30.03.2014

Soovitan lugeda Ukraina kriisi kohta laiemas rahvusvahelises kontekstis Carnegie mõttekoja analüütikutelt. Ukraina enda olukord on äärmiselt tõsine, riigi murenemise oht suur (ehkki ma pole kindel, kas lääneosa vähemused ikka kiikavad niimoodi oma piiritaguste rahvuskaaslaste poole), kuid selles halvas on üks uskumatult suur võimalus, tõelise rahvustunde sünd tunnil, mil isamaa on hädaohus. Putini välispoliitika tegelik olemus on nüüd selge kõigile, oma 18.03 kõnes ütles ta selle häbenemata välja – Venemaa õigus “kaitsta” keda heaks arvab, kus heaks arvab ja vahenditega, mis ise heaks arvab. Igasugused totakad lootused sellest, et “Venemaa saab ju ise aru, et see pole nemde huvides”, on läbi. Iseasi, kas meie, kes me oleme kogu aeg olnud Venemaa suhtes Lääne keskmisest tublisti skeptilisemad, selle pärast kuidagigi rõõmustada saaksime, et osutus, et meil on õigus.

Euroopa julgeolekuparadigma muutus on selge. Arvamus, et ollakse postmodernistlikus ajastus, kus jõud enam ei otsusta ja et kontinendi julgeoleku tagamise saab delegeerida ameeriklastele, on valeks osutunud (küll ei näägutata siin ameeriklaste üle, kes mingil perioodil tundusid Ida-Euroopa asju omakorda EL-ile delegeerivat). Vanamoodne jõupoliitika on tagasi. Mis järeldusi Euroopa riigid sellest teevad, on veel vara öelda. 01.04 NATO välisministrite kohtumisel ehk saab esimest aimu. LT erakonnad on sõlminud kokkuleppe kaitsekulude tõstmisest 2% SKT-st, see on esimene ja väike, aga loodetavasti mitte viimane omalaadne uudis.

EL ja USA edasisest tegutsemisest ja taktikast Venemaa suunas arvatakse vaid, et ees seisab pikk ebastabiilsuse periood. Laiemate majandussanktsioonide kehtestamisel, näiteks Vene peamiste ekspordiartiklite gaasi ja nafta hinna kõigutamisel on sügavamad tagajärjed kogu maailmamajandusele ja see tõstab nende kasutamise künnist veelgi. Lisan omalt poolt, et see künnis EL poolt on praegugi väga kõrge ja Vene viimase ööpäeva sammud, Putini-Obama telefonikõne ja valmidus välisministrite kohtumiseks loovad kindlasti veelgi ettekäändeid ootamiseks-vaatamiseks. Ehkki, kui järele mõelda – valmidus kolmanda riigiga rääkida oma naabriga kõneluste algamise eeltingimustest, mida see naaber täitma peab, kas see on tõesti vastutulek? Igatahes, jätkavad Carnegie analüütikud, Lääne senised sanktsioonid ei jäta meile eriti taktikalist paindlikkust, kuna pole välja öeldud viisi, kuidas isikud sellest sanktsioonide nimekirjast välja peaksid saama. Aga see ongi poliitiline otsus, mõlemat pidi. Pealegi, mitu asjaosalist on kuulutanud, et on uhked sellesse nimekirja kuulumise pärast. Ma praegu väga ei muretseks selle nimekirja lühendamise võimaluse kui taktikalise relva pärast. Ei saa alati evida väljapääsuteed, teada alati, kuhu lõpuks välja jõuad. Ehkki see soov on inimlikult arusaadav ja mitu mu tarka kolleegi on mulle öelnud, et jah, teeme praegu õiget asja, aga ikkagi tahaks teada, kuhu me lõpuks välja jõuame…

Maailmapoliitikast. Süüria kodusõjalt on rambivalgus mujale suunatud, aga see võib olla üks koht, kus Venemaa saab hõlpsa vaevaga, kui nii tahab, näidata oma koostöövalmidust rahvusvahelisel areenil. Keemiarelva hävitamise lepe sündis ju nende osalusel ja nende mõju president Assadile on jätkuvalt suur. Iraani tuumarelva ei taha ka Venemaa, pole kunagi tahtnud. Aga Venemaa mõjujõud on siin palju väiksem, iraanlased tahavad peamiselt USA sanktsioonide leevendamist. Ainus, kus Venemaal otsustav jõud, on, kui ÜRO-s peaks tahetama Iraanile uusi sanktsioone kehtestada. Hiina suhtumine on mitmetahuline. Igal juhul jälestatakse Pekingis referendumit kui viisi territoriaalsete muutuste esilekutsumiseks – Tiibet! Aga Hiina võib siiski Ukraina kriisist mitmeti kasu lõigata. Esiteks, ta saab mängida venelastega, hoides ebaselget positsiooni sanktsioonide üle. Teiseks, Hiinale sobib olukord, kus USA on seotud kriisidega, mis Ida-Aasiast kaugel. Kolmandaks, Lääne ja Vene suhete halvenemine võib anda hiinlastele madalama Vene gaasi hinna ja ehk võimaldada kõrgtehnoloogilist relvamüüki parematel tingimustel.

27.03.2014

Coreper venis pea tervepäevaseks. Kõigepealt anti ülevaade kõrgetasemelisest omavahendite töörühmast, täpsemalt selle töölehakkamise ettevalmistustest. Sugugi mitte üllatavalt ei nõustunud EP gruppi suurendama, seega jääb FR esindaja välja ja kogu selle venimise-segaduse võib rahulikult PRES kraesse kirjutada. Järgmisel nädalal alustab grupp 10-liikmelisena tööd, president endine COM supervolinik ja IT peaminister Monti. Ka täna kasutas mitu LR, kindlasti mitte juhuslikult just need, kes saavad MFFist nimelist tagasimakset, juhust, et anda diplomaatiliselt mõista, et neil poleks midagi selle vastu, kui töörühmal tulemusi eriti poleks. Aga EL-is tavaliselt ei lähe nii, et kui asi alustatud, siis tast midagi ei tule.

Edasi 20.-21.03 ÜK järelmid, ehk Ukraina-Venemaa. COM käis eile-üleeile väga esindusliku delegatsiooniga Kiievis ja abistamise plaanid on enam-vähem selged. Põhirõhk makromajanduslikul stabiliseeerimisel koos IMFiga, energiasektori kindlustamisel (gaasi tarnimise võimalused SK kaudu), võitlus korruptsiooniga ja õigussüsteemi reformid laiemalt. Rahvusvahelisel areenil kolmandate riikidega tehtav töö, kus EEAS kiiduväärselt aktiivne olnud – täna hääletas ÜRO-s Ukraina territoriaalse terviklikkuse resolutsiooni poolt 100 riiki ja vaid 11 vastu. COM töötab palehigis kahe suure teemaga – Venemaale sanktsioonide 3. faasi ettevalmistamisel ja Krimmi annekteerimise õiguslike ja praktiliste tagajärgede kavandamisel. Viimane hõlmab ka Ukraina varade vargust Krimmis, eile näiteks nimetas PL välisminister Sikorski Ukraina sõjalaevade ülevõtmist lihtlabaseks piraatluseks. Mõlema teemaga tullakse kiiresti Coreperi tagasi. Nagu tavaks saanud, oli ka täna läbimõelduim ja karmim esinemine UKl.

SRM kokkulepe kinnitati. DE tahtis veel ühte põhjenduspunkti täpsustada, aga PRES teksti enam ei avanud. Jäi selgitav deklaratsioon LRde fiskaalsuveräänsuse kinnitamiseks, millega ka EE ühines. Nüüd veel valitsustevahelise kokkuleppe lõpuleviimine ja pangandusliit mõneks ajaks tehtud.

Lõpetuseks teatas PRES kurvalt, et üldkohtu lisakohtunike määramise meetodit tehtud ei saanud, anti koos sooja käepigistusega järgmisele PRESle ehk ITle üle. Kahju. Aga ka EE oli vastustajate hulgas, ehkki üksi me lõpuni poleks muidugi vastu jäänud.

26.03.2014

Käisin kuulamas USA presidendi Obama kõnet Brüsseli Bozari kontserdisaalis. Kohal BE kuningapaar, BE valitsus, EL institutsioonide ja NATO juhid, diplomaate ning hulganisti noori inimesi. See viimane võimaldas Obamal rääkida väga palju demokraatlikest väärtustest, nende kaitsmise vajadusest, laskis noortele korduvalt südamele panna, et hüved nagu vabadus, jõukus, demokraatia pole tasuta ega iseenesestmõistetavalt alati olemas, ühesõnaga, rääkis Venemaast ja Ukrainast ja mitte EL-USA suhetest. Sellest, täpsemalt, täna toimunud EL-USA tippkohtumisest antakse Coreperis homme ülevaade ja Obama pressikonverentsist EL juhtidega saab mingit esmast aimu näiteks sellest artiklist.

Konkreetsemalt ütles Obama, et Venemaa invasioon Ukrainasse on vastuvõetamatu, Krimmi annekteerimist ei tunnustata. Ütles, et USA ja kogu NATO pühendumus artikkel 5-le on kõikumatu. Et allianss on tugevdanud oma kohalolekut Balti riikides ja PLs. Aga ütles ka, et liitlased peavad kaitsesse enam panustama. Edasiste sanktsioonide kohta (tean juba, et homme hakkab Coreper selle asja üle taas vaidlema) ütles Obama, et kui Venemaa oma kurssi ei muuda, siis suurendame meie tema rahvusvahelist isolatsiooni veelgi. Nii et polnud nii, et kui Venemaa lihtsalt enam uusi eskaleerivaid samme ei astu, siis Lääs omalt poolt ei lähe sanktsioonidega edasi. Ja last not least, Obama kordas eilset mõtet Venemaa mõjujõu vähenemise kohta. Eile ütles ta, et Venemaa on regionaalne jõud, täna tõdes, et erinevalt Külma sõja ajast ei juhi Venemaa enam mingit globaalset koalitsiooni. Kuna öeldud selle kordamise taustal, et meil, Läänel, on demokraatlik globaalne allianss, siis oli võrdluse mõte üpris selge.

See viimane juhib mõtted sellele, et maailmas on paljud asjad ikkagi (ka) isiklikud. Obama, nagu ka Putini hinge kiiganud G. W. Bush ja Jeltsinit emmanud Clinton enne teda, proovis oma ametiaja alguses Venemaaga suhted uuele alusele seada. Kõigil kukkus aga lõpuks ühtmoodi välja, suhted pehmelt öeldes kehvakesed. Kuid sellesse protsessi oli panustatud suure egoga (ilma selleta presidendiks ei saa) inimeste isiklikku prestiiži ja sellel on tagajärjed. Mulle küll tundub, et Obama viimaste päevade väljaütlemistel on ka teatav isiklik hoiak juures.

24.03.2014

Eelmise nädala ÜK järellainetus. Juba enne selle toimumist kirjutati-spekuleeriti selle ajaloolisuse üle – kas adekvaatsest vastusest Ukraina kriisile algab EL välispoliitika uus, geopoliitiliselt mõjukas ajastu? Mu nähtutest katvaim, ka kui meie arusaamast praktiliste järelduste osas väga erinev, on maineka mõttekoja EPC uuringujuhi Emmanoulidise (käis hiljuti ka Tallinnas üht oma EL institutsionaalsele tulevikule pühendatud paberit tutvustamas) analüüs. Soovitan lugeda, just selleks, et saada aimu, millise mõtteviisiga meil siin maadelda tuleb. Kõigepealt kirjeldab ta ÜK otsuseid ja 21.03 allkirjastatud EL-Ukraina assotsiatsioonileppe poliitilist osa. Ja siis vastab küsimusele, miks EL ei kehtestanud Venemaale kohe karme majandussanktsioone? Esiteks, et mitte ise olukorda eskaleerida, ja kartuses, et Venemaa võib omalt poolt lõpetada koostöö Läänega Iraani, Süüria jm küsimustest. See on vale eeldus, ma arvan. Ei toimu seda koostööd, kui ehk osalt Iraan välja arvata, nagunii. Economisti ajakirjanik Lucas kirjutab läinud nädala European Voice’s, kuidas on lihtne öelda, mille vastu Venemaa on, aga pea võimatu, mille poolt – konstruktiivset programmi pole. Teiseks, EL liidrid tahtsid anda endale rohkem aega Venemaa survestamiseks enne nn 3. faasi sanktsioonide kehtestamist. Kolmandaks, kardeti vastastikuse sanktsioonidekehtestamise spiraali alustamist, millest mõlemal poolel raske välja tulla. Neljandaks, EL sanktsioonide juriidilise vettpidavuse vajadus. Viiendaks ei võimaldanud karmimat joont lihtsalt LR vahelised eriarvamused.

Seejärel kirjeldab Emmanoulidis kriisi praeguse faasi riske, mis kõik teadagi seotud Venemaa käitumisega ja sõltuvad suhteliselt vähe sellest, mis EL või laiemalt Lääs teeb. Ning siis autori peajäreldus: Ükskõik, mis juhtub, tugevneb surve EL-ile, et hakata toimima tõelise välispoliitika tegijana. Kuna teisiti ei saa, kui su piiri taga käib väga tõsine ja kiire lahenduseta kriis. See on õige, muidugi.

Konkreetsete poliitikasoovitustega läheb Emmanoulidis see-eest kapitaalselt rappa, aga see peaks olema õpetlik lugemine kõigile, kelle meelest praegu “peaksid kõik ju aru saama, et tuleb Venemaad jõuliselt edasi survestada”. EL peaks autori meelest praegu tegema järgmist: esiteks jätkama Moskva survestamist, samas püüdes vältida EL-Vene suhete edasist halvenemist, teiseks toetama Ukrainat, samas mitte sundides teda valima Ida ja Lääne vahel, kolmandaks, mineviku vigadest õppides püüdma vähendada lõhet EL ja Venemaa vahel ja neljandaks, alles kui suhted veelgi halvenevad, otsima viise pikaaegse vastasseisu tagajärgedega toimetulekuks. Suhteliselt arusaamatu tasakaalustamispüüdega sõnavaling, mis tegelikult ühtki praktiliselt elluviidavat soovitust ei anna. No vähemalt selles on tal õigus, et tõenäoliselt kestab see vastasseis aastaid. Ja samas on see üks raskemaid asju, mida ka minu mõnele muidu tõesti targale kolleegile selgeks teha: praegu ei ole mõtet küsida, kuhu me oma poliitikaga välja jõuame? Ei saa alati nii olla, et lõppjaam ja sinna jõudmise kellaaeg on teada.

20.-21.03.2014

ÜK läbi, ja järgmisel pole kõige kauem ametisolnud peaminister enam EE Ansip, vaid juba DE Merkel. Ka selle tippkohtumise peateemaks oli Ukraina, kuigi saadi tervitada ka kahe pikema vinnaga protsessi päädimist. Esiteks saavutati läbi 19.03 päeva, öö ja järgmise hommikugi kestnud kauplemisega EPga kokkulepe SRM üle. Financial Timesis seisis, et kell 04.30 äratati Berliinis üles DE võimas rahandusminister Schäuble ja telefonitsi klatiti temaga veel poolteist tundi asju. Aga tehtud sai, ja nüüd võib öelda, et alles juunis 2012 algatatud EL pangandusliit on tõsiasi. Jah, see käivitub aeglaselt, aga ta ongi mõeldud järgmise kriisi jaoks. Need 2 aastat on kahe megafaili, SSM ja SRM üle käinud äärmiselt pingeline ja mahukas töö, mille põhiraskust esinduse poolt on kandnud Eesti Panga lähetatud nõunik Martin-Juhkam, kiitus talle. Teine tehtud asi oli hoiuste direktiiv, mis garanteerib pangandusinfo vahetamise LR vahel. AT ja LU loobusid lõpuks oma vastuseisust. Euroopa ja maailm liiguvad tasapisi vähema pangasaladuse, parema koostöö, kõrgemate standardite poole, mis igati hea.

Kuid nüüd Ukraina juurde. Kui üleeile õhtul esitati LR väga nõrk esialgne versioon, siis lõpuks said järeldused hulka tugevamad. Kaks tendentsi kordasid kahe nädala tagust – peaministrid-presidendid olid palju karmimad kui paar päeva varem kogunenud välisministrid (vt Gondori kroonika 03.03.2014 ja 06.03.2014) ja teiseks, olles üksi ruumis, käis avameelne ja ühtne arutelu, mille käigus järelduste tekst pea igas punktis jõulisemaks muutus. Kõigepealt lisati Coreperi eeltöö põhjal 12 uut nime viisakeelu ja varade külmutamise nimekirja. Uute kategooriatena seal täitevvõim (asepeaminister Rogozin), presidendi nõunikkond ja nn ajakirjandus meediafirma Rossija Segodnja peadirektori Kisseljovi näol. Nimekirja täiendamine on sünkroonis USA omaga, kuigi erinevast õiguslikust alusest tulenevalt (EL puhul peab igal konkreetsel juhul olema kohtus tõestatav tegevus Ukraina suveräänsuse ja terviklikkuse vastu) ei läinud EL režiimi pankurite kallale.

