07.07.2017

Tallinnas hommikul kohtumine Türgi EL-ministeeriumi kantsleri ja kauaaegse kolleegiga Brüsselist Yeneliga. EL suhted Türgiga on pehmelt öeldes keerulised, seda eriti  15.07.2016 riigipöördekatsele järgnenud arreteerimiste pärast. Üleeile EPs oli kriitika õigusriigi ja põhiõiguste olukorra üle Türgis valdav (vt Gondori kroonika 04.-05.07.2017). Samal ajal on tegu EL kandidaatriigiga, kellega meil on edukas koostöö rändevoogude tõkestamisel ja mitmel muul alal. EE planeerib eesistujana Ankarasse nii välis- kui peaministri visiiti. Teemadest on laual EL-Türgi tolliliidu uuendamine (mandaadi arutelud LR vahel käivad), viisavabadusprotsess (siin on pall Türgi väljakupoolel), regulaarse kõrgetasemelise dialoogi taastamine (meie kutsume Türgit õige mitmele mitteametlikule ministrite tasandi kohtumisele, aga tahavad muidugi ka presidendi tasandil suhtlust). Kerged need asjad pole, aga välispoliitikas ongi raske kannatlikult koostööd tehes tulemusi saavutada – minema jalutada on palju lihtsam.

Ennelõunal esinesin koos COM Tallinna-esinduse juhi Kasemetsaga NK laienemise töörühmale poolfilosoofilisel arutelul laienemispoliitika mine-, ole- ja tuleviku üle. Lennu tühistamise pärast ei jõudnud kohale mu hea endine kolleeg ja COM laienemise peadirektor Sannino, kel olks kindlasti olnud rohkem konkreetseid ideid, kuidas välja tulla praegusest punnseisust, kus laienemisprotsess nagu toimub (ja ära teda keegi ei lõpeta), aga edenemist läbirääkimistel ega laienemisriikides nagu ka eriti ei toimu. Tulemusena kaotavad mõlemad pooled – ühed ei liigu(ta), sest ei usu, et protsess võiks liikmesusega päädida, teised (peamiselt Lääne-Euroopas) peavad vastama oma ajakirjanduse ja publikumi küsimustele, et miks nii “mahajäänud” riikidega üldse liitumisest räägitakse ja neile liitumiseelse abi rahastust iga aasta sadu miljoneid makstakse. Ja polegi tähtis, kas selles olukorras on süüdi EL ebapiisavalt motiveeriv pakkumine või laienemisriikide endi suutmatus. Fakt on aga see, et praegune olukord on EL-ile (isegi kui unustada ära meie vastutus lähinaabruses toimuva eest) potentsiaalselt ohtlik vähemalt kahes mõttes.

Esiteks kuna see mõjutab EL kui välispoliitilise toimija kuvandit. Välispoliitika algab suhetest naabritega ja kui EL paistab võimetuna suunama oma liikmekandidaatidegi arengut, siis on tõsiseltvõetavus muudel aladel löögi all. Teiseks, kuna olukord Lääne-Balkanil pole päriselt stabiilne… ja kui midagi peaks seal jälle kuumaks minema, siis on see suure tõenäosusega EL üksi, kes seekord peab lahendamisega tegelema. Ja siis küsitaks küll, et miks jäeti kasutamata vahepealsed aastad, et piirkonna riike kindlalt EL-i poole tuua ja neid sellle käigus nii poliitiliselt kui majanduslikult stabiliseerida. Aga ega ideid, kuidas praegu edasi, eriti kellelgi pole. Tundub küll valitsevat üldine arvamus, et 2019 kokku pandava järgmise COM koosseisu mandaadis peaks laienemispoliitika taaselustamise küsimuse üle tõsiselt mõelda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Vastus kirjuta numbriga *