15.11.2017

EP plenaaristungi teine päev Strasbourgis. Hommikul kohe õigusriigi olukord PLs. Palju kehvem arutelu kui eile MT üle ja kuuldavasti ka kui 2016 toimunud 2 arutelu samal teemal. Kui MT puhul kahtles osa kõnelnuist vaid õigusriigi toimimises, siis täna hakati kadu kuulutama kogu PL riigile ja rahvale. Valitsusmeelsed poolakad andsid vastu, süüdistusi lendas sinna-tänna nagu mõnes Pavla Moudrá lastelaulus. Võrreldi Brüsselit Moskvaga, süüdistati COM teema eest vastutavat asepresidenti Timmermansi kolonialismis jne. NK kriitikat peaaegu ei saanud, keegi isegi küsis, et miks härra Maasikas peab siin PL valitsuse jõleduste eest vastust andma. Pidasin küll oma kohuseks raevukalt reageerida Moskva-Brüssel-võrdlusele. Järgnenult volitas täiskogu vastavat komisjoni ette valmistama resolutsiooni, kus nõutakse NKlt Euroopa Liidu lepingu paragrahvi 7 käivitamist.

Edasi talveksvalmistuv vaade humanitaarolukorrale GR saartel ja mujal ELis ning Läane-Balkani riikidel. Saartel viibib 15 000 asüülitaotlejat või immigranti ja nende olukord pole muidugi kiita. COM teeb head tööd abi koordineerimisel, aga siin tuli küll kohati raevukat kriitikat NK aadressil, kes ikka veel pole suutnud kokku leppida ühtse asüülisüsteemi reformis! Pidin siis paluma mitte pisendada kogu reformi vaid üheks eelnõuks ja üheks küsimuseks sealt (Dublini määrus ja solidaarsus) – paketis on 7 eelnõu ja 3 üle peame juba EPga trilooge. Aga Dubliniga peame muidugi ka midagi tegema.

Keskpäeval esines plenaaril kõnega SK president Kiska. Väga hea kõnega, millest tekitasin vaimustunud säutsutormi. Solidaarsusest, tuumik-Euroopa otsimise mõttetusest, idapartneritele liikmesuspartneritele mitteandmise kahjulikkusest, vajadusest võidelda populismi ja Vene mõjuga, vajadusest tugevdada CFSPd jne. Erakordselt hea, et Ida-Euroopast ja eriti Visegrádi riigist selliseid sõnumeid tuleb.

Pärastlõunal EPP fraktsiooni algatatud temaatiline arutelu 100 aastat enamlaste riigipöördest Venemaal. Kuna sissejuhatav sõnavõtt tuli LV MEP Kalnietelt, kes Siberis sündinud ja ka mina ei hoidnud ennast tagasi, siis oli arutelule toon antud nii, et Timmermans pidi nentima, et ta muidugi eelkõnelejate vahetu kogemusega võistelda ei saa. Aga tegi sellest hoolimata väga hea sõnavõtu, kus muu hulgas nimetas 2004. aasta laienemist EL 70-aastase ajaloo suurimaks saavutuseks – seda ei kuule praegusel ajal eriti tihti. Järgnenud arutelu juhtis kindlakäeliselt tšehh Telička, kes MEP Auštrevičiuse ettepaneku peale saali ka leinaseisakuks püsti tõstis. Enamasti kriitika enamlaste, kommunismi ja Vene välispoliitika kohta, aga poleeritud laua sees olid ka mõned roostetanud naelad, esines klassivõitluse hõngu, kellelegi tõi oktoobripööre vabaduse, heaolu ja sotsiaalse Euroopa. Tuletati ka meelde, et EPsse kuulub 8 kommunistliku partei esindajaid. Nii ei julgenud ma president Meri kuulsat ütlust oma lõppsõnas tsiteerida, vaid küsisin parafraseerides, kas keegi on näinud bolševismi laipa? Tore küll, aga tegelikult on EL toimimise vaikiv kokkulepe see, et ajalugu jäetakse ukse taha – LRdel lihtsalt on omavahel nii palju valusat ajalugu. Aga pole õiglane see, et hiljem liitunute ajalugu teatakse vähem ja me oleme selle suhtes ka tundlikumad, kõik haavad värskemad. Nii et aeg-ajalt võib ka laipu otsida, vähemalt parlamendis.

Õhtul lippasin COM ja EP transpordiinimeste korraldatud CEF tulevikule pühendatud konverentsi lõpetama. Gondori kroonika kauaaegsed lugejad teavad EE tugevat toetust sellele instrumendile ja see ongi osutunud suureks edulooks, finantseerides LR vahelisi taristuprojekte. See on eriti oluline nüüd, kus järgmise MFF võlusõna juba teada Euroopa lisaväärtus. No ja kuidas siis pole seda lisaväärtust piiriülestel projektidel? Seda rauda tasub ka oma kasu silmas pidades taguda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Vastus kirjuta numbriga *