25.07.2014

Hommikul käisin notari juures allkirjastamas meie kauaaegse saatkonnahoone müügilepingut. See oli ostetud 1993 ja alguses majutas kogu Eesti esindust EL ja NATO juures, BEs, NLs ja LUs. Ajapikku kasvasid kõik liinid sealt aga välja ja kuna remondivajadus majal väga suur, tuligi see müüki panna. Aga osa Eesti diplomaatia ajalugu läks sellega meie käest ära küll. Igasuguseid asju pead saa saadikutöös tegema.

Coreper oli lühike, peamiselt korrati üle eile küsimata jäänud (ja ka mõned küsitud) küsimused ja õhati eelnõude saamise vajadust. COM lubas homseks. Eks siis alles algavad pärisarutelud, mida järgmisel nädalal Coreperis peab EE eest mu tark nõunik Linntam, ma ise puhkusele. Täna, enne eelnõude saamist, ennustaksin, et Coreper saab oma ülesandega hakkama ja erakorralist ÜK kokku kutsuma ei pea. Poliitiline tahe selleks on olemas. Ka meie tark itaallasest eesistuja ütles mulle, et kuule, me tahame ju ka olla ajaloo õigel poolel. Loodame siis.

24.07.2014

TervepäevaCoreper ei suutnud kokku leppida EL avaliku teenistuse kohtu 2 uue liikme nimetamises. Kirjas on, et järgima peab nii pädevust kui rotatsioonipõhimõtet kui geograafilise tasakaalu põhimõtet. Pädevust hindav paneel on esitanud senise belglasest esimehe, portugallase ja bulgaarlase, selles järjekorras. Muidugi usume meie ka, et asjatundlikkus on kõige olulisem, aga kui senine esimees kandideerib kolmandaks ametiajaks, siis ei saa teised kandidaadid lähedale ja nii jääb Kesk- ja Ida-Euroopa kui vähesemate kogemustega kandidaatide regioon kõrvale. BG polnud PRES kompromissiga (belglane saab, aga lubab olla vaid poole 6-aastasest ametiajast) nõus ja septembris jätkame, kuna vaja ühehäälsust.

EL-Kanada tippkohtumise ettevalmistamisel avaldati lootust, et saab sõlmida kaks kaua torus olnud suurt lepingut, strateegilise partnerluse leppe ja kaubandusleppe. Usun siis, kui näen. EE poolt nimetasin Kanada kriisiga plahvatuslikult kasvanud huvi Ukraina vastu, mida tuleb idapartnerluse asja ajamiseks kindlasti rakendada. Samuti oleks tore, kui Kanada loobuks blokeerimast EL saamist Arktika Nõukogu vaatlejaliikme kohale, põhjuseks hülgetoodete impordikeeld, mille WTO hiljuti õiguspäraseks kuulutas. Muidugi, kui Kanada nõus, siis peab ka Venemaa oma tõelist värvi näitama…

Enamus ajast läks aga Ukraina kriisi peale. Üpris valutult lepiti 22.07 FAC järelduste valguses kokku 15 isiku ja 18 firma või organisatsiooni lisamine sanktsioonide nimekirja. See nimekiri avaldatakse homme õhtupoolikul. Isikute osa on suhteliselt tüse, mida ei saa aga paraku öelda teise osa kohta. See õiguslik alus ja vettpidavate tõendite vajalikkus, meie valu ja tegelikult ka võlu, mis teha. Aga juba 29.07 arutab Coreper järgmisi nimesid, seekord Vene otsustetegijate toetajate või neist kasusaajate, teisisõnu: võimuga seotud oligarhide omi. Selleks vajaliku õigusliku aluse ajasime täna hõlpsasti jutti.

Esimene aruteluring majandussanktsioonide üle kestis, khm, mõnevõrra pikemalt. Olen siinsamas blogis korduvalt selle paketi põhielemendid maha ennustanud: relvatehingud, aga tulevased, finantsturgudele pääs, aga tulevaste tehingute kohta ja sensitiivse tehnoloogia müügi keeld. Nii umbes praegu paistab minevat, minu hetkespekulatsioon oleks, et tehnoloogia müük keelatakse ka energiasektoris, välja arvatud gaasisektor, embargo kehtestatakse kogu kaitsesektorile, aga mitte tagasiulatuvalt. Keelatakse kahese kasutusega kaupade müük Venemaale, aga ainult kui lõppkasutaja on militaarvallast. Selliste asjade mõjuhinnangud on alati väga kahtlased, aga arvatakse, mõju EL SKT-le võiks nende sanktsioonide tõttu sel ja järgmisel aastal olla 0,3-04%, Vene omale aga 1,5-4%.

Homme veel üks aruteluring, seejärel peab COM esitama ahvikiirusel vastavad juriidilised eelnõud ja järgmise nädala alguses töögrupi ja 29.07 Coreperi arutelud. Tundub liiga optimistlik tempo olevat, sest saatan on peidus üksikasjades, need aga tulevad välja alles juriidilistest tekstidest – kas keeld kehtib ka vanade laenude refinantseerimisele, kuidas sanktsioonide tagasipööramise võimalusega on jne, jne. Kuid ÜK eesistuja Van Rompuy andis täna riigijuhtidele teada, et kui saadikud 29.07 kokkuleppele ei saa, ei välista tema ÜK kokkukutsumist. Tuleb siis teha, arvan.

23.07.2014

Lühike GAC. IT eesistuja tutvustas oma programmi. Sügisel toimub üks ÜKPle pühendatud GAC, meile väga oluline teema. Migratsioonialalt on IT soovid ja ka tegelikud võimalused teada, uut raporteerida pole. Lissaboni lepingu toimimise või siis lepingu võimaluste täieliku ärakasutamise töögrupi kohta (vt Gondori kroonika 15.07.2014) antakse infot augusti lõpu informaalsel GACil. Kuna keegi, ka IT ise, ei maininud eesistumisprogrammi ikkagi sisse jäänud punkti Dialoogi taastamine strateegilise partneri Venemaaga, ei hakanud minagi sellega kolistama.

GAC kaks olulisemat otsust meie ja kogu EL jaoks olid aga ilma diskussioonita heaks kiidetud digitaalse identifitseerimise ja usaldusteenuste määrus EIDAS, EE suur soov ja lootus, millesse oleme palju aega ja inimressurssi investeerinud. Ja teiseks LT euroalaga liitumise ametlik ärakoputamine. Nüüd on kõik tehtud, jääb vaid füüsiline üleminek 01.01.2015. Regioonile ülitähtis samm.

Õhtul oma FR kolleegi Etienne lahkumisvastuvõtul. Üks hea asi mu praeguse töö juures, mis aitab seda pinget paremini taluda, on privileeg töötada koos väga mõjukate ja inspireerivate inimestega ja Etienne on üpris kindlasti geniaalne.

22.07.2014

Järjekordne tormiline FAC Ukraina teemal. Ehkki päris pikalt arutati ka Lähis-Ida olukorra üle, kus asjad väga halvasti ja mis on teema, mis traditsiooniliselt vägagi erutab Lääne-Euroopa LR avalikkust palju enam kui Ukraina. Seda on hea ka meil silmas pidada ja aeg-ajalt teha vajalik miinimum ka Lähis-Ida ja muudeski küsimustes – midagi öelda, oma empaatiat näidata, eelkõige teiste LR suhtes.

Kui kunagi Ukraina kriisi ajalugu kirjutatakse, siis on võimalik, et Malaisia lennuki allatulistamine tunnistatakse kriisi absoluutseks pöördepunktiks. Igatahes on kapitaalselt muutunud EL LR avalikkuse suhtumine Venemaa praegusse juhtkonda, ja see avaldab otsest mõju ka valitsustele. Täna ajasid karmi liini ka seni pigem pehmemat lähenemist pooldanud LR. Arusaadavalt järgiti NL liini ja soove, kelle prioriteedid on esiteks hukkunute kojutoomine, teiseks põhjalik rahvusvaheline uurimine ja kolmandaks õiglane karistus süüdlastele, kui need selged. Õnneks tuli FAC ajal teade, et rong hukkunute säilmetega on Harkivisse jõudnud – vähemalt seda ei julgenud venemeelsed separatistid pantvangi võtta. Seega said välisministrid keskenduda selle arutamisele, mida nüüd Venemaaga edasi teha. Mitmest sõnavõtust käis läbi kurb tõdemus, et sündmuskohal toimunud jõledused oleks üks inimene ühe telefonikõnega ära hoidnud, aga ta ei teinud seda. Järeldused kajastavad seda emotsiooni tugevalt. Suur hulk vähegi “pehmeid” viitepoegi ja tüüpilisi EL-likke tasakaalustavaid kõrvallauseid lendas tekstist välja.

Ministrid kinnitasid sujuvalt, et on toime pannud 16.07 ÜK nõutud analüüsimise ja leidnud, et EL sanktsioonide nimekirja peab saama panna ka isikuid, kes toetavad materiaalselt või saavad kasu Vene otsusetegijate toetamisest, teisisõnu kahtlaseid oligarhe. Otsustati, et sanktsioonide nimekirja peab saama panna ka Krimmiga kauplevaid, mitte ainult sinna investeerivaid firmasid. Ja kõige olulisem on, et 24.07 Coreperi koosolekuks peavad COM ja EEAS esitama ettepanekud otsuste tegemiseks “muu hulgas järgmistel aladel”: ligipääs kapitaliturgudele, kaitsevaldkond, kahese kasutusega kaubad (vidinad, mida saab kasutada nii tsiviil- kui sõjatehnikas) ja sensitiivse tehnoloogia müük, muu hulgas energiasektoris. See tähendab, et esimest korda arutab EL avatud tekstiga, kõigi 28 LR vahel majandussanktsioone, nn 3. faasi. Muidugi ei tee saadikud ülehomme otsuseid – tõenäoliselt tuleb selleks ikkagi ÜK kokku kutsuda – aga seni on isegi arutamise mainimine kutsunud esile valugrimassid õige mitme kolleegi näol.

Tänase 3. faasi arutelu mõned huvitavamad punktid olid: kõige keerulisem on teadagi relvamüügi keelamise küsimus, kus FR on üha tugevneva surve all Mistralite müügiplaani pärast. FR on jõudnud uue kaitseliinini, vähemalt minu kõrvade jaoks: Venemaa hoopis ekspordib miljardite eest relvi, see rahas pisike Mistrali tehing ei muuda seda tasakaalu. Neetud lugu on aga see, et see Mistrali tehing 2008 lõpust sai Gruusia sõja järgse Venemaaga suhete taasnormaliseerimise alguseks ja seega ka üheks põhjuseks, miks Venemaa praegu arvas, et saab endale Ukraina ründamist lubada, et Euroopa ei julge midagi teha. Seega on Mistrali tehingu sümboolne tähendus palju suurem kui rahaline. Teine huvitav asi oli, et kohe, kui kõlas sõna “energiasektor”, siis hakas võbelema mõnigi muidu karmi liini LR. Otsekui tahaks keegi Vene gaasikraani meie poolt kinni keerata (ega taheta seda muide ka teiselt poolt). Seepärast kirjutati sisse sensitiivse tehnoloogia müügikeeld, sh energiasektoris – seal on palju seadmeid, mida Venemaa impordib vaid või peamiselt EL-ist. Kolmas silmatorganud nähtus on see, kui kiiresti IT on õppetunni saanud ja asunud täitma tubli konstruktiivse eesistuja rolli. Hea.

Ah jaa, neile (kaasa arvatud Financial Timesi tavaliselt väga hästi informeeritud ajakirjanikule), kelle meelest järelduste punkti 7 esimene lause, kus öeldakse, et 3. faasi sanktsioonidega minnakse edasi vaid siis, kui Venemaa ei asu kohe ja täielikult koostööle järeldustes nimetatud asjades, neile võib rahumeeli viidata, et seda lauset tuleb lugeda täiesti otseses tähenduses. Ja siis vaadata korra veel üle, mida asju kõiki eelpool nõutakse.

Pärast seda kaua kestnud tööd järelduste kallal kohtusid ministrid idapartnerite välisministritega, tsiviilühiskonna ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide esindajatega. Ukraina andis ülevaate olukorrast, Moldova palus abi Vene kaubandussõja vastu (väga mitu EL LR toetas), Gruusia raporteeris assotsiatsioonileppe ratifitseerimisest, Aserbaidžaan tahtis strateegilise partnerluse lepingut EL-iga, Armeenia polnud rahul Türgiga ja Valgevene EL-iga (ehkki austab nende idapartnerite valikut, kes EL-iga assotsieeruda tahavad). Absoluutne enamus sõnavõtnud LR olid väga toetavad, kaasa arvatud kaubandussõja asjas. Ainsana polnud FAC diskussiooni ja otsuste järel oma jutupunkte kaasajastada jõudnud FR, rääkides Venemaale asjade seletamise ja kolmepoolsete konsultatsioonide vajalikkusest. Lõpus saime teada ka 2015 mais toimuva idapartnerluse Riia tippkohtumise eesmärgid, praeguse seisuga: assotsiatsioonilepped allakirjutanute jaoks edasise tee näitamine, mittesõlminute jaoks igaühele oma erilinse partnerlusvormi leidmine ja kõigile – kui tingimused täidetud – mingi edasiliikumine viisaküsimustes, olgu siis viisanõude kaotamine või viisa saamise lihtsustamine. Soovime vana kombe kohaselt lätlastele õudu ja edu nende asjade ettevalmistamisel ja läbiviimisel.

18.07.2014

Kes ei jaksa lugeda COM presidendiks valitud LU ekspeaministri Junckeri tervet programmikõnet EPs 15.07, võib piirduda mõttekoja CEPS tegevjuhi Lannoo lühiülevaatega. Kõne on nimetatud  ambitsioonikaks, kuid siiski oleks rohkem detailsed kavad ambitsioonile usutavust lisanud. Samas on selge, et Juncker oleks seekord parlamendi ees võinud ka palju lühema või tühjema etteastega piirduda – tema on “parlamendi kandidaat” ja teda saab maha hääletada vaid mõne isikliku skandaali või näiteks soolise tasakaalu mittejärgimise eest COM uues koosseisus. Mitte aga sisu(tuse) eest.

Enim tähelepanu saanud koht kõnes oli 300 miljardi eurose majanduskasvuprogrammi lubamine. Samas, lisaraha ei paista kuskilt (keegi pole valmis ühiskassasse juurde maksma) ning olemasolevate summade, rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide projektide võimenduse ja muu sellesarnasega võib vaid retooriliselt mängida. Meile väga sobivalt oli digitaalne agenda nähtaval kohal, seal lubas Juncker vähemalt tugevat seadusandlikku programmi. Energialiit loosungina sees, kuid suuresti vaid “rohkem energia-Euroopat!”-detailsusastmega. Välissuhetes sai enim tähelepanu Junckeri soov, et CFSP kõrge esindaja oleks kogenud ja tugev isiksus. Meie nõus. Samas rubriigis aga ka üks kurvastavam lõik, nimelt ütles Juncker, et järgmise 5 aasta jooksul laienemist ei toimu ja et EL peab tegelema seniste laienemiste seedimisega. Lause esimene pool pole tegelikult otseselt COM teha, kõik laienemise alased otsused teevad LR konsensuslikult. Aga vaadates viimaste aastate tempot nendes protsessides, siis võib karta, et Junckeril on õigus küll. Lause teine pool on isegi problemaatilisem. Euroala kriisi käigus tundus pidevalt, et EL tegeleb hoopis varasemate laienemiste “seedimisega” kui meie omaga. See seedimise jutt on, ka kui poliitiliselt realistlik, siiski mee moka peale määrimine mõnele üksikule vanemale LRle, kes praegu kurdavad inimeste vaba liikumise negatiivsete mõjude üle neile. Laianemise lõigus seega ambitsiooni mitte kopika eest, ja nii võib EL anda käest oma suurima välispoliitilise hoova – võime motiveerida oma naaberriike euroopalikke reforme tegema.

Detailsusastmest veel. Lannoo juhib tähelepanu, et Junckeri nimetatud eesmärk, et tööstustoodangu osa EL SKT-st peaks jälle tõusma 20%-le, praeguselt 16%-lt, on COM tööstuse peadirektoraadi kauaaegne loosung, millel tegelikkusega vähe pistmist. Lannoo peab seda isegi ohtlikuks, taotleda konkurentsivõime kaotanud sektori osatähtsuse tõusu – kuidas siis, subsideerimisega? See näide juhib tähelepanu ühele kapitaalsele nõrkusele EL ametissenimetamiste ja sihiseadmise protsessis. Kui riigi poliitikas saab uus minister ametisse, siis võib vähemalt teoreetiliselt loota, et ta on selle ministeeriumi teemadega varem tegelnud, on varikabineti minister olnud vms ega ole puhtalt ministeeriumiametnike oskuste ja teadmiste varal. Volinikukandidaatide puhul on aga tõenäosus, et nad on varem selle ala EL-poliitikatega kokku puutunud, kaduvväike. Ńii on nad puhtalt COM ametnike, oma tulevase peadirektoraadi armul ja peab olema väga hea vaist ning enesekindlus, et mingeid valikuid teha.

Juncker on tegelikult näidanud, et on palju tugevam toimija kui arvatud (vt näiteks Gondori kroonika 16.07.2014). Seda tugevust on tal väga vaja ka COM prioriteetide seadmisel. Üks peamisi – ja õigustatud – etteheiteid avalikkuse poolt Barroso COMle on olnud, et peadirektoraadid tulevad välja omahuvidest lähtuvate eelnõudega, teised volinikud vastu pole ja nii sünnibki tarbetuid regulatsioone, mis ärritavad kodanikke.

16.07.2014

Erakorraline ÜK ei suutnud tippametikohtades kokku leppida, uuesti tullakse kokku 30.08. Õige oleks öelda, et ei tehtud isegi tõsist katset. See tähendab, otseselt ja laua taga ei arutatud ühtki konkreetset kandidaati. Miks nii? Esiteks seepärast, et ettepanekute paketti ei saanud kokku, kuna COM valitud president Juncker keeldus andmast LR, eriti mõnele suuremale LRle lubadusi tulevaste portfellide kohta. COM koosseisu kokkupanemine on tema ülesanne, ja kõik. Aeg näitab, kuidas Juncker seda joont suudab hoida, aga algus on paljulubav. Samas on selge, et kui, oletame, neli tippametikohta läheksid näiteks LU, ES, PL, IT vm esindajale, siis tahavad ka DE, FR riigijuhid teada, et mis siis neile saab, kui tugevad volinikukohad. Teiseks sellepärast, et ainsale konkreetsemale kandidaadile CFSP kõrge esindaja kohale, IT välisministrile Mogherinile oli selge vastuseis. LT president ütles seda ka avalikult ja nimeliselt välja, mitmed muud rääkisid ÜK istungil sellest, et välispoliitika juht peaks olema välispoliitika kogemusega. Kahjuks sai ka avalikuks suuremate LR pisendav suhtumine sellesse ametikohta üldse. No millised raskekaallaased hakkavad pärast FR presidendi neid avaldusi sellele kohale kandideerima?. Tahaks öelda (ja mõnele kolleegile muide ütlesingi), et kuulge, kui teie jaoks pole sel kohal väärtust, andke meile (Ida-Euroopale), meie jaoks see on tähtis. Kolmas põhjus, miks kokkuleppele ei jõutud, on, et kaks suuremat poliitilist rühma, konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid, tahavad mõlemad ÜK eesistuja kohta. Ehk annab see võimaluse lõpuks liberaalidele, kelle tugevaim kandidaat sellele kohale oleks EE ekspeaminister Ansip? EE seisukohad ÜK istungil olid samad, mis ka avalikult välja öeldud: Üks koht peaks minema 2004 või hiljem liitunud LR ja üks koht liberaalidele. Need seisukohad jäävad püsima ka 30.08 ÜKks valmistudes.

Edasist planeerides on hea teada veel mõnd spekulatsiooni-kuulujuttu, mida pean üpris paikapidavaks. Esiteks, IT ei lasta saada nii EKP kui ÜK juhikohta, seega kõik fantaasiarikkad ideed ekspeaministrite Letta või Monti nimedega on tõenäoliselt lennuvõimetud. Teiseks, on põhjust kahelda IT peaministri Renzi viimastel päevadel palju räägitud tugevast survest Mogherini toetuseks – Renzi laekus Brüsselisse eile pool tundi enne ÜK (hilisemaks lükatud) algust, ei osalenud sotsialistide koosolekutel ega mujal. Kolmandaks, sotsialistidel läheb väga raskeks, pigem võimatuks, saada nii ÜK eesistuja kui CFSP kõrge esindaja ametikohat. Neljandaks, (FR) sotsialistid tunduvad olevat leppinud mõttega, et ÜK eesistuja võiks tulla ka eurot mittekasutavast LR-st – see suurendab DK peaministri Thorning-Schmidti šansse. Viiendaks, mingeid väljaasteid Kesk- ja Ida-Euroopa (või siis uuemate LR) poole lõpuks tehakse – ma poleks imestunud, kui täna peaks PL peaminister Tusk hakkama vastama küsimustele, ega talle ei tehtud eile Van Rompuy ja Merkeli poolt ettepanekut ÜK eesistujaks hakata. Kahe viimase inimesega on küll see kehv lugu, et ükski ametisolev riigijuht ei saa olla avalikult kandidaat mõnele rahvusvahelisele kohale, sest tema riigi kodanikud tahavad, et ta riiki juhiks, mitte laiast maailmast töökohta jahiks. Peaminister saab sellise ameti vastu võtta, kui seda kohapeal pakutakse ja kohe ka ametisse kinnitatakse. Ses mõttes kardan, et mõlemad nimetatud (ja väga head) kandidaadid jõuavad enne augusti lõppu oma huvi nii mitu korda eitada, et ei pruugigi sellest enam välja saada.

Valitud president Juncker avaldas siiski paar detaili oma tulevase COM ülesehitusest, nimelt seatakse sisse rändevoliniku ja parema seadusloome asepresidendi ametikohad. Ma poleks imestunud, kui viimast pakutaks Brüsseli mitte päris kahjurõõmutute juubelduste saatel UK kandidaadile.

Tegusid tegi ÜK aga Vene-Ukraina kriisi järeldustega. Kuigi juba mustand oli küllalt tugev (vt Gondori kroonika 15.07.2014), ei eksinud need, kes ennustasid veel karmima liini prevaleerimist ÜK istungil. Kahe suurriigi juhtimisel lisati laiendatavate sanktsioonide hulka ka praktikas võimalus hakata viisakeelde ja varade külmutamist rakendama praeguse Venemaa juhtkonna toetajate kohta. See on miski, mida USA on ammu teinud ja mis on paljude meelest üks reaalne viis Kremli poliitikat tõesti ka mõjutada. Saab näha, juba täna hakkabki Coreper arutama, kuidas riigijuhtide suuniseid praktikas ellu rakendada – meie eesistuja on senisest õppust võtnud ega soovi lasta end süüdistada venitamises. Loodetavasti hakkab vastav töögrupp kohe arutama ka sanktsioonide õigusliku aluse muutmist. ÜK suunis on selge – juulikuu jooksul olgu esimesed firmad (mis ei välista ka üksikisikuid) uute kriteeriumite järgi nimekirja kantud. Käsk on käsk, tuleb teha.

 

 

15.07.2014

Coreperi hommikusöök rände teemadel. IT kui eesistuja on mõistnud, et nende avalik esinemine sel teemal, solidaarsuse nõudmine, et ka teised LR peaksid proportsionaalselt põgenikke vastu võtma, ei too tulemust. Viimati sai see selgeks 26.-27.06 ÜK ette valmistades, kus “solidaarsus” ülalnimetatud tähenduses tekstist välja lendas. Nüüd oligi IT ette valmistanud palju konkreetsema paberi, kus põgenike jagamise koormakandmine küll sees, kuid soovitakse alustada praktilisi arutelusid laiema teemaderingi üle, mitte ainult see üks asi. Iseloomulikult polnud seda paberit kooskõlastatud Roomaga (vt ka allpool). Toimuski kaunis asjalik arutelu, mille põhjalt PRES, COM teevad uue paberi. EE on üks neid LR, kellele põgenike laialijaotamine ei meeldi. Aga pääsu meil sellest debatist ei ole. Seega ütlesingi, et debatti aitaks meie jaoks söödavamaks teha, kui räägiksime rohkem koostööst kolmandate riikidega, kui tugevdaksime EL piirikaitseagentuuri Frontex ja kui avardaksime arutelu Vahemerelt ka Ida suunda. Sest (seda ma muidugi ei öelnud) ma ei taha mõeldagi, mis meie loogikast siis järele jääks, kui näiteks Ukrainas vallanduks päris humanitaarkatastroof, meie küsiksime EL-ilt abi ja vastu saaksime omaenda tänase retoorika.

Järgnes Coreperi istung. Brüsseli ja pealinna juhitud eesistumise vahe sai kohe selgeks, kui PRES pani ilma hoiatamata ette, et 23.07 GACil võiks arutada Lissaboni leppe rakendamise seniste tulemuste töögrupi loomist. See on IT euroministri mõte, millele konkreetsemat sisu ega juriidilist vormi ei osanud meie eesistuja anda. Pärast hulka kiuslikke küsimusi nii arutelu objekti kui rühma moodustamise õigusliku aluse kohta pidi meie eesistuja alla andma. Kardan, et ega euroministril pole järgmisel nädalal palju rohkem öelda. Juba kolmas IT (peaministri?) poolt hooga välja käidud asi, millele lennukat tulevikku näha pole.

Edasi saime kokkuleppele 2015. aasta EL eelarve üle, sügisel järgnevad triloogid EPga, kes tahab eelarve mahtu kindlasti kasvatada. Vaevu maldan oodata 2 EE eelarvekomitee MEP aktiivset osalust selles protsessis (Kallas ja Tarand). EE eelmise nädala sõnavõtt (vt Gondori kroonika 09.07.2014) poegis ka täna veel mitu toetusavaldust. Tõepoolest, mis mõte on teha eelarveid, mille kohta on teada, et vastuvõtmisele järgneval päeval tuleb hakata lisaeelarvet koostama? Igatahes, PRES oli ehmatavalt palju kärpinud, aga kuna mitte ÜKP ega ÜPP alt, siis olime ohates nõus. Nagu ikka, lõppes eelarve tegemine sellega, et netomaksjate leerist kukkus ära DE ja pea kõik teised ruttasid ka oma kompromissivalmidust kinnitama. Pisut piinlik.

Pärastlõunal pikk arutelu homse ÜK üle. Ei, mitte ametissenimetamistest, see käib saadikute omast palju kõrgemal tasandil. ÜK eesistuja Van Rompuy kabinet oli ette valmistanud kaunis karmid järeldused Ukraina-Vene kriisi kohta. Peaksime edasi liikuma sanktsioonidega, laiendama nende õiguslikku alust, et saaks hõlpsamini firmasid sanktsioonide nimekirja panna, peaksime katkestama teatavad arenguprojektid, Vene projektide rahastamise rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides. Ja ma ei välista veel täiendavaid üllatusi, lugedes täna mõne suurema LR kolleegi verbaal- ja kehakeelt. Kuid see ei tähendanud, et teksti ei saanuks veel paremaks muuta, tegime meiegi parandusettepanekuid. Nagu Brüsselis ikka, leegitsevast sõnavõtust ainult võib väheks jääda, eriti kui esindad väiksemat LR. Vorpisime siis kohapeal valmis ka Brüsseli universaalse valuuta, track change-vormis parandusettepanekud ja saatsime, kuhu vaja. Aga tegelik arutelu ja otsustamine toimub homme peaministrite-presidentide vahel.

12.07.2014

Soovitan lugeda Carnegie mõttekoja analüütiku Specki artiklit sellest, kuidas EL sattus praegusesse konflikti Venemaaga ühise naabruse üle. Loomulikult ei otsinud ega soovinud EL seda, aga ei osanud ka vältida, kõndis nagu unes lihtsalt selle sisse. Kõik algas 2008, kui PL välisminister Sikorski tuli ideele EL idapartnerlusest – pakkuda 6 naaberriigile poliitilist assotsiatsiooni ja kaugeleulatuvat vabakaubanduslepingut. Kuna DE välisminister Steinmeyer (mõlemad on ka praegu ametis) ei soovinud seda kaasvaderdada (oli teine just pakkunud Venemaale viimase moderniseerimispartnerlust), sündis Idapartnerlus lõpuks PL-SE ühisalgatusena. See sai küll EL ühispoliitikaks, kuid ilma suurte LR tõsise, hingestatud toetuseta. Nägin seda ise Ukraina, Gruusia ja Moldova assotsiatsioonilepete EL-sisestel läbirääkimistel, eriti tõrges nemde riikide igasuguste euroopalikkuse vihjete suhtes oli FR. Igatahes, kui Moskva hakkas 2013 varasügisel  avaldama idapartneritele tugevat survet – kaubandussõda Ukrainaga, ähvardused, et moldaavlased külmuvad talvel ära, Armeenia väljatõmbumine pärast presidendi pikka kohtumist Kremlis oma kolleegiga – ei suutnud EL olukorda tõsidust hinnata ega adekvaatselt reageerida.

Peamine EL ja Venemaa hinnangu erinevus tuleb lähenemisnurga erinevusest. Postmodernse EL jaoks on idapartnerluse näol tegu win-win projektiga, kus stabiilsemast ja jõukamast naabrusest võidaks ka Venemaa. Moskva nullsummamõtlemise jaoks aga toimub naabrite kaubavahetuse kasv Läänega idasuhete arvel. Pealegi – mis suurriik see on, kes isegi oma väikeseid naabreid ei kontrolli? See pole isegi regionaalne suurjõud mitte.

Novembri lõpus 2013 tunduski, et Venemaa jääb peale, vaid väikesed Moldova ja Gruusia parafeerisid assotsiatsioonileppe. Siis aga tõusis ukraina rahvas üles. Seda peaks EL pidama tohutu komplimendina. Asi pole ju lihtsalt selles, et sõna “Euroopa” kõlab ukrainlaste jaoks paremini kui “Moskoovia”. Asi on ka selles, et Euroopa arengusuund andis ukrainlastele lootust vabaneda korruptsioonist, halvast valitsemisest, mis nende ühiskonnas oli. Ja kui Maidani revolutsioon oli võitnud, president Janukovitš läinud ja Venemaa Krimmi annekteerinud, polnud ka EL-il mingit muud valikut kui olla koos Ukrainaga ja Venemaa vastu. See on geopoliitiline konstellatsioon, mis EL-ile sügavalt võõras ja vastumeelne. Kuid probleemid paraku ei lakka lihtsalt nende eitamisest olemast.

Siiski ei maksa Specki meelest karta või loota (vastavalt oma positsioonile) EL poolset initsiatiivi konfrontatsiooni süvendamisel Venemaaga. Mitme LR meelest on Lõunanaabruses toimuv palju ohtlikum, paljud kardavad oma energiasõltuvuse pärast, lisaks finantssidemed, relvamüük. Ja – eestlastele raskemini arusaadavalt – paljudes LRdes on sümpaatia Venemaa vastu tugev, olgu siis põhjuseks II Maailmasõda, Ameerika-vastasus või miski muu. Kuid igal juhul on nii EL kui Venemaa kaotanud teineteise suhtes igasugused illusioonid. EL on Specki meelest mõistnud, et geopoliitiline toimija peab olema valmis vajadusel ka väga karme meetmeid, jõudu kasutama. Venemaa on aru saanud, et tema atraktiivsus endiste Nõukogude vabariikides on palju väiksem kui arvatud, ja et EL on valmis ka kaunis karme sanktsioone rakendama. EL- Vene suhted ei saa Specki meelest lähemas tulevikus kindlasti olema endised, ei mingit sügavat partnerlust nagu seni, vaid koostöö kitsastes, selgelt defineeritud valdkondades.

Ainus, mis Specki artikli juures pisut häirib, on LRdest vaid DE rolli rõhutamine. Ei ole see sanktsioonide ähvarduse ülevalhoidmine midagi nii “DE juhtimisel” toimunud. DE tegevus ja vähemtegevus on teinegi kord pannud teisi, noh, diplomaatiliselt öeldes, kulme kergitama. Ning väga nähtav on liidukantsleri kabineti ja välisministeeriumi lähenemise kohatine lahknemine. Samas, ega ilma DE pardalolekuta pole võimalik ühegi suure asja läbiminek tänapäeva unioonis, ja mitmel korral on DE tõesti võtnud liidrirolli ka Ukraina kriisi lahendamisel.

09.07.2014

Coreperi ennelõunase osa peateemaks 2015. aasta EL eelarve. Nagu eelarveasjades ikka, on olemas käre grupp netomaksjaid, kelle peamine huvi on võimalikult vähe maksta, ÜKP sõprade grupp, kelle huvi on fondid nn lahti saada ja siis on veel ahastav COM, kes peab reaalsed arved kinni maksma. Kuna 2014-2020 MFF sai tehtud kasin ja jäik, siis on igasugust manööverdamisruumi ka iga-aastaste eelarvete puhul vähem kui seni. Ja sedagi tahetakse veel ahendada. Eelarve töörühm on kivist vett välja pigistanud ja jõudnud paraku üsna selle piiri peale, et sellisel kujul vastuvõetavale eelarvele tuleb kohe hakata paranduseelarveid koostama, ja kogu karussell hakkab uuesti keerlema. Esinduse eelarvenõunik Marksoo oli teinud head jutupunktid, ja EE juttu toetasid  sellised üdini euroopalikud LR nagu BE ja LU, mida tuleb selles kontekstis komplimendina võtta. Usutavasti saame järgmisel nädalal ühele poole, ilma selleks eraldi ministreid kokku kutsumata. Ikkagi oli kurb öelda, et kui edasised kärped veel vajalikud (on küll, muidu jäävad netomaksjad blokeerima), siis ei tohi neid teha ÜKP ega ÜPP rubriigist – sealt tuleb ju EE põhikasu. Paraku, see tähendab, et veelgi kärbitakse konkurentsivõime tõstmise, innovaatilist eelarverubriiki.

Sellelt arutelult lõunale EE MEPidega, kohal 5 6-st, tarbisid ka veini. Peale tavalise klatši süstematiseerimise leppisime kokku, et juuli 3. nädalal hakkavad esinduse erialadiplomaadid MEPe nende komisjonide tulevatest teemadest briifima. Hea.

Õhtupoolikul Ukraina kriis, sanktsioonide arutelu. Otsustasime lisada viisakeelu ja varade külmutamise nimekirja 11 uut nime, Ida-Ukrainas tegutsevad Vene-meelsed separatistid. Kuigi paljude meelest on see ebapiisav reaktsioon ÜK 27.06 nõudmiste mittetäitmise eest, jäi praegu nii. Esiteks on selle kriisi ajalugu näidanud, et tõelised, karmid sammud on võimalikud vaid ÜK enda poolt ja teiseks, 15.07 jätkab Coreper kriisiga seotud teemade, nagu Krimmi annekteerimise mittetunnustamispoliitika ja Ukrainale relvamüügipiirangute, aruteluga. Protsess läheb edasi, nagu vanasti öeldi.

08.07.2014

Erinevalt kriisipäevadest on ECOFIN viimasel ajal olnud suhteliselt emotsioonitu. Täna siiski vaieldi kolmes voorus päris korralikult IT peaministri Renzi tõstetud paindlikkuse teemal (vt ka Gondori kroonika 26.-27.06.2014), mis tundus ÜK järeldustega olevat oma lõpu saanud. Vaidluse taustaks on ka eri LR ajakirjanduses jätkuv arutelu – täna näiteks käsitlesid teemat kahe väga sarnase looga EUobserver ja Financial Times, kelle järeldus on, et eurotsooni lähiajalugu on täis DElt vastutulekut nõudnud poliitikute poliitilisi laipu. Sest lõpuks järgib DE valitsus ikkagi oma rahva tahet ja seda tahet “laristajate” poputamiseks lihtsalt pole. Täna nõukogul avaldas DE rahandusminister Schäuble valjuhäälselt imestust selle üle, miks nõupidamiste ruumis ja meedias räägitakse erinevat juttu – esimeses on selge, et reeglite muutmist, paindlikkuse lisamist ei tule, teises aga antakse nagu ikka lootust. Me peaksime hoopis arutama, kuidas olemasolev majandusvalitsus ja eriti COM riigipõhised soovitused aitaksid investeerida. Jälle jäi lõpuks nii, nagu SGP reeglid ette näevad ja nagu juuni ÜK üle kinnitanud. On küllalt ilmne, et kui keegi tahab olemasolevat paindlikkust kuidagigi ära kasutada, siis peaks see keegi vaikselt ja targalt töötama COMga, kel analüüsija ja ettepanekute tegijana ikkagi alati mingeid tõlgendusvõimalusi. Tänasele vaidlusele oli iseloomulik (küll mitte üllatav), ka see, et reeglite ranget järgimist nõudis nii mõnigi kehvemas olukorras, ent ise värskelt programmi all väga karme reforme tegema pidanud riik nagu PT.

SSM järelevalvenõukogu esimees Nouy andis ülevaate ettevalmistustest pangandusliidu esimese sammu käivitamisest. Sügisel tõenäoliselt kuuleme selle tempo ja täitmise kohta nii mõnegi LR appikarjeid. Täna rääkis oma pankade kurvast saatusest troika ja programmi käes GR uus rahandusminister. Kuulati ära.