28.12.2012

Aasta kokkuvõtted tehtud, järgmise eesmärgid seatud. Euroala kriisihaldus paranes, ehkki palju on veel teha, nüüd tuleb vaadata, et Euroopa semester ja muu majandusvalitsus usutavalt ellu rakendataks ja samas jätkaksime konkreetsete sammudega just pangandusliidu alt. See tähendab SSM rakendamise ettevalmistust ja kriisihaldusmehhanismi eelnõu õigeaegset esitamist COM poolt ning kiiret menetlemist NK-s. Muud suured julged sammud jäävad 2013 vist astumata ja kas ongi tingimata vaja? Üha olulisemaks saab demokraatliku legitiimsuse küsimus. COM  ja EKP on saanud ning saavad veelgi võimu juurde. Kuidas seda aga igapäevaselt õigustada LR parlamentide, lõpuks kodanike silmis?

EE õppis 2012 päris mitu asja. Esiteks, mõistlikkus ja järjepidevus kogu EL asja ja oma erihuvide ühendamisel. Hoiame oma riigirahanduse korras, kuid ei hõõru seda teistele nina alla. Toetame majandusvalitsust ja karme samme, kuid pole esimesed, kes teistelt häälekalt nende kohustuste täitmist nõuavad. Selgitame alati, et teeme asju, toetame midagi sellepärast, et see on kogu EL-ile hea (nagu näiteks siseturu tugevdamine). Võtame sõna kõigil olulistel üldpoliitilistel aruteludel.

Teiseks, pole nii, et meil on alati kodune toetus garanteeritud, kuna meie inimeste jaoks on EL-i kuulumine julgeolekuküsimus. ESM-i leping läks vaid ühe enamhäälega Riigikohtust läbi ja see on kaasa toonud uuel tasandil siseriikliku debati, mida tuleb ainult tervitada. Sest kaugema tuleviku suveräänsuse edasised jagamised nõuavad ka meil tõenäoliselt rahvahääletust.

Kolmandaks, õppisime tegutsema mõnel seni meile kaugemaks jäänud teemal, näiteks EL Kesk-Aasia poliitikas. Nii oleme paremini valmis 2013-ks, mil NATO operatsiooni järgne Afganistani-Kesk-Aasia regioon, nn uus suur mäng, tõuseb senisest hulka olulisemaks teemaks.

Last but not least – MFF läbirääkimiste viimases faasis ei anna midagi juba saavutatust ära. Ei anna!

27.12.2012

Soov kõrvutada, paralleele-seoseid luua, tänapäevaseid olukordi ajalooliste näidetega selgitada on äärmiselt inimlik.  Pakun pühadeaja lugemiseks kolme (üks neist küll juba mais ilmunud) artiklit, mis kõik püüavad võrrelda EL-i mõne varasema supranatsionaalse moodustisega.

Robert Cooper võrdleb EL-i ja Habsburgide monarhiat, näidates, et esimene pakub peamiselt heaolu ja teine pakkus peamiselt julgeolekut. Kohe, kui selle põhifunktsiooni täitmine kaduma peaks, on impeeriumi/EL eksistents ohus, sest ta kaotab põhilise õigustuse oma subjektide silmis. GR, ES kodanike jaoks hakkabki Cooperi meelest EL sellest otsast oma legitiimsust kaotama.

Economisti jõulunumber on leidnud väga huvitavaid paralleele aastatel 800-1806 eksisteerinud Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi ja EL vahel. Põhiline õpetussõna selles, et kuni impeeriumi kaks suurimat subjekti, Austria ja Preisimaa, koos töötasid, püsis asi koos. Kui Preisi aga liiga tugevaks kasvas, kadus tal huvi impeeriumi asja edendamiseks, tasakaalul lasti kaduda. Seega peaks praegu hoolikalt vaatama, et FR ja DE koostöö (mida väiksemate LR poolt muide tihti kardetakse, sest kahe suure kokkuleppel võidakse teistest lihtsalt üle sõita) kestaks, et DE ei tugevneks liialt, ei kaotaks huvi EL kui terviku edu vastu.

