29.08.2016

Presidendi mõttekoja ja tema kultuurirahastu nõukogu külalisena Ärmal. Kuna viimane kohtumine, siis oli teema valitud igavikulisem, nimelt EL tulevik. Minu jaoks oli väga huvitav jälgida, milline on väga tarkade inimeste teadlikkus EL-ist ja mured ta pärast. Suhtumises polnud küsimust, muidugi oldi väga huvitatud EL heast käekäigust ja tugevast avalikust toetusest EL-ile EEs. Aga mured olid üpris aimatavad: EL on bürokraatlik, nii raha saamisel kui kommunikatsioonis; EL-ist saadavad hüved vaikitakse häbelikult maha, aga iga piinlikkust võimendatakse mõnuga jne. Õnneks on, vähemalt sel tänasel seltskonnal, ka teadmine, et enam ei piisa inimestel EL-ist rääkimisel 140 tähemärgist või paljastest loosungitest a la EL tähendab meile majanduslikku heaolu ja olge sellega rahul! Täna käidi välja ideid nii rahalise kasu täpsemaks kommunikeerimiseks kui ka eesistumise kasutamiseks EE rohkemaks avamiseks EL-ile ja maailmale. See on tõesti toiminud kõigi esmakordsete eesistujariikide puhul, et ühiskonnale saab EL ja su enda riik ja sa ise EL-is selgemaks ja lähedasemaks. Aga jah, ega miski ei võta a) poliitiliselt eliidilt kohustust neid asju kogu aeg väga kannatlikult selgitada ja b) isiklikult EL pakutavaid hüvesid nautinutelt kohustust oma positiivset kogemust jagada. Erasmus kohtugu ka vahelduseks valijaga.

26.08.2016

Eile oli mu viimane tööpäev EE alalise esindajana EL juures. Kirjutasin oma 5 aastast tagasivaate EE riigiametnikele ja poliitikutele, siin lühemalt samast. Ega 2011 sellesse ametisse astudes ei osanud arvata, vaevalt küll ka keegi teine, et kriisiolukord Brüsselis muutubki permanentseks. Sellisel olukorral on oma tugevad mõjud – atmosfäär muutub närviliseks, kasvab kiusatus teisi süüdistada, sunnib mõtlema, kas ise, üksi ei saaks probleemidega paremini hakkama jne. Lisaks, inimlikult: kriisi keskel keskendud vaid akuutsele, lased end sellest kaasa haarata ja vajalik igapäevatöö võib tahaplaanile jääda. Minuga see viimane kindlasti mingil määral juhtus.

Lisaks on operatiivsed kriisid näidanud ka seda, et EL lihtsalt pole tehtud igapäevase kriisihalduse jaoks – kriisistaap ja kiired käsuahelad seni peamiselt seadusandliku tööga tegelnud ühendusel  puuduvad. Mul on hea meel, et Coreper, LR poliitilistest esindajatest koosnev kogu, on tagasi võitnud valitsuste respekti. Majanduskriisi päevil tundus, et peamine koordinatsioonikanal võib hakata olema šerpade oma, mis ka loogiline, peaministrite nõunikud on majandusküsimustele palju lähemal kui diplomaatidest alalised esindajad. Kuid aja ja töö käigus, eriti Ukraine kriisi ajal, mil välispoliitikainimestele jälle suurem roll langes, see muutus ja on praeguseks väga tasakaalukalt paika loksunud. Alaliste esindajate suur pluss on ju see, et nad on kogu aeg Brüsselis kohal, võivad iga kell koosolekule tulla ja on päevast päeva koos tööd tehes ka üksteisega reeglina paremini tuttavad kui šerpad. See on aga alati abiks.

Samas on kriisihalduse käigus tehtud integratsioonisamme, mis varem oleksid võimatud olnud, seda eriti pangandusliidu ja euroala majandusvalitsuse alt. Enne 2011ndat polnud Brüsselil (COMl) näiteks LR makromajandusliku olukorra jälgimisel, saati siis soovituste tegemisel mingit pädevust. Kui aga kogeti, et valuutaliidus mõjutab ühe nõrkus ka teisi, hakati liigutama. Piirikaitse tugevdamine, ka tugev positsioonimuutus suhetes Venemaaga lähevad samuti sinna alla. Erinevus varasema ajaga võrreldes on vaid, et neid integratsioonisamme ei presenteerita enam kodus kui suurt saavutust, vaid kohati pigem tahetakse maha vaikida. Sest EL-vastased meeleolud kodanike seas kasvavad, EL kui globaliseerumine par excellence on tõusva globaliseerumisvastase laine surve all.

Ühe suure LR kodanike otsus liidust sootuks lahkuda seab EL ja eriti LR poliitilise eliidi ette kohati lausa fundamentaalsed küsimused. See, mida ühelt poolt on kiusatus öelda ja teiselt poolt lausa oodatakse, on: Kõik (või pea kõik) on ju tegelikult hästi, kõik on EL integratsioonist kõvasti võitnud, teeme edasi. Sest rahvusvaheline avalik sektor ei taha pea kunagi oma vigu tunnistada. See oleks praegu aga väga vale, olgu, ebapiisav, sõnum. Mingi kahetsus, mingi tunnistamine, et mitte kõik pole hästi, õigesti läinud, on usalduse taasvõitmiseks hädavajalik. Lisaks peavad LR juhid julgema rääkida EL positiivsetest külgedest, neist igapäevastest hüvedest, mis jäävad inimeste jaoks Võtame-Suveräänsuse-Tagasi!-hüüatuste varju. Igatahes on praegu alanud ajastu, kus EE sugune lõimumismeelne, EL-integratsioonist eluliselt huvitatud LR peab enama integratsiooni nõudmise asemel hakkama aktiivselt tegutsema seniste saavutuste kaitsmiseks. See nõuab mõtteviisi, retoorika ja taktika muutmist, samuti tihedat koordineerimist samamoodi mõtlevate LRdega – keda pole ju vähe! Õnneks tundub, et digitaalse siseturu tugevdamise vajadust keegi (veel?) kahtluse alla ei sea.

EE on viimase 5 aasta jooksul end lõplikult klubis etableerinud. Tunneme end kindlalt, ei karda, et keegi kuskil üritab meile ära teha. Oleme end Euroopa tsentrisse mänginud. Selle lakmustestiks on, kas kuulajad saavad Brüsselis su juttu kuulates aru, mis geograafilisest/SKT tasemega LRst sa tuled. Muidugi pole see kaugeltki alati võimalik, aga väga tihti on. EE huvide kaitsmisega saame hakkama, ühesõnaga, me oskame Eestit Euroopat päris hästi. Aga Euroopat me veel liiga hästi ei oska. Kogu ühenduse asjades kaasa rääkimiseks on vaja pisut rohkem eel- ja mõttetööd teha, kui meil see seni (paljudel objektiivsetel põhjustel) seni harjumuseks olnud. Aga sellest olen ma 5 aasta jooksul õige mitu korda ka lehes kirjutanud, aitab nüüd. EE on ainuke LR EL ajaloos, kel 12 (küllap ka 15, kuni Junckeri COM mandaadi lõpuni) COM asepresidendi koht. Lisaks on eestlasi EL kõrgetes ametites kaugelt rohkem kui meie suhteline suurus lubaks. Oleme Brüsselis hästi kohal, nii riigi kui inimeste näol. Abil.

Tänusõnad targale pealinnale (neid ei saa kunagi küllalt) ja kolleegidele alalises esinduses (neid ei ole kunagi küllalt) olen juba esitanud. Siin aga aitäh kõigile selle blogi lugejatele nii tagasiside kui lihtsalt selle teadmise eest, et keegi loeb – järelikult natuke ikka läheb korda. Telefoni asemel laualampi ikka liiga pikalt rääkida ei jaksa.

22.08.2016

EE välisesinduste juhtide konverentsi esimesel päeval oli EL teema tugevalt esil. Kõigepealt tegime koos ELSi inimestega ülevaate EE esinduste ülesannetest eesistumise ajal. Sisuprogrammi põhiasju peavad kõik muidugi teadma, aga eks kõigil viimase aja eesistujatel on üks üldine programm, mille prioriteedid on enam-vähem samad: Majanduskasv, töökohad ja EL globaalse toimijana. Lisaks täpne kava Brüsseli jaoks, et mis eelnõudega kuhu jõuda … ja siis on ettetulevad või eesolevad kriisid, milleks konkreetselt valmistuda on võimatu, tuleb lihtsalt paindlik olla. Eesistujariigi esindused korraldavad LR pealinnades teatava hulga lõunaid kohalike poliitikute vm huvitavate inimestega pluss kultuuriprogramm. Lisaks tuleb mõelda, kuidas kasutada eesistumisest tulevat paremat informeeritust ja ligipääsu ka suuremates riikides. Kolmandates riikides on EL delegatsioonid palju esindusüritusi ka üle võtnud. Igas konkreetses kohas tuleb siis täpselt vaadata, kuidas traditsioon ja meie võimalused on. Üle oma varju hüppama ei hakka, aga teeksime ikka natuke rohkem kui vaid vajaliku miinimumi.

Päeva sisulises paneelis rääkis Londoni mõttekoja CER välispoliitika suuna juht Bond Brexitist. Uudiseid korralikult jälgivale inimesele mitte palju uusi fakte, aga väga süsteemselt ja realistlikult esitatud oli see küll. Igatahes püüab peaminister May 2020nda aasta mai parlamendivalimisteks Brexiti esimese faasi ehk paragrahv50 läbirääkimised lõpetada või vähemalt tõestada, et on tõsiselt püüdnud – muidu laguneb tooride partei. See tähendab lahkumisavalduse esitamist mitte hiljem kui 2018 alguses. Halvemal juhil langeb see(gi) meie eesistumise aega. Bond loetles väga täpselt kõiki läbirääkimisi, mida “suveräänsust taastav” UK pidama peab hakkama: Paragrahv 50 omad lahkumise tingimuste üle, EL ja UK tulevase suhte üle, iseseisva WTO liikmesuse üle, vabakaubanduslepingute üle kolmandate riikidega ning läbirääkimised EL-iga CFSPs ja sise-justiitsasjades osalemise üle. See on äärmiselt suur ülesanne ükskõik mis riigile, isegi nii suurele kui UK – üle tuleb vaadata näiteks tuhandeid siseriiklikke seadusi, mil puutumus EL õigusega, kokku tuleb leppida nõudlike kaubanduspartneritega Koreast Argentiinani jne. Kümne aasta töö, kui olla väga optimistlik.

01.08.2016

EE eesistumist ettevalmistava komisjoni erakorraline koosolek. Kohal rohkem rahvast kui seal varem kunagi, mis pole muidugi ka ime. Ametnikud (neist komisjon koosneb) muidugi ka imet ei teinud. Tabelid on korralikult uueks joonistatud, kõiki teha tulevaid asju sai veel iseenesest 6 kuud varasemaks tõsta. Kohtumiste kalender peab vastavalt tavale olema esitatud 7 kuud enne eesistumise algust, seega 2016 detsembri alguseks – on lähedal küll. Kõrgetasemeliste kohtumiste nimekiri muutus pisut, vastavalt sellele, mida tavaliselt korraldatakse I, mida II poolaastal. Inimestel tuleb Brüsselisse laekuda varem, 2017 alguse omadel hiljemalt oktoobriks 2016 ja 2017 suvistel aasta alguseks. Selle kõigega saab hakkama, ehkki lähetustähtaja lõpu varasemaks toomine (keset kooliaastat, näiteks, suve asemel aasta algusse), tekitab ennustatavasti veel igati arusaadavaid inimlikke probleeme. Praegus plaani järgi saame hakkama ka hangetega, ehkki eriti loovküsimusi käsitlevatega ei pruugi sugugi nii hõlpsalt minna, kui kavandatud – sümbolid, logod, suveniirid. Nende üle otsustajaid küll ei kadesta.

Kus aga keerulisemaks läheb, on sisupool; ja mida kõrgemale tasandile, seda enam. Seni lootsime, et COM 2017nda aasta tööplaanist maandub (pea) kõik meie lauale, nüüd peame palju täpsemalt jälgima eelnõude esitamise ajastust. Novembris heakskiidetavatega pole II poolaasta eesistujal suurt midagi teha, näiteks. Samuti, nende eelnõude üle, mida meie Eestina ja eesistujana kindlasti tahame tööplaanis näha, peab aktiivne lobitöö käima kohe sügishooaja käivitudes. Lisaks on I ja II poolaastal oma eripärad, näiteks ei tule meile nüüd uut MFFi, küll aga EL 2018. aasta eelarve, mille kokkuleppimine EPga on alati suur peavalu. Kõige keerulisem lugu ongi poliitilise tasandiga. Kui seni saime ennast veel rahustada, et no on veel natuke aega sidemete loomiseks volinikega, võtmeMEPidega, detailse failide tundmaõppimisega, siis nüüd pole enam üldse aega, septembrist peab töö keema ka selles lõigus.

Eesistumise alguseni on jäänud 333 päeva ja mõni tund peale.