30.01.2013

Hommikupoole Coreper, teemaks eelseisev ÜK. Kaubanduse ja lõunanaabruse osades ollakse tegelikult kokku leppinud, võimalikud veel vaid nüansimuutused, EE jaoks ohukohti ei tundu olevat. Välispoliitika osas oodatakse homse FAC tulemusi ja muidugi võib sel alal väga kiiresti väga palju muutuda, praegusel ajal näiteks Malis või Süürias. Aga ÜK põhiteema on teadagi MFF, mida käis Coreper-is selgitamas Herman Van Rompuy kabinetiülem Seeuws. Arutelu põhjaks on novembri ÜK-l ettepandu, mida kärbitakse umbes 30 miljardi võrra. Ebarealistlikke (lisa)nõudmisi pole mõtet esitada.  Uus ettepanek pannakse lauale, kui ÜK koos, ja mitte enne. Seega ei korraldata ka eelnevalt uusi kahepoolseid kohtumisi, kuna Van Rompuy teadvat LR soove juba peast. Samas on fakt, et EP soove-nõudmisi ei tohi alahinnata.

Nii poliitilise prestiiži mõttes – Van Rompuy peab teisel katsel, mille ajastuse ta veel ka ise valinud, hakkama saama, EL kuvand riidlevast kogust jne – kui ka praktilistel põhjustel nagu eelarve rakendamise ettevalmistus oma 60 alama aktiga jne – on väga oluline ja minu meelest ka realistlik seekord kokkulepe saavutada. Töömeetod, kus eelnõu esitatakse alles peaministrite alustades koosolekut, tähendab aga muidugi meeletut kuluaarides sebimist, ametnike omavahelist süstimist, pikki vaheaegu ja hilist öötööd. Aga ka (loodetavasti) kokkuleppimist segava eelneva ajakirjandusliku ažiotaaži ja lekete puudumist. Või, olgu, vähesust.

28.01.2013

Kirjutasin Gondori kroonikas (22.12.2012) ECFR analüüsist valikutest, mis tuleb teha, liikudes poliitilise liidu poole. Üks valikutest oli rangetel reeglitel põhineva majandusvalitsuse ning LR-dele ja EL institutsioonidele rohkem paindlikkust, poliitikainstrumentide valimise vabadust andva süsteemi vahel. Samast valikust kirjutab Economisti arvamusartiklis  EL pangandusliidu kavandatava järelevalvemehhanismi näitel ekspankur ja emeriitprofessor Avinash Persaud. Tema järgi on SSM loodud DE mõtteviisi kohaselt – reeglid ja kõik! Persaud näeb ohtu, et ühtne asutus hakkab kõigile LR-dele ühtseid pangandusstandardeid peale suruma, mis võtab võimaluse arvestada erinevate olukordadega eri LR-des. Samas ei suudaks ka ühtsed reeglid ära hoida IE, ES või BE moodi kinnisvaramulle, kuna ka rangemate kapitalinõuete puhul suruks turumajanduse loogika panku just neisse riikidesse investeerima. Kuna aga mullid ja nende lõhkemine on riigisisesed, mitte üle eurotsooni toimuvad nähtused, poleks ühtsetest reeglitest nende ärahoidmisel palju abi. Lahendusena näeb Persaud ikkagi LR järelevalveasutustele vabamate käte jätmisst (mööndes küll, et needsinatsed on seni oma ülesandeid sädelevalt täitmata jätnud). Aeg-ajalt tuleb Euroopat kaitsta suurimate eurofiilide eest, kalambuuritseb ta lõpuks.

Artikkel on heaks illustratsiooniks majanduslikele ja poliitilistele valikutele ning sellele, et need valikud on palju keerulisemad kui poliitiliste sloganite omad a la karmimad reeglid toovad suurema kindluse vms. Aga kuidagi ei pääse ka mõttest, et euroala senist kriisihaldust on kritiseeritud paljude majandusteadlaste ja majandusajakirjanike poolt, kuid ka nemad tunnistavad enemasti, et euro probleemid ja seega ka lahendused on kokkuvõttes ikkagi poliitilised.

 

25.01.2013

Nädala teema Brüsselis oli UK peaministri Cameroni kõne Euroopast ja UK kohast selles. Sisu refereerima ei hakka, vaid mõned mõtted jutuajamistest kolleegide ja muidu EL-asjapulkade ning -huvilistega. Kõigepealt sellest, mille üle ei imestata. Esiteks, et Cameron rõhutab UK erilisust, seda, et see rahvas pole Euroopas mitte südame, vaid mõistusega. Siia alla käib ka euroala päästefondidest,  fiskaalleppest ja pangandusliidust väljajäämise ja mõnes siseküsimuses volituste tagasipööramise näitamine suurte UK EL-poliitika võitudena. Teiseks oli oodata, et Cameron näeb oma võimalusena tulevast võimalikku EL lepingumuudatust a la: teie tahate eurotsooni koostööd tihedamaks muuta, teil on vaja lepingut muuta ja me anname selleks loa vaid siis, kui saame endale mõnel alal otsustusõiguse tagasi. Kolmandaks, üllatusteta väärtustas Cameron EL saavutusena üle kõige siseturgu.

Nüüd sellest, mida vähem oodati. Esiteks, et Cameron ütleb nii selgelt välja, et tänase-homse EL peaeesmärk (over-riding purpose) pole mitte rahu, vaid jõukuse tagamine kontinendil. Nüansi lisab hiljutine Nobeli rahupreemia saamine, kuna selle põhjendustes oli vähemalt 2 ülesannet, mis EL-il Euroopa rahu tagamisel pooleli – laienemine Balkanile ja Türgi moderniseerimisele kaasaaitamine. Samalaadne peavoolule ning ka EL lepingu tekstile vastu rääkimine on mõtteviisile ja kirjatähele “üha tihedam liit”, “ever closer Union” nii selge väljakutse esitamine. Kolmandaks on tundunud kummaline, et peaministri mahapandud ajagraafik rahvahääletusega 2017 on nii kindel. Aga mis siis, kui uut lepet ei õnnestu (selleks ajaks) saavutada, mida siis referendumile pannakse? Ja ikkagi imestatakse selle üle, kui UK sisepoliitika-keskne oli kogu peaministri lähenemine.

Praktilistest järeldustest mainin mõnda. Suure tõenäosusega võib ennustada, et UK poliitikutel, ametnikel ja diplomaatidel jääb edaspidi vähem aega ja energiat EL ühispoliitikate kavandamiseks, läbirääkimisteks ja läbiviimiseks. Ehkki, samas, tegu on väga suure ja kogenud riigiaparaadiga. Teiseks, lepingumuudatuste porotsessi algatamise künnis kerkib senisest veelgi – kardetakse, et nii kui lepingu avad, ükskõik, mis eesmärgil, tuleb üks LR ja hakkab oma pädevuste tagasipööramist nõudma. Olen varemgi kirjutanud, et suur lepingumuudatus pole 2014. aasta keskpaigani kindlasti aktuaalne. Kuid sealt edasi – juba praegu venitame mitme EL-juristi sõnul seadust ohtliku piiri lähedale, kui mitte üle selle. Kolmandaks, väga palju sõltub sellest, kas Cameronile leidub liitlasi, kas tõuseb veel mõni riigijuht, kes nõuab otsustusõigust riikidele tagasi (näiteks NL 2012 sügisel sõlmitud koalitsioonileppes on seesugune nõudmine kirjas). Eks lähikuud näita.

24.01.2013

Coreper-is värskendaval kombel peamiselt välispoliitikateemad. Kõigepealt EL-Ukraina 25.02 toimuva tippkohtumise ettevalmistus. Ukraina assotsiatsioonileping, millel ka ulatuslik vabakaubandusosa, on läbirääkijate vahel parafeeritud, küsimus on selle allkirjastamises, mis võiks toimuda novembris, EL Idapartnerluse tippkohtumisel Vilniuses. 2012 detsembri FAC seadis Ukrainale selleks 3 tingimust – OSCE ettekirjutuste järgimine valimiste korraldamise kohta, valikulise õigusemõistmise (loe: peamiselt endise peaministri Timošenko ja endise siseministri Lutsenko kaasus) lõpetamine ja reformide jätkumine. Täna oli laua taga muidugi konsensus, et veebruaris tuleb Ukraina juhtidelt nõuda kõigi tingimuste täpset täitmist. Õige, aga tuleb ka otsast hakata edasi mõtlema, mis saab, kui Ukraina saavutab suurt edu 2 tingimusega, 3. osas aga suurt ei miskit, kuna riigi juhtkond võtab seda (jutt loomulikult Timošenkost) isiklikult ja emotsionaalselt. EE poolt rääkisin ka Ukraina rollist Dnestri-äärse tunnustamata vabariigi probleemi lahendamisel, kus nad (ukrainlased) praegu tänuväärselt pingutavad, osalt küll vast ka seetõttu, et on parajasti OSCE eesistujariik.

Hiina teemal pisut imestasin. Tavaliselt toimub selle riigiga tippkohtumiste ettevalmistamisel Coreper-is lauaring (s.t. kõik võtavad sõna), sest Hiina on nii tähtis partner. Nüüd oli meie endisest IE välisministeeriumi poliitikadirektorist eesistuja pannud Hiina päevakorda veidi vabamalt, rohkem nagu poliitika planeerimise või vabama mõttevahetuse vormis. Ja sõnavõtjad olid alla poole LR-dest. Muidugi, valmis eelnõu põhjal on lihtsam rääkida… Küllalt suur ühine arusaam on, et Hiinat on raske mõjutada, kuid ükski riik, ka Hiina mitte, ei saa ignoreerida maad või ühendust, kuhu läheb 20% tema ekspordist. Nagu suhtes mõne teisegi strateegilise partneriga aitaks EL-i ka siin, kui meil oleks vähem prioriteete ja esitaksime neid järjekindlamalt. Majanduse vallast oleksid need turulepääs, võrdsed võimalused EL firmadele, investeeringute kaitse, intellektuaalse omandi kaitse. Kaubanduses aitaks EL-i kindlasti vabakaubandusleppe läbirääkimiste algus USA-ga. See kaubandussuhe on nii suur, et seda reguleeriv lepe võiks luua-mõjutada globaalseid standardeid aastakümneteks. See annaks EL-ile koostöös ameeriklastega ka Hiina suunal mõju. Inimõigused ja õigusriik jäävad olulisteks ja loodetavasti näevad hiinlased üha enam, et see on ka nende ühiskonna tasakaalustatud arenguks kasulik. Piirkondlikust julgeolekust tuleks rääkida läbi majandusprisma – ebastabiilsus, hulemast rääkimata, mõjub halvasti kaubandusele, majandusele üldse. Ja muidugi peab EL (nagu kõik tõsised tegijad maailmas) hoidma üht silma peal ka Hiina ühiskonna ees seisvatel väljakutsetel keskkonnast-loodusvaradest linna ja maa arenguerinevusteni.

22.01.2013

President Ilves Brüsselis. Täna programmis lõuna Siim Kallasega ning esinemine mõjukas mõttekojas EPC (European Policy Center). See toimus programmis Visions for Europe, kus seni käinud vabal teemal rääkimas näiteks ÜK eesistuja Herman Van Rompuy ja EKP president Mario Draghi. Üldse on Brüssel mõttekodade esinemise ja tegevuse poolest maailma tipplinnade seas, koos Washingtoni ja Londoniga.

Ilvese üritusel läks jutt mitmel puhul Ameerika peale. Ta kordas oma hiljutist mõtet (pikemast Postimehe intervjuust), et Euroopasse föderalismi ihkajad peaksid täpselt tudeerima Ameerika kogemust, kuidas on üles ehitatud tasakaalumehhanismid suurte ja väikeste liikmete vahel. Siit tuleb ka soovitus EP muutmisest kahekojaliseks, nii, et ülemkojas oleksid kõik LR võrdselt esindatud ja alamkojas siis proportsionaalselt elanike arvu järgi. Tõesti, tänane parlament on disbalansis ka ses mõttes, et EE 1,3 miljonit elanikku annavad 6 MEP-i ja DE 82 miljonit 99. Rahul pole ei väikesed ega suured.

Ameerika mõõde tuli esile ka Ilvese leivanumbri, julgeolekupoliitika kõneks olles. 50 aastat  tegeles üliriik Euroopaga, ka Külma sõja lõpu järgsed 10-15 aastat tegeldi otste kokkusidumisega, Euroopa ühendamisega mh  NATO vihmavarju alla. Nüüd pöördub ameeriklaste huvi Aasiasse, sest probleemid on seal. Meie huvi on USA osalemist Euroopas võimalikult säilitada, selleks peame esiteks rohkem riigikaitsele kulutama, rohkem kaitsekoostööd tegema ja teiseks väga tõsiselt püüdma EL-USA vabakaubanduslepet ellu kutsuda. Me pole kahe peale kokku mitte ainult maailam jõukaim turg, vaid see lepe suudaks luua ka globaalseid kaubandusstandardeid aastakümneteks. Igatahes, oli elav mõttevahetus ja mitme küsija-kommenteerija sõnad, et esinemine oli avameelne, värske ja otsekohene, polnud sugugi tühipaljas viisakus.

17.01.2013

Herman Van Rompuy andis oodatult teada, et MFF tuleb arutusele korralisel ÜK-l 07.-08.02. Hea, sest pikem viivitus oleks tähendanud liiga suurte kahtluste tekkimist, et mida seal siis küpsetatakse ja millise suure LR-ga siis kokkuleppele ei saada? Teisalt on selge, et kui veebruaris peaks – mida ma küll ei usu – ebaõnnestutama, on see suur löök nii Van Rompuy kui ka kogu EL mainele. Van Rompuy meeskond andis teada, et eraldi kohtumisi kõigiga ei kavandata, küll arutab teemat 04.02. GAC. Kindlasti aga suheldakse aktiivselt EP-ga, kellepoolne trummitagumine tugevneb üha. Nagu siin blogiski varem mainitud, EP seisukohad pole EE-sugusele riigile iseenesest vastumeelt, eriti see, mis puudutab suuremat eelarvet. Siiski on raske näha, et parlament hakkaks suurendama juba 27 riigipea ja valitsusjuhi lepitut, kuna siis tuleb näidata ka tulude allikas. Seega tuleb parlamendile teha kontsessioone mujal, mingi poliitiline deklaratsioon omavahendite kohta, lubadus eelarve tsükli keskel üle vaadata vms. Ja muidugi veebruaris  vähem kärpida, teades et just üldmahu vähendamine ärritab EP-d enim.

Veebruaris lauale pandav ei saa palju erineda novembri viimasest pakkumisest. Paljudele LR jagati seal nn präänikuid, neid tagasi võtta ei saa. Üldmaht on tulevases pakkumises kindlasti väiksem kui novembris, aga kuipalju, ei tea. Kas toona räägitud 30 miljardit piisab ja kust kärbe tehakse? EE jaoks on oluline, et see ei toimuks eelarve uuest, innovatiivsust toetavast otsast, eriti mitte CEF transpordiosast. Järgmisel nädala suhtleme neil teemil aktiivselt NK koridorides.

11.01.2013

Mõttekoja EPC hommikusöök endise ülemuse, COM rahanduse asepresidendi Olli Rehniga. Teemaks ettevaade aastale 2013 ja põhisõnum sama, mis viimase nädala jooksul ka ÜK eesistujal Van Rompuyl ning EKP presidendil Draghil: Euro jäi 2012 ellu ja olukord näitab paranemise märke, kuid sellega rahule jääda, nii-ütelda kellut käest poetada oleks äärmiselt ohtlik.

Rehn loetles prioriteetsed valdkonnad: Reformide jätkamine LR-des – näiteks IE tööjõukulude langus 20% on andnud väga häid tulemusi. Euroala riikide eelarvepuudujääk on 3 kriisiaastaga langenud 6-7% tasemelt 3%-le. Ka heal järjel LR peavad pingutama, DE-le on COM näiteks soovitanud teenusteturu avamist, naiste kaasamist tööturule jne. Teiseks ettevõtluse soodustamine – ühtse patendi rakendamine, pankrotiõiguse lihtsustamine. Siin all ka kaubandus, kuna maailma SKT kasvust aastani 2015 toimub 90% väljaspool EL-i. Kolmandaks investeeringute soodustamine, selle all ka panganduse ja pangandusliidu arengud. Neljandaks riigirahanduse jätkuv konsolideerimine. Rehn ei nõustunud näiteks 07.01.2013 Gondori kroonikas viidatud IMF analüütikutega, et eelarvekärped võimendavad majanduslangust, ütles vastupidi, et ühest pilti pole, peale numbrite on mängus ka usaldus. Tõi näiteks, kuidas usaldus IT vastu hakkas paranema alates 2011 lõppu, kui kulutusi hakati piirama. Rehn viitas ka uuringutele, mille kohaselt üle 90% SKT-st ulatuv riigivõlg saab igal juhul majandusarengut pidurdavaks teguriks. Viiendaks arutelud EL ja EMU uue arhitektuuri üle, kus ka COM oma panusega väljas.

Küsimuste-vastuste voorus oli ehk huvitavam CY teema, kus Rehn enamasti delikaatselt hoidus kommentaaridest, sest läbirääkimised CY, IMF ja COM vahel käivad. Siiski ütles ta küllalt selgelt nõudlikus toonis, et CY peab värskelt vastuvõetud rahapesuvastast seadust ka reaalselt ellu rakendama. See on viide mitmel pool, ka näiteks DE sisepoliitikas, kerkinud muredele – kas CY abipaketiga hakkame toetama Vene oligarhe? Lisatud uudis Rehni samateemalisest intervjuust DE ajakirjandusele illusteerib hästi ka praeguse aja demokraatliku vastutuse mõõdet. Selleks, et EL-abipaketi otsust läbi saada, tuleb keskinstitutsioonil tegelda ka LR parlamentide ja koguni opositsiooniparteide veenmisega. See on aja märk, mis on tulnud, et jääda.

Lõpetuseks ütles Rehn , et ei oota (does not expect) abipaketi taotlust SI poolt sel aastal. Loodame, et tal on õigus.

 

 

09.01.2013

Jätkuks üleeilsele postitusele kasinuse teemadel, meilgi paljudele tuntud Anders Åslundi IMF-i muutuvale joonele vastuvaidlev artikkel. Lähiriigi LV näide veel eriti kodune. Sõnum selge: edukas stabiliseerimisprogramm peab taastama usalduse riigi vastu kolme rühma silmis: võlausaldajad, oma ettevõtjad ja oma rahvas. Isegi eestlasele kohati liiga karmidena tundunud LV valitsussektori kärped veensid igatahes kodanikke, et valitsusel on tõsi taga ja veelgi enam, tekitasid omamoodi õiglustunnet: kui kannatavad inimesed, siis peab kannatama ka riik/valitsus/bürokraadid. Kasinuspeaminister Dombrovskis on kaks korda tagasi valitud. LV 6-aastaste võlakirjade aastaintress on 1,6%, GR 10-aastaste oma on samas 11%. Avaliku sektori kulutuste osakaal SKT-st langes 44%-lt 36%-le. Majandus kasvas 2011 ja tõenäoliselt ka 2012 üle 5%. Analüütikud või kõrvalseisjad võivad igasuguseid asju arvata, ja ühe riigi kogemus pole kunagi otse teisele ülekantav. Kuid LV andmed tõestavad, et neil (meie pool?) radikaalne kasinus töötab, ka demokraatliku legitiimsuse mõttes.

 

 

08.01.2012

IE eesistumise esimene Coreper oli kiire ja sujuv. Jaanuari nõukogude nagu FAC ja ECOFIN päevakorras suuri üllatusi pole. Välispoliitikat ja sellealaseid arutelusid ei saa nagunii liiga täpselt mitu nädalat ette planeerida, sündmused arenevad tihti väga kiiresti. Seepärast ka need sama päeva hommikused PSC-d ja Coreper-id. Rahandusministrite päevakorrast on kahjuks väljas nn kakspaki ehk EL majandusvalitsuse viimase puuduva elemendi kokkuleppe kinnitamine, kuna EP pole veel valmis.

Huvitav oli 20.-21.12.2012 toimunud EL-Venemaa tippkohtumise ülevaade EEAS-ilt ja COM-ilt. Vene oli mõne küsimuse, nagu näiteks kasutatud autode impordimaksude üle, näidanud teatavat paindlikkust, olid vähemalt lubanud selle lahendamisele mõelda. Kas oli siin oma osa EL selgel, et mitte öelda jäigal seisukohal – kui te oma praktikat ei muuda, siis me teeme asja ametlikuks (autode, nagu ka meid väga huvitava elusloomade impordi küsimus on WTO kohustus). Viisalihtsustusleppest (mitte ära segada viisavabastusleppega, millest veel väga kaugel ollakse) jäävad välja teenistuspassid, nagu ka EE seisukoht olnud. Lisaks anti venelastele selge sõnum, et oma naabreid nagu Moldovat või Ukrainat ei tohi suruda valima energiaühenduse EL-iga ja odavama Vene gaasi vahel. Tõsteti ka inimõiguste küsimused, mille vastu saadi oodatud jutupunktid vähemuste kohtlemisest Balti riikides ja natsismi heroiseerimisest EL-is.   Miskitpidi nagu business as usual, aga nagu varemgi kirjutanud olen, illusioonid ongi sellest suhtest lõplikult kadunud ja käib asjalik, see tähendab, kaunis kiretu diplomaatia, kauplemine ja oma huvide kaitsmine. Mis pole halb.

07.01.2013

Kui jätta kõrvale spekulatsioonid selle üle, mida UK peaminister oma võib-olla jaanuaris peetavas kõnes ütleb, tundub uue aasta esimene tõsine EL-teema olevat: Kas kasinuspoliitika on ikka tark? IMF tippanalüütikud Blanchard ja Leigh on isiklikke, mitte institutsiooni seisukohti väljendavas analüüsis leidnud, et eelarve kokkutõmbamise mõjud tööhõivele ja sisetarbimisele on olnud rängemad, kui seni arvatud. Inimestele, kaasa arvatud ma ise, kes pole majandusteoorias tugevad, on paberist hea kokkuvõte EUobserveris. Majandusteadlased on seda argumenti esitanud varemgi – kriisiajal kulutusi kokku tõmmates lähevad asjad veel hullemaks, inimesi lastakse lahti, inimeste kindlustunne väheneb ja koos sellega tarbimine, avalike investeeringute töökohad jäävad loomata jne. Poliitilisi sõnumeid ses suunas on ka kuuldud – sellesama IMF-i peadirektor Lagarde on ka varem kutsunud GR abipaketi teatavaid tingimusi lõdvendama, IE poliitikud on kurtnud, et kuues säästueelarve 3 aasta jooksul sööb kodanike jaksamist jne.

Kuid ka Blancard ja Leigh ütlevad kokkuvõttes, et nende arvutustulemustest ei saa teha järeldusi ühegi konkreetse riigi kohta. Enamgi veel, nad tõdevad, et praktiliselt kõik arenenud majandusega riigid seisavad silmitsi probleemidega, mida on tekitanud liiga suur riigivõlg ja eesootavad demograafilised muutused. Nii julgen küll ennustada, et kasinus, konsolideerimine kui eelarvepoliitika peavool jääb ka lähiaastateks üle kogu EL püsima. Esiteks, kuna ta on lihtsalt nii ilmselt vajalik, olukorras, kus riigi kulutused ja võlatase on liiga suured ja senine kulutamismudel pole enam kestlik. Teiseks, ka Lagarde väljaütlemised ja COM poolt tehtud kerged järeleandmised näiteks ES-le oma võlataseme alandamise kohta tähendavad vaid väikesi järeleandmisi üldiste kärpimiseesmärkide kehtima jäädes. Kolmandaks, 25 LR on heaks kiitnud fiskaalleppe, mille järgi on võtnud juriidiliselt siduva kohustuse oma võlatase alla viia ning on raske uskuda, et sellest kohe ära vajuma hakatakse. Seda ei luba juba leppe sõlminud valitsuste prestiiž. Samuti on kogu praeguseks võetud meetmetesse, programmidesse investeeritud tohutult EL institutsioonide prestiiži.