Seoses euroala kriisiga on tihti vaadatud USA kui eeskuju järele. Ka seal olid osariigid algselt kõik oma eelarvetasakaalu ja võlgade eest üksi vastutavad, kuni suur rahandusminister Hamilton keskvalitsuse tugevdamise ja keskpanga loomisega olukorra lahendas. Praegu on USA võlatase ja eelarvepuudujääk suurem kui euroalal, kuid keegi ei kahtle USA maksuvõimes. Kuid nagu kirjutab Anton “Charlemagne” la Guardia, on peamine erinevus selles, et USA-s oli olemas rahvus ja sellele välja võideldud riik. Alles seejärel lisati poliitilisele liidule eelarveliit.

Kõik võrdlused lonkavad vähemalt üht jalga, on öelnud üks tark kolleeg. Võib küll leida paralleele ajalooliste impeeriumite ja EL vahel, samamoodi, nagu igas kahes suvalises  keeles võib küllap leida mõne kokkulangeva sõnatüve. Kuid EL pakub oma kodanikele palju enamat kui lihtsalt heaolu, DE-d ei hoia EL-is vastutustundlikult toimimas ainult isekas huvi ja Hamiltoni-USA erinevusest tänasest Euroopast on juba eespool kirjas. Ühe lausega öeldes teeb EL-i unikaalseks LR suveräänsus ja selle osaline vabatahtlik jagamine globaliseeruvas maailmas, tasakaalupunkti otsimine rahvusriigi ja riikideülese mõõtme, identiteedi vahel. Võrdlused ajaloost on küll harivad ja pühadeajal tore lugemine, kuid tänastele probleemidele tuleb praegusel põlvkonnal täitsa uued lahendused leida. Nagu läbi ajaloo ikka. Niipalju pakub ajalugu tõesti universaalset õpetust.

22.12.2012

Soovitan lugeda maineka mõttekoja European Council on Foreign Relations värsket analüüsi EL lõimumise tihendamise võimalustest, Sebastian Dullienilt ja Jose Ignacio Torreblancalt. Autorid näitavad, kuidas tavaliselt esitatav valik föderalismi ja valitsustevahelise koostöö vahel on liialt lihtsustatud. Nende käsitluses on EL lõimumise lõppjaamal, poliitilisel liidul (mis peaks siis olema majandus-, pangandus- ja eelarveliidu elluviimise tulemus) kolm peamõõdet või -valikut. Esiteks piiratud või täielik majandusliit – kas laias laastus piisab praeguse majandusvalitsuse korralikust elluviimisest või on vaja koostööd oluliselt tihendada. Teiseks reeglitele rõhumine või LR ja EL institutsioonidele suurema otsustusvabaduse jätmine. Kolmandaks valik EL otsese ja kaudse poliitilise legitiimsuse vahel, teisisõnu, kas LR roll peab kasvama, nagu see ESM jm juhtudel ka läinud, või tugevdatakse EP-d ja COM-i otsustusõigust kuni eelarve suurendamiseni, maksude kehtestamiseni jm välja.

Mitu osutust-küsimust on õige nutikad. Näiteks, mida teha, kui ükskõik kumb lähenemine, majandusvalitsus või majandusföderalism ebaõnnestuvad, kuidas siis käiku vahetada? Näiteks, kuidas muuta kurssi, kui reeglite järgimine ei too tulemust, kui liiga paljude piirangute enda peale võtmine võtab valitsuselt võimaluse tegelikuks majanduspoliitikaks, kui kasinus ei too kaasa majanduskasvu (vrd Stabiilsuse- ja kasvupakti praegusest palju vabamate reeglite allavett laskmine 2004, kohe, kui mõne suure LR valitsusele asi liiga piiravaks läks)? Ja muidugi, kuidas kindlustada suurte föderalistlike sammude läbiviimine LR-des, õige mitme rahvahääletusega? On poliitiline liit üldse võimalik, tehtav?

Ükskõik, mis nurga alt teemale ka ei lähene, ja olemata autorite mitme järeldusega nõus, jõuad iga rada pidi ikkagi välja LR suveräänsuseni. See on EL suurim nõrkus ja suurim tugevus. Nõrkus, kuna riigid ei taha seda naljalt loovutada ja tugevus, kuna kui see kõrgesti väärtustatud ollus on siis mingis osas tõesti ära antud (või jagatud, on täpsem öelda), siis on see toimunud rahvusriigi iseseisval otsusel ja sel sammul on seega tugevaim võimalik legitiimsus. Kriisiajal eriti ei arva inimesed reeglina, et keegi teine või meie koos teistega saaks meie probleemidega paremini hakkama (meeldivaks erandiks Eesti avalik arvamus, vt Gondori kroonika 19.12.2012). Nii arvangi, et lähiajal, vähemalt poolteise aasta jooksul uusi suuri samme ei tule, keskendutakse majandusvalitsuse, karmimate reeglite elluviimisele. Tundub ka põhimõtteliselt õige, mitte ainult vältimatu. Ainus küsimus: Mis siis, kui sellest ei piisa, kui majandus kasvule ei pööra? Millega motiveerida valitsusi, kes vastutavad oma rahva ees, aga tunnevad end “Brüsseli kasinusest” kägistatuna?

21.12.2012

Kuipalju on praeguseks ajaks järele jäänud roteeruva PRES prioriteete? 2013 I poolaasta eesistuja IE meelest pea üldse mitte. Esiteks on 99% eelnõudest juba menetlustes, lõviosa protsessidest juba käimas. Teiseks mõjutab kõiki tegemisi kriis ehk Harold Macmillanile omistatav vastus küsimusele, mis mõjutab tema valitsuse tegevust: Sündmused, kulla mees, sündmused. Kolmandaks on CFSP juhtimine Cathy Ashtoni ja ÜK liidriroll Herman Van Rompuy käes.

Ent midagi kavandab muidugi ka IE PRES. Esiteks majandusvalitsus ja pangandusliit. Euroopa semester peab olema eelmisest korrast paremini juhitud ja siin on PRES roll töögruppide ja ka nõukogude juhtimisel ülisuur. Asi on väga delikaatne, sest LR saavad selle protsessi käigus soovitusi, mis neile ei meeldi ja loomulikult hakatakse kohe pigem ründama asjade läbiviimise viisi kui seletama, et ei, meil pole (suvaline näide) tegelikult seda haldusreformi  vaja, COM on loll. Pangandusliidu puhul peab PRES saavutama kiire kokkuleppe EP-ga SSM üle, mis ei tohiks väga problemaatiline olla. Üldse on mul suur lootus triloogide (olulisematest veel pankade kapitalinõuded, kakspakk) õnnestumiseks, sest nii, nagu Ivan Denissovitš polnud eesti rahvusest halba inimest näinud, nii pole mulle ette sattunud ebaprofessionaalset IE diplomaati. Majandusplokist loodame veel kokkulepet FTT üle.

Teiseks kogu EL usutavusele – vähemalt Balkanil – väga oluline laienemise teema. Detsembri GAC-ilt sai PRES ülesande korraldada COM raportite põhjal sisuline arutelu mitme laienemisriigi keerulise küsimuse üle, nagu Makedoonia nimeküsimus ja Serbia-Kosovo suhted. Ka siin on põhjust olla lootusrikas, sest IE tundub olevat aru saanud, et nende iseenesest või juriidiliselt kahepoolsete küsimuste toomine EL orbiiti nii, nagu GAC seda tegi, tähendab ka tõsiseid sisulisi EL arutelusid, mida mõni asjassepuutuv LR on seni igati üritanud vältida. Ootame siis aprilliks COM raporteid.

Sise- ja justiitsküsimustes langevad EE ja IE prioriteedid kokku näiteks andmekaitses, kus on kavandatud poolaasta jooksul ekspertide tasandil koguni 21 täistööpäeva. Meie erimured on PRES-il hästi teada. Paraku pole kavandatav EL ühtne müügiõigus õieti kellegi suur huvi ja vaevalt erilist liikumist toimub.

Kaubanduses on loota IE igakülgset aktiivset tegevust. Hea.

19.12.2012

ELS-i traditsioonilisel aastalõpuseminaril Tallinnas. Teemaks 10 aastat liitumisläbirääkimiste lõpetamisest. Üks teema oli arusaadavalt see, kuidas toona tähtsad asjad, mille eest läbirääkimistel võideldi, praegu tunduvad. Näiteks maksuvaba kaubanduse jätkumise võimalus, mille eest seisis jõuliselt Tallink ja mille lõppemine pidi laevasõidu Eesti lipu all hoobilt suretama. Tegelikult ei midagi sellist. Jne. Maksusüsteemi määrame ikka ise, ka sedalaadi üldisemad hirmud ei ole materialiseerunud.

Suurem teema oli aga EE EL-poliiitika muutumine. Kui euroliitu astusime väikese hirmuga oma liberaalse majandusmudeli säilimise pärast ja võõristasime üha tihedamat lõimumist, siis aastal 2012 on meie Euroopa-poliitika lõimumismeelne (kuulume kõikidesse EL koostöövormidesse euroalast patendi tihendatud koostöö grupini),  julge (mis Brüsseli kontekstis ei tähenda mitte oponeerimist, vaid oskust koostööd niimoodi süvendada, et sellest tõuseb kasu nii endale kui kogu EL-ile) ja EE maine on hea ning mõistlik. Viimane asjaolu aga annab suuremat sõnaõigust ning mõjutamisvõimet. Minu meelest toimus EE poliitika nihe alates 2005. aastas teisest poolest ja nähtavaks suunamuutjaks oli välisministri traditsiooniline välispoliitika aruandekõne detsembris Riigikogus. Mäletan, kuidas kogenud kolleeg seda lugedes ütles: Me liigume siis nüüd Briti retoorikalt Soome omale. Õige. Veelgi enam – teod ehk poliitika sisu tuli sõnadele ilusti järele.

Esitamata muna-ja-kana-küsimust lisan, et Eesti inimeste toetus sellisele poliitikale on isegi üllatavalt tugev. Tänasel seminaril esitleti ka värskeid avaliku arvamuse uuringu tulemusi. EE kuulumist EL-i toetas 74%, euro kasutamist 63% (nagu ei teataks, et euro tulek ikkagi tõstis hindu!). Veel paremaks läheb: oma riigi tegevust EL-is peab edukaks üle poole inimestest – nimetage veel alasid, kus kodanikud oma riigiga nii rahul on. Ning praeguste EL ja euroala probleemide lahendamiseks tuleb 81% meelest tihendada koostööd EL LR vahel! See viimane lükkab ümber ka minu senise arusaama, et kriis toob alati kaasa halvima inimeste, riikide ja rahvaste juures – egoismi ja protektsionismi jne. Aga meil ei miskit. Sellist rahvast kadestab kindlasti iga teise LR peaminister. Ja sellist riiki on Brüsselis kindel esindada.

17.12.2012

Kaks pikemat intervjuud, esimene Mait Otsale Kuku raadiost ja teine Saksa vabakutselisele  Silvia Stöberile. Õhtusel eestlaste jõuluvastuvõtul kolmas, lühem, ERR Johannes Trallale. Lihtsalt illustreerimaks, kuidas EE-suuruse riigi diplomaadil see avalik diplomaatia käib. Kuna sinu enda riigi seisukohad ei ole nii huvipakkuvad, mõjutavad vähem suurt pilti kui suurte LR esindajatel, siis su vastu on huvi siis, kui sul tõesti midagi teistmoodi või värsket öelda on. (Siinkohal  ei pea ma silmas lekitamist, sest paraku on – isegi kui selline soov oleks – väikeste riikide diplomaatidel tõenäoliselt ka sensitiivset infot vähem või hiljem käes.) Saksa ajakirjanik oli kuulnud mind kõnelemas mõttekoja European Policy Center valimiste-eelses Gruusia-paneelis ja küsis nüüd intervjuud, et saada Ida-Euroopa riigi vaadet EL idapartnerlusele.  Kuigi ma ei tegele selle teemaga igapäevaselt, on igale EE diplomaadile see teema siiski leivanumber. Rääkisin, miks EL enda huvides on muuta meie naaberriigid rohkem euroopalikuks, meiega sarnaseks, eriti kui nad ise seda tahavad. Ja kuidas me peame selle nimel rohkem suuremeelsust ja kujutlusvõimet üles näitama. Samuti sellest, kuidas EL naabruspoliitika tõeline proovikivi on more-for-more põhimõtte rakendamine tegelikus elus. see tähendab, võime liikuda oma suhetes kiiremini edasi nende partneritega, kes selleks ise valmis rohkem tööd tegema, EL seadust üle võtma ja oma riike euroopalikumaks reformima. Mis siis EL on valmis täpsemalt vastu andma? Kui diktofon kinni, lobisesime pikemalt Kaukaasia olukorrast, ajakirjanik veedab seal pikalt aega ja on tuttav kõigi eestlastest Gruusia valitsuse nn ja ka mitte-nn nõustajatega.

