29.04.2015

Hõlpsavõitu poolepäevane Coreper võttis kõigepealt 18.05 FAC päevakorra. Osalevad välis- ja kaitseministrid. Kaitseministrid arutavad CSDP missioone, sealhulgas võimalikku missiooni Liibüas. Koos valmistatakse ette juuni ÜK, kus mh päevakorras julgeolekustrateegia ülevaatus. Välisministritel igikestev Lähis-Ida rahuprotsessi teema. PL tegi ka hoiatuslasu ja küsis, kas on mõeldud võimalusele, et ministrid saaksid FACis arutada idapartnerluse Riia tippkohtumise deklaratsiooni teksti, kui Coreper kokkuleppele ei jõua. Tõsi, et iga samm ses asjas on olnud neetult raske. EEAS hakkas seepeale muidugi kätega vehkima, aga sõnum selle kohta, et ollakse valmis ka poliitilise tasandile minema, oli saadud, mis hea.

EEAS andis ülevaate EL-Ukraina tippkohtumisest. Positiivsena tuleb mainida COM presidendi Junckeri kindlat kinnitust, et kaubanduslepe hakkab jõustuma 01.01.2016, ärgu keegi unistagugi veelkordsest edasilükkamisest. Ukrainlased küsisid peamiselt kaht asja, viisavabaduse päeva ja EL missiooni Ida-Ukrainasse, mida sõjalisemat, seda parem. Esimese üle hakkame veel Brüsselis kõvasti piike murdma, COM raport tehniliste tingimuste täitmisest on neil sisemisel kooskõlastusel, aga poliitilised järeldused sellest – mida täpselt ukrainlased veel tegema peavad, seisab alles ees. Sama Gruusiaga, ehkki seal meie andmetel tehniline hinnang positiivsem. Missioonist ütles ÜK eesistuja Tusk, et rahuvalvemissiooniks pole ELis valmidust, aga mingist hindamismissioonist (assessment mission) võiks mõelda. Ütlesime siis paari samameelsega, et hakkaks mõtlema?

Andmekaitse määrus hakkab meil lähiaja töötunde täitma. Täna uriseti andmesubjekti teema üle (andmesubjekt on eesti keeles see inimene, kellele andmed kuuluvad). EE sai PRES lähenemisega nõustuda, aga suur enamus ei saanud. Juuni JHAl tuleb pikk öö, kui selle määrusega tõesti lõpule jõuda kavatsetakse.

28.04.2015

Käisin Carnegie Europe mõttekoja arutelul, kas peaministrid võtavad EL välispoliitika välisministritelt üle? Esinesid endine kõrge AT diplomaat Lehne, kes kirjutanud ka samasisulise mõttepaberi, EEAS uus peasekretär Le Roy ja ÜK endise eesistuja Van Rompuy kõnekirjutaja Van Middelaar, viimaste aastate parima EL ajalooraamatu (olemas ka eesti keeles) autor.

Lehne vana kooli diplomaadina selgitas kõigepealt, miks välispoliitiliste otsuste minek peaministrite ehk ÜK kätte on ohuks välispoliitika professionaalsusele – kuna peaministrid on tavaliselt end sisepoliitikas, mitte rahvusvahelisel areenil üles töötanud poliitikud, siis puuduvad neil enamasti kogemused ja huvid. ÜKl on mistahes küsimuse arutelu seotud suurte riskidega: aeg on äärmiselt piiratud (riigijuhid kogunevad mõneks tunniks 2-3 korda poolaastas), ettevalmistus on ebaühtlane (vastab tõele, muu hulgas ka seetõttu, et välisministeeriumi käsuliini kuuluvad saadikud ei evi alati täpset reaalajas ülevaadet oma peaministri tegelikest seisukohtadest) ja ÜK päevakorra kujunemine on üpris kaootiline.

Le Roy juhtis tähelepanu, et 2015 märtsi ÜK päevakorra 5 punktist olid 4 välispoliitilised (vt Gondori kroonika 19.-20.03.2015). Globaliseerumine, mis teha, ja see trend vaid süveneb. Kinnitas, et ÜK eesistuja Tusk ja CFSP kõrge esindaja Mogherini töötavad üha paremini koos. See võib nii olla, loodame, et on, aga veel veebruaris oli Le Roy eelkäija selles asjas leebelt kriitiline. Sain omalt poolt soovitada rohkem kasutada võtet, mida on tehtud mõnel viimasel FACil ja ka ÜKl, kui kõne all olukord Ida-Ukrainas või Vahemerel – nimelt et päevakorrapunkti alguses antaks EL sõjalise komitee või luureinfo keskuse poolt ülevaade olukorrast kohapeal (meile oli suureks abiks, kui erakorralisel FACil 29.01.2015 öeldi alguses üheselt, et Ida-Ukrainas tegutsetakse Vene relvadega ja venelaste juhtimise all). Sel pole mitte ainult informatiivne mõju, vaid ka psühholoogiline – inimesed tunnevad, et on koos midagi teada saanud, natuke nagu pühendatud või nii.

Van Middelaari meelest on keeruline n.-ö sundida riigijuhte strateegilistele aruteludele, vähemalt rahulikel aegadel. Kõigil pole seda välispoliitilist huvi ja soovi arutelus osaleda (nõus, seda näeme FAC strateegilistel aruteludel ka. Ehkki samas, see sunnib ka näiteks EE-sugust riiki näiteks Ladina-Ameerika teema enda jaoks läbi mõtlema, ja midagi leiab sealt ikka ka teistele öelda – nagu viimane kord läkski). Tema sõnul on ilma korraliku ettevalmistuseta ja EEAS analüüse, infot kasutamata ÜK nagu võrku ühendamata jõujaam. Vaidles vastu Lehnele, ütles, et on hea, kui peaministrid tegelevad välispoliitikaga, see annab ühistele otsustele legitiimsust, kuna demokraatlikud valitsusjuhid räägivad oma riigi, kodanike eest. EL institutsioonide juhtide puhul jääb ikka alati küsimus, et kelle nimel ta nüüd ikkagi…?

Mis siis teha? Lehne soovitab: ÜK eesistuja ja CFSP kõrge esindaja lihtsalt peavad paremini koos töötama ja esimene peab ka paremini kasutama EEAS potentsiaali; tuleb täpselt vaadata, kus seni edu saavutatud või edu loota, ja keskenduda nendele aladele; ÜK päevakorda tuleb süstemaatilisemalt kujundada, ja mitte karta ka vastuolulisi teemasid (Brüsseli tavaline häda); ja LR tegevust paremini koordineerides, neile rolli andes kasvatada LR omalust CFSPs, mis ju on laias laastus seda väiksem, mida a) suurem ja b) geograafiliselt kesksem konkreetne LR on. Last not least: ei tohiks olla ühtki rahvusvahelist formaati, kus osalevad EL LR, aga mitte EL – otsene viide nn Normandia formaadile. Kuidas ei saa EL-i, CFSP kõrge esindaja näol, hiljem pardale tuua? Iraani kõnelused algasid 3 välisministri Teherani-visiidiga ja pärast kaasati kõrge esindaja, kes võttis seal kokkuvõttes edukalt juhtiva rolli.

27.04.2015

Avasin Eesti Idapartnerluse keskuse seminari EL kommunikeerimisest partneriikides. Keskus on mõne aastaga saanud väga arvestatavaks tegijaks idapartnerluse maastikul, peamiselt avaliku halduse reformi alal. EE müüb oma kogemusi ja oskusi, saades sellega ka välispoliitilist kapitali, sidemeid, nähtavus Brüsselis jne – suurepärane! EL kommunikeerimine on tohutu töö ka liikmesriikides, mis veel partneritest rääkida, kus EL otsene igapäevane kasu palju vähem nähtav. Ja igatahes on see töö riigipõhine, omaluse tekitamine on spetsiifiline. Nii täna just tehti, igast partnerriigist oli kohal ajakirjanikke ja riigi kommunikatsiooniinimesi ning iga riigi kohta räägiti eraldi. Õhtul korraldasime esinduses neile ka vastuvõtu.

Lõuna Põhja- ja Baltimaade kolleegidega. Peateemad esiteks GR, mida meie oma lennu kõrguselt palju ei näe, info tuleb peamiselt Financial Times´ist, mis on õnneks Brüsseli siseinfost kadestamisväärselt hästi informeeritud. Teiseks Vene-Ukraina-Riia tippkohtumise asjad, kus meie grupi frustratsioon paari suurema LR vastutulematuse üle kaunis suur. Kolmandaks 23.04 erakorraline ÜK, mis ka põhjapoolsemate LRde meelest saavutas selle, et teema on kõrgeimal tasandil tähelepanu all (peale juba tsiteeritud IT peaministri rahul ka MT ja CY juhid, seega läks korda), ja et fookus nihkus ikkagi kuidagi keskele, nii eri aspektide kui ka LR eriarvamuste paleti mõttes. 3 Balti riiki on rändevoogude teemal suhteliselt sarnastel seisukohtadel, Põhjamaade vahel on aga suured erinevused – SE võtab palju põgenikke, teised mitte. COM tuleb 13.05 välja rändeteemalise teatisega, ja peab seal ikkagi realistlikult arvesse võtma ka 23.04 ÜK arutelude sisu.

26.04.2015

Erakorraline Coreper, umbes 5. kord 4 aasta jooksul, mil nädalavahetusel koosolek. Põhjuseks, et LTle, SEle ja EEle ei sobinud 24.04 lepitud EL-Ukraina homse tippkohtumise ühisavaldus. On üpris ilmne, et mõne suurema LR juhtimisel püütakse EL seniseid lubadusi mitte ehk tagasi võtta, küll aga lahjendada ja sõnumeid segasemaks ajada, ja 24.04 teksti oleks võinud niimoodi lugeda, et Ukraina liikumine EL poole on piiratud vaid assotsiatsioonilepinguga. Tänane ülesanne polnud tegelikult raske – tuli leida sõnastus, mis võimaldaks mõnel LR öelda, et mingeid uusi lubadusi pole antud ja Ukraina valitsusel oma kodanikele öelda, et kõik senilubatu on jätkuvalt jõus. Olles eenevalt töötanud PRESga, ja kuna vilgast tööd toimus ka pealinnade vahel, muuhulgas survet nn vastalistele ka Ukraina valitsuse poolt, saavutasime üpris hõlpsalt sõnastuse, mille järgi tunnustab homne tippkohtumine Ukraina Euroopa-ambitsioone ja tervitab Ukraina Euroopa valikut – mis on ka assotsiatsioonileppe sõnastus. Iseenesest kasulik kogemus, aga tõestab taas kord, läbi kui vaevaliselt lähevad kõik idapartnerite Euroopale poliitilise lähenemise asjad hetke EL-is.

25.04.2015

Selleaastane Lennart Meri konverents oli osalejate poolest vast esinduslikumgi kui mõnel eelmisel aastal ning oli jätkuvalt sujuvalt ja stiilselt korraldatud. Teemadest domineerisid muidugi Vene ja Ukraina ja Ida-Euroopa omad, aga mitte ainult. Esinesin ühel hilisõhtusel sessioonil, sisuks ENP ja küsimuseks, kas naabrid on jäetud külma kätte? Publikut ja kohta arvestades läks jutt kohe idapartnerite Euroopa perspektiivile ja sinna jäigi, oli vinkel siis koduste reformide stimuleerimine või geopoliitiline vastus Venemaale. Esines ka LV välisminister Rinkevics ja ega meil enda, või täpsemalt, EL kaitseks palju öelda polnud. Rinkevics oli veel nadimas olukorras kui mina, tema peab ju need EL ühised seisukohad, kus idapartnerluse Vilniuse tippkohtumisega sammu edasi ei astuta, partneritele ka eesistujana maha müüma ja kogu Riia tippkohtumise läbi viima. Auditooriumis oli päris palju grusiine ja nende frustratsioon olukorra üle on muidugi veel eriti suur – nende vastu peetud sõda 2008 ei pidanud Lääs mingiks tegelikuks ohumärgiks, nende reformid on ehk kaugeimal, perspektiiv isegi viisavabastuseks aga nadi. Selle viimasega töötame veel enne Riiat, et seal lubadus võimalikult konkreetne saaks.

23.04.2015

Erakorraline ÜK täitis oma eesmärgi selles mõttes, et Vahemere põgenikevoogude traagiline teema on tõesti EL teravaima tähelepanu all. Seda tõi pärast istungi lõppemist positiivselt välja mh IT peaminister Renzi, kelle riiki see koos MTga enim puudutab. Muidugi näeme täna pressikajastusi ja analüüse, et eile tehtud otsused ei suuda probleemi päriselt lahendada. Kindlasti ei suudagi, aga ometi oli eilsel ka reaalseid tulemusi. UK ja DE muutsid oma varasemat seisukohta ja lubasid märkimisväärset lisapanust Vahemere operatsiooni, kokku otsustati sellele eraldatavaid ressursse koguni kolmekordistada. Suuremaid pingutusi tehakse koostööks migratsiooni lähteriikidega ja regionaalsete organisatsioonidega nagu Aafrika Liit. EL teab nüüd kaunis täpselt, mida saab teha CSDP raames, kui saadakse Liibüa valitsuse kutse või ÜRO mandaat. Plaanid inimkaubitsejate võrgustikega võitlemiseks on selgemad, mh tahetakse hakata nende aluseid hävitama. EL-sisese solidaarsuse küsimus, ehk enim LR vahelist umbusku tekitanud teema, sai lõpuks nii, et põgenike ümberpaigutamise pilootprojekt läheb käima, kuid vabatahtlikkuse alusel. Siiski lisati siia viide, et osalema peaksid kõik LR. See on kompromiss nende vahel, kes tahtsid kustutada sõna “vabatahtlikult” ja nende vahel, sh EE, kelle meelest mehhaanilist ümberpaigutamist käsukorras ei saa teha juba juriidiliselt ega ole seda ajalugu, geograafiat ja ressursside erinevust arvestades ka arukas teha, vähemalt ilma põhjalike analüüside ja korralikult läbiarutatud jaotusvõtmeta.

ÜK eesistuja Tusk ütles oma istungijärgses avalduses ka kaks asja, mis on konteksti ja edasise mõttes üliolulised. Esiteks, et EL ei ole süüdi, ei pea tundma end kaitsepositsioonil selles, et need traagilsed õnnetused merel juhtuvad – aga me tegeleme sellega ometi, tunneme oma vastutust. Teiseks, et COM ja CFSP kõrge esindaja Mogherini töötavad eilsete otsuste ellurakendamisega kiirkorras ja juba juuni ÜK käsitleb seda teemat uuesti.

21.04.2015

Asendasin sündmustevaesel GACil ministrit. Seoses erakorralise rändeteemalise ÜKga käidi kõigepealt üle eilne sise- ja välisministrite arutelu, õnneks ei pidanud sugugi kõik vajalikuks eilset juttu korrata. Inimeste liikumise teema fookusesse tõusmist on hakanud ära kasutama BG ja RO, kes tõestavad, et neil kõik nõuded ammu täidetud ja tahaksid kangesti tulla Schengenit seestpoolt tugevdama. Õige on, et juba 2011 olid neil tehnilised asjad korras, ja kirjade järgi see on tehniline protsess. Kuid need riigid pidid (siin ebaõiglaselt) maksma hinda oma (paljude meelest liiga varase) EL-iga liitumise eest ja nii mitu vanemat LR, eri aegadel DE, NL, FI on korruptsioonile ja õigussüsteemi olukorrale viidates Schengeni laienemist praktikas blokeerinud (vaja ühehäälset otsust). Nüüd aga olla ka Berliini poolt kuulda, et jää hakkavat liikuma. Hea, sest EL kui reeglitel põhineva klubi usutavus sõltub ikkagi väga tugevasti reeglite järgimisest, ka selles asjas. BG ja RO vaieldamatult eksisteerivate probleemidega tegelemiseks tuleb leida muud viisid ja hoovad.

Järgnes tavapärane lauaring EL institutsioonide vaheliste suhete lepingu üle. Ei midagi uut, aga võib vist tõdeda, et NK kui institutsioon on oma ettevalmistustega praktiliselt valmis. Peaeesmärk on saada nii-ütelda laua taha tagasi (praegune leping sõlmiti 2010 vaid EP ja COM vahel) ja saada mõistlik aktiivne osalus COM iga-aastase töökava, loe: esitatavate eelnõude nimekirja planeerimisel. Sest mida suurem süsteem, seda tähtsam on plaan. Praegu on NKl COMga ülihead suhted ja eelseisvale protsessile – mida meie poolt veab ülikogenud eesistuja LU – võib hetkel lootusrikkalt vaadata.

Luksemburgist Brüsselisse ja otse Coreperi, mis valmistas ette erakorralist ÜK 23.04. Peasõnumiteks kavandatakse: EL ei pea olema kaitsepositsioonis, inimesed ei upu meie süül; ärge parem hakakegi tulema (tulla plaanijatele); me läheme teie ärimudeli kallale (inimkaubitsejatele) ja EL teeb kiiresti konkreetseid asju. Lihtne see ei ole, sest juba täna, tegelikult ilma aluspaberita (ehkki COM eilne 10-punkti plaan selleks suuresti on) ja ilma põhjalikemate juhisteta sündis kaunis pikk ja mitmesse suunda hargnev arutelu. Välja joonistuvad umbes järgmised grupid: enamus Vahemere riike, kes tahavad tegutsemist ja solidaarsust, teiseks enamus Lääne- ja Põhja-Euroopa omi, kes ka ise pagulaste vastuvõtmise koormat kannavad ja seetõttu pisut ettevaatlikumad ning kolmandaks enamus Kesk- ja Ida-Euroopast. Homme pärastlõunal lubati ÜK avalduse teksti. Isegi tegutseb Tuski meeskond nendes oludes täiesti operatiivselt.

Üks puhas rõõmusõnum ka. Täna anti Orissaare tammele (olgu, tema esindajatele) üle Euroopa aasta puu auhind. Midagi püsivamat kui meie töised teemad.

 

 

 

 

20.04.2015

FAC peateemaks sai arusaadavalt olukord Vahemerel. Juurde olid kutsutud ka siseministrid, kokku oli kohal 47 ministrit 56 võimalikust, mis on päris hea saavutus, kui arvestada, et siseministrite jaoks oli etteteatamisaeg pool päeva. Väärib ka märkimist, et näiteks FR ja BE välisminister tuli kohale vaid selle punkti ajaks, muuks FACiks aga mitte. Olukorra tõsiduse kinnitamiseks tuli veel teade erakorralise ÜK kokkukutsumisest 23.04. COM esitles 10-punktilist plaani, millega pidid nagunii mais välja tulema, nüüd on see siis kiirkorras laual. Välisministrid käisid eelnevalt läbi poliitilise olukorra Liibüas – arutati ka konkreetseid CSDP võimalusi, milleks on enne küll vaja, et Liibüas tuleks kokku ühtsusvalitsus – ja ebaseadusliku migratsiooni osa jäi suuresti siseministrite katta. Nendest asjadest kuuleme sel nädalal veel palju ja see ÜK nõuab ka Tallinnas põhjalikku asutustevahelist ettevalmistust.

Strateegiline teema, suhted Ladina-Ameerikaga jäi kavandatust lühemaks, aga päris asjalik arutelu toimus seekord siiski. Põhipunktid on konkurents mitte päris samu väärtusi jagavate toimijatega nagu Hiina ja Venemaa, kaubanduslepingu võimalused Ladina-Ameerika riikide MERCOSURi grupiga ja aktuaalsete üksikteemadena Venetsueela ja Kuuba. CFSP kõrge esindaja Mogherini andis ülevaate ka Euroopa julgeolekustrateegia ülevaatuse arenemisest, teemat jätkavad välis- ja kaitseministrid ühisel FACil 19.05.

Õhtul olid juurde kutsutud idapartnerite välisministrid, teemaks ettevalmistused Riia tippkohtumiseks 21.-22.05. Nagu arvata oli, partnerite Euroopa aspiratsioonid tõusid esile, ja ka Mogherini tõdes oma lõppsõnas, et Riia deklaratsiooniga tuleb ses plaanis veel tööd teha. Meile see sobib. Ukraina välisminister pidas jõulise sõnavõtu Vene teemal, mida saime vaid toetada.

16.04.2015

Üle kahe nädala jälle Coreper. Terve päev, teemaks 21.-22.05 idapartnerluse tippkohtumine Riias, täpsemalt ühisdeklaratsiooni tekst. Mis puudutab majandusosa, siis on rõõm tõdeda, et õige mitmel alal nagu ühendused, digimajandus, on päris hästi edenetud. Ukraina ja Gruusia viisavabaduse perspektiivide osa on veel lahtine, kuna COM peab selleks vajalike tehiniliste ettevalmistuste kohta veel eraldi aruande esitama, ootame lähiajal. Mis aga puutub politilistesse sõnumitesse, siis on kurb tunnistada, et EL ei suutnud kokku leppida üheski konreektsemas sammus, mis võiks vastata EL-iga lähemaid poliitilisi suhteid soovivate partnerite püüdlustele. Ka juba varem lepitut, nagu 2013 Vilniuse tippkohtumise sõnastust partnerite Euroopa soovide ja Euroopa valiku tunnustamisest või 2014 veebruari FAC sõnastust selle kohta, et assotsiatsioonilepingud ei kujuta endast meie suhete lõplikku eesmärki, keelduti mõne suurema LR raevuka vastuseisu tõttu kordamast. Tõsi, leppisime kokku (selle peavad homme keskpäevaks kinnitama veel meie pealinnad), et kinnitame üle kõigi seniste idapartnerluse tippkohtumisel võetud kohustused, et see siis nagu kataks ka Vilniust jm. NATO teeb midagi sarnast, nad ei korda enam 2008 Bukaresti tippkohtumise sõnastust, et Gruusia ja Ukraina saavad liikmeks, vaid ütlevad, et kehtib kõik seniöeldu. Aga diplomaatiliselt öeldes mage lugu ikkagi, eriti olukorras, kus pärast Vilniust on nii palju juhtunud, aga EL vastus sellele on mis? Kole vaevaliselt läheb see ühtse välispoliitika arenemine, sest EL kui tervik ei suuda, nii oma ülesehituse kui ajaloo tõttu, kaugeltki veel täita nn normaalse välispoliitilise toimija rolli.

Vaatame, nüüd läheb EEAS selle teksti alusel läbirääkimistele idapartneritega. Nood nõuavad kindlasti mingeid sõnastusi tagasi, ja midagi kindlasti ka saavad, ning siis tullakse Coreperi tagasi. Eks tehti siis meie tänase istungi lõpus urinat mõlemalt suunalt, nii “ärge isegi mõelge, et siia saaks veel muudatusi teha” kui “siit tektist on puudu olulisi asju, mis on edasiste läbirääkimiste objektiks”.

02.04.2015

Harva saab nii väheste sõnadega lugeda nii palju täpseid asju ELi kohta nagu mõttekoja EFCR analüütiku Torreblanca selles artiklis GR uue valitsuse vigadest. Tõepoolest, kõrvaltvaatajatel (ja, tunnistagem, ka liikmeksolijail) on tihti raskusi mõista, kuidas EL kui kohutavalt legalistlik nähtus, kus kõik reeglid ja seadused ülitäpsed, võib tõeliselt otsustavatel hetkedel leida keerulistele probleemidele lahendusi väga loovalt ja vastutulelikult. Torreblanca küsib aga, et miks selle üle liiga palju pead murda? Miks kurta, kui üks asi teoreetiliselt ei tööta, praktikas aga küll? Autor ei hakkagi liigselt analüüsima, miks ikkagi nii on, aga kontekstist tuleb välja – nagu ka kõigi EL-asjadega tegelejate kogemus on – et EL töötab, kuna ta on on suveräänsete riikide poolt kindlatel suurtel eesmärkidel moodustatud ja sellest on kõigil kasu. Sellises olukorras leiavadki laua ümber kogunenud džentelmenid kokkuvõttes alati lahenduse, kui üks klubiliige tõesti hädas on. Sellest oleks GR uus peaminister Tsipras pidanud ka alustama: hakkama viisakalt teistele selgitama, et ta on tõesti hädas ja palub selle üle läbi rääkima hakata. Tema aga hakkas oma valimisvõidu najal nõudmisi esitama, ja nüüd saavutab Torreblanca sõnul poole sellest, mida oleks võinud saavutada ja topelthinnaga. Arve maksab kinni kreeka rahvas.