23.12.2015

Loodetavasti aasta viimane päev kontoris möödus tavapäraselt aastaaruande viimistlemisega. Kui 2014 varjutas pea kõike Ukraina kriis, siis nüüd on veel palju vastikum (aasta tagasi poleks iial arvanud) rändekriis seadnud meie ette täiesti uued ülesanded. “Meie” on siin nii EL kui eraldi ka EE. EL jaoks on võtmeküsimuseks, kas suudetakse hoida ühtsustunnet nii palju, et ei lasta käest EL integratsiooni ühe kroonijuveeli, Schengeni süsteemi, saavutusi. Siin aitab muidugi kaasa ka fakt, et Schengeni (seni täiesti teoreetiline, kinnitan) tagasipööramine, sisepiiridel kontrolli taastamine on mitte ainult poliitiliselt väga kõrge hinnaga (kodanikud vahkvihastuvad kohe, kui peavad reaalselt jälle passisabas seisma), vaid ka nii riigieelarvele kui makromajandusele ülimalt kallis. Kardetavasti tuleb aga Schengeni kaitseks teha paljude LRde jaoks valusaid otsuseid nii ühtse piirivalve kui täiendavate ümberjagamiskeemide näol.

EE peamine huvi on EL ühtsuse säilitamine. Pole vaja selgitada, kui eluline on meie asukohaga, ajalooga, sissetulekute tasemega riigi jaoks tugev, ühtne EL. Ja muidugi ka NATO, Lääs laiemalt. Selleks tuleb aga toimida väga targalt ja tõenäoliselt ka mõni pill alla neelata (vt eelmine lõik). Milleks omakorda peab poliitikute klass publikumi väga ausalt ja hästi informeerima. Siin meenub ühe mu kunagise ülemuse esmapilgul banaalsevõitu õpetus: Kui asjad on piisavalt keerulised, siis tuleb neist rääkida nii nagu nad on, ilustamata, keerutamata. Nii et: põhiküsimus ei ole X-kümmend pagulast rohkem või vähem, põhiküsimus on EL solidaarsus ja kõik, mis meil selle murenemisega kaotada on.

See viimane (solidaarsus) kestis 2015 aga näiteks Vene-Ukraina kriisi kontekstis päris hästi. Kui 2014 üllatas kõiki, ka kogenud välispoliitikavaatlejaid, 28 LR võime Vene-sanktsioonides kokku leppida, siis kaks korda toimunud pikendamist võetakse juba kui midagi normaalsusele lähenevat. See ei tähenda, et 2016 ei tuleks kaitseid sanktsioone miskist otsast järele andma hakata. Aga tulebki osata vahet teha (igas demokraatlikus kogumis normaalse) debati ja otsuse juurde jäämise kindlameelsuse vahel. Välispoliitiliselt saab 2016 I poolaastal tõenäoliselt põhiküsimuseks raamistiku olemasolu. Kui seni oleme saanud öelda, et Ukraina kriisi lahendamise rööbasteks on Minski lepped, siis mingil hetkel hakatakse küsima, kas need, 2015 lõpuks ellu viima peetud kokkulepped ikka kehtivad, on veel relevantsed? Minski täitmisega on aga poliitiliselt seotud ka meie sanktsioonid.

EE Brüsselis toimis 2015 ehk isegi veel paremini kui seni. COM asepresidendile Ansipile usaldati üks prioriteetsetest valdkondadest, digitaalne siseturg, mis ka EE kuvandi on kõigile imetlemiseks lõplikult seinale naelutanud. Saime esimese COM peadirektori koha. Eestlased kabinettides ja muudel võtmekohtadel näitavad nii sõna kui teoga, et on paksem. Hea. Alaline esindus tegi kõige kibedamas kriisis nii palju, kui meie oskused ja suutlikkus kannavad. Sellise tiimiga – nii esinduses kui Brüsselis muidu – on jube hea töötada. Aitäh.

 

 

21.12.2015

Soovitan lugeda Carnegie Europe mõttekoja juhataja Techau pikemat artiklit EL välispoliitika hetkeseisust. Olen teda viimasel ajal tabanud ehk karvavõrd pessimistlikemailt vaateilt kui endale asjade seest tundub, kuid eks see olegi üks mõttekodalase ja diplomaadi tihti esinev vahe – esimese jaoks võib klaas olla pigem pooltühi, praktiku jaoks enamasti pooltäis. Aga seekord saan pea täielikult nõustuda, ka siis, kui ta sissejuhatavalt EL ühtse välispoliitika olukorrale üpris sünge diagnoosi paneb. CFSP on struktuurselt nõrk ja jääb tõenäoliselt nii veel pikaks ajaks.  Ainus välismõõtme ala, kus EL on maailmas tugev tegija, on kaubandus – kuna kompetentsid ja läbirääkimiste volitused on Brüsselile delegeeritud. Arenguabi andmisel (EL annab üle 50% maailma arenguabist) ei tulene EL nõrkus mitte niivõrd endast, kui Lääne viimase 50 aasta abipoliitika läbikukkumisest (või vähesest tõhususest, ütleks diplomaat). Kui nüüd võrrandist kaubandus- ja arengupoliitika maha arvata, jääb traditsioonilisse diplomaatiasse õige vähe järele. Seda peamiselt LR soovimatuse tõttu ning muidugi ka seepärast, et EL-il ei ole oma diplomaatiliste jõupingutuste toetamiseks päris- , sõjalist jõudu. Selle “laenab” Euroopa USA-lt. Aga kõigepealt siiski 28 soovimatus või suutmatus ühiseid huve defineerida ja nende ajamiseks koos tegutseda. Ehkki viimastest aastatest on ka positiivseid näiteid nagu Iraani kõnelused, Serbia-Kosovo dialoog või – Eesti publikule ikka hea teada, et ka nii arvatakse – reaktsioon Vene agressioonile Ukrainas.

Niisiis, LR, nende omavaheline usaldamatus ja sellest tulenev välispoliitilise olukorra vildakas hindamine. Techau loetleb 4 valearvestust. Esiteks, mõned LR arvavad ikka veel, et eraldi on nad maailmas suuremad tegijad kui mingi lahja liidu koosseisus – eriti kehtib see UK puhul. Teiseks, ikka veel arvatakse, et ümbritsev maailm on pigem me oma Kumbaya-Euroopa kui reaalsete ohtude nägu – eriti kehtib see DE pikalt kestnud Vene-sõbralikkuse puhul pluss paljude LR skandaalselt madalad kaitsekulud. Kolmandaks, ikka veel arvame, et oleme (suurema) osa oma kaitsmisest saanud USA-le delegeerida. Rahudividende võetakse ikka veel. Neljandaks, senise integratsioonimudeli edukusest tulenev usk EL-i kui moraalsesse superjõudu – mida pole veel suuremalt kõigutanud euroala või rändekriisi tagajärjel ilmsiks tulnud mudeli puudujäägid. Lisan omalt poolt viienda valearvestuse. Nimelt on EL ühispositsioonide kokkuleppimine 28 suveräänse riigi vahel nii vaevaline, et kui sellega toime tuldud, siis arvavad EL läbirääkijad teinekord, et nüüd on põhitöö tehtud ja vastaspoolel tuleb me pakkumine lihtsalt vastu võtta. Ega tule küll. See jäikus läbirääkimistel – mis pole küll maailmapoliitikas ainulaadne – piirab meie efektiivset välispoliitika tegemise võimet tublisti.

Mis siis teha (saab)? Olukorras, kus sõjalist jõudu pea pole, väga tugeva instrumendi laienemispoliitika näol on EL ise pea täielikult käest andnud (Gondori kroonika lugejatele olen seda korduvalt kurtnud) ja oma, maailma suurima ja jõukaima, ühisturu avamine pole ka eriline võluvits – kas ei tooda need potentsiaalsed kasusaajad suurt midagi ekspordiväärset või ei taha EL niigi palju teha, nagu Lõunanaabruse puhul, kus, ütleme, Tuneesia oliiviõli konkureerib otse GR omaga? Techau annab neli praktilist soovitust.

Esiteks, planeerida EL sõjalisi operatsioone edukate Kesk-Aafrika, Liibüa, Mal mudeli järgi – kiired, piiratud, äärmisel juhul, suutlike soovijate osalusel. Peaeesmärgiga mitte maailma paremaks muuta, vaid hoida ära konkreetse kriisi või olukorra paisumist. Selleks tuleb ikkagi mingeid jõude hoida valmisolekus, sellega pole EL-il aga lahingugruppide näol kuigi head kogemust. Täpsemalt, EL pole neid kunagi kasutanud, sest osalevad LR, väheste eranditega, pole kunagi arvestanudki kasutamisega.

Teiseks, kui EL on kord strateegiliselt sõltuv USA-st, siis tuleb seda sõltuvust ka tunnistada ja sellega tegelda. Mida tugevam on Euroopa, seda parem partner ta on USA-le, selge. Lisaks tuleb tugevalt tegutseda organisatsioonides, mis ameeriklastele tähtsad – NATO, OSCE, WTO, rahvusvahelised finantsinstitutsioonid. Ning loomulikult tuleb luua uusi koostöösidemeid nagu TTIP.

Kolmandaks, loogiliselt, rohkem reaalpoliitikat ja vähem moraalset jutlustamist. Selge, et kui sõjalist jõudu pole ja enda atraktiivsus väheneb, tuleb väärtuste laialilaotamisel järeleandmisi teha. EL LR arutelude keskelt on küll raske näha, kuidas seda retooriliselt saavutada. Siit veel üks ühtse välispoliitka nõrkuse põhjuseid: LR, eriti suuremad, jätavad moraliseerimise, väärtuste jutlustamise hea meelega Brüsselile, püüdes ise kahepoolsetes suhetes teha reaalpoliitikat. Ega see pikalt õnnestu, mida näiteks tõestab jahe vastuvõtt mitmele viimase aasta jooksul Moskvasse lennanud LR juhile.

Neljandaks, otsida väikesi samme, mille abil EL pehmet jõudu paremini ära kasutada. Viisavabadus, eelmise nädalal Ukraina, Gruusia ja Kosovo näitel, on üks selline võimalus. Humanitaarabi suurendamine on teine. Jne.

Viiendaks, aga üldse mitte viimase tähtsusega: kes siis veel kui mitte EL peaks maailmas multilateralismi, rahvusvaheliste organisatsioonide asja ajama? See kehtib nii julgeoleku- kui majandusorganisatsioonide kohta, ÜRO-st Maailmapangani ja OSCEst WTOni.

 

17.-18.12.2015

ÜK on eesistuja Tuski ajal harva kahepäevane (ent see-eest tuleb kokku sagedasti, 2015 jooksul 12 korda), seekord siiski. Rändekriis jääb akuutseks kardetavasti veel pikaks ajaks, ja ka sel ÜKl kõlasid kaunis hoiatavad hääled Schengeni püsimise kohta  (muide, järeldustes esinev sõnastus “Schengeni kaitsel” on EE poolt püsivtõhusa meetodiga sisse surutud). Aga praegu närvid peavad, seniste tegevuskavadega minnakse edasi ja üllatavalt suurt toetust sai COM poolt 15.12 esitatud Euroopa piiri- ja rannavalve loomise eelnõu, mis otsustati vastuvõtmisele viia 6 kuu jooksul – Brüsseli mõistes ahvikiirusel. Vaatame aga veel, sest seal on peale praktiliste ja rahaliste ka tugev suveräänsuse küsimus sees.

Peateema oli tegelikult UK referendum. Peaminister Cameron esitas 40-minutilise väga elegantse retoorikaga oma mured ja soovid. Kolleegid vastasid, küll lühemalt, oma vaatega, mida lihtsustatult võib kokku võtta nii: Mõistame ja oleme mõistlikkuse piires valmis kaasa töötama, parlamentide rolli üle on eriarvamusi, aga inimeste vaba liikumise diskrimineeriv piiramine (vahetegemine oma ja teiste LR kodanike vahel) lihtsalt ei lähe. Nagu mõni aeg tagasi ennustasin, tõusis (või tõsteti Briti ajakirjanduse poolt) peavastustajaks FR, kes olla kõige ühesemalt välistanud aluslepingute muutmise UK soovidele vastutulemiseks. On muidugi võimalik ka ÜK kokkulepe, et järgmine kord, kui lepingut muutma hakatakse, tehakse ka need briti asjad ära vms. See lepingu mitteavamine on selles mõttes tähtis, et lubab praegu keskenduda vaid UK küsimustele. Avamise korral leiduks kindlasti veel neid, kel igatsugu oma soove. Kuluaaridest sai ka kuulda, et Cameron on viimasel paaril nädalal sel teemal palju tõsi- ja asisem, kuulab tähelepanelikult oma diplomaatilisi nõunikke ja et eilne arutelu täitis selles mõttes oma eesmärgi – nüüd on positsioonid kõrgeimal tasandil välja öeldud, keegi ei saa enam hellitada lootust, et teie, ametnikud, ei saanud hakkama, küll ma suudan oma tarkade kolleegidega asjad jutti ajada. Järgneb väga tihe töö kuni 18.-19.02 ÜKni, mil peaks otsused ära tehtama.

EMU edasiarendamise ambitsioon on jätkuvalt nõrgukene. EKP presidendi Draghi hoiatustest paraku ei piisa, et seda tugevdada. Samas, minu kõrv nagu registreeris varasemast suuremat rahulolematust sellega, et midagi nagu ei juhtu. Kirge oli pisut vaid pangandusliidu kolmanda samba ehk ühtse hoiusekindlustuse üle, kus DE kogu asjale jätkuva kategoorilisusega vastu. Kirglikkus kandus üle ka energiaosa arutelule, kus üsna teravalt tõsteti Nord Streami laiendamise teema – kas ikka on puhas kommertsprojekt (muidugi ei ole, kõik suured energiaprojektid on osalt ka (geo)poliitilised), miks South Stream ei vastanud EL seadustele, aga Nord Stream vastab? jne. Koalitsioongi oli ebatraditsiooniline – vastustajate hulgas nii Ukraina transiidi pärast muretsejaid Kesk-Euroopa kui South Streami ärajäämist kahetsevaid Lõuna-Euroopa LRe. Sai ka kinnitust, et IT peaministri Renzi jaoks polnud probleemiks Vene-sanktsioonide sisu, vaid viis, kuidas EL-is mingeid eri otsuseid tehakse. Heakskiit pikendamisele seega olemas…

… ja Coreper koguneski 3 tundi pärast ÜK lõppu otsust vormistama. Tehtud, kehtivad kuni 31.07.2016. Meil on end kõrvust tõstetuna tunda põhjust ka muidu – ÜK järeldustes ei mainita meie tagasihoidlikku kehamit just tihti ja tore on (kes tahaks, et Sauroni silm kogu aeg ta peal on), aga seekord juhtus, et Coreperi kiirustati Türgi 3-miljardilise rahastu üle kokku leppima. Kinnitasime ametlikult ka andmekaitsepaketi – väga keeruline ja suur fail, mürisev aplaus ja tänuavaldused eelmistele eesistujatele ja ekspertidele. Millega võin vaid ühineda. Türgi rahastuga nii libedalt ei läinud. IT peaminister on sellest (täpsemalt, sissemakse SGP arvestusest mahaarvamise võimalusest) jonnakalt teinud põhimõtteküsimuse. COM, kel on pakti tõlgendamise õigus, ei taha ette kõigele nõusolekut anda. Poleks ka pedagoogiline. Nii et päris otse seda soovi ei rahuldatud. PRES kasutas nii kavalust kui ka jõudu, võttis pardale mitmed erisoovid ja palus kõigil 21.12 õhtuks teatada, kas saavad nõustuda või mitte. Mu IT kolleeg, kelle Renzi värskelt ja ootamatult teisele tööle suunanud on, lubas kõik pealinnale edastada. Loodame siiski, et saavad nõustuda.

16.12.2015

Kiire Coreper kviteeris põhimõtteliselt (mõnel LR veel kodust ametlik heakskiit saamata) eile andmekaitsepaketi üle triloogil saavutatud kokkuleppe. 18.12 koguneme veel pärast ÜK lõppu, et ametlikult kinnitada. Mõni LR kurtis oma erimure lahendamata jäämise üle, ka mina sain öelda, et kui minuga eile poleks ühendust võtnud terve 1/3 EE MEPidest, siis võib-olla me poleks saanud direktiivi kohaldamisalaga nõustuda. Aga saime siiski.  Justiitsministeeriumi inimeste poolt väga hästi veetud 4-aastane töö lõpule viidud. Nüüd järgneb ülevõtmine, mis ei saa kerge olema.

Õhtul jõulupidu eesti kogukonnale Brüsselis, nagu igal aastal. Kogukond kosub (mitte tänase kapsa ja verivorsti pärast, vaid oma tublidusest) ja sellest on siiras rõõm.

15.12.2015

Hommikupoole asendasin ministrit GACil. Aruteluks läks kahel teemal. Esiteks 17.-18.12 ÜK ettevalmistus. Järelduste uus variant oli varasemaga võrreldes veel paremaks läinud, praktiliselt kõik asjad, mida EE (tõsi, osa mitte ainsana) tahtis, olid sisse läinud. Arutelu oli kui mitte laisavõitu, siis igatahes mitte väga kirglik. ja mis seal ikka: rändekriisi all on seekord kas tehtud otsuste elluviimine, või liiga uued asjad, et midagi arvata (COM tänane ettepanekute pakett). Terrorismi all sama, vaid selle erinevusega, et siin ei teinud COM ka mingeid uusi ettepanekuid. EE koos veel mõne LRga on küll vastu poolautomaatsete tulirelvade keelustamisele COM poolt novembris väljapakutud vormis. EMU tuleviku osas olen korduvalt olnud sunnitud tõdema, et ambitsioon on pehmelt öeldes väikesevõitu. UK küsimust arutatakse päriselt alles riigijuhtide vahel ülehomme õhtul.

