asukoha ja SKT-ga LR saab Aafrika, aga ka Liibanoni ja Jordaania aitamiseks teha. Hea on teinekord ka sellistel teemadel rääkida, ehkki liiga palju rääkida pole.

GACil jätkuvalt üleval MFF ülevaatus, näeme, kas IT tagasiastunud valitsus saab nüüd nõustuda (miks peaks?), aga kokkulepe EL institutsioonide vahel on praktikas olemas. Institutsioonidevaheline lepe 2017nda õigusloomekava üle kiidetakse heaks, EE on tulevase eesistujana protsessis sügavalt osalenud, aasta pärast tuleb meil endil see harjutus läbi viia. Laienemisjärelduste all on hetkeseisuga kokku leppimata veel mitme riigi osa, eriti problemaatiline – nagu alati, aga seekord eriti – on Türgi liitumisläbirääkimisi puudutav. Mõni LR tahab kogu liitumisprotsessi peatada, seda aga ELis vaevalt juhtub. Montenegroga asjad toimivad, läbirääkimised käimas, Kosovoga on mittetunnustajatel alati küsimusi, Serbia ühinemine CFSPga on kaugel täiuslikkusest, ametlikult pika nimega Makedoonias oodatakse 11.12 toimuvaid parlamendivalimisi. Albaania kohta, kus viimasel ajal päris hea progress toimunud, ei taheta siiski anda liiga paljulubavaid sõnastusi – nagu ikka, “kõik sõltub kandidaatriigi enda poolt tehtavast.”

GAC põhiteema on aga 15.12 ÜK ettevalmistus, kus lahtisi punkte veel mitu. Rändeosas põhiteema Türgi leppe täitmine. Rände siseküsimuste üle ei soovita järjekordset eriarvamuste esitamist, seega ka järelduste senine mustand selle kohta napp. Kaitseteemal tuleb praegu järjest LRdelt ettepanekuid, eriti DE ja FR on väga ambitsioonikad. Viimastel nädalatel on EL-NATO koostöö tugevdamisel ka kõvasti edasi astutud, miski, mis meile väga meeltmööda.

Lisaks tuleb riigijuhtidel lahendada NL mure, et assotsiatsioonileping Ukrainaga ikkagi ratifitseeritud saaks. Teemad on teada: kaitsemõõde, ukrainlaste pääs EL-i tööle, rahalise toetuse kohustuse puudumine ja et lepe ei tähistaks esimest sammu Ukraina teel EL liikmesuse poole. Esimesed 3 tunduvad hõlpsad, ja ka viimase kohta ei ütle assotsiatsioonileping ju midagi. Samas ei ole vastuvõetav ka vastupidine, kui hakataks ütlema, et Ukraina ei ole Euroopa riik (European State) Lissaboni lepingu artikli 49 mõistes, mis sätestab iga Euroopa riigi õiguse EL-iga liituda, kui tingimused täidetud.  Peaks tehtav olema, aga kardetavasti mitte kergelt; ja kuidas see saakski kerge olla, kui ühes LRs on toimunud rahvahääletus, mille tulemust valitsus nüüd ikkagi tahab tõlgendada. Selge on, et absoluutne peaeesmärk on see assotsiatsioonilepe nüüd lõpuks jõustada.

Pärast ÜK jäävad ruumi 27 LR juhid, et otsustada UK tulevaste lahkumisläbirääkimiste protsessi üle. Sisu tuleb, kui lahkumisavaldus on esitatud, eeldatavalt siis märtsi lõpus.

Pärast ELAKit kohtusin 30 FI avalik-õigusliku ringhäälingu ajakirjanikuga, andsin taustabriifingu EL-ist. Küsimused kodused: Venemaa, Nord Stream2, Trump. Lisaks küsiti, nagu ka muide ELAKis, EE eesistumise prioriteetide kohta. Vastasin nagu nokk loodud.

01.12.2016

EP peasekretär Welle Tallinnas. Pidas ettekande valitsuse kabinetinõupidamisel, EP roll ja PRES roll temaga suhtlemisel.

Edasi omavahel. Kohtusime Wellega muide esimest korda 1994 parteilist liini pidi; ja parteilised liinid töötavad Euroopas hästi. Rääkisime käimasolevast kohtade ümbermängimisest parlamendis. EP presidendi valiku protsessist – EPP ja PES 2014 sõlmitud kokkulepe: teie 2,5 aastat, meie 2,5 aastat – ei tundu enam kehtivat, miks muidu teatas täna EPP president Weber, et ei ole kandidaat? Seega võiks ehk loota ka parlamendipresidendi valiku järelmite vähest üleloksumist ÜK ja COM poolele. EP komisjonide juhtkondades tuleb Welle hinnangul üsna vähe ümbermängimist.

Meie eesistumine aasta pärast jääb aega, kus õigusloometsükkel on täies hoos, aga kiiret veel ei ole, sest valimised alles 2019. Küll aga tuleb meil läbi viia 2018nda aasta õigusloomeplaani läbirääkimised COM ja EPga ning sinna tahetakse kindlasti kõik võimalikud eelnõud sisse suruda, et olla kindel, enne 2019 vastu võetud saaks. Hea ette teada; ja sain Wellelt ka väga väärtuslikke praktilisi näpunäiteid parlamenditöö korraldamisel. Andsin muidugi ka ülevaate meie eesistumise ettevalmistustest – üha enam standardpunkt.