12.10.2017

Tänane päev oli eilse jätk uuel, kõrgemal arenguastmel. Lõuna ajal osalesin koos BE asepeaministri De Croo ja UK kodanikuaktivisti Farringtoniga Friends of Europe aastakonverentsi paneelis, teemaks e-demokraatia. Mina muidugi rääkisin EE e-demokraatia kõige silmapaistvamast näitest, e-valimistest. Nagu ikka, tekitas see kõvasti küsimusi-kahtlusi ja ka otsest kriitikat – peamiselt kuna polevat turvaline, saab häkkida. Nendele küsimustele on muidugi vastused olemas. Ja arutelu valgus ka kohe laiali kõikvõimalikele teemadele platvormidele päitsete pähe panemisest Brexitini – e-demokraatia ongi kõikjal, sest kõik on üha enam digitaalne. Ent meid huvitava teemana pani mind mõtlema see, kuidas mujalt pärit inimesed küsivad: kuidas julgustada inimesi e-hääletama? Kuidas luua usaldust e-valimiste vastu? Meil Eestis pole vaja kedagi julgustada ja teiseks, need, kes küsivad, kuidas OMETI saab usaldada e-valimisi, mõtlevad tegelikult tihti usaldust kogu e-teenuste vastu. Nii et seda arutelu saab laiemaks tõmmata, rääkides sellest, et kuna riik pakub nii paljusid digiteenuseid, nii ootavad inimesed loomulikult, et ka valimised oleksid netis. Teine asi, peaks rohkem rääkima sellest, kuidas avalikud e-teenused inimeste aega kokku hoiavad. See on käega paremini katsutav.

Õhtul pidasin sissejuhatava loengu Brüsseli Vaba Ülikooli Euroopa-õpingute järjekordsele kursusele. Rääkisin Eesti teest N. Liidust Euroopa Liitu, Orwelli ja kalendri 1984-st tänapäeva. Päris värskendav on aeg-ajalt ise need asjad taas läbi mõelda ja meid kui liikmesriiki kuidagi paigutada, nii ajas kui Brüsseli ruumis. Kuidas me oleme saavutanud 2/3 FI sissetulekutasemest ja koha sama laua taga, kus kontinendi võimsaimad riigid. Ja kui raske on praeguselt tasemelt edasi minna ning milline vastutus lauaäärse kohaga kaasas käib.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Vastus kirjuta numbriga *