20.11.2017

Brüsselis, juhatasin meie eesistumisaja kolmandat GACi. Kolmandal korral läks lõpuks täppi ka planeerimine, liikusime täpselt ajagraafikus. Sissejuhatuses tõin esile kahed juba ekspertide tasandil heakskiidetud järeldused, küberjulgeoleku ja arengukoostöö digitaliseerimise kohta, mõlemad taas meie digieesistumise saavutused. Küberjulgeoleku vallas liigume kiiresti edasi ja juba 12.12 GAC peaks heaks kiitma ka tänastest järeldustest tõukuva konkreetse tegevuskava.

14.-15.12 ÜK päevakorra puhul (vt Gondori kroonika 17.11.2017) juubeldati juba täna PESCO üle, nõuti rändeteemal rohkem konkreetsust, just ühtse asüülisüsteemiga edasiliikumise üle, räägiti palju sotsiaalteemadest, vaatega 17.11 Göteborgis toimunud sotsiaaltippkohtumisele. Nõuti ka kliimamuutustega võitlemise arutamist ja maksuparadiisidega võitlemist. Eks see faas, kus ÜKst teada vaid päevakord, ongi selline jõulukuusele ehete juurde riputamise faas. Eelmise, 19.-20.10 ÜK otsene ülesanne NKle oli EL Aafrika usaldusfondi 110 miljoni euro kokkusaamine LRdelt, oleme eesistujana juba hakanud LRdele kahepoolselt pinda käima ja täna anti ka mõni konkreetne lubadus. Töö jätkub. Ka COM 2018-2019 tööprogrammi arutelul riputati kuusele võidu ehteid, aga fakt on, et järgmisel aastal esitatust ei jõua palju eelnõusid lõpliku vastuvõtmiseni, seega võis COM asepresident Timmermans üsna rahulikult esitatud loetelu peale noogutada.

Lõunat sõime COM eelarvevoliniku Oettingeriga, teemaks järgmine (2021-2027) MFF. Oettinger on võimas poliitik, kes julgeb asju ette võtta ja ka välja öelda. Enamus teemasid, mis tõstis, oli nagu meie kahepoolsel kohtumisel (vt Gondori kroonika 31.10.2017). Eelarve maht üle 1% SKT-st, uutele teemadele 80% ulatuses uut raha, tahab kiiret vastuvõtmise protsessi, veel selle EP mandaadi ajal. Eelarve pikkus – 5 või 7 aastat? (Oettinger ise ei varja oma eelistust 5-aastasele). Tingimuslikkuse kohta – praeguse makromajandusliku tingimuslikkuse kõrvale tahetakse ka EL põhiväärtuste, õigusriigi olukorraga sidumist – ses asjas ootab COM 23.02.2018 toimuva erakorralise ÜK suuniseid. See kõik on arusaadav. Aga selleks, et riigijuhid saaksid teha tõsiseid sisulisi otsuseid, on vaja seda ÜK korralikult ette valmistada. Ma ei usu, et riigijuhid oskavad lambist sisuliselt vastata küsimusele: 5 või 7 aastat? Tingimuslikkuse toetamisega natuke sama lugu. Jne. Täna sõna võtnud LRdest oli hea kuulda, et mitu, sealhulgas kõik Balti riigid, ütlesid, et kui vaja, maksame juurde, pole siin midagi. Hea oli tähele panna, et ÜKP sõprade rinne tundub ka lõunatiival püsivat, mis hea. Usun, et kui nn traditsioonilisi poliitikaid, ÜKP ja ÜPP, kärbitakse 10% võrra, siis on kannatanu pääsenud kerge ehmatusega. Aga 23.02 ÜK ettevalmistamine on edasiseks ülioluline. Vaadates senist debatti tuleb seal vähemalt püüda defineerida Euroopa lisaväärtuse mõiste, see on kogu järgmise MFF võtmeteemaks (ja kindlasti ka malakaks).

Lõunalt liikusime 27-kesi artikli 50 GACi pidama. Pealäbirääkija Barnier andis nukra ülevaate läbirääkimiste seisust. Rahaga on sama napp lugu, mis seni, aga tundub, et IE küsimus võib tõusta isegi teravamaks – rahaasja on teoorias lihtne lahendada, annad lubaduse maksta ja asi nudi. Piir, EL välispiir, on aga midagi palju keerulisemat, kui ülesanne on teha see nii nähtamatuks kui võimalik. Praegu piisavat edu ei ole ja aega hakkab kangesti napiks jääma. EL27 on jätkuvalt ühtsed ja toetavad oma pealäbirääkijat.

Ja siis jõudsime Londonist ümberpaigutatavate EL agentuuride uue asukoha hääletuseni. Salajane hääletus, 3 voorus, esimeses igal LRl 6 punkti, mis tuli jagada 3-2-1, teises (kuhu läksid edasi 3 paremat) ja kolmandas (2) igaühel 1hääl. Hääletusvoorude vahele jätsime pealinnadega konsulteerimiseks ja omavaheliseks kaubategemiseks a 30 minutit. Hääletustulemusi meie ei avalda, kindlasti on need juba kõik välja lekkinud. Hääletussedelid ja -protokollid hävitati NK sekretariaadi poolt kohe (aga ühe võitnud loosi napsasin isiklikku arhiivi küll). Läks aga lõpuks nii, et nagu needus, mõlema agentuuri viimane voor jäi 13:13 viiki, üks LR jättis hääletamata (ravimiameti puhul ütles SK välja, et nemad) ja nii tuligi mul eesistujana liisku tõmmata. Veel eile tegin selle võimaluse üle nalja, aga täna tuletati taas meelde diplomaatia üht põhiõpetust: ära kunagi midagi eelda, never assume anything. Ravimiameti tõmbasin siis Amsterdamile (vastaskandidaadiks Milaano) ja pangandusjärelevalveameti Pariisile (vastaskandidaat Dublin). Käsi värises pisut, mis seal salata.

Järeldusi kogu protseduurist? Esiteks, hoolimata lõpus toimunud õnnemängust oli tegu siiski palju avatuma protsessiga kui kunagi varem – seni on agentuure jaotatud ÜK hilisel tunnil sulle-mulle-meetodil. Nüüd olid avalikud taotlused, kriteeriumid, hindamine. Teiseks, Ida-Euroopa tugevus ja kokkuhoidmine on tugevasti liialdatud. Nii Bratislava kui Praha kui regiooni tugevaimad jäid võitjatest kaugele maha. Kolmandaks, ei ole nii, et kuna väikesi LR on palju rohkem, siis otsustavalt hetkel nad koonduvad – FRl siis järelikult on oma tõmme, on, mida lubada? Neljandaks, asutajariikidel ja vanematel LRdel on EL-is tugevusi, oskusi, kogemust, mis uuematel veel napivad. Väga mõtlemapanevad õppetunnid kõik.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga