05.-06.10.2018

SK mõttekoja Globsec korraldatud iga-aastasel nn Tatra tippkohtumisel saad võrdlemisi väikese vaevaga otsevaate Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikale ja majandusele ning see paneb muidugi mõtlema meie (Balti riikide) suhtele sellega. Päris mitmes paneelis otsiti vastust Ida ja Lääne lõhele, erinevustele EL sees. Erinevusi pole mõtet eitada, need ilmnevad peamiselt kolmes plaanis: elatustaseme erinevus ja sellest tulenev, õigusriigi ja väärtuste küsimus ja vaade rändekriisile.

Elatustaseme, majanduse küsimus. Loomulikult on kõik Kesk- ja Ida-Euroopa riigid viimase 25-30 aastaga metsikult arenenud. Aga CZ ja DE reaalpalga konvergentsi pole peaaegu toimunud – pole muidugi ka kõige esinduslikum võrdlus, BG ja ES vahel tõenäoliselt on rohkem, aga point on siin just selles, et kaks eespoolnimetatut on naabermaad ja ahvatlus-võimalus emigreeruda on sedavõrd suurem. Kesk- ja Ida-Euroopa maad kannatavadki väljarände, ja kindlasti ajude äravoolu all. Veel hullem on aga, et varasemate konkurentsieeliste (madalam palk, madalamad standardid) turvil toimunud areng, järelejõudmine arenenud Lääne-Põhja-Euroopale väärtusketi alumistelt astmetelt enam toimuda ei saa. Et aga ülemistele astmetele jõuda, peab panustama senisest enam haridusse, teadusse – vaid nii hoiad arendustegevuse oma riigis. Tegema raskeid valikud eelisarendatavate alade üle. Mitte lootma, et turg paneb kõik paika – turg ei too iseenesest kõrgtehnoloogilisi töökohti kaugesse väikesesse riiki. Tegema koostööd teiste riikidega – meie värske suveräänsustundega riikides veel eriti keeruline. Aitaks ka, kui poliitika oleks ennustatavam – üks DE tohutuid eeliseid ka majanduslikus plaanis on olnud poliitiline stabiilsus, meenutame, et Schröder oma 7 aastaga oli lühiajaline liidukantsler.

Elatustaseme, majanduse arengu erinevustest tuleb ka suur huvide erinevus EL sees, kus igaüks tahab kasutada just oma konkurentsieelist. Poliitilistes aruteludes avaldub see teljel Siseturu süvendamine versus Sotsiaalne Euroopa. Pole mingi saladus, et viimastel aastatel on pendel tugevalt viimase poole kaldunud. See aga paneb küsima, kas keegi soovib 2004. aasta kokkulepet muuta, kus idapoolsed LR avasid oma turu palju konkurentsivõimelisematele majandustele ja võtsid üle standardid, milleks tegelikult valmis poldud – vastukaubana konkureerimisvõimalused ühtsel turul oma konkurentsieeliste turvil pluss suured rahaülekanded Brüsselist. Ka uue MFF eelnõus kärbitakse enim just vaesematele LRdele mõeldud ÜKP raha. Muidugi pole pilt siin päris ühene, mitmed jõukamad LR toetavad ka siseturu süvendamist; ja mõned vähemjõukad kardavad ka liigset turu avamist. Aga laias laastus on jõujooned sellised.

Kuidas sellele vastu saada? Kuidas oma häält EL-is paremini kuuldavale tuua? Seda küsimust küsiti Tatrates nii saalis kui kuluaaris. Võõrustajate jaoks on küsimus muidugi ka, kuidas olla “mõistlik Visegradi riik”? Pole saladus, et Visegradi kui grupi maine pole viimasel ajal kõige parem olnud, 2 riiki sealt tunduvad kohati lausa olevat EL institutsioonide vastu sõjakäigule läinud. Põhjuseks õigusriigi küsimus, Brüsseli ja paljude LR pealinnade arvamus, nagu (osad?) Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ei hooliks EL ühistest väärtustest. Fakt on see, et liitumise eel võtsime me üle ja kirjutasime alla paljudele asjadele, mille tegelikku sisu või mõju me teada ei pruukinud. Ega teadnud alati päriselt sedagi, et institutsioonide asutamisest ja seaduste vastuvõtmisest ei piisa demokraatia juurdumiseks, vaja on ka sissetöötamist, pretsedente, traditsioone. Aga kopeerisime Lääne eeskujusid küll (sellest vt Gondori kroonika 15.07.2018, kus refereerin BG mõttekodalase Krastevi samateemalist murelikku kirjutist). Elu paranedes ja (suures osas Kesk-Euroopast) ka julgeolekutunnetuse tugevnedes hakkas aga tunduma, et pole need Lääne-Euroopa riigid nii ühesed eeskujud midagi, saame oma kodus asju ka omamoodi tehtud. Lääne poolt vaadates tundub see aga paremal juhul kasvuraskusena, halvemal juhul aga väljakutsena ühistele väärtustele.

Igatahes, praegu oleme olukorras, kus regiooni maine on oluliselt halvenenud. Eriti keeruline on olukord nende jaoks, kes tahavad näida “mõistlike visegradlastena”. Eks nad on ka osalt ise tekitanud olukorra, kus Visegrad mõistena on vist tugevam kui ükski muu grupp EL sees – kus püsivaid riikide blokke ju ei ole. Ainsana esitavad Visegradi riigid ühiseid sõnastusettepanekuid ÜK järeldustesse, näiteks. Aga oletame, et SK ja CZ mured meisse ei puutu, Visegrad meile korda ei lähe – isegi sel juhul tundume kaugemalt vaadates üks Ida-Euroopa. Ja see on probleem nii siseturu kui MFF puhul.

Mida siis teha? Esiteks tuleb suvatseda hakata pisut viisakamalt käituma. Diplomaatias ja poliitikas on “ma ju ütlesin teile” üks kõige vähem mõttekaid lauseid üldse. Jah, näiteks rändekriisi areng on näidanud, et välispiiridele rõhumine oli õige ja kohustuslik pagulaste ümberjagamine ei ole hästitöötav või efektiivne meetod. Aga praegu võiksime kõik pühenduda rändega seotud meetmete ja reformide lõpuleviimisele, mitte pidevalt 2015. aasta haavadele osutada. Siit tuleb ka teine nõuanne – tuleb hakata rohkem kaasa rääkima ka teemadel, mis sinu enda LR ehk otse ei puuduta. See on osutunud raskeks kõigi 2004-2007 liitunud riikide jaoks. Mäletan ise, kui raske mul oli 2015 Tallinnale selgeks teha, et meil on käes EL ajaloo suurim kriis – meie piiridel ju põgenike horde polnud! Vanemad LR tunnevad kogu EL käekäigu eest ülisuurt vastutust ega vaata kuigi hea pilguga neile, kes vaid “oma” asjast räägivad. Kolmandaks tuleb hakata otsima uusi liitlasi ja konstellatsioone Ibeeria poolsaarest uduse Hibernia ja päikeselise Dalmaatsia rannikuni. See kõik nõuab muidugi palju rohkem mõttetööd ja diplomaatilist panustamist, kui me harjunud oleme.

Hea oli näha SK poliitilise juhtkonna panustamist oma tippkonverentsi. Peaminister Pellegrini oli kohal hilise õhtutunnini, ei piirdunud vaid sõnavõtuga, euroala pikima staažiga rahandusminister Kazimir ja slovakist COM asepresident Šefčovič viibisid kogu 2,5 päeva. Nii peabki, kui tahad oma esindusüritusele esinejaid ja esinduslikkust.

Ja tore oli ka rääkida slovaki advokaadist Eesti e-residendiