27.02.2014

TervepäevaCoreper algas koos 8 kolleegiga hommikusöögiga  ÜK eesistuja Van Rompuy juures. Tutvustas oma plaane 2014 ÜKdeks, tema viimasteks. Märtsis kliima-energia esimene arutelu pluss tööstus. Välispoliitikast Aafrika (sest aprilli alguses EL-Aafrika Liidu tippkohtumine) ja muidugi Ukraina. Mais mitteametlik ÜK õhtusöök EP valimiste tulemuste arutamiseks ja Van Rompuyle EP poliitiliste gruppidega konsultatsioonideks mandaadi andmine. On selge, et sel hetkel ei saa ÜK öelda ei seda, et tore, suurima rühma tippkandidaat saab ka meie toetuse COM presidendi kohale ega seda, et kuulge, meil on endal hoopis parem kandidaat. Van Rompuy peab kuidagi mingi paketi tippametikohtadele välja pakkuma ja nimetas täna ka, mille vahel tasakaalu taotleb: ida-lääs, põhi-lõuna, mehed-naised ja suuremad Euroopa poliitilised rühmad. Realistlik, vist. Ehkki ma ei tea, kas ma tunnen end paremini, kuuludes rühma “ida” või rühma “uus”. Kui midagi jagatakse, siis on muidugi lõppeks ükskõik, mis kvoodi alt oma kätte saad. Igatahes, vanal rebasel Van Rompuyl on plaan olemas ja eeldusel, et ka väiksemaid LR infoväljas hoitakse, las toimetab, ta on oma võimekust osava diilitegijana tõestanud küll. Üks mõte, mis mul endal selle juures tekkis, on, et ei saa välistada, et pärast EP valimisi, kus eurovastased populistid saavad suure esinduse, võib EL institutsioonidevaheline nagin anda maad hoopis viiside otsimisele, kuidas COM ja NK saaksid teha asjalikku koostööd EP nõrgenenud, kuid siiski selge enamusega, kes arukalt Euroopa-meelne.

Coreperi istungi enda tähtsaim teema oli andmekaitse ja taas olid pea kõigi LR ekspertide meelest PRES ettepanekud liiga toored, kiirustades tehtud ja ignoreerisid varasemaid arutelusid. Karta on tõesti, et järgmise nädala JHAl loevad justiitsministrid jälle lihtsalt oma punkte maha ja mingit sisulist arutelu ei toimu. EE oli täna leebem, muu hulgas ka seetõttu, et oleme vaevaga lahti saanud probleemitekitaja mainest selle teema juures ja ma ei taha kohe uuesti tagasikukkumisega riskida. Aga nagu korduvalt siingi kirjutatud, no ei edene see fail küll ikka kuskilt otsast.

Coreperi lõuna oli pühendatud Euroopa Üldkohtu lisakohtunike kohtade täitmise meetodi arutelule. 9 lisakohta on loodud, aga kuidas kohtunikud neile kohtadele määrata? Jagelesime pikalt ja suhteliselt kirglikult. Valik on mingil moel saavutustele, kvaliteedile, senisele tööle põhineva otsuse ja LR vahelise puhta rotatsiooni variandi vahel. Midagi pole teha – kuna kõik muu peale rotatsiooni annaks eeliseid vanematele LR, kel EL-õiguse alal kogenud juriste lihtsalt niipalju rohkem, pidin koos rea teistega toetama puhast rotatsiooni. Täna töötas, aga paaril lähinädalal surve tugevneb, sest EP selle koosseisu ajal asja ära otsustamiseks on aega veel 3 nädalat. Ei ole lihtsad valikud.

20.02.2014

Hommikul ja hilisõhtul Coreper, pärastlõunal erakorraline FAC. Coreperis sise- ja justiitsküsimuste Stokholmi programmi tulevik, siseasjade osa. Selles vallas on viimase aastakümne jooksul tegelikult meeletult edasi liigutud, samas on just siin – üle piiride liiguvad heade asjade-inimeste kõrval ka halvemad – mitme LR avalikus arvamuses toimunud nihked suletuse, tagasikeeramise poole. Seega meie peamine sõnum oli juba tehtu elluviimine, kinnistamine, alustatu lõpetamine. Teiseks on meil omakasupüüdlik plaan, soovime sisejulgeoleku ala IT-arenduse EL-is niipalju kui võimalik tuua kokku Tallinnas asuvasse eu-LISA agentuuri, rääkisin sellest ja mitu LR toetas. Kolmandaks pidin vastavalt meie seisukohtadele väljendama vastuseisu põgenike vastuvõtmise solidaarsusele EL-is. Selge, et osa LR, lõunapoolsed, kuhu geograafia tõttu rohkem põgenikke satub, või ka mõni põhjapoolne nagu SE, kes humaansetel kaalutlustel palju näiteks Süüria põgenikke vastu võtab, tahaksid, et teised LR jagaksid seda koormat, nii inimeste võtmise kui raha andmisega. Meie ja rida teisi LR seda aga õigeks ei pea. Ma kardan, et see seisukoht on üpris lühinägelik, geograafia vastu ei saa ja kes teab, mis (kodusõda mõnes meile lähedasemas riigis – kas täna tõesti utoopia?) võib põgenikke ka meie piiridele tuua ja siis oleme meie paluja rollis. Minu meelest peaksime liikuma pisut enam solidaarsema retoorika poole. Seepärast olingi ses asjas täna väga diplomaatiliselt mittemidagiütlev. Stokholmi programmi edasine täiendamine toimub nii, et lähinädalatel avaldab COM selle kohta teatise, mille alusel kujundatakse Coreperis JHA ja lõpuks juuni ÜK järeldused.

FAC aga tegeles palju tõsisema teema, Ukrainaga. Uudised jätkuvast verevalamisest ning FR, DE ja PL välisministri seni väheedukast missioonist tegid kõiki ikka väga tõsiseks. Tavaliste sõnumite nagu vägivalla kohese lõpetamise nõudmine, kõrval tuli seekord anda süüdlastele tõsine hoiatus. Seda tehti, lubades kiirkorras kehtestada sanktsioonid, nii viisakeelu kui varade külmutamise näol. Homme arutavad meetmete alla minejate nimekirja Relexi töögrupp ja PSC ning loodetavasti on nimekiri (kuhu kindlasti veel ei kuulu president Janukovitš, küll aga julgeolekustruktuuride tipud) juba ülehomseks valmis. Sanktsioonide jõustamine seati sõltuvusse olukorra muutustest Ukrainas. Püüdsime (EE) veelgi avada Ukrainale EL liikmesusperspektiivi teed, ei lennanud, aga tuli toetust mõnelt selliselt LRlt, kellest üldse poleks oodanud. Liigume pisitasa, aga teadlikult ja eesmärgipäraselt. Lootust annab, et nimetatud 3 välisministrit jäid praegu Kiievisse ja sealne parlament on vist asunud päästma, mis päästa annab. Senise režiimi juhtkonda enam nagunii ei anna. Lisaks hakkasid täna tulema uudised poliitikute Janukovitši Regioonide Parteist lahkumise kohta. Homme oleme targemad. Tänase FAC järeldused siin.

19.02.2014

Poolepäevane Coreper. Eelmise ECOFINi järel- ja järgmise eelvaade, lähetatud töötajate direktiivi ja Euroopa poliitiliste parteide määruse sabad (triloogid EPga käimas), EL-Brasiilia tippkohtumise ettevalmistus ja mõni institutsioonidevaheline küsimus. EEl polnud kuskil enam jäänud rahuldamata erihuve ja nii kasutasingi juhust vait olla. Seda on hilises läbirääkimiste faasis üldiselt arukas teha, kui sul pole rohkem öelda, kui PRES tänada ja kinnitada oma toetust esitatud kompromissile. Juhul, kui PRES seda oma kaalu suurendamiseks eksta ei küsi. Meie saksa koolis käinud eesistuja eelistab igal juhul vaikivat toetust. See sobis täna seda enam, et Ukraina oli 5. mõõtmena igal pool kohal, uudistes, tänase PSC aruteludes, homse erakorralise FAC ettevalmistuses jne. Sai siis rohkem sellele mõelda ja sellega tegelda.

18.02.2014

Eile-täna toimunud eurorühma ja ECOFINi suurimaks saavutuseks vist võib pidada GR laenuandjate troika (COM, EKP ja IMF) läbi hammaste antud lubadust Ateenasse naasta. Nagu ka varem kirjutanud olen, on kreeklaste enesekindlus pärast primaarülejäägi saavutamist taas kasvanud ja kasvab nügimine teemal, kuipalju kokkulepitust ikkagi tehtud ja miks tegemata. ECOFINi serval toimus 11 FTT tõhustatud koostöös osaleva LR rahandusministri murelik nõupidamine. Asi väga ei liigu, osalejate soovid ja visioon edasisest on erinev, nagu ka entusiasmiaste (EE ei kuulu eriti innukate hulka). Siiski kinnitasid kõik, et jätkavad tööd. Tõhustatud koostööks on vaja vähemalt 9 LR osalemist ja ega keegi ei taha olla ka esimene nn laevalt lahkuja. Ministrid pidasid SRM riikidevahelise lepingu üle eile õhtul aruteluvooru ja täna ECOFINi avalikul sessioonil pea täieliku lauaringi. Ametnikud jätkasid sellega täna pärastlõunal.

Pärastlõunal EE eesistumist 2018 ettevalmistava valitsuskomisjoni koosolek. 30.01 kiitis valitsus tegevuskava heaks, nüüd tuleb vastavalt korrale tegelda 4-aastase sammuga eelarve planeerimisega. Nagu kõik eelmised eesistujariigid, nii tuleb ka meile ajakirjanduselt kohe ette kaks küsimust: a) mis teemadega me eestumise ajal tegelema hakkame ja b) mis see maksab? Teemadest ei tea enne 2014 lõppu-2015 algust veel mitte midagi, siis teame (loodetavasti) seda 1 asja, mida me endi suur prioriteet, ja kõik ülejäänud 6899 teemat toovad reaalne elu, seadusandliku töö tsükkel ja eelmiste eesistujate pingutused. Summadest teame rohkem, aga kaugelt mitte täpselt. Pluss et lõplikud otsused mitmes lahtises küsimuses peab tegema 2015 valimiste järel ametisse astuv valitsus. Täna ettepandud kavast tuleb igatahes kõvasti maha kaapida, et jõuda umbes LT suurusjärku. Mida ka EEle võib reaalseks pidada. Igatahes on meil mõtet oma summasid võrrelda vaid esmakordsete eesistujariikide omadega. Vanadel pole vaja teha sellisel määral investeeringuid personali, kui uutel.

16.02.2014

Mõttekoja Centre for European Policy Studies direktor Gros on oma pangandusliidu teemalist (vt Gondori kroonika, 23.12.2013) kiiranalüüsi ajakohastanud. Tema põhijäreldus on, et EL pangandusliit ei näe eriti hea välja, aga hakkab tõenäoliselt tööle. Muide, sarnast asja ütles mulle lõppeval nädalal pea samas sõnastuses India suursaadik EL juures: Te olete ju oma kriisihaldusega kuidagi hakkama saanud ja pangandusega saate ka, muidugi raskustega, aga saate. Vist ongi nii, et stiilipunkte EL oma otsuste eest saada ei saagi – 28 LR pluss EL institutsioonide kokkulepe on alati kohmakas, võtab kaua aega, vahepeal muudetakse reegleid, erihuvide lahendused ripuvad ta küljes nagu ehted jõulupuul. Aga see kokkulepe tuleb ja siis seda umbes sama entusiastlikult kui tehti, ka järgitakse.

Gros väidab, et isegi kui SRM alustab ajanihkega, on ühtses kriisihaldusfondis aastaks 2020 siiski 30 miljardit eurot ( ES, väga kehvas seisus pangandussektoriga euroala suuruselt 4. majandus vajas “vaid” 60 miljardit terve riigi jaoks). Fond pole piisav süsteemse, kogu euroala haarava kriisi jaoks, kuid sellega polegi arvestatud. Süsteemne kriis nõuab igal juhul eraldi lahendamist. Aga kui või kuna üks ühine, ka kui ebapiisav, fond juba olemas on, siis leiavad LR selle ammendumisel lisaraha kasvõi sellepärast, et kaitsta ühtsesse fondi juba sissepandud raha. Gros on ka kindlalt veendunud, et praegu riikidevahelise leppega moodustatav kriisihaldusfond tuuakse lõpuks EL õigusesse üle, nagu juhtus näiteks Schengeni leppega. Mis puudutab kriishalduse paljukritiseeritud keerulist otsusetegemise mehhanismi, usub Gros (võib-olla liiga ratsionaalselt), et need vähesed inimesed, kes detailidega kursis, teevad häda korral (panganduskriise lahendatakse ikka siis kui pangad kinni, näiteks ühe nädalavahetusega) otsused ära ja muudel toimijatel palutakse viisakalt need heaks kiita. Kummaline samm ent õiges suunas, kviteerib ta kogu SRM ülesehitamise.

13.02.2014

Coreperis kõigepealt SRM, eesistuja andis  ülevaade triloogidest parlamendiga. On selge, et kuna NK ja EP algseisukohad erinesid kardinaalselt ja eelnõu tuleb kindlasti selle koosseisu jooksul vastu võtta, siis tuleb NKl teha järeleandmisi. Esitasimegi igaüks oma vaadet sellele, kust nimelt. EE ja mitme teise meelest võib lubada suuremat paindlikkust EL institutsioonide omavaheliste rollide jagamisel, samuti pole meil midagi selle vastu, kui EP modifitseerib pisut hääletusreegleid väikeste LR kasuks tagasi.

Edasi ettevalmistused EL-USA tippkohtumiseks 26.03. Kuna eelmisest on möödas 2,5 aastat, on inimlik soov ajada päevakord väga pikaks, käsitleda kõiki hinge peal olevad teemasid. EEAS surub muidugi meeleheitlikult soove tagasi. Selge on, et peateemaks TTIP, enne tippkohtumist jõuavad veel kohtuda pealäbirääkijad. Kuidagi tuleb käsitleda nn Snowdeni-NSA skandaali, samas nii, et saaks öelda, et see episood on nüüd selja taha jäetud. Kindlasti tuleb kasutada USA taastärganud huvi Ida-Euroopa piirkonna ja eriti Ukraina vastu. Maailmapoliitikast kindlasti Lähis-Ida rahuprotsess. Meile väga sobivalt plaanitakse mingeid uusi algatusi EL-NATO koostöös ja eriti rõõmustavalt lansseeritakse kõrgetasemeline küberjulgeoleku dialoog.

Siis pidin kolleegid asendama jätma ja minema kohtuma president Ilvese ja ta delegatsiooniga, kes just olid kokku leppinud EL pilvandmetöötluse visioonidokumendi. Tore.

11.02.2014

Asendasin ministrit GACil. Päevakord oli lühike, ainus kavandatud arutelupunkt ettevalmistused märtsi ÜKks. Mille alt jäi täiesti tähelepanuta Euroopa semester.  Räägiti kliima- ja energiaküsimustest, kus märtsis planeeritud esimene aruteluring. Ehkki ma natuke imestan, kust leitakse juuni ÜK käigus aega veel ka sellele ülitähtsale ja -emotsionaalsele teemale, kui kirgi köidavad nagunii riigipõhised soovitused LRle, JHA Stokholmi jätkuprogramm ning muidugi ametissenimetamised. Igatahes, täna tegelesid LR enda esialgse positsioneerimisega, esimese rituaalse tantsu ringiga. Kus EE ei osalenud, vara veel. Leerid küllalt traditsioonilised: ühed, kelle suuremaks mureks konkurentsivõime ja energia hinnad ning teised, kelle meelest tuleb seada veel ambitsioonikamad kliimaeesmärgid. Samuti ÜK päevakorras olevast tööstuspoliitikast rääkisid eraldi vähesed. Mina mainisin ära digitaalse ülemineku, kui kogu maailmamajanduse hetke läbiva paradigmamuutuse… ja sedagi rohkem selleks, et riigi kuvandit toetada.

Löömaks läks aga geneetiliselt muundatud maisi nr 1507 ELis kasvatamise lubamise üle (toiduks ja söödaks teda juba tohib kasutada). Luba taotleti 2001, tehtud on 6 teaduslikku uuringut, käidud korra NKs ja korra EL kohtus. Täna pidi just GAC, aga mitte põllumajandusministrite nõukogu, teemat arutama, sest kohtu otsuse järgi on homseni aega otsust teha. Otsusetegemise mehhanism, komitoloogia, on omapärane, COM teeb otsuse juhul, kui NKs pole kvalifitseeritud häälteenamust selle vastu. GMO on nii emotsionaalne teema, et FR nõudel oli tänane arutelu avalik. Ja läks nii, nagu poliitikas tihti: ühel pool suur enamus LR, kes räägivad, kuidas nende kodanikud GMO-d vihkavad, vastas vähemus (sealhulgas EE) ja COM, kes ütlevad, et mängureeglid pluss 6 teaduslikku uuringut toetavad otsuse tegemist nii ja praegu. Ma pole kindel, kumba pidi EL mainet kodanike silmis rohkem maha tõmmatakse, kas sellist show’d korraldades – näete, vaid 5 riiki on poolt ja ikka meist sõidetakse üle! – või siis leppides sellega, et Brüsseli “kabinetivaikuses” võetakse vastu otsus, mis sulle parajasti ka ei sobi. Igatahes, hääli otsuse põhjalaskmiseks kokku ei tulnud ja nii see ilusa numbriga teravili EL-i pääseb, tõenäoliselt. Sest COM võib oma otsust muuta, kui tuleks uusi teaduslikke argumente. Täna lendasid sinna-tänna küll vaid puhtpoliitilised.

Teiseks kirgi kütnud teemaks oli Šveitsi pühapäevane rahvahääletus, mis napi enamusega otsustas, et kvoodivabalt ei tohi sellesse riiki elama asuda keegi, ka EL LR kodanikud. See on selges vastuolus lepingutega, mis Šveits ja EL sõlminud on. Kuigi kõlas ka mõni hääl, et Šveitsile tuleks avalikult kohta kätte näidata, jäi peale siiski arukas liin, mille järgi on pall Berni valitsuse käes ja lepinguid rikuvad nad alles siis, kui hakkavad ka tegelikult rahvahääletuse tulemusi ellu viima. Selleks on pühapäevase otsuse järgi aega 3 aastat. Tõsi, varem tulevad kätte tähtajad, mil Šveits peab HR kodanikud riiki lubama. Kui ei luba, ei saa šveitslased omakorda osaleda EL teadusprojektides, kus nad seni väga suurel määral osalenud. Mingis mõttes oligi ehk hea, et selline pauk tuli kolmandalt riigilt, mitte EL LRlt. Täna pidid ka need, kes viimase aasta jooksul väljendanud kiljuvat rahulolematust inimeste vaba liikumisega EL sees, avaldama oma suurimat toetust kõigile 4 põhivabadusele. Need on pühad, vandusid kõik.

10.02.2014

FAC arutas hulka maailma põletavaid probleeme nagu Süüria, Egiptuse olukord, Iraak, Liibanon, pisut rõõmustavamana Tuneesia, kus hiljuti vastu võetud uus mõõdukalt ilmalik põhiseadus. Kiideti heaks otsus alustada Kesk-Aafrika Vabariigis sõjalist operatsiooni, kuhu ka EE kavatseb kuni 55 sõduriga panustada. Peeti esmane pisut ehmunud arutelu Bosnia ja Hertsegoviina rahutu olukorra üle, ehkki arusaamad selle üle, mida nüüd teha, varieerusid suurelt. Arvestades Euroopa ajalugu ja eriti selle piirkonna oma, on sõnapaari “etniline konflikt” väljaütlemise künnis poliitilisel tasandil väga kõrge.

Aga põhiküsimus oli muidugi: Mida teha Ukrainaga? Ja muude idapartneritega? Ministrid pühendasid sellele lõunal 3 tundi. Võeti vastu järeldused, kus kutsuti kõiki Ukraina osapooli vägivallast loobuma, kutsutakse eri protsesse vahendama või abistama rahvusvahelisi organisatsioone ja lubatakse muidugi ka ise panustada. Suurimas küsimuses ehk EL liikmesusperspektiivis muutusi pole. PL saavutas küll järeldustesse lause lisamise: assotsiatsioonileping pole EL-Ukraina suhetes viimane samm. Kuid kurvaks teeb, kuidas EL ei taha kasutada oma tugevaimat kaarti, lubadust, et kui naaberriik, Euroopa riik kõik vajalikud nõuded täidab, võib temast saada EL täieõiguslik liige. Me alahindame kapitaalselt meie kuvandi, meie elukvaliteedi positiivset, liikumapanevat mõju.

Bosnia oli põhiteemaks ka kord aastas toimuval EL ja kandidaatriikide välisministrite õhtusöögil. Ehkki CFSP kõrge esindaja Ashton püüdis küll juttu ka idapartnerluse peale viia – arusaadav tüdimus? Ega Bosnia kohta palju targemaks ei saanud. Ahel käib ikka umbes nii: Jugoslaavia oma vigade ja ka mõningase stabiilsusega-sõda ja natsionalismi tõus-Daytoni rahulepe 1995, millest on paraku saanud selle riigi põhiseaduslik raamistik-selle ebapiisavus-poliitiline patiseis, sest kogu riigi suhtes tunnevad poliitikud ebapiisavat omalust-majanduslik kitsikus-tohutu frustratsioon, mis siis praegu ongi valla purskunud. Tõenäoliselt peab EL kokku panema mingi majandusliku abi paketi. Põhiseadust on bosnialastele väljastpoolt üritatud teha (täpsemalt, EL initsieeris ja vahendas 2009 nn Butmiri protsessis parteidevahelisi läbirääkimisi uue põhiseaduse kokkuleppeks, ebaõnnestunult), ma pole kindel, et uut katset praegu tehakse. Igal juhul on Bosnia aga probleem, mis jääb puhtalt EL lahendada, ükskõik mis seal ka ei juhtuks. USA seekord appi ei tule, kellestki kolmandast rääkimata.

09.02.2014

Läinud nädalal laitsid kolm EL-asjadest tihedalt kirjutavat tarka ajalehte oma juhtkirjas seni Euroopa poliitiliste parteide poolt välja käidud või tõenäoliselt välja käidavaid COM presidendikandidaate. Saan neist  – Financial Times, European Voice ja Economist – juurdepääsupiirangute pärast siin viidata vaid viimase oma. Aga paatos on kõigil sama: konservatiivide (tõenäoline) Juncker, sotsialistide Schulz ja liberaalide Verhofstad on kõik eilse päeva mehed, vana taagaga eurokraadid, kes ei suuda tabada aja vaimu ja EL-i õiges suunas reformida. FT pakkus alternatiivkandidaadina muude hulgas LV hiljuti tagasi astunud peaministrit Dombrovskist, (keda toetavad oma partei tippkandidaadiks 3 Balti riigi konservatiivid) ja Economist FR endist rahandusministrit, IMF peadirektorit Lagarde´. Koduse mätta otsast – reedesel seminaril Tallinnas (vt Gondori kroonika 07.02.2014) avaldati samuti autoritatiivselt arvamust, et keegi seni parteide poolt välja käidud kandidaadist COM presidendiks ei saa.

Siin on tähelepanu väärt kolm mõõdet. Esiteks, kogu tippkandidaatide asi võeti just EP poolt selleks üles, et suurendada valimistel osalust ning anda eurovalimistele ka nn nägu. Kordan küll oma skepsist selle üle, kas hr Schulzi ja hr Verhofstadi debatt EE publikumile väga huvi pakuks, ehkki oleksin rõõmus, kui eksiksin. Nüüd aga tundub, et Euroopa erakondadel ei pruugigi õnnestuda vähegi säravamate, intrigeerivate persoonide esiletõstmine. Vähemalt nii arvavad targad lehed. Mis, mööngem, laiade rahvamasside seas väga loetavad pole. Samas, kas Lagarde-Dombrovskis ikka paeluksid televaatajate tähelepanu? On ainult üks poliitika ja see on kohalik poliitika, kõlab tavatarkus.

Teiseks EL institutsioonide vaheline dünaamika. Lissaboni leping ütleb, et ÜK esitab, arvestades EP valimiste tulemusi ja olles pidanud vajalikke konsultatsioone, EPle COM presidendi kandidaadi. Parlament tahtis endale asja lihtsaks teha – siin teile võitnud erakonna kandidaat, palun ta meile “tagasi” esitada. LR, kes peavad end EL ülima legitiimsuse kandjaks, pole seda protsessi kunagi nii üks-üheselt ette kujutanud. Viimase 20 aasta jooksul on selle tasemega personaliotsuseid EL-is tehtud nii, et peaministrid-presidendid on kokku tulnud ja otsustanud, et üks meie hulgast peab nüüd ametisse hakkama. Inimlikult ja poliitiliselt arusaadav. Nn tippkandidaatide asi aga välistab täielikult ametisolevad peaministrid (ja seega eeldatavalt hetke Euroopa parimad, edukamad poliitikud). Ei kujuta hästi ette, et kuskil teatab riigijuht oma kodanikele: Ma lähen teen nüüd Euroopas kampaaniat, katsuge natuke aega ilma minuta hakkama saada; kui hästi läheb, saate must lahti, kui nii hästi ei lähe, tulen ma varsti tagasi ja töötan teie parema elu nimel edasi. Samas, oletame, et ÜKs ei sa kvalifitseeritud häälteenamust EP kandidaat ja otsustatakse esitada keegi teine. Vaevalt saab see sel juhul olla ÜK liige, mõni peaminister. EP näeks seda tõenäoliselt kapitaalse tülikiskumisena ja kukutaks kandidaadi läbi – ei saanud “meie” oma, ei pea ka “teie” oma saama. Asja nii olles on “kellegi kolmanda” (siia alla mahuvad nii Lagarde kui ka Dombrovskis, kuid veel ühe kompromisskandidaadina kuluaarides räägitav LT president Grybauskaite ÜK liikmena ei mahuks) esilekerkimine tegelikult loogiline.

Kolmas ja vähim läbi kirjutatud-mõeldud on sisu pool. Mida siis “vettinud euromägrad” ei suudaks ja väljastpoolt tulijad suudaksid? Mida tuleks reformida? See küsimuseasetus juba ise paneb otsast põlema ka ohulambi. Viimase 20-30 aasta EL integratsioon on siis nagu nii valesti läinud, et nüüd uued inimesed seda parandama peaksid tulema? EE seisukohast mõeldes – laienemine ehk meie liitumine, ühisraha ja Schengen tulevad esimestena meelde, lisaks siseturu tugevdamine. Mis sel pildil siis nii valesti on? Teine vaatevinkel, eriti Junckeri kui euroala rahandusministrite rühma kauaaegse juhi puhul, on euroala kriisi halduse kriitika. Sellega tuleb ehk pisut rohkem nõus olla kui 30 aasta töö kriitikaga. Samas, ega ka EEle pole meeldinud kõik kriisi ajal pakutud fantaasiarikkamad võimalused, mis viinuksid ühel või teisel viisil LR võlakohustuste mutualiseerimise suunas. Economist ütleb õigesti, et Lagarde eviks välispidist pilku, kuna on kaua aega USA-s elanud. Kuid kas Lagarde ikka saaks vabalt ajada Economisti pakutud poliitikat: vaba kaubandus, siseturu lõpuleviimine ja bürokraatia vähendamine? Esimesel teemal läheks tal kohe raskeks omaenda päritoluriigiga, teisel sellesamaga pluss EL suurima riigiga ja kolmandal omaenda ametnikega ja esmapilgul kindlasti üllatavate huvigruppidega. Kas Dombrovskis saaks COM tüürida nii, nagu FT arvab, ehk nagu ta LV kriisist välja tõi? Vaevalt, sellised võtted nagu avaliku sektori kuni 40%-lised palgakärped mujal naljalt ei tööta. Jne.

Kuid konkreetsete kandidaatide esilekerkimine on vähemalt Brüsselit lähedalt jälgivas ajakirjanduses ka mingi sisulisema debati tekitanud. Kuidas see LR kodanikkonna laiade massideni edasi valgub, seda saame veel näha.

07.02.2014

Seminar Tallinnas COM, EP, ELAK, ELS ja välisministeeriumi inimestega, teemadeks institutsioonidevahelised suhted muutuste aastal 2014 ja EE eesmärgid selles. Lissaboni leping, mis astus jõusse pea päevapealt samal ajal, kui GRst algas eurotsooni kriis, on andnud võimu juurde EPle. Ja loonud uue institutsioonina ÜK, kes pidi kohe hakkama kriisi lahendama, millist tegevust jätkus ikka 3 aastaks julgesti, 2012 lõpuni ja edasigi. Kas on vaja öelda, et kumbki  peab teist segavaks nähtuseks? Lisaks on kogu EL seadusloomeprotsess ikkagi omamoodi, COM praktikas ainuõigusega algatamisel, NK kui LR esindaja veendumusega, et meie oleme siin kõige tähtsamad ja siis selle õnnetu EPga, kellelt oodatakse LR kokku lepitud tekstide võimalikult väheste muudatustega kinnitamist. See viimane siiski muutub ja näiteid toodi  mitmeid. EP kasvatab suutlikkust eelnõusid sisuliselt analüüsida, kasutab kõiki võimalusi protsessidesse juba varasemas faasis sekkumiseks, COM kui algataja mõjutamiseks jne. Lobistid ja ka kolmandate riikide mitte alati sõbralikud esindajad on samuti EP üles leidnud. Aga parlamendi poolel pole EEl erilist positsiooni paranemist oodata – meile jääb ikkagi vaid 6 liiget, kes esindavad erakondi ning valijaid, kellele Euroopa teemad liiga palju korda ei lähe.

COM usinad ametnikud valmistavad juba ette COM järgmise presidendi ja volinike materjale, mille toel need juulis-septembris-oktoobris EP heakskiidu peavad saama. Kõige olulisem on muidugi presidendi oma – poliitika põhiliinid pannakse paika tegelikult esimese sõnavõtu, esimeste lausetega. Sealt edasi, kust ta ütleb: Kriisist saime üle, nüüd peame edasi minema… Väga tahaks teada, ja juba juulis teamegi, kuidas see lause lõppeb. Kuna volinikukandidaatidel pole reeglina neile pihku pistetava portfelli sisust ehk vastava ala Euroopa poliitikast eelnevat suurt ettekujutust, siis on selge, et eesmärgid, mida nad EPle esitavad, on ametnike omad. Parlament aga valmistab kindlasti ette oma konkreetsete nõudmiste nimekirja, ilma mida lubamata volinikukandidaat heakskiitu ei saa. Nii tööplaan kokku tuleb. Meie huvi on saada oma mõned soovid juba ettevalmistuste käigus plaani sisse, kaasa arvatud need eelnõud, mis võiksid olla vastuvõtmise faasis meie eesistumise ajal 2018.

Spekuleerisime ohjeldamatult ja mõnuga (kogu Brüssel tegeleb praegu sellega, miks siis meie ei tohiks?) ka selle üle, kuidas ametikohad jaotatakse, millised on riikide grupid, kellel ühele või teisele postile nn nõudeõigus,  mis LR millist portfelli võiks himustada ja muidugi ka selle üle, mis võiks EE tulevasele volinikule realistlikult taotletav olla. See sõltub ka tema cv tugevusest, Euroopa tundmisest ja tuntusest Euroopas. Erakondlik kuuluvus sinna juurde.