Eesti ajakirjanike korpus Brüsselis on püsivalt 2 inimest, ERR Johannes Tralla ja KUKU Mait Ots. Nad on väga asjatundlikud ja pühendunud ja minu meelest teevad nad ülesande suurust arvestades väga head tööd, et informeerida meie avalikkust sellest tohutult paljust, millega EL kõigi oma kodanike elu mõjutab. Mõlemaga rääkisime sellist kokkuvõtvat aastalõpujuttu. Polnud sel viga midagi, aastal, ma mõtlen. Aga sellest lähemalt Gondori kroonikas jõulude ja uue aasta vahel.

13.-14.12.2012

Aasta viimane ÜK möödus tegelikult kiretult. Jätkati juunis alanud kriisihalduse mudelit, kus tegeldi samaaaegselt konkreetsete ja ka pikemaajaliste  asjadega. Esimese alt sai  SSM tehtud ja pikema vinnaga plaanidest oodati Herman Van Rompuy raportit. Tõsi on, et viimase konkreetsuse aste lahjenes iga uue variandiga, pärast iga arutelu liikmesriikide vahel. Vaated edasi vajaminevatele sammudele (välja arvatud pangandusliit, millega edasiliikumise vajadust tunnistavad kõik) on lihtsalt nii erinevad.

Rühm riike, EE nende hulgas, rõhub juba vastuvõetud majandusvalitsuse asjade range ellurakendamise vajadusele. Teine rühm tahaks aga näha uusi samme, solidaarsust, loe: lisaraha, rahalist abi. Nende vahel peetigi ÜK peamised arutelud, teine rühm tahtis solidaarsuse sõna võimalikult sisse, esimene pehmendas, isegi lahjendas sõnastust edasise uurimise, kaalumise poole. Konkreetsust jäi järeldustes lõpuks õige väheks, Van Rompuy ja COM president Barroso peavad juunis tulema uute ettepanekutega. Võib ka üpris kindel olla,  et tõeliselt suuri muutuseid, uusi julgeid ideid enne 2014. aasta EP valimisi enam ellu viia nagunii ei jõuaks. Niisiis tuleb neid ideid, ettepanekuid, eskiisipabereid käsitleda visionäärse poliitilise debati osana, mis loodetavasti konkretiseerub veelgi üleeuroopalise valimiskampaania osana. Ja samal ajal tuleb väga hoolikalt edasi liikuda esmalt majandusvalitsuse ellurakendamisega, siseturu süvendamisega ja muidugi pangandusliidu järgmise sammu, ühtse kriisihaldusmehhanismi ettevalmistamise ja läbirääkimisega. Uue aasta alguses seisab ka loodetavasti ees MFF kiire kokkuleppimine.

13.12.2012

Kell 4.30 saavutas ECOFIN kokkuleppe ühtse pangajärelevalve SSM üle. EL-is vist ei saagi suured otsused sündida tavalisel tööajal. Pisut koosolekujärgset meeleolu siin. Ka sisu kohta võib öelda, et see protsess oli EL-ile tüüpiline nii heas kui halvas. DE ja FR leppisid kokku ja hoolimata mõne väiksema LR rahulolematusest (nii sisu kui protsessiga) nii väikeste muudatustega lõpus ka läks. EBA hääletusreeglid rahuldavad ka UK ja kõige häälekamalt esinenud SE-d ja nii saigi diil sündida. SSM hakkab tõenäoliselt tööle märtsis 2014. Enne seda pole tõenäoliselt võimalik ka pankade rekapitaliseerimine ESM poolt, asi, mille pärast ühtse järelevalve asja suuresti tegema hakatigi.

EE saavutas vastutuleku SSM ulatuse küsimuses. Kui üldiselt läheb ühtse järelevalve alla 3 panka igast riigist (muud kriteeriumid on varade maht üle 30 miljardi euro või üle 20% vastava riigi SKT-st), siis lisati teksti ka võimalus, et eriliste olude puhul (nagu EE pangandusturul ses suhtes kahtlemata on), võib see arv ka väiksem olla. Mitteuroala LR liitumine SSM-iga – no SE, UK ja CZ alguses kaasa ei tule. Kuid erinevalt näiteks BNS-i sellekohases uudises raporteeritust ei väljendanud ülejäänud 7 LR küll mingit orgaanilist vastumeelsust. Eks neil ole nüüd ka aega vaadata ja otsustada. Küllap lepib ÜK täna kokku, et COM peab 2013 aasta jooksul esitama pangandusliidu ühtse kriisihaldusmehhanismi eelnõu. Mida konkreetsemaks pangandusliit saab, seda suurem on loodetavasti ka mitteeuro LR ahvatlus sellega liituda. Sest kogu asja eesmärk on ikkagi pangandusturu ühtlustamine ja selle kvaliteedi tõstmine.

 

11.12.2012

TervepäevaGAC. Hommikupoolikul ei jõutud üksmeelele Euroopa Üldkohtu kohtunike arvu suurendamises. Kohtuasjad võtavad liiga kaua, lisakohtunikke on vaja ja lahendus tuleb leida ilma EL halduskulusid suurendamata – sellega nõustuvad kõik. Lahenduste otsimisega tegeldakse juba 2 aastat. Aga nagu enamasti ikka, (uute) kohtade jaotamine tekitab lahkarvamusi suurte ja väikeste LR vahel. Ka EE ei saanud PRES pakutut aktsepteerida, teema maandub tagasi Coreper-i.

ÜK järelduste arutelu üllatusteta. Selle ÜK kaks konkreetset eesmärki on kokkulepe pangandusliidu SSM üle (mis loodetavasti sünnib juba homme erakorralises ECOFIN-is) ja otsus paluda COM-il teha 2013 jooksul ettepanek nn reformilepingute täpsema vormi üle. Muu, kardan, jääb kas vähesema tähelepanu alla või liiga üldsõnaliseks.

Laienemise järeldused lepiti kokku punnitades. Täitus rea LR soov, et ametlikult pika nimega Makedoonia osas oleks sel aastal uus sõnastus, mitte senise 3 aasta kordamine. Loodi keeruline konstruktsioon, mille kohaselt esitab COM 2013 kevadel aruande selle riigi reformide ja ka heanaaberlike suhete arendamisel tehtud sammude üle. Kui NK hinnang edusammudele, mis tuleb anda 2013 I poolaasta jooksul,  on positiivne, järgneb läbirääkimiste avamine. Muidugi võib öelda, et 1-2 LR ei anna iial sellele riigile head hinnangut. BG tegigi kohe deklaratsiooni, milles selgitas oma kriteeriume heanaaberlike suhete edu saavutamiseks. Kuid tõsi on ka, et läbirääkimiste avamine nõuaks igal juhul ühehäälset otsust. Igatahes on hea, et järgmine PRES andis kohe tugeva lubaduse teemaga kindlasti tegelda. Varasemal 3 korral ongi asi takerdanud I poolaasta PRES soovimatuse taha asjaga tegelda.

Sarnane raport-hinnang-võimalik edasiminek-lähenemine võeti ka Serbia ja Kosovo kohta,  edasiminekuks on vastavalt liitumisläbirääkimiste avamine ja stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingu ehk esimese EL-suunalise lepingulise sammu läbirääkimiste alustamine. Jällegi lubas IE tugevalt tegelda. Saab siis näha. Selle paariga on tõesti nii, et nende liikumine on suudetud siduda ja samas on Serbial ka tugevaid toetajaid. Nii õnnestub loodetavasti edasi liikuda mõlemaga.

P.S. Pärast erinevatel andmetel 30-35 aastat õnnestus täna EP otsusega lõplikult luua Euroopa patent. Toimus see tihendatud koostöö vormis, keeleprobleemide pärast jäid välja IT ja ES. Aga 25 LR on pardal!

09.12.2012

Paar sõna eeloleva nädala kõige olulisemast konkreetsest teemast, EL loodava pangandusliidu ühtsest järelevalvemehhanismist ehk SSM-ist. Muidugi on 13.-14.12 ÜK laual rida muidki küsimusi, EMU tuleviku raportist EL kaitsepoliitikani. Kuid ainus võimalus jätta EL ja euroala kriisihaldusest samasugune sihipärane mulje, nagu juuni ÜK-st alates, mil suudeti tegelda nii konkreetse kriisilahendusega kui ka pikema planeerimisega, on saavutada otsustav edasiminek SSM-iga.

Selleks tuleb saada lõplik selgus hääletamismehhanismide üle, nagu olen siinsamas kirjutanud. Teiseks see, kuidas suudetakse leppida SSM ulatus – kas kõik euroala pangad või ainult suuremad ja olulisemad. Enne kui normaalse ratsionaalse põhjamaalasena viimast varianti eelistada, peab teadma, et selle õiguslikult siduvas vormis määratlemine, millised ikkagi on olulised ehk suurema kahjutekitamispotentsiaaliga pangad, on neetult keeruline. Pangandusturud on väga erinevad ja samas läbipõimunud, ema- ja tütarettevõtted, filiaalid jm tegutsevad läbisegi jne. EKP nõuabki mingis vormis järelevalveõigust (mis ei pruugi kohe olla sekkumisõigus) kõigi euroala pankade üle. Selle vastu on karmilt DE, kelle jaoks on olulised nii enda regionaalsed hoiukassade võrgustikud kui ka EKP hinnastabiilsuse ehk maakeeli inflatsiooni ohjeldamise funktsiooni pangajärelevalvest lahus hoidmine.

Mitme LR jaoks on SSM otsus nii praktilise kui ka märgilise tähendusega. Praktiline pool on selles, et vastavalt juuni ÜK otsusele on ühtne pangajärelevalve eeltingimuseks pankade rekapitaliseeimiseks ESM poolt. See omakorda on vajalik, et katkestada nõiaring, kus hädas riigid peavad veel andma abi oma pankadele, mis omakorda halvendab nende riigirahanduse näitajaid. Märgiline sõnum on aga veel suurema tähendusega – tuleb abi, tuleb lisaraha võimalus. Pole saladus, et viimase paari aasta EL leitmotiiv “kasinus” on mitmes LR kuulajate trummikile katkemiseni pingutanud. Nüüd küsitakse üha tugevama häälega “solidaarsust” ehk lisa-abi võimalust.

Kokkuleppe saavutamine sõltub jälle peamiselt DE-st, kelle jaoks on viimases lõigus kirjeldatud pinged kriisiaastate jooksul õpetanud, et kehvema olukorraga LR-des tehakse vajalikke reforme ja samme vaid siis, kui tõesti midagi muud üle ei jää. Seega peavad kõik solidaarsuselementi sisaldavad sammud tulema tuntavalt raskelt ning olema tasakaalustatud suurema vastutuse võtmisega tulevaste abisaajate poolt. 12.12, üks päev (või kas peaks ütlema: 5 minutit?) enne ÜK kokku kutsutud ja spetsiaalselt SSM-ile pühendatud ECOFIN peab siis andma vajaliku surve tunde. Loodame, et kõik seda nii ka mõistavad.

EE-le on kogu protsessis esmatähtis olnud hea kvaliteediga mehhanismi loomine, mis aitaks edasi kogu euroala. Teiseks oleme koos mõne teise LR-ga suhteliselt järjekindlalt küsinud, mis saab pangandusliidu järgmiste sammudega. Selles osas on ÜK järelduste eelnõu senisest konkreetsem, hea. Kolmandaks on meie erihuvi olnud, et ka eurot mittekasutavad LR saaks SSM-iga liituda. Või vähemalt et uued süsteemid ei lõhuks seni Läänemere piirkonnas hästi toimivat koostöd finantsjärelevalve alal. Viimasega peaks olukord enam-vähem rahuldav olema. Potentsiaalsetest liitujatest (euroala liikmetele on SSM nagunii kohustuslik) on DK seni avatum tundunud kui SE.