Pool lauaringi peeti ka laienemisjärelduste üle. Protsess on põhimõtteliselt rööbastel, aga liigub kole aeglaselt, ja see tekitab osas LRdes siiski teatavat frustratsiooni. Võtsin sõna minagi, väljendades taas meie põhimõttelist seisukohta, et pigem avame läbirääkimised ja peatükid ära, siis saame palju paremini kandidaatriike mõjutada kui blokeerides. Lisaks tavapärane kriitikanool mõne kandidaatriigi vähese liitumise üle CFSP positsioonidega.

Ah jaa, kes kõhkleb, kas sanktsioone Vene vastu ikka pikendatakse, see nähku ÜK eesistuja Tuski kutsekirjast, et reede 18.12 pärastlõunal toimub meil Coreper, mis pikendamise kinnitab. Mida IT peaminister selle punkti all ÜKl rääkida tahab, selle üle käib juba üsna lennukaid spekulatsioone.

Pärastlõunal kogunesime, LR alalised esindajad, ümarlauale Türgi saadikuga, et kuulata 29.11 EL-Türgi kohtumise järel toimunust. Mulje võib olla petlik ja seegi kiiresti muutuda, aga praegu toimub küll meie suhetes kiire areng. Türgi kavatseb 2 kuu jooksul oma parlamendist läbi viia 20 seadust või rahvusvahelist konventsiooni, kontrollides enne nende vastavust EL õigusele ja täidab ka muud tegevuskava korralikult. Meie, nagu teada, liigume 3 miljardi kokkusaamise suunas ja liitumisläbirääkimiste peatükk 17 ehk EMU avati ka. Kasutame seda aega ja meeleolu niipalju kui saame!

 

14.12.2015

FAC põhiteema oli eelmisel korral ajapuudusel ära jäänud idapartnerlus. Täna jäi sama põhjusel ära Iraagi arutelu. Teinekord on kahju, et välisministrite arutelud ei saa kesta pikemalt. Mitte öhe, see juhtub Brüsselis pigem mitte poliitiliste arutelude, vaid  konkreetsete eelnõude, sõnastuste lihvimisel; ja seda teevad välisministrid vähe – nii nagu välisministeerium ükskõik mis riigis esitab valitsusele arutamiseks väga vähe seaduseelnõusid. Debatt idapartnerluse üle oli rahulik, praktiline. Suurte poliitiliste loosungite loopimise asemel räägiti sellest, mida konkreetselt saab konkreetsete riikide abistamiseks teha. Erilise murega vaadatakse praegu Ukraina kõrval ka Moldova peale. Gruusiaga arvasime tänaseni, et vähemalt viisavabaduse asi on tehtud, aga kuulsime, et “poliitiline COM” võib veel üllatusi pakkuda, vähemalt ajastuse üle. Poliitiliselt võib ruumis siiski kuulda teatavat rahulolematust, et ambitsioonikamatele partneritele, neile, kel olemas assotsiatsioonileping EL-iga, pole nagu poliitiliselt rohkem midagi pakkuda – liikmesuse perspektiivi üle ei ole LR vahel konsensust ja muid ideid ka nagu hetkel pole. Aga on palju praktilisi asju, millega saab tegelda, majandus, ühendused, energia… ja kui igavaks peaks minema, tuletame meelde Ukraina vabakaubanduslepingu jõustumise 01.01.2016 ja Vene ähvardused sel puhul. Juba veebruaris mitteametlikul FACil ehk Gymnichil naastakse idapartnerluse, vähemalt Ukraina juurde. Ah jaa, IT on siiski kindlaks jäänud oma soovile Vene-sanktsioonid 17.-18.12 ÜKle viia.

FAC lõuna oli Türgi välisministriga, kelle riigil on praegu EL-suhetes tõelised mesinädalad. Pikem ülevaade regioonist, Süüria konfliktist, Iraagi nõrkusest jm. Küsimusele, kas nüüd ei hakka isu olema EL Venele kehtestatud sanktsioonidega liituda, siiski otse ei vastanud. Uus ÜRO eriesindaja Liibüas Kobler andis ülevaate tekkivast (tekkida võivast) kokkuleppest ühtsusvalitsuse modustamiseks ja LR avaldasid lootust, et tekib, ja arusaama, et siis peab EL selle riigi ülesehitusse tugevasti panustama hakkama.

Pärast FAC lõppu kogunes Coreper. Kui eelmisel nädalal kirjutasin (vt Gondori kroonika 11.12.2015), et Türgi 3-miljardilise rahastu piirjooned hakavad paistma, siis tänaseks juba paistavad klaarilt. Aga üksikasju on veel üksjagu vaja lihvida, ülevaateklauslist (järsku 2017 ei lähegi enam raha vaja, mida lootust) CY erimureni (ei saa poliitiliselt Türgile raha anda, põgenikele saab küll). Ennustan veel 1-2 Coreperi kohtumist sel teemal.

11.12.2015

Hommikul Kosovo saadik küsimas toetust viisavabaduse saamisele. COM raport tingimuste täitmise kohta tuleb välja 17.12 ja kui täidetud, siis loomulikult toetame. Nagu ka eeldatava Gruusia positiivse raporti ja Ukraina üpris positiivse järgi tegutsemist. Poliitiline foon on rändekriisiga küll keerulisemaks muutunud, aga siin ikkagi on nii, et kunagi on öeldud, et need on need tingimused, mis tuleb täita ja vast läheb ka nii lõpuni. Muutuv suurus võib olla EP, kus näiteks Gruusia puhul palju nn Miša sõpru, kes võtavad parteiliselt seda, et ekspresidendilt hiljuti Gruusia kodakondsus ära võeti ja lisaks võib riigis, eriti kui tahta, näha probleeme sõnavabadusega.

Lõuna pea 20 kolleegiga NL eesistumise teemal. Veel aasta tagasi oleksime kõik lugenud ette konkreetseid teemasid, eelnõusid, mis meie riigile järgmise poolaasta jooksul olulised. Täna aga rääkisime, kui sügav on EL praegune kriis ja kuidas meie LR esindajatena seda olukorda parandada saame. Näiteks või eelkõige ses asjas, et on üpris laialt levinud arusaam, et rändekriisis ei kanna kõik LR võrdselt ja õiglaselt vastutust. NK sekretariaadi ülikogenud asejuht Cloos tõdes, et kui paar aastat tagasi, kui EL-i praktikasse tuli šerpa ehk riigijuhtide isiklike esindajate institutsioon, oli ta väga kriitiline Coreperi töö suhtes, siis nüüd näeb ta, et see on ainus vähegi poliitilise tasandi kogu, kuhu otse või alati ei jõua LR sisepoliitilised päevaluksatused. Ma küll nii kategooriline poleks, eks sisepoliitikat ole me aruteludes palju. Aga mingi uba siin on. Kas aga meie suudame palju parandada üht EL läbivat nõrkust, nimelt ebamugavate teemade vältimist ja püüdu neid ümber nurga juriidiliste tekstidega lahendada, ei tea. Olen ühelt kunagiselt ülemuselt õppinud, et kui asjad on piisavalt keerulised, tuleb neist rääkida õigete nimedega. Õige, aga kultuurimuutust nõuaks see Brüsselis küll.

Lõunalt kiirustasime erakorralisse Coreperi. Türgi rahastuse skeemi piirjooned tunduvad paigas olevat. COM “annab” 1 miljardi ja LR panevad 2. EE osaks eelarvevõtme järgi oleks seega umbes 2,8 miljonit 2 aasta jooksul. Kõik LR osalevad, ka CY on leidnud viisi, kuidas kanda EL eelarvesse raha nii, et ei peaks ütlema, et see on abi Türgile. Aga skeemi juriidilise vormistamisega, ennustan, läheb veel tugevasti töötunde. Õnneks on meie eesistuja üks paremiad EL-juriste, keda võib ette kujutada. Tundub ka, et COM sunnitakse nii sisu kui ka signaali pärast selle rahastu loomise otsust muutma.

Pärast informeeris COM veel palju laineid löönud (löövast) ümberasustamise kavast. Numbrist praegu ei räägita, lekkinud on 200 000 ja ka 400 000-lised mahud. Rõhutatakse, et skeem tuleb vabatahtlik, aga loomulikult on tugev surve kõigil mitterinde- ja mittesihtriikidel sellega ühineda. Teades, et nii kui Türgist võtma hakata, tõuseb kohe Jordaania ja Liibanoni abistamise teema, pakutakse siis suvel kokku lepitud 20 000-st ümberasustamise skeemi puhtalt neile riikidele rakendada. Vähe, igal juhul vähe.

Hommikupoolikul kirjutasin umbes 450 jõulukaarti, mõnel selle sissekande lugejal on põhjust üht oodata ka.

10.12.2015

Poolepäevane Coreper võttis kõigepealt andmekaitse direktiivi, mille triloogid EPga on jõudnud viimasesse faasi. Meile ei sobi seal hästi kohaldamisala, teema, mida oleme esimesest ekspertide kohtumisest saadik üleval hoidnud. EP tahab seda aga kitsendada, üllastest andmete kaitsmise kaalutlustest lähtuvalt, aga see teeb õiguskaitseorganite tööd jälle raskemaks. Vaatame, kas LU eesistujana suudab ime teha ja selle punkti meile soodsa(ma)ks saada. Seejärel Türgi rahastu, 3 miljardi arutelu. COM teatas, et eilsega võrreldes lisaraha “leitud” pole. Selle peale teatas umbes 10 LR, et edasi minna ei saa, ka rahastu korralduslike küsimustega mitte, enne kui COM pole lisapanust välja veeretanud. Nii jäigi, PRES toetas lõua rusikatele ja ütles, et ei tea hetkel, kuidas edasi minna, eks arutab kõigepealt COMga ja annab siis teada. Lõhnab nädalavahetuste, loodetavasti siiski mitte jõuluaegsete Coreperide järele.

Põhja-Balti 8 riigi lõunal peateemaks UK küsimus. DK, keda britid EL-suhte mõttes lähedaseks riigiks arvavad, jagas viimaseid spekulatsioone. Tundub, et peaminister Cameron püüab siiski juba 17.-18.12 ÜKl mingit kokkulepet saavutada – suur liider suudab oma tarkadele kolleegidele asjad selgeks teha. Saame näha. Kõige keerulisema küsimuse, inimeste vaba liikumise kohta pole mina seni kuulnud mingit lennuvõimelist lahendust, selle suundagi mitte. Aga Brüsselis on hulganisti ülimalt nutikaid juriste, järsku leitaksegi midagi? Samas, mitte järgmiseks nädalaks, olen üpris kindel. Rändeteemadel arusaamatus – et mitte öelda enam – COM surutava (tõsi, rõhutatult vabatahtliku) ümberasustamisskeemi üle Türgist. Miks just praegu ja kas keegi on Ankarale seda siis lubanud, et sellega nii kiire on?

09.12.2015

Päev möödus Coreperis. Jälgisin rahvusvahelist meediat, EE eilne temp FTTga leidis vaid faktilist, neutraalset kajastust, vast ei sündinud suuremat mainekahju. Hommik algas kohustusliku üritusega, kus 01.01.2016 alustav eesistumistrio (NL, SK, MT) andis järgmisele UK, EE, BG) pidulikult lühiülevaate oma kolmikprogrammist. Natuke stiilis plans-are-nothing-planning-is-everything rääkisid nad, kuidas koos töötada ja asjade üle mõtelda oli igati hariv. Nüüd, kus EL-il on ÜK strateegiliste suuniste ning Junckeri COM 10 prioriteedi näol mingi raamistik või rööbastik olemas, tundub eesistumisprogrammist isegi kuidagi nagu sisulist kasu olevat. NKS lubas igatahes kohe 2016 alguses selleteemalise jätkunõupidamise kokku kutsuda.

Lauaring 17.-18.12 ÜK järelduste eelnõu üle. Tekst lühem ja klaarim, kui varasematel aastatel harjutud. Pisut tekitab siiski võbelust IT ootamatu otsus mitte veel öelda, et jah, Venemaa-vastased sanktsioonid võib vaikselt heaks kiita. Vaatame, kas lähevad arutelusooviga (sisulisi probleeme pole) ÜKni välja, ei usu küll. Muudest järeldustest – rände üle peamiselt implementeerimine, kus vaid mõni piiririik püüdis teksti muude elementidega “tasakaalustada”. Küsitavaks jääb, kuidas suhtutakse-tervitatakse-märgitakse COM poolt alles 15.12 avaldatavat eelnõude paketti, kus ka ühtsema piirivalve oma jne. Terrorismivastane võitlus – laias laastus sama, juba tehtud otsuste elluviimine. Kasutasin juhist ja küsisin sisejulgeoleku andmebaaside parema kasutamise ja e-piiride uue paketiga kiirema väljatuleku mainimist tekstis. EMU tuleviku ambitsioon on seal, kus ta on ja selle ÜKga ka kõrgemale ei tõuse. UK küsimuses toimub arutelu peaminister Cameroni kirja põhjal, mitte ei pakuta juba mingit kompromiss- või kokkuleppeteksti. Toetasin EEASi, kes küsisid Süüria ja ehk ka Liibüa kohta millegi ütlemist – olulised mitte ainult välispoliitika, vaid ka rändekriisi mõttes – ja COMi, kes soovis digitaalse siseturu osa konreetsemaks muuta.

Seejärel Türgi rahastu, 3 miljardit. Eilsega võrreldes oli COM eelarvest veel 200 miljonit leidnud, veel vaja siis 2,3 miljardit. Kui eile ütlesid rahandusministrid üldiselt, et tuleb jah kõigil panustada, siis täna küsiti üllataval kombel palju nõudlikumalt EL eelarvest lisapanuseid. Vähe keeruline on sellega, et raha kokkusaamise skeem tuleb enne järgmise nädala ÜK kokku leppida ja juba 2016 väga algusest kasutama hakata. EE on paindlik nii EL eelarve kui ka oma panuse osas. Lõuna COM halduse ja eelarve asepresidendi Georgijevaga mööduski peamiselt Türgi rahastu tähe all, aga pisut ka muust. Kui nüüd on nii, et MFF on väiksem, kui varem, paindlikkust sellevõrra vähem, aga kriisid senisest suuremad, siis loogiliselt jõuab kunagi kätte hetk, mil miski kinni kiilub. Selleks on ka meil vaja ette valmistuda, sest sel hetkel on igaühe loomulik instinkt päästa “oma” raha või eelarverida ja siis võib andmine kaunis karmiks minna.

Mõnus oli pärast umbes 30 selleteemalist Coreperi ja 20 JHA arutelu andmekaitse teemal saada vait olla. Justiitsministeeriumi tublid eksperdid on meie mured ära lahendanud ja PRES hoiab neid viimastel triloogidel hästi. Loodetavasti (ja nii ka MEP Lauristin eile) saab see pakett järgmisel nädalal vastu võetud. Järgneb muidugi implementeerimine.

Laienemisjäreldusi kiretult heaks kiites ei taha nagu meeleski püsida, et veel 3 aastat tagasi istus Coreper sel teemal hommikusse ja GAC öhe. Laienemine lihtsalt pole praegu esimese tähtsusjärgu teema, paraku. Me saime sisse oma näpuviibutuse, nõude kandidaatriikidele paremini üle võtta CFSP sellist toredat elementi nagu piiravad meetmed ehk sanktsioonid.

08.12.2015

Hommikusöögikohtumine EE MEPidega. Peamiselt klatši süstematiseerimine, andsin ülevaate 17.-18.12 ÜKl oodatavast. EE mõjukaim poliitik oli täiesti optimistlik selle üle, et EP kiidab veel 2015 jooksul heaks nii andmekaitsepaketi kui ka reisijateinfo direktiivi. Väga tore oleks.

ECOFINi põhiteema EE jaoks oli tõhustatud koostöö FTT üle. Mitmeaastane saaga käigus on kavandatava maksu sisu kõvasti muutunud, aga jõudnud hetkeni, kus 10 LR osalevast 11-st said täna poliitilise avaldusega tõdeda kokkulepet suurtes põhijoontes. EE mitte. Selleks oli sisu liiga palju muutunud. Siiski oli meil mure, et ega EE ärakukkumisega ei satu ohtu tõhustatud koostöö üleüldse – selleks on vaja vähemalt 9 LR. Õnneks mitte ja saime suhteliselt rahulikult öelda, et sellist maksu me kehtestada ei taha. Seda protseduuri oleks vast saanud korraldada pisut põhjalikuma ettevalmistusega, stiilipunkte ei saanud me ka, aga loodame, et asi siiski enam-vähem lõpetatud ja õppetund samuti käes. Ehkki, homsed ajalehed on veel lugemata.

Muudest rahandusministrite teemadest – Türgi nn 3 miljardi fondi asjas öeldakse küll jutupunkt maha, et EL eelarvest võiks rohkem kui 500 miljonit leida, aga ohates tõdetakse siiski, et (kõigil!) LRl tuleb ka oma rahaga osaleda. Ühtse hoiusegarantiide skeemi, mille COM nüüd välja pakkunud, peeti oodatud ring, kus mõned, eriti DE, hoiatasid üpris karmilt, kui valest otsast seda on alustatud ja teised, kui oluline on see pangandusliidu kolmanda sambaga. EE teadagi peab seda väga vajalikuks asjaks, ehkki meil omal hoiuste tagamise fond olemas.

EE eesistumist ettevalmistav komisjon pidas järjekordse istungi. Kinnitati kommunikatsioonistrateegia ja hangete kava – väga hea, et viimane olemas, kõik seni eesistumist teinud riigid hoiatavad, et see on üks suur riskikoht, hangetel on komme minna kallimaks ja kauem, kui planeeritud. Esimest korda vaadati “otsa” Eestis toimuvate ürituste võimalikule kavale. Väga palju on neid, see ongi teine suur ülesanne Tallinnas. Või kolmas, ekspertide Salve kokkupanemise järel.