Järelduste Ukrainale pühendatud osa võib isegi kuidagi lahjavõitu tunduda. Toetusavalduste kõrval on ka manitsusi, sellest ei suuda EL oma välissuhetes (kui just tegu pole tõesti suurte riikidega) kuidagi loobuda. Aga fakt on, et täna allkirjastati assotsiatsioonilepingu poliitilised osad ja 25.03 läheb COM esinduslik delegatsioon volinik Füle juhtimisel Kiievisse, et juba konkreetset abiandmist koordineerida. Venemaa osa on see-eest aga kaugelt karmim kui eelmisel korral. On ka põhjust, vaadates sündmusi Krimmis ja Moskvas. EL ei tunnista Krimmi “referendumit” ega selle piirkonna Venemaaga liitmist. Enam veel, ÜK nõudis COM kiiret õiguslikku analüüsi, et rakendada Krimmile majanduslikke, kaubanduslikke ja finantspiiranguid. Meile kinnitati, et see hõlmab ka juba alanud Ukraina firmade, varade ülevõtmist. Saab siis näha, mis saab, kui mõni Vene naftafirma võtab lihtsalt niisama üle leiukohad Mustas meres. Ära jäetakse juuni tippkohtumine EL ja Venemaa vahel ning LR ei pea oma regulaarseid tippkohtumisi Venemaaga. ÜK lisas ka omal algatusel märke Venemaa OECDga liitumise protsessi peatamise kohta. Edasi, rahvusvaheliste vaatlejate küsimus, keda on Ida-Ukrainasse väga vaja. Kui OSCE omi mõne päeva jooksul kohale ei saa, siis ähvardas ÜK algatada EL missiooni. Oli ette teada, et tulevad rasked vaidlused selle üle, kas sanktsioonide 3. faas, koostöö ülevaatamine mitmes majandusvaldkonnas, on lähenemas või mitte. Riigijuhid tegid ühese otsuse anda COMle ülesanne asuda 3. faasi, konkreetseid suunatud meetmeid, ette valmistama. Lõpuks leidis EL endas haldussuutlikkust lubada Moldova ja Gruusia assotsiatsioonilepete allkirjastamist hiljemalt juunis 2014 (meenutan, et esimene kõige varasem tähtaeg oli oktoobris, siis augustis, nüüd juunis). Muidugi võib ka selle, nagu kogu järelduste kohta ikka veel öelda, et Moskva tegutseb, Brüssel ainult kirjutab pabereid. Ja muidugi võib öelda, et USA sanktsioonid on krõbedamad kui EL omad. Aga arvestades lähtekohta, EL toimimise loogikat, inertsi ja traditsioone, on sammude pikkus praegu uuest klassist. Kas sellest piisab, näeme lähipäevil ja -nädalatel.

P.S. ÜK järelduste energiapoliitika osas on samuti üks praeguse kriisi poolt tingitud tähelepanuväärne lisandus. Nimelt oeab COM juba 2014 juuniks esitama analüüsi ja ettepanekud EL energiasõltuvuse vähendamise kohta. See on EL ja Venemaa suhete võtmeküsimus.

18.03.2014

Asendasin ministrit ÜK eelsel GACil. Normaalsel ajal oleks päevakorras olnud kliima- ja energiaküsimused kõvasti kirgi kütnud (ja ega päris mööda ei mindud neist ka nüüd). Kuna aga otsused kliima-energia üle tulevad alles oktoobris või isegi detsembris 2014, räägiti nii istungil kui lõunal põhiliselt Ukrainast. Arutelude ajal püüdsid ministrid sõnumeid Moskvast, tsiteerisid üksteisele vastikusega president Putinit ja rääkisid, mida just toimuv neile meelde tuletab – CZle 1968ndat, HUle 1956ndat jne. Lõunal ÜK eesistuja Van Rompuyga mainiti mõnelt poolt ka Venemaad paremini tundvate LR teemat – ühed ütlesid, et neid peab paremini kuulama, teised aga, et ärgem laskem end kärsitutel liigselt kiirustada, võtame ikka rahulikult ja vaatame veel. Neetud lugu, raske on sellises olukorras mõistlikult toimida – ühtpidi oleks palju öelda, teisalt on seal aga ka suur oht liiga emotsionaalseks minna  ja sellega usaldusväärsust kaotada. Mul seda dilemmat täna polnud, sest lõunal said sõna vaid ministrid. Kas juba 20.03 ÜK käivitab Venemaale nn 3. faasi meetmed, koostöö peatamise teatavates majandusvaldkondades; või piirdub sanktsioonide nimekirja pikendamisega, polegi ehk nii oluline. Oluline on, et on vist kohale jõudmas arusaam, et maailmas, ja ka meie kontinendil on miski kapitaalselt muutunud, Lääne ja Venemaa suhted (ja-jah, Lääne, saadakse üha enam aru, et EL on siin koos USA-ga) on täiesti uuel alusel ja see olukord ei muutu paari nädala pärast, see kestab tõenäoliselt aastaid. See omakorda tähendab mingite asjade nagu energiapoliitika, kaubandus, koostöö rahvusvahelistes organisatsioonides jne, põhjalikku läbimõtlemist ja muutmist. Ka võitlust kolmandate riikide arusaamise ja toetuse eest. Hiina ja India on praegu olnud Venemaa sammude suhtes kaunis arusaavad, sanktsioone kehtestavad aga Jaapan, Austraalia. Presidendikandidaat McCaini poolt 2008 välja käidud (ja ka välispoliitikagurude poolt alla tulistatud) demokraatiate liidu iseteke? Igatahes, tänasel lõunal kõlas igati õiges kontekstis seni EL-i jaoks pea täielik tabu olnud sõna “geopoliitika”.

Üks nii-ütelda Brüsseli asi ka, siiski. Toimus COM lansseeritud õigusriigi tugevdamise algatuse esimene arutelu ( teatis siin). EL-il on klubi reegleid rikkuvate, õigusriigi või demokraatia põhimõtete vastu eksivate LR jaoks seni olemas vaid üks karistus, hääleõiguse äravõtmine. Taheti midagi kergemat ka, ja pole põhjust varjata, et seda tahtmist väljendati just siis, kui suure tähelepanu alla sattusid paar aastat tagasi mitmed uued HU seadused. Sellest saab üks vaevaline vaidlus, aga läbi tuleb ta pidada. On nimelt nii, et klubiruumides korda pidada on suhteliselt lihtne, aga kontrollida, ega klubiliikmed koduseinte vahel vääritult ei käitu, hulka raskem. Aga seda on vaja, sest uudised korruptsioonist, demokraatia, õigusriigi põhimõtete kahjustamisest ühes LRs mõjutab avalikku arvamust teistes, inimesed küsivad, kas me oleme tõesti SELLISE  riigiga samas liidus; ja nii kahjustab see otseselt kogu EL-i. Arutelud jätkuvad juuni GACil.

17.03.2014

Päev algas Ukraina sõprade hommikusöögiga, kus kohal kõik 28 välisministrit pluss muidugi Ukraina oma. Ukrainlaste soovid olid selged: assotsiatsioonileppe allkirjastamine (poliitilised osad signeeritakse 21.03), rahaline abi ja loomulikult toetus Venemaa agressiooni vastu. Kõik kinnitasid eilse Krimmi “referendumi” õigustühisust, ka raha-abist räägiti. Siiski tuli sõprade vahel öelda ka mõned õpetussõnad Kiievi valitsuse poliitilise representatiivsuse ja kiirete reformide vajalikkusest. Lisaks soovitus ületada ennast, kui räägitakse läbi OSCE vaatlejate saatmist. On nimelt praegu nii, et Krimmi vaatlejaid lihtsalt ei saa, Venemaa blokeerib kõik sellised katsed. Ida-Ukrainasse ehk veel võiks saada, ja tuleks saata kiiresti, sest sealne olukord on ikka väga ohtlik. Selleks on vaja  ukrainlastel teha teatavaid kompromisse… ja kuidas sa ütled ratsionaalselt  et kuule, unusta nüüd osa oma riigi küljestraiumine mõneks ajaks ära. Ei suuda ennast sarnases olukorras küll ette kujutada ratsionaalselt toimimas.

Sealt FAC istungile. Peale lühikest alarmeerivat keskustelu Kesk-Aafrika Vabariigi missioonist, kus kuidagi vajalik arv sõjaväelasi kokku ei tule, mindi peateema Ukraina juurde. Oli emotsionaalne ja samas väga asjalik, kõrgpoliitiline arutelu. Kus keegi ei seadnud tegelikult kahtluse alla EL uut, karmi liini Venemaa suunas. Me oleme nüüd sellel teel ja õige pikaks ajaks, usun. Välisministrid võtsid vastu otsuse sanktsioonide kohta, kus 8 Krimmi ja 13 Vene nime. Jah, see nimekiri on lühem, kui mõni oleks tahtnud ja ei lähe nii kõrgele Vene hierarhias kui mõni oleks tahtnud. Samas, sõnum parlamendiliikmetele, et kontrollimatu loba naaberriigi aadressil ja ükskõik millele allakirjutamine pole aktsepteeritav, on ka miskitpidi vajalik. Kui midagi struktuurset ette heita, siis täitevvõimu esindajate ja meedia esindajate puudumist nimekirjas. USA täna avaldatud nimekirjas on asepeaminister Rogozin ja kaks president Putini nõunikku sees. Kuid EL peab, oma erinevast õigussüsteemist lähtuvalt, esmajoones hoolitsema selle eest, et põhjendused isikutele sanktsioonide kehtestamiseks ka kohtus vajadusel vett peaksid. See teeb igatsugu nõunike karistamise raskeks, sest nemad ei tee ju formaalselt otsuseid.

Edasised sammud on samuti selged – kui homme-ülehomme ei õnnestu kokku leppida OSCE missiooni saatmises Ukrainasse, arutab ÜK juba 20.03 nii isikute lisamist nimekirja kui ka koostöö peatamist Venemaaga mitmes majanduse sektoris. Iseloomulikult oli tänase FAC lõuna pühendatud energiadiplomaatiale ja COM volinik Oettingeri juhtimisel räägiti ainult sellest, kuidas vähendada sõltuvust Vene energiaimpordist. Soome lahe vedelgaasiterminal(id) on osa sellest. Aga selge on ka, et kui läheb tõsiste majandussanktsioonide kehtestamiseks, tõstab mitu LR küsimuse solidaarsuse rahalisest hinnast. Meil peaks sellel küsimusele head vastused valmis olema.

Õhtusöök – jälle sai nautida diplomaadi glamuurset elu – LT rahandusministriga LT kolleegi juures. Euroalaga liitumise kurss on kindel, kriteeriumid peaksid kuhjaga täis olema ja poliitiline otsustavus 100%-line. Peaminister on lubanud tagasi astuda, kui riik 01.01.2015 euroalas pole. Referendumit enam korraldada ei jõuaks, ka kui keegi täna kohe kõvasti pihta hakkaks. Tehtud? Väga tore oleks, nii meile kui kogu Ida- ja Põhja-Euroopale.

16.03.2014

Erakorraline Coreper enne homset FAC, teemaks muidugi Ukraina. Leppisime suhteliselt kiiresti kokku homsed järeldused, mille kallal Ida-Euroopa töörühm ja PSC olid pikki tunde töötanud. Põhiliselt kritiseeritakse seal tänast Krimmi “referendumit”, korratakse üle, kuidas EL Ukrainat aitab ning öeldakse välja, et käivitub EL vastumeetmete teine faas, nimelt kehtestab EL Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse vastu tegutsenud konkreetsetele isikutele reisikeelud ja külmutab nende varad. Konkreetsete isikute üle peeti paar vaidlusringi, nimekiri sisaldab üle 20 nime ja koosneb Krimmi separatistide liidritest ning Moskva poliitikutest pluss mõni Vene sõjaväelane. Otsus saab avalikuks kohe homme hommikul (kuna LR saavutasid täna nende konkreetsete isikute üle konsensuse ja otsus jõustub seega kohe FAC istungi alguses kell 9.30), kuid on enam kui selge, et mitu LR teevad homme ministrite diskussiooni käigus ettepaneku teha kohe lisanimekiri. Täna kõlas mitu häält selle toetuseks, et nimekirja tuleb lisada täitevvõimu ja meedia esindajaid.

14.03.2013

Erakorraline poolepäevane Coreper, Ukraina pärast. Aga PRES kasutas juhust ja tutvustas kõigepealt 11.03 triloogi tulemusi SRM üle. Usub, et järgmisel nädalal saab 11.03 ECOFIN mandaadi alusel EPga kokkuleppe. PRES tõrjus igatahes jõuliselt tagasi mõne argliku katse rahandusministreid uuesti kokku kutsuda. Eesistuja eesõigus ja tohutu vastutus.

Teiseks pidasime järjekordse vooru Euroopa üldkohtu lisakohtunike valimise meetodi üle. PRES võtab seda asja väga tõsiselt ja tundub, et meie eesistuja kohati lausa isiklikult. Aga vaated on ikka veel nii erinevad, täpsemalt, raskesti lepitatavad, aeg hakkab otsa saama ja PRES lõpetas täna lausega, et nad mõtlevad nüüd korra tõsiselt järele, kuhu edasi. Asi võib ka lihtsalt katki jääda, katse kohtunike arvu suurendada on korra (enne meie liitumist) juba ebaõnnestunud. Nii et pole nii, et EL-is kõigist päevakorda saadud asjadest lõpuks ikka midagi tuleb. Ei pea tingimata, ehkki 99,% juhtudest siiski.

Kolmest Ukraina teemast – 06.03 ÜK otsusest allkirjastada kiiresti assotsiatsioonileppe poliitilised osad; isikute nimekiri, kellele Ukraina vastu suunatud agressiooni ja separatismi õhutamise eest sanktsioonid kehtestada ja 17.03 FAC järeldused – oli meie tänases päevakorras esimene. PRES kannatas ära pika rea juriidilisi argumente-kahtlusi selle üle, miks ikkagi ühe lepingu üht osa koduste juriidiliste protseduuride pärast kuidagi muust lepingust lahutada ei saa. Seejärel aga teatas külmalt, et me täidame siin oma riigijuhtide ülesannet, Coreper on poliitiline keham, siis muutis armulikult paari lauset ning oh imet, kokkulepe sündis lõpus hõlpsalt. Allakirjutamine on ette nähtud 21.03, nädala pärast.

11.03.2014

TervepäevaECOFIN, mille kõrvalt mul mõned institutsioonidevaheliste arengute kohtumised ja muidugi Ukraina. Ka rahandusministrid alustasid Ukrainaga, COM esitles täna vastu võetud kaubanduspaketti ja tutvustas plaane makromajanduslikuks abiks, koos IMFiga. EL poolt tulemas sel aastal 1,6 miljardit eurot. Olulisemaid Ukraina-poolseid tingimusi on energiasubsiidiumite järkjärguline kaotamine, aga COM rõhutas mitme LR – sealhulgas EE – toetusel, et see peab olema tasakaalustatud sotsiaalmeetmetega. Pole võimalik, et rahvusvaheline kogukond tuleb “appi” sellega, et esimese asjana nõuab gaasiarvete tõusu. Mitu ministrit rääkisid ka poliitilisemalt, sealhulgas EE kaitsekulude tõstmise vajadusest.

Hoiuste maksustamise direktiivi automaatse infovahetuse osas andsid kaks järelejäänud vastalist, LU ja AT mõista, et 20.-21.03 ÜK-ks või ÜK-l loobuvad oma vastuseisust. COM on jõuliselt alustanud tööd Šveitsi ja Liechtensteiniga samade reeglite kokkuleppimiseks ja EL peaks selles asjas globaalselt eeskuju näitama.

Lõpuks hooaja tähtsaim fail SRM. Ma ei lähe detailidesse, piisab sellest, kui öelda, et PRES sai homse loodetavasti viimase triloogi jaoks mandaadi pisut muudetud ja võimaldati talle koguni naaatukene paindlikkust. Loodame väga, et homme tuleb kokkulepe. Ei jaksa enne järgmise nädala ÜK veel üht ECOFINi pidada. Ja ÜKl selle eelnõu tehnika arutamine oleks nagunii täiesti ebapraktiline.