29.01.2015

Erakorraline FAC Ukraina teemal. Hommikul veel Coreper, kus kuskile ei jõutud, GRl üldine reserv järelduste kogu tekstile. Siiski sai selgeks, et nõukogul teksti avada on mõtet ainult sanktsioonide punktis, kuna muidu valgub ministrite arutelu lootusetult laiali.

FAC ise algas väga tänuväärselt EL sõjalise komitee esimehe de Rousiers´ ettekandega olukorrast Ida-Ukrainas. Pärast seda polnud enam võimalik kellelgi väita, nagu poleks tõestatud, et separatistid tegutsevad Vene relvadega, Vene juhendamise all. Isegi natuke puht sõjalisest mõõtmest kaugemale minnes analüüsis de Rousiers ka Vene võimalikke strateegilisi eesmärke Ukrainas, survet Kiievile.

Aga kui ühtpidi ei saa, siis saab teist kaudu, või siis: loll on see, kes põhjust ei leia. Seekordse tekstilahjendamise ettekäänetena toodi tänased teated kolmepoolse kontaktgrupi kokkusaamisest – anname diplomaatiale ikka veel võimaluse! Venelased on muidugi meistrid neid teateid ajastama. Teiseks räägiti, et noh, kui nüüd peaks tõesti algama suuremastaabiline rünnak, siis tulevad kindlasti uued sanktsioonid, aga oleme praegu veel ettevaatlikud. Möönan, et olen tavalisest sapisem, kuna järelduste vastuvõtmise dünaamika oli tavapärasest erinev. Selle kriisi käigus on EEAS enamasti välja tulnud kaunis lahja tekstiga, mida siis oled läbi koosolekute tugevamaks ajanud – siis tunned lõpuks muidugi mingit rahuldust. Seekord aga oli vastupidi, tekst kogu aeg lahjenes, ja siis tunned end lõppkompromissi käes hoides nagu paljaksvarastatu. Meeleolu ei aidanud tõsta ka GR uue valitsusega kaasnenud dünaamika. Tuleb nentida, et CFSP kõrge esindaja Mogherini sai tormilisevõitu koosoleku juhatamisega täitsa hästi hakkama. Näitas hambaid ka DEle, kes seekord FR … (ei, nii ei sobi, tõmban “mitschleppen” maha) toetusel oma parandusettepaneku esitas, Mogherini ei hakanud selle alusel tööle, vaid lõi kiiresti lauda oma kontrasõnastuse, mis saigi lõpliku kompromissi aluseks. Tulemus siis siiski see, et GR võttis kõik oma reservatsioonid maha ning EL suutis ühtselt, ühehäälselt, otsuse vastu võtta. Ja sellel on oma tugev väärtus igal juhul.

Tänaste järelduste konkreetsemad tulemused on järgmised: Esiteks ütleb EL selgelt, et peab Venemaad Mariupoli rünnakute ja konflikti sõjalise eskaleerimise eest vastutavaks. Teiseks pikendati kuni septembrini märtsis aeguma pidavaid isikutevastaseid sanktsioone. Kolmandaks peavad institutsioonid nädala jooksul välja tulema ja hiljemalt 09.02 FAC kinnitama uued nimekirjad. Neljandaks peavad EEAS ja COM  ette valmistama kõik vajalikud sammud, et ÜK saaks teha edasisi otsuseid – tundub, et Ukraina on juba ka 12.02 mitteametliku ÜK päevakorras. Nende “kõigi vajalike sammude” hulgas on ka uued majandussanktsioonid. Nii kinnitas COM, see oli üldine arusaam, aga seda sõna kirja panna siiski ei tahetud. Viiendaks, mh meie algatatud teemal, propagandasõjas, on samuti sammuke konkreetsemaks mindud – Mogherini sai ülesandeks mõelda kommunikatsiooniekspertide tiimi loomisele.

Kuvav on vaadata eri ajakirjandusväljaannete esimesi reaktsioone. “Brüsseli leht” Financial Times kirjutas, et nõrk, ebapiisav, leht keskendus liikmesriikide vahelistele eriarvamustele. Aga näiteks Interfaks andis esimese raksuga edasi vaid faktilise teate isikutevastaste sanktsioonide pikendamisest ja laiendamisest. Järsku läks see sõnum siiski õigesse kohta?

 

28.01.2015

TervepäevaCoreper algas hommikusöögiga, teemadeks EL liitumine Euroopa inimõiguste konventsiooniga ja COM 2015. aasta tööprogramm. Esimese kohta tuleb siis nüüd mõelda, kuidas edasi, pärast Euroopa kohtu negatiivset arvamust kavandatud liitumislepingu üle. Täna oligi rohkem selline mõeldud-mõeldud arutelu, nenditi, et peab siis nüüd kohtu arvamust analüüsima ja seda arvestades kuidagi edasi minema. Sest liituma peab, see on aluslepingus kirjas ja seda ei vaidlusta isegi UK, kes suveräänsust üldiselt alati väga kaitseb ja kel koduses poliitikas Strasbourgi inimõiguste kohtuga kõvasti kana kitkuda. Tööprogrammi, mille osaks ka üle 40 eelnõu tagasivõtmine, üldiselt kiideti. Eks NK institutsionaalne hammas natuke verel ka – EP ei suutnud tööprogrami heaks kiita (ehkki juriidiliselt võttes pole mingi muu EL-institutsiooni heakskiit vajalik, COM on seadusandliku algatuse ainuõigus ja teeb ise oma plaanid), ja see teeb COMst kohe palju LR-sõbralikuma. Ja me oleme mihklid küsima üha paremat kooskõlastamist, varasemat informeerimist, meie soovide paremat arvestamist jne.

Ennelõuna põhiteema 21.-22.05 Riias toimuva idapartnerluse tippkohtumise orientatsioonidebatt. Poliitiline mõiste, mida kõik nüüd heameelega kasutavad, on diferentseerimine – igale partnerile tema eripärade järgi, eriti reformide tegemise suutlikkuse, ja vajaduste järgi. Ikka vaatab EL neid 6 riiki, nende (tõsi, erinevaid) EL-suunalisi ambitsioone isekast teie-tahate-meilt-kogu-aeg-midagi vaatepunktist. Selle asemel, et EL pehmet jõudu, naaberriikide soovi Euroopale läheneda, suuremeelsemalt ära kasutada. Konkreetsetest asjadest on Riias võimalik saavutada kuupäev Gruusia ja Ukraina viisavabaduse saamiseks EL-iga ja ehk mingit nipet-näpet veel. Uue lepingu põhimõtted Armeenia ja Aserbaidžaaniga, ehk. Viisalihtsustus (NB! mitte -vabadus) Valgevenega? Nüüd hakkab siis EEAS tippkohtumise ühisdeklaratsiooni kirjutama ja seda paralleelselt LR ja idapartneritega läbi rääkima – seda rolli küll ei kadesta. Eelmine kord, 2013 Vilniuse tippkohtumist valmistades oli selle läbirääkimine üks kohutav vaev, jäime FRga viimasteks vaidlejateks, nii et tuttav töö.

Lõunakülaliseks oli EP president Schulz, emotsionaalne ja avatud inimene, kellega on huvitav rääkida ka siis, kui sa temaga kõiges nõus ei ole. Kirjeldas kaunis isiklikult, kuidas tema põlvkond (läheneb 60-le) kasvas üles heaolu kogu aeg kasvades, elu pidi kogu aeg paremaks minema. Sellest loobumine nüüd on kohutavalt raske, tekitab kapitaalse depressiooni, mis omakorda tõstab populistilikke äärmusparteisid. Niikaugele kõik õige. Aga Schulzi kui leekiva  sotsialisti retseptid sellega võitlemiseks on ikkagi kuidagi sama asja jätkamine – rohkem investeeringuid, loobumine tuimast kasinuspoliitikast jne. Ma sain siis öelda, et mul hakkas juba järg käest kaduma, kes on lääne-, kes idaeurooplane, aga kriisid tõid sele tunde kuidagi jälle tagasi. Ja mitte ainult Venemaa agressioon, vaid ka majanduskriis – me veel kõik mäletame, kuidas olime okupatsiooni all, ilma igasuguste isikuvabadusteta. Sellel taustal ei tundu 10%-line palgakärbe NII eksistentsiaalse probleemina.

Pärastlõunal homse erakorralise FAC ettevalmistus. On selge, et kui erakorraliselt on kokku tuldud, siis peab ka tulema konkreetseid otsuseid, muidu on mainekaotus suur. EEAS oligi vahelduseks ette valmistanud kaunis tugeva järelduste eelnõu – Venemaa vastutuse selge esiletoomine, isikutevastaste sanktsioonide pikendamine ja uute nimede lisamine, uute majandussanktsioonide väljatöötamise ülesanne jne. Üldine heakskiit, kuid siiski, nagu kõik juba lehest lugenud, üks väga värske valitsusega LR pidi panema reservatsiooni, arutame homme enne ministrite saabumist edasi. COM andis ülevaate sanktsioonide mõjust EL majandusele – kokkuvõttes vaid 0,2-0,3% SKT-st, seega minimaalne. Muidugi, kui see liikmesriigiti lahti lüüa, on pilt pisut erinev, ja seda mõni ka ütles-nurises.

 

27.01.2015

ECOFIN arutas raha-abi Ukrainale. COM on esitanud 1,8 miljardit euro kiire ülekandmise. See kataks osa Ukraina rahavajadusest, mis IMFi hinnangul on 2016 lõpuni 15 miljardit dollarit. Tänase arutelu üldine meelsus tunnistas, et tegelikult peaks veel rohkem andma – vajadus on olemas ja EL poolne valmisolek ka. Aga see 1,8 miljardit tehakse praegu ära, sest ettepanek on laual ja saab kiiresti teha. Seejärel hakatakse uut raha kokku panema. See sõnum on praegu väga tähtis, sest Ukraina raske olukord on kõigile teada ja eks mõni konflikti osapool ka arvestab lihtsalt selle riigi kokkukukkumisega.

Pikem ring peeti nn Junckeri plaani, 315 miljardilise investeerimiskava üle. Väga põhjalikult selgitas tulevast asjaajamist EIB, kelle juures investeerimisfond ju asuma hakkab. Finantsnõunikud arutavad samal ajal fondi loomise õigusakte. Asi liigub, aga erilise entusiasmita, siiski, eriti rahandusinimeste poolt.

Aga õhus, koridorides ja ajakirjanduses on peateema muidugi GR. Sealne uus valitsus, täpsemalt, selle moodustanud erakonnad, on andnud väga radikaalseid sõnumeid, eurotsoonist lahkumiseni ja oma kohustuste ignoreerimiseni välja. Kirjutan sellest probleemipuntrast lähipäevil pikemalt.

21.01.2015

Lühikesevõitu Coreper järelvaatles 19.01 FACi ja eelvaatles 09.02 oma. Esimeses jätkuv nurin töömeetodite üle, põhiväide see, et välisministrite nõukogu arutelust peab ikkagi ka midagi konkreetset kooruma, mingi eksekutiivjärelm, järelduste tekst või ülesanded kellelegi vms. Ainult strateegilisest diskussioonist põhimõttel mõeldud-mõeldud ei piisa, nendeks aruteludeks on mitteametlik FAC ehk Gymnich, kord poole aasta jooksul. Aga Vene-arutelu peeti üldselt kasulikuks (erinevalt paberist, luban, et mainin seda õnnetut viimast korda). Märtsi FACil Venemaa jälle päevakorras, vaatega 19.-20.03 ÜKle. Veebruari FAC peateemaks Aafrika, vist kõige laiemas geograafilises mõttes – siin vast ülesanne  EEASile, kuidas kogu kontinenti ühte paberisse/arutellu kokku võtta ja paras ülesanne ka meiesugustele väiksematele-kaugematele LR, et kuidas siis strateegiliselt strateegilises arutelus osaleda. Aga, nagu oleme kolleegidega tõdenud, päris diplomaatia alles algabki sealt, kui pead konstruktiivselt osalema teema arutamises, kus sul otseseid huve pole ega ole ka eriti lennukaid ideid, mida teistele välja pakkuda. Kindlasti arutavad välisministrid veebruaris ka seekord ajapuudusel ärajäänud Liibüat ja pealiskaudselt käsitletud terrorismiteemat, kus välismõõdet kõvasti.

27.01 ECOFINil oodata üpris poliitilisi arutelusid COM majandusvalitsuse teatise ja muidugi paindlikkuseteatise üle. Lisaks arutatakse hommikusöögil Ukraina suuremat abistamist, mis hea. FR soovib ka rääkida terrorismiga võitlemise rahandusaspektidest nagu rahapesu vastane võitlus jne.

Sõin lõunat ühe suure uudisteagentuuri Brüsseli büroo juhiga. Majandusajakirjanike meelest on küll väga ilmne, et kui EKP peaks homme tegema sellise otsuse, mis paneb kohustusi-vastutust euroala LR keskpankadele selle asmeel, et ise hakata võlakirju ostma, siis on Euroopa integratsioonis astutud suur samm tagasi, euroala fragmenteerumise suunas. Selline signaal oleks ju tegelikult mittesoovitav tõesti. Homseni.

20.01.2015

Eilse FAC järelkajana soovitan lugeda mõjuka mõttekoja ECFR analüütiku Liigi artiklit EEAS/Mogherini ettevalmistavast paberist, millest ka Gondori kroonikas juba mõndagi kirjutanud olen ja mille näiteks Financial Times on ka avaldanud. Liik juhib kõigepealt õigesti tähelepanu sellele, et, erinevalt meediakajastusest, ei soovita see paber EL Vene-poliitika muutmist, pehmendamist. Aga on ka neetult selge, miks jääb mulje, nagu soovitaks – sest kogu sisu koosneb võimalikest sammudest Venemaa suunas, ja siis ei mäleta lugeja lõppu jõudes enam, et alguses korra väikses kirjas öeldakse jah, et kõik see on ainult arutamiseks, tingimusel et… Liik toob aga väga hästi välja selle paberi ja üldisemalt EL Vene-poliitika põhiprobleemi. See on vähene arusaam vastaspoole mõtteviisist, isekus. See avaldub selgeimal viisil paberi selles lõigus, mis loetleb EL ja Venemaa huvisid meie suhetes. Vene huve nähekse kui bürokraatikke, teatavate protsessidega seotuid: poliitilise dialoogi taastamine, kolmepoolsete kõneluste taasalustamine Ukraina vabakaubandusleppe üle, Euraasia majandusliidu tunnustamine EL poolt. EL huve nähakse aga peaaegu maailmaparandajalikena: inimõiguste parem järgimine Venemaal, OSCE põhimõtete järgimine Vene poolt jne.

See on ju tegelikult tõesti nii, see reljeefne erinevus oli veel selgem enne Ukraina kriisi, enam-vähem normaalsete suhete ajal. Venemaa tahtis EL-ilt konkreetseid asju (lihtsustan): viisavabadust, kaasarääkimisõigust (soovitatavalt vetoõigusega) EL välispoliitika üle ja ühepoolset õigust Euroopa energiasektorisse investeerida. EL aga tahtis 40 lehekülje jagu asju, mõni neist konkreetne (Siberi ülelennutasude normaliseerimine), aga üldiselt olid need kokku võetavad soovi, et Venemaa võiks käituda rahvusvaheliste normide järgi, olla normaalne ja ettearvatav riik. See on ju iseenesest väga loogiline välispoliitiline soov, et su naaber oleks võimalikult sarnane – siis on ta ennustatavam ja temaga on lihtsam suhelda. Aga välispoliitika praktikutele on ka selge, et kui läbirääkimiste laua taga üks pool küsib konkreetset rahasummat ja teine küsib vastu head käitumist nii üldiselt, siis kokkulepet elus ei tule. Ka mina olen korduvalt EL Vene-poliitika aruteludes pakkunud EL huvide konkretiseerimist, tasakaalustamist Vene agendaga meie suhetes. Tuleb tunnistada, et praegu, sellesama õnnetu paberigi pilt on juba palju parem kui veel 2 aastat tagasi sarnases paberis oli. Aga pikk tee on veel minna, et see täiesti pragmaatilisse tasakaalu viia. Aga liigume, ja eks Venemaa ise aitab meid ka. Nagu Liik oma analüüsis õigesti märgib, nõuavad venelased praegu igasuguse suurema kokkuleppe eeltingimusena mõjusfääride (oma mõjusfääri) tunnistamist. Sellega ei saa jällegi EL (Lääs laiemalt) nõus olla, sest see on nii kapitaalselt meie põhimõtete, väärtuste vastu. Seega, nagu Liigi lõppjäreldus on, me tegeleme selle suhte, kogu kontinendi visiooni arendamisega veel väga pikalt ja oleme alles väga alguses.

19.01.2015

FAC peateema EL poliitika Venemaa suhtes. Natuke õnnetu lugu nii teema endaga, kuna kaugeltki mitte kõigile ei tundunud, et selle arutamine on õigeaegne või potentsiaalselt viljakas; ja õnnetu lugu ka paberiga, mis lekkis, tekitades mulje, et EL kavatseb kohe hakata Vene-suhteid jõudsalt sulatama. Oleksid ajakirjanikud veel näinud mõnd varasemat, veel pehmemat versiooni… CFSP kõrge esindaja Mogherini otsustas oma nõrkusest tugevuse teha, mõnas terake lekitajate kallal (kes personaalselt muidugi teadmata) ja küsis, et mis siis paberi sisust ikkagi arvate. Vastustega kitsi poldud, saalis isegi väga üksmeelne meeleolu. Ei mingit naasmist tavapärase asjaajamise juurde, sanktsioonide muutmise aluseks on Minski lepete täitmine Venemaa poolt, uusi samme ei võeta ka globaalsete küsimuste lahendamiseks. Võimalikest koostöösektoritest võib tehnilisel tasandil arutada energiaküsimusi ja inimestevahelisi kontakte. See viimane ei tähenda küll viisadialoogi taasalustamist, vaid peamiselt suhtlemist Vene kodanikuühiskonnaga. Euraasia majandusliiduga suhete ajamiseks on ilmselgelt vara. Ühesõnaga, EL jätkab senisel kursil, ei võta ise initsiatiive, et suhteid Venemaaga ajada. Las nüüd Venemaa mõtleb ka ise, et mida tema sellest suhtest ikkagi tahab  ja kui tahab, siis las ütleb meile (muide, see on soov, mida meie oleme aastaid EL Vene-aruteludel esitanud). Peab ka lisama, et Mogherini tegi arutelust väga korrektse kokkuvõtte ja kandis selle pressikonverentsil ka truuisti ette. Juba enne märtsi ÜK arutab FAC Venemaad kindlasti veel.

4 LR, sh EE kirja Vene propagandale vastuseismisest tunnustati laialt, ka Mogherini ja FI välisministri poolt. Mogherini on juba EEASile järelepärimise esitanud, et mida teha saaks. Ja lubas juba lähikuudel ka FAC järeldusi. Ega me venekeelset TV-kanalit (kohe) tahagi. Esimene asi on ikkagi ühine ohu teadvustamine. Selleski asjas on tubli samm edasi tehtud. Kui 2014 kevadel SE välisminister Bildt Vene propagandast rääkima hakkas, vaadati talle ikka üpris kalasilmadega otsa. Nüüdseks on nähtud, milliseid EL LR äärmusparteisid Venemaalt toetatakse, nähtud agressiivse natsionalismi tõusu Venes, nähtud mõjutuskatseid LR venekeelse elanikkonna hulgas ja laiemaltki. Järgmine asi võiks olla olemasolevate Vene-asjatundjate võrgustiku loomine, et kiiresti lükata ümber valefakte. Eks siis edasi näis.

Pole vist huvituseta mainida ka viimaste päevade sündmuste heiastust tänasele arutelule. Ida-Ukrainas on olukord teravnenud ja Vene juhtkond on saatnud kirju nii Ukraina kui EL juhtidele. Erinevalt mitmest varasemast korrast polnud neil aga täna mingit mõju, keegi isegi ei maininud mingeid kirju. Vene usutavuse allakäik, kindlasti. Seni on neil nii mõnigi kord õnnestunud EL kohtumiste eel endale pisut paremat fooni tekitada, praegu mitte. Eks konkreetsel sõjategevusel oli ka tänase ruumi meeleolule tugev mõju.

Muudele teemadele peaaegu aega ei jäänudki. Terrorismist räägiti nii üldiselt ja vähe, et mõnigi kolleeg tõdes, et kui see on välisministrite panus teemasse, siis jääb selle teema ajamine küll pea puhtalt siseministrite kätte. Lõpus teatas Mogherini, et kavatseb otsida EL eriesindajat Lähis-Ida küsimuses ja Kesk-Aasiasse. Sellele viimasele kohale võiks küll mõnd EE kandidaati ajada.

15.01.2015

LV eesistumise esimene Coreper. Poleks arvanud, aga lähinaabrite ja parimate sõprade asi läheb täitsa korda, poolenisti nagu enda eesistumine oleks. LT oma oli, jah, pisut tavalisest põnevam, aga ei enamat. Loodame igati, et lätlastel läheb hästi. Täna oli kolleeg tasemel, ja NK Justus Lipsiuse nimelise hoonemonstrumi on nad ka kaunistanud väärikalt. Arutasime kõigepealt Pariisi terroriaktidest tulenevat. FR kolleeg oli äärmiselt soliidne, nagu kogu ta riigi reaktsioon on olnud. Schengen pole probleem, vaid lahendus, sisepiiride taastamine ei anna midagi, tugevdada tuleb välispiiri – kõigi nende punktidega saame ka meie nõustuda ja kui juba FR lükkab resoluutselt tagasi Schengeni tagasikeeramise jutud, siis vast jääbki nii. Meie poolt rääkisin veel paremast infovahetusest, olemasolevate infosüsteemide paremast ärakasutamisest ja uute tarkade süsteemide loomisest (e-piirid!). Välisministrid arutavad teemat järgmisel ja siseministrid ülejärgmisel nädalal.

19.01 FAC ettevalmistus, strateegiline teema Venemaa. Arutelu aluseks oli EEAS paber, mis meie teada eri EL-institutsioonide vahelisel kooskõlastusringil kõvasti muutus. On vana bürokraatlik tarkus, et tuleb teada, mida kirja panna, mida aga silmas pidada. Nii juhtubki vääramatult, et sa võid küll alguses kirjutada, et kõiki siin paberis olevaid asju teeme me juhul kui… aga kui kogu ülejäänud paber ainult loetleb neid samme, siis on lugeja üldmulje (ja eriti ajakirjanduliku spinnija mulje), et kohe hakkavad tegema või vähemalt kavandavad. Meie lauaring siiski tegi selgeks, et kõik uued ja uusvanad sammud Vene suunas peavad olema tingimuslikud. Et Vene-poliitika muutmine on ÜK taseme teema. Et 18.12.2014 ÜK-st on olukord Ida-Ukrainas halvenenud. EEAS oli lõpus päris kaitseasendis ja arvan, et CFSP kõrge esindaja Mogherini teeks targalt, kui ta esmaspäevaselt FACilt palju indu Venemaaga edasi liikuda ei ootaks. Palju tähelepanu sai EE, UK, LT ja DK kiri Vene propaganda kohta, meie julge eesmärk on saada 19.01 FAC juba COMle ja EEASle mingeid selleteemalisi ülesandeid andma.

13.01.2015

Poolaastakonsultatsioonide teine päev. Siseministeeriumis spekuleerisime selle üle, milliseid poliitilisi järelmeid Pariisi terroriteod tooma hakkavad. Mitteametlik JHA jaanuari lõpus ja veebruari ÜK kindlasti arutavad. Mõnelt poolt on, nagu sellistel puhkudel ikka, kostnud hääli Schengeni sisepiiride taastamisest. Tegelikult tundub olulisem vajadus veel paremini kontrollida EL-i/Schengeni ruumi sisenejaid, mitte sees liikujaid. Selleks tuleb lõpuks ära teha reisijateinfo vahetuse ehk  PNR direktiiv, mis seisab EP inim-kodaniku-andmeteõiguste kahtluste taga, mis ehk nüüd pisut leevenevad. Teiseks e-piiride pakett, meie ammune lemmikhobu. Ja kolmandaks tahavad maapiiriga LR suuremat tähelepanu-rahastust sellele piiriliigile. Lisaks rääkisime rändevoogudest, põgenike vastuvõtmise survest EL sees. Sel aastal on COM lubanud teha pilootprojekti, analüüsida, kuidas põgenike jaotamine LR vahel võiks välja näha. Vaatame ja lihvime oma retoorikat ja loodetavasti ka seisukohti.

Rahandusministeeriumis EMU tulevikudebatt, kus kellelgi liiga lennukaid ideid olevat ei tundu ja ka meie meelest tuleb üldiselt senitehtut lihtsalt paremini rakendada. Vahetasime uue COM seni ähmaseid signaale maksuküsimustes, neid on vaja Brüsselis veel luurata. Sanktsioonide mõjust Venemaale ja Eestile. Meil tuleb tegelikult esimene kord EL sanktsioone ka päriselus rakendada, senised, näiteks Iraani omad on kauguselt sõltuvalt jäänud rohkem teoreetiliseks. Uus olukord, mis nõuab ka riigi sees paremat analüüsi ja koordineerimist. Lõpuks lennukad mõtted mingite(gi) tolliinfo süsteemide ühisest sisseseadmisest EL-is. See oleks EEle päris hea harjutus: võtta initsiatiiv, tulla välja mingite mõttepaberitega, saada kaasa COM, teised LR ja lõpuks miks mitte Tallinnas asuv eu-LISA agentuur neid välja töötama ja haldama. Mulle oli ka uudiseks kuulda, et aastani 2020 peab Maksu- ja tolliamet sisse seadma 23 eri tolliinfo süsteemi. Mõne neist võiks ju tõesti EL tasandil teha.

Eesti Pangas, nagu ikka, hea ülevaade EL majanduse olukorrast ja ka EKP võimalustest euroala olukorda parandada. Kindlat kava 22.01 EKP nõukogu otsuseks veel pole, pole kellelgi, ja ajakirjanduses on avaldatud väga palju spekulatsioone. Meie traditsiooniliselt skeptilisemad täiemahulise kuidas-eesti-keeles-ongi quantitative easing’u suhtes. Lõpuks rõõmustavad teated selle kohta, et pangandusliidu esimene element, SSM tundub olevat päris edukalt tööle hakanud. Sügisel tehtud pankade varade ülevaatust hinnatakse asjalikuks ja nüüd teevad probleemidega pangad pingutusi probleemide lahendamiseks. Järsku saigi toimiv asi, selles ju pole kunagi päriselt ette võimalik kindel olla?

12.01.2015

Poolaastakonsultatsioonid Tallinnas. Seekord oli igal kohtumisel tavapäraste jooksvate teemade ning valitsuse EL poliitika täitmise kõrval küsitud ka sidet COM 2015. aasta tööplaaniga ja personali ala ettevalmistusi meie eesistumiseks 2018 – viimase pilt pole kurb, küll aga õpetlik.

Justiitsministeeriumis tuli tõdeda, et andmekaitsega liikus IT eelmisel poolaastal hästi edasi. Ei saa välistada, et LV õnnestub NK kokkulepe saada, mispeale järgnevad kindlasti väga keerukad läbirääkimised EPga. Kõva sudimist tuleb meil esialgse õigusabi direktiiviga, kus LR on väga erinevad vaated sellele, mis puhul tuleb riigil esialgset õigusabi tagada – see sõltub ka LR väga erinevatest õigussüsteemidest. E-õiguse alal jätkame oma aktiivset tegutsemist, mh kuna meil on kõiges digitaalses hea maine. Kaua meie prioriteediks olnud, aga eikuskile liikunud EL ühtse müügiõiguse eelnõu võttis Junckeri COM tagasi, aga lubas esitada uue, mis puudutaks vaid e-kaubandust – asi seegi.

Välisministeeriumi Euroopa – ja Atlandiülese koostöö osakonnaga rääkisime Vene-Ukraina kriisist ja kõige laiemalt EL üldasjadest. GAC, mis nende teemadega tegeleb, on Eesti jaoks pisut vaeslapse ossa jäänud, seal meid esindav välisminister jõudis viimastel aastatel sinna haruharva. Lisaks on kitsaskohti ja pudelikaelu ka selle nõukogu ettevalmistamisel riigi sees. Poliitikaosakonnas peamiselt Vene-Ukraina kriisist, vajadusest ka meil paremini oma poliitikaid kavandada ja analüüsida. Jaanuaris arutab Vene-suhteid FAC, märtsis jõuab kätte isikutevastaste sanktsioonide tähtaeg, märtsi lõpus Vene-suhted ÜKl, 31.07 on majandussanktsioonide tähtaeg. Lisaks ENP ülevaatus ja Idapartnerluse tippkohtumine Riias. Veel rääkisime tööst meile mitte nii otse korda minevate piirkondade-konfliktidega, kus ometi peame ka aruteludes osalema, et teised LR meile oluliste asjadega tegeleksid. Oleme siin viimasel ajal teinud pingutusi ja peame seda liini igati hoidma. Välismajanduse- ja arengukoostöö osakonnas kiire ülevaade käimasolevatest kaubandusläbirääkimistest (USA, Jaapan) ja tugevdasime üksteise usku ses asjas, et Ukraina vabakaubandusleppe rakendamise võimalikule veelkordsele edasilükkamispalvele tuleks küll vastu olla. Arengukoostöö alt tuleb 2015 jälle rahalugemine, s.t. uued arengueesmärgid, kus hakatakse taas kord vaatama, kuipalju LR arenguabi annavad. EL üldine eesmärk on 0,7% SKT-st, Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele eesmärk 0,33% … ja seejuures on EE oma 0,14%-ga regioonis üks tublimaid.

Kaitseministeeriumis hea arutelu juuni kaitseteemaliseks ÜKks valmistumisest. Ei ole põhjust arvata, et ÜK ei anna CFSP kõrgele esindajale ülesannet üle vaadata 2003. aastast kehtivat Euroopa julgeolekustrateegiat. Ja kui nii, siis tuleb ka meil selleks aegsasti valmistuda ning planeerimine on juba töös. Üldse on hea, et ka EL on jõudnud meie kaitseteemalisse mõtlemisse. Jah, NATO jääb muidugi keskseks sõjalise kaitse mõttes. Aga kui mõelda hübriidsõjale, mille 2014. aasta reljeefselt reaalsesse ellu, kõnedesse ja analüüsidesse tõi, siis tegeleb väga paljude sellessepuutuvate teemadega just EL – mõelda vaid energiajulgeolekule, propagandale, majandussurvele, sisejulgeolekule ja nii edasi ja nii edasi.

11.01.2015

Aasta algus on toonud mitu lugemisväärset paberit mõttekojalt CEPS. Aastatervituses kirjutab mõttekoja juht Gros kahest EL-sisesest probleemist, nimelt GR valimistest ja sellele järgneda võivast; ning UK küsimusest. Mõlema puhul on väga keeruline see, et mõju ülejäänud EL-ile on väga suur, kuid EL institutsioonide võimalused neid protsesse mõjutada, otsustada, on väikesed. Kui GR pärast 25.01 valimisi ametisse astuv valitsus ikka tõsiselt otsustab kasvõi euroalast lahkuda, oma võlgu mitte tagasi maksta, programmi tingimusi mitte järgida, ei saa Brüssel selle vastu suurt midagi teha, igatahes vähem kui Berliin, kel kaalukaim sõna öelda GR programmi kohta. Suveräänne riik saab oma valuuta sisse seada sellest hoolimata, et EL aluslepingutes pole seda ette nähtud. Sama UKga – kui mai valimiste järgne valitsus nõuab aluslepingute muutmist, siis teevad lõpuks üht või teistpidi otsuse kodanikud ja LR valitsused. Kas siis britid, hääletades väljaastumise (või ikkagi sissejäämise) poolt või siis teiste LR kodanikud, kes peavad lepingumuudatused rahvahääletustel või oma demokraatlike valitsuste kaudu heaks kiitma. Brüssel on küll EL fundamentaalsete väljakutsete epitsenter, kuid Brüsselis paiknevad institutsioonid ei otsusta nende väljakutsega võitlemise lõpptulemusi, lõpetab Gros.

Varemgi selles blogis refereeritud analüütik Blockmans ennustab 2015. aastat EL naabruses, tunnistades isegi, et eelmisel aastal juhtus nii palju, et edasise ennustamine on ülimalt tänamatu töö. Jaanuaris alustas tööd Euraasia majandusühendus, kellega autor soovitab EL-il suhteid arendada (meie meelest peaks siiski kõigepealt vaatama, kas sellest ühendusest mingitki asja saab ja nõudma enne WTO reeglite järgimist kõigi ta liikmete poolt). Veebruaris saab uuel CFSP kõrgel esindajal Mogherinil täis 100 päeva, mille puhul ta otsustab uuendada Euroopa julgeolekustrateegiat ja parandada EEAS juhtimist. Märtsis saavutatakse kokkulepe Iraani tuumaprogrammi üle, toimuvad valimised Iisraelis, mis palju ei muuda ning algatatakse ENP ülevaatus, mis viib selle poliitika sarnasemaks klassikalisele välispoliitikale ja eemale laienemispoliitikast, mh hüljates meilegi armsa more-for-more põhimõtte. Aprillis võib Venemaa taktikalistel põhjustel näidata konstruktiivsust ja lasta EL Arktika Nõukogu vaatlejaks, või siiski pigem mitte. Mais ei kõssata Idapartnerluse Riia tippkohtumisel Euroopa (tulevase liikmessaamise) perspektiivist idapartneritele. Juunis tugevdab ÜK CSDPd ja EL militariseerib oma piirivalve abimissiooni Liibüas. Juulis tähistatakse võrdlemisi sisutühjalt Helsingi lõppakti 40. aastapäeva. Augustis lõppevad majandussanktsioonid Venemaa vastu, kuna LR ei suuda leida üksmeelt jätkamiseks. Mägi-Karabahhi külm konflikt muutub kuumaks. Septembris näeme hapra rahuprotsessi algust Süürias, Iraani ja Vene toetusel. Oktoobris võtab COM tagasi 2009ndast korratud soovituse alustada liitumisläbirääkimisi ametlikult pika nimega Makedooniaga ja NK nõuab läbirääkimiste katkestamist Türgiga. Novembris üritab EL leida uut algust Bosnia reformiprotsessile ja aastalõpp toob EEASi uuendused ning Euroopa Globaalstrateegia senise Euroopa julgeolekustrateegia asemele.

Blockmansi ennustus on minu maitse jaoks pisut liiga sünge ja jätab osalt kõrvale 2014 saadud kogemused Vene-Ukraina kriisi haldamisel (muide, Ukrainat ta nimega ei mainigi). Aga välispoliitikas on paraku pessimistidel tihemini õigus kui optimistidel. Tuleb üpris rõõmutu aasta?

Järgmine lugemistväärt kommentaar näitab, miks Euroopa kohus otsustas detsembris, et kavandatav EL liitumine Euroopa Nõukogu Euroopa Inimõiguste konventsiooniga ja seega EL seadmise Euroopa Inimõiguste kohtu jurisdiktsiooni alla on EL õiguse vastane, täpsemalt, seab ohtu EL õiguse autonoomsuse. Kommentaari autorite meelest valvab kohus siin (osalt õigustatult) eelkõige omaenda jurisdiktsiooni ja ülimat õigust EL seadusandlust interpreteerida. Ühtpidi pole nagu nagunii probleemi, kuna kõik EL LR on konventsiooni osalised ja põhiõigused EL territooriumil on väga hästi kaitstud. Teistpidi on aga asi EL puhtas südametunnistuses (kas ka EL otsused allutatakse selle konventsiooni ettenähtud kontrollimehhanismidele) ja välispoliitilises sõnumis: EL jutlustab maailmas kõvahäälselt inim- ja põhiõiguste järgimist, ja ei suuda nüüd ise teha seda, mida aastaid lubatud. Kommentaari autorite meelest on Europa kohtu nõudmised nii jäigad, et nad ei ennusta nende täitmist, seega EL liitumist, nähtavas tulevikus.

Lõpetuseks kirjutab mu endine kolleeg Fouere Moldova perspektiividest alanud aastal. 2014 läks moldaavlastel oma EL-iga assotsiatsioonileppe jõustamine no kui mitte valutult (Venemaa kehtestas ikka jõulisi kaubandusmeetmeid), siis vähemalt suurema kärata, kuna tähelepanu on nii üheselt Ukraina sündmustel. 2015 peab Moldova asuma julgete reformide teele, eriti õigussüsteemis ja võitluses korruptsiooniga. Selleks on aga vaja kõigepealt valitsus moodustada ning senine habras Euroopa-meelne koalitsioon ei taha novembrivalimiste järel sellega kuidagi toime saada. Teiseks tuleb uuel valitsusel Fouere meelest käia välja visioon Transnistria probleemi lahendamiseks. Seisukohad ja võimalik nn maandumistsoon on kõigil ammu teada ja kõik osapooled on ka sõnastanud lõppeesmärgi: Moldova territoriaalne terviklikkus ja autonoomne Transnistria selle osana. Protsessi saab aga päriselt liikuma vaid siis, kui Venemaa otsustab seda toetada. Fouere loodabki, et majanduslikult ja poliitiliselt väga keerulises olukorras asuv Venemaa võiks just Transnistria küsimuses nägu kaotamata konstruktiivsust näidata. Tore oleks, aga sedalaadi lootusi on mõlgutatud, avaldatud ja ratsionaalselt põhendatud juba üle 20 aasta. Seni tulemusteta. Aga ka kui Moldova saaks 3-st 2, tegusa valitsuse ja sisepoliitilisi reforme, oleks ka asi.