26.07.2013

Hooaja lõppemise puhul väike tagasivaade. Üldine olukord EL-is on kindlam kui aasta tagasi. Euroala püsimajäämises tõsiselt enam ei kahelda. LR võlakirjade intressid on püsinud talutavates piirides. MFF kokkulepe on olemas. Pangandusliidu esimene samm, SSM on vastu võetud ja läheb 2014 ellurakendamisele. Mitu aastaid vindunud teemat nagu Euroopa patent, on lahenduse saanud. Alustatud on pretsedenditult suure vabakaubanduslepingu läbirääkimisi USA-ga. Jne.

Samas, jalad pole veel kaugeltki põhjas. Euroala on olnud 6 kvartalit järjest majanduslanguses ja alles viimastel päevadel on (seni veel) mikroskoobiga nähtud pööret kasvule. PT ja GR hiljutised kriisid näitavad, et ühe ministri tagasiastumine või üksik otsus LR valitsuselt võib olukorra võlakirjaturul hoobilt destabiliseerida. EP pole MFFile oma viimast pitsatit alla pannud, lisaks tuleb 70 eelarvega seotud õigusakti veel triloogidest läbi viia. SSMist pole üksi suurt kasu, rasked arutelud SRM üle on alles algamas. TTIP protsess võib rööbastelt maha joosta, nagu see varem ka juhtunud. Ühesõnaga, tööd tuleb teha kole palju ja rahulik ei saa veel kaugeltki olla.

Kui vaadata kitsamalt EE vaatenurgast, siis polnud hooaeg sugugi paha. ESMi lepingu jõustamise protsess poegis ka korraliku juriidilise analüüsi ning siseriikliku debati meie EL-suhtest. Tööd alustas meie eesistumist ettevalmistav valitsuskomisjon.  MFFiga läks nii, et saime kohati rohkem kui küsida julgesime, lisaks kiitsid saavutatut koguni meie põllumajandustootjad – järelikult oli tõesti hea tulemus. Laiendasime pisitasa (tahaks tegelikult rohkem) oma mõjukust rahandusküsimustes mõistliku kaasarääkijana. Pangandusliidu küsimustes oleme profileerinud end nii euroala kui selle väliste riikide murede asjaliku arvestajana. Tallinnas alustasid tegevust alustas IT-agentuur, eu-LISA ning Euroopa kool. Väga keerulises andmekaitse temaatikas oleme liikunud radikaalsest probleemitekitajast konstruktiivselt kriitilise kaasatöötaja rolli. Ja last not least – toetus Euroopa Liidule on Eestis jätkuvalt väga tugev. Pole aga üleliigne lisada, et meie puhul kehtib sama hoiatus, mis kogu EL juures – enamus nimetatud asjadest pole veel kirikus kuulutatud või ei ole veel pöördumatud.

Eelseisvat hooaega, kui ennustada, läbivad tõenäoliselt kaks punast niiti. Esimene on nn valimiseelne mõõde. EL tasandil väljendub see selles, et suuri samme lepingumuudatusteks , institutsioonilisteks uuendusteks ei maksa oodata enne kui 2014 lõpuks on ametisse astunud uus EP koosseis, uus COM ja uus ÜK eesistuja. Küll aga käib üha vilkam debatt nende teemade üle. Teine ja käegakatsutavam on pangandusliidu edasine saatus. SRM aruteludes on suurim ja mõjukaim LR, DE, lubanud tõsist põhimõttelist debatti lepingumuudatuste vajalikkusest. Saab siis näha.

Üksikutest tähtsamatest teemadest nimetan veel USA nuhkimisskandaali järelpesu, kus ka EE oma inimese ehk siseministeeriumi asekantsleri Koortiga sees. Ning sellega seotud tihedamat tähelepanu  andmekaitsele. EEAS ülevaatust, mis peab aasta lõpuks valmis saama. Idapartnerluse tippkohtumist novembri lõpus Vilniuses. Rail Balticu ettevalmistamist. Jätkuvat võitlust kütusekvaliteedi direktiivi rakendusakti ning vedelgaasiterminali asukoha üle. Ja eriliselt EE jaoks – digitaalsele siseturule pühendatud oktoobri ÜK pakub meile nii võimalusi kui ka paneb kohustusi end asjaliku, leidliku, originaalse ja cool´i LRna näidata.

Gondori kroonika läheb nüüd suvevaheajale, loodetavasti üpris põhjalikule. Lugemisteni augusti lõpus!

25.07.2013

Soovitan vahelduseks iseennast, või täpsemalt, lugeda minu tänast artiklit Postimehes. Kirjutis on kantud esiteks publikumi informeerimise soovist. Väikeses riigis on kord nii, et rollide piirid pole alati selged. Suures riigis teevad diplomaadid ainult diplomaatiat, ajakirjanikud informeerivad avalikkust ja poliitikud võtavad vastu tähtsaid otsuseid. Väikeriigis see luksus enamasti puudub, kogu oskusteave mõnel kitsamal alal võib olla koondunud ühe koolkonna, ühe ministeeriumi allüksuse või eriti spetsiifilisetel juhtudel ka lausa ühe inimese juurde (pähe). Teiseks on kirjutamine mõnus mõtlemise (korrastamise) viis. Kolmandaks, ma tõesti loodan, et ka Eesti poliitikud ja erakonnad hakkaksid senisest rohkem EL-teemadele mõtlema. Siin on meil palju nii võita kui kaotada. Võita mainet ja mõjukust, Eestit aktiivselt tegutsedes suuremaks tehes. Kaotada samuti mainet ja mõjukust (aga jällegi, mida sel väikeriigil rahvusvahelisel areenil palju rohkem tee- ja laskemoonaks kaasas saab olla kui puhas põll ja hea lauluhääl), eriti kui me selle oma eesistumisega kõrbema peaksime. Eesistumise ettevalmistused on alanud, aga valitsuskabinetis pole selle veel käidud, loodame varasügisest minna.

24.07.2013

Pea tervepäevaseks veninud, hooaja viimase Coreperi põhiteemaks oli ÜKP eelnõude paketi heakskiitmine, et saaks alustada trilooge EPga. Ülioluline teema EE-le ja veel õige mitmele LRle, aga eelmine ja praegune eesistuja olid teinud nii head tööd, et meie võisime kompromissettepanekutega nõustuda. Ka muud polnud eriti sõjakad, pisiparanduste ja -protseduuride järel võib PRES homme ülimalt tõenäoselt tõdeda, et mandaat läbirääkimiseks parlamendiga olemas. EP poolel peaks nüüd, mil MFF kokkulepe laias laastus sündinud,  70 eelarvega seotud õigusakti menetlemist juhtivatel raportööridel (taas)tekkima ambitsioon oma eelnõudega kiiresti edasi liikuda. Ideaalis võiksid need enne uue eelarveperioodi algust ehk veel 2013 jooksul vastu võetud saada. Leedulastel tuleb selle nimel aga veel tublisti tööd teha ja aega kulutada – parlamendiga asjad kiiresti ei käi.

Muude ettetulevate asjade all käidi üle ka Venemaa järjekordne “kingitus” kaubandussuhetes, mis seekord väljendub ebamäärastes teadetes, et augustis hakatakse piiripunktides kaubaautodelt mingit deposiiti nõudma. Oehh. COM väga nördinud, mitmed LR ka. Tegeldakse.

22.07.2013

FAC. Peateemadeks Hezbollah sõjalise tiiva kandmine terroristlike organisatsioonide nimekirja, Egiptuses toimuv ja Lähis-Ida rahuprotsess. Õhtupoolikul veel välisministrite kohtumine kolleegidega idapartnerluse riikidest. Kaks esimest teemat on head näited (välis)poliitika praktilise ajamise dilemmadest – kas öelda õigeid sõnu, nimetada asju õigete nimedega või säilitada suhtlemiskanalid, säiltida mõju, võime protsesse mõjutada.

Hezbollah “listimise” kaks põhiküsimust olid: millised on usutavad praktilised meetmed, mis sellele sammule järgneksid ja kuidas mitte destabiliseerida olukorda niigi hapras Liibanoni valitsuses, mille osa Hezbollah ju on. Ega head lahendust leitudki, otsustati nimekirja kanda Hezbollah “sõjaline tiib” (väike probleem on, et ükski rühmitus ega fraktsioon pole end selle nime all manifesteerinud). Aga vähemalt on EL näidanud oma selget suhtumist mitmesse meie territooriumil toime pandud terroriaktile Hezbollah liikmete poolt. Liibanoni kõigi parteidega lubati jätkata dialoogi. On ülioluline, et ei satuks ohtu abiprojektid sellele riigile.

Egiptuse hiljutised sündmused panevad EL ette (demokraatliku maailma ette laiemaltki) veel keerulisemad valikud. Kui ütled, et 30.06 sündmused seal polnud sõjaväeline riigipööre, siis jätad nagu midagi ütlemata. Kui selle sõna välja prahvatad, siis rikud suhted Egiptuse valitsejatega, kes tegelikult ju ilmavaatelt mitmes mõttes Euroopale lähemad kui senine Moslemi vennaskonna valitsus. Pluss et see ei pruugi aidata egiptuse inimeste olukorda, mis kurval kombel pole pärast Araabia kevade kahe aasta taguseid sündmusi sugugi paranenud. Tänase FACi järeldused Egiptuse kohta püüavad rohkem vaadata lähitulevikku kui anda hinnanguid toimunule (ega see väga palju teisiti vist olla saagi). Peamine on edasiste protsesside demokraatlikkus – uued valimised jne. Samas, need ei pruugi anda eelmistest palju erinevaid tulemusi (senine president Morsi oli valitud vabadel valimistel). Vist on Egiptuses, nagu revolutsioonide puhul ikka, võtmeküsimus see, kuidas veenda inimesi, et murranguliste sündmuste tagajärjel paraneb nende igapäevane elujärg. See on aga neetult keeruline. Ja inimeste kannatus katkeb hõlpsasti.

Lähis-Ida rahuprotsessi üle pidasid ministrid videosilla USA riigisekretäri Kerryga, kes rääkis üle oma viimase aja tegevust. Kuigi selle 1948ndast aastast vinduva ja aeg-ajalt kuumaks lahvatava protsessi edu on raske uskuda, on fakt ometi, et vähemalt viimastel aastakümnetel pole ükski USA valitsus nii pea pärast ametisseastumist ses asjas oma jõulist initsiatiivi näidanud. USA osaluseta aga ei juhtu midagi, ja seegi pole mingi garantii millegi õnnestumiseks. Ka kõneluste pelgalt alustamiseks tuleb eelnevalt tohutult võimelda.

Idapartnerluse ministrite istungil palju uut kuulda polnud. Novembris toimuval Vilniuse tippkohtumisel saavutada võidav on hästi teada. Vilniuse-järgsetest teemadest mainiti (aga parimal juhul poole suuga) konkreetsematena viisavabaduse poole liikumist ja mingis vormis tihedama majandusühenduse loomist. Sest eks see ole vähemalt 4-ga 6-st idapartnerist lood nii, et nad ütlevad EL-ile: Me tahaksime tegelikult liikmekssaamise perspektiivi. OK, kui te seda praegu anda ei saa, siis mil määral täpselt olete valmis meile laiendama oma 4 põhivabadust – inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumist? Sellele õigustatud küsimusele peaks EL suutma vastata leidlikumalt ja vastutulelikumalt kui seni.

11.-14.07.2013

Coreperi reis Leetu. Nagu esmakordse eesistumise puhul ikka, oli reis pikk ja põhjalik, tahetakse näidata oma riigist võimalikult palju. Ega neid uute LR tundjaid ikka veel palju ole. Kuna tegu esimese Balti eesistumisega, siis vaatasin ka ise kogu aeg selle pilguga, et kuidas EE vastavat reisi teeks. Ja kõik muidugi küsisid, kas LV kolleeg ja mina tunneme end Leedus nagu kodus. Vastus: Vilniuses mitte, aga kohe kui linnast väljas, on täpselt sama maastik ja tunne. Pealinnas kohtusime president Grybauskaitega ja sõime õhtust peaminister Butkeviciusega. Esimene neist on eesistumise oma otsese juhtimise alla võtnud ja endise COM volinikuna ning tugeva isiksusega teeb seda väga asjatundlikult. President vastas ka kolleegide ohtratele küsimustele, peateeemadeks LT eesistumisprioriteet idapartnerlus ja EL institutsionaalne ülesehitus Lissaboni lepingu ajal. Novembri lõpus toimuva idapartnerluse tippkohtumisel saavutada võidav on praeguseks enam-vähem selge ja tegelda tuleb võimalikult kõrgetasemelise osaluse püüdlemisega LR poolt.

Edasi sõitsime vana pealinna Trakai kaudu (Mindaugaseid, Gediminaseid ja Vytautaseid sadas kogu reisi vältel nagu rahet) Klaipedasse. Päris cool merelinn võimsa sadamaga, mille töötajatest pooltele ehk 3000-le annab tööd Balti Laevaremonditehas, “good Estonian company” leidis tunnustavat märkimist mitmel puhul. Lisaboonuseks Kura sääre külastus, EL välispiir, võimsad liivaluited ja Thomas Manni maja. Maakitsusel pidi Coreper küll konkureerima protokollilise ruumi pärast riigivisiidil viibinud DE presidendiga. Klaidepa osa lõpetas võimsa punktiga (ülemise fa-ga, mis kõlas nagu rahvakunstnik Neždanoval) linnapea Grubliauskas, emdine džässmuusik, kes esitas What A Wonderful World’i, ennast trompetil saates ja sugugi mitte Armstrongi ees häbisse jäädes. Ja oma linna seejuures väga heas inglise keeles reklaamides.

Esimese Balti riigi eesistumise reis tuleb igatahes kordaläinuks lugeda. Mis on hea ühele piirkonna riigile, on enamasti kasulik ka teistele.

10.07.2013

Vahval sõduril Švejkil juhtus ükspäev, et ta oli korda saatnud midagi nii koletut, et ta isegi ei tohtinud teada, mis see koletu asi nimelt oli. Mul juhtus täna aga nagu tellimise peale nii, et kõik kolm sisulist arutelupunkti Coreperis peeti piiratud formaadis ja seega ei saa Gondori kroonika lugejad teada, mida täpselt arutati. Mainin vaid teemad – CZ kohtuniku määramine Euroopa üldkohtusse, EL-USA nuhkimisskandaali arengud ja Hezbollah lülitamine terroristlike organisatsioonide nimekirja. Võin niipalju öelda, et hästi ei läinud õieti ühegagi neist ja mingigi selgus on paista vaid esimeses küsimuses.

04.07.2013

Ütlus, et inimene teeb plaane selleks, et jumalad naerda saaksid, on taas tõestatud LT eesistumise esimeste päevadega. Täna mõnetunniseks kavandatud Coreper venis koos saadikute omavahelise hommikusöögiga ilusti tervepäevaseks. Peateemaks arusaadavalt EL-USA nuhkimisskandaal, sobivasti USA iseseisvuspäeval. Olukord on enam kui mitmemõtteline. Valitseb havasti varjatud küüniline veendumus, et “kõik, kel vähegi suutlikkust, nuhivad kõigi teiste järel,” ka heade liitlaste järel. Ainult et sellest ei räägita, seda ei saa tõestada, seda tegelikult ei taheta teada. Seepärast võetakse sedalaadi paljastusi, nagu PRISMi, aga ka UK, tänase Le Monde andmetel ka FR vastavate teenistuste kohta jne, mitte ainult valuliselt, vaid seda peetakse ka väga halvaks tooniks, vahelejäämist ebaprofessionaalseks. Ja, neetud lugu, no mida see liitlassuhe ikkagi tegelikult tähendab, kui üksteise järel siiski spioneeritakse?

Nüüd igatahes lugu selline, et USA on pakkunud EL-ile ühise töörühma moodustamist, et nendest asjadest rääkida. Kuidas sellele pakkumisele vastata, selle väljamõtlemiseks kuluski meie tänane tööpäev. Kõigepealt töörühma haare. On selge, et luureinfo kogumise ja vahetamise meetodeid ei hakka keegi mingis mitmepoolses kehandis arutama. Aga mida siis? EE ja paljude teiste meelest peaks kõigepealt püüdma selgeks teha, millised isikuandmed EL kodanike kohta ameeriklastel on ja siis hakata vaatama, mis olukorraga teha. Seda enam, et andmekaitse reeglid on suuresti EL kompetents, riiklik julgeolek aga mitte, mistõttu paljudel LR oleks tegelikult võimatu leppida EL-töörühma moodustamisega, mis arutaks julgeolekuküsimusi. Teiseks tuleb teha kõik, et see jama ei kahjustaks TTIP läbirääkimiste algust. Kolmandaks tuleb püüda selle poole, et ameeriklased saaksid pisut paremini aru, kui valuliselt sellist nn lausnuhkimist (nii ta paraku leheartiklite järgi praegu paistab) Euroopa avalikkuses võetakse. Neljandaks – veel tuleb ja pakkuda kogu muinasmaailmale? Spiegeli artikkel oli alapealkirjaga “1. osa” ja keegi ei tea, mis jooksik Snowdenil veel tagataskumälupulgal võib olla.

Igatahes, ennustan, et asi hakkab esialgu välja nägema nii, et juba 08.7 Washingtonis mingi kohtumine tuleb. See võimaldab kõigil lubada samal päeval alustada TTIP kõnelusi. Esialgu esindavad EL-i COM, PRES ja EEAS, aga juba järgmisel nädalal kaasatakse ka LR eksperte. Ja eks siis paistab, kes, kus, millal ja millest täpselt rääkima hakkab. Pisut ka EL-sisepoliitika alalt – kui keegi kavatseb praegust skandaali kasutada selleks, et jõuliselt kiirendada EL andmekaitsereeglite kokkuleppimist, siis see pole praeguse asjaga tegelikult nii otseselt seotud. Mis on asja tuum, on meie andmete olemasolu ilmavõrgus (Googles, Facebookis jne), ja nende kohta käivad reeglid. Tasub lugeda COM vastava ala asepresidendi Kroesi eilset blogipostitust. Julgen ennustada, et president Ilvese juhitava EL pilvandmetöötluse töörühma tööd asutakse kõvasti forsseerima. Mis poleks paha.

03.07.2013

Ka Gondori kroonikas üha uuesti puudutatud “DE manageerimise” teemal üks lühiülevaade Carnegie analüütikult Ulrich Speckilt. Liidukantsler Merkelile projitseeritud näidete varal tõdeb Speck, et DE on praeguseks omandanud mõjukuse ja julguse, kuid mitte veel strateegililist visiooni ja ainult selle peal põhineda võivat tegelikku liidrirolli. Eks Merkeli eeldatava kolmanda valimisvõidu (septembris) järel peab paistma, kas seda järgmist sammu püütakse-suudetakse-juletakse teha. Isegi lihtsalt sõna “juht” on DE jaoks ajalooliselt väga negatiivse tähendusega ja küüniliselt öeldes, eriliste globaalsete kohustusteta nn suurel Šveitsil on elu mõnes mõttes kaunis mugav.

Specki loos on mitu laiematki (välis)poliitilist tarkust a la Välispoliitika küll algab kodust, aga ei pea ju seal lõppema, Ainult karm käitumine ei tee sind strateegiliseks liidriks, Sõnakas enesekindlus pole veel välispoliitika jne. Tasub lugeda.

01.07.2013

Mitmes mõttes ajalooline päev – üks LR juures ja LT eesistumise algus. Aga täna veel pilk eelmise nädala ÜK-le. Mõttekoja EPC analüütik Janis Emmanoulidise seekordne tagasivaade on mõtlemapanev ja langeb enamasti kokku EE arusaamisega toimunust ja toimuvast. Emmanoulidis annab kahtleva hinnangu nii noorte tööpuuduse kui ka majanduse toetamise meetmete tegelikule mõjule (ehkki seda me saame alles tulevikus näha). Edasi toob ta välja kõik EMU tuleviku osa puudused – peamiselt vähese konkreetsuse – ja esitab tohutu hulga küsimusi nii pangandusliidu järgmise sammu (lk 6) kui ka nn lepinguliste suhete ja nendega kaasas käima pidavate nn solidaarsusmehhanismide kohta (lk 7). Ebasündmus, tundub ta viimase ÜK kohta ütlevat ja eks ta ole, et enamus tegelikest sündmustest toimuski tippkohtumise eel, järel ja kõrval. Siiski, positiivsena toob Emmanoulidis välja, et nii LV liitumisega kui ka muidu on vähenenud oht kahe sordi EL kujunemiseks – euroala ja muud. Siin võib oma osa küll ka olla konkreetsuse vähesusel EMU tulevikuplaanide peatükis.

Kuid väga huvitav on mõelda kaasa Emmanoulidise mõttekäigule selle kohta, kuidas uuel nn postkriisiajal hakkab ÜK dünaamika välja nägema. Miks postkriisiaeg, kas kriis on läbi, nagu hiljuti väitis FR president Hollande? Kui lugeda lobeda sulega kolumniste Münchaust Lobjakani ja edasi ka pisut tõsisemaid majandusanalüütikuid, siis ega ole küll. Euro päästmiseks on tehtud paremal juhul pool tööd. Pangandussüsteemi nõrkustega (kaasa arvates laenuturu fragmenteerumine) tegelemine on alles alanud, uus majandusvalitsus, nagu Euroopa semester on vaevalt tööle hakanud, viimane selle osa alles jõustus jne. Poliitikud aga ei taha olla pidevas kriisiolukorras. Esiteks puhtinimlikult, kriis väsitab nii füüsiliselt kui mentaalselt. Teiseks, kriisiolukorras nõuavad kodanikud oma juhtidelt pidevat reljeefset tegutsemist, aga seda on 28 LR ja kogu EL masinavärgi vahel raske saavutada, kiiresti igatahes. Ja pealegi, kui kriis on kestnud juba varsti 5 aastat, siis tast lihtsalt saab (uus) normaalsus.

Ühesõnaga, praeguse aja ÜK dünaamika. Oleme juba näinud LR valitsuste vähenenud entusiasmi reformide läbiviimisel. Samuti üha lahjemaks jäävat ambitsiooni EMU uuendamisel.Teiseks võib nn rahulikumal ajal fookus riigipeade-valitsusjuhtide kriisikoosolekutelt jälle igapäevase EL-seadusandluse, COM poole nihkuda. Lõpuks, aga kindlasti mitte vähimtähtsana, nn DE manageerimine. Kas EL suurimat ja tugevaima majandusega riiki nimetada vastumeelseks hegemooniks, elevandiks portselanipoes, ettevaatlikuks ja vastutustundlikuks liidriks või kuidas iganes, DEga tuleb nüüd ja arvestada teistmoodi kui seni, tema sõna kaal on kasvanud ning Van Rompuy ja tema järeltulija mureks jääb, kuidas seda tugevnemist kasutada parimal viisil kogu EL huvide teenimiseks.

Kogu see kupatus võib EE sugusele riigile isegi sobida, eeldusel muidugi, et kriis taas akuutselt lõkendama ei löö. Juba tehtud otsuste elluviimine, reeglite täitmine ja uute tööprotsesside tõeline käimapanek on igati meie huvides. Väikeriik on valikus ühenduse meetod versus valitsustevaheline viis (seda viimast ÜK on kahtlemata) pigem seda esimest eelistanud, kuna COM peab täitma võrdse kohtuniku ja kõigi LR esindaja rolli. Aga vaat see DE asi, sellele tuleb ka meil loovalt mõelda. Ka meie huvides peaks olema aidata neil oma liidrirolli kanda, sest laiemas mõttes langevad me majandus- ja rahanduspoliitilised vaated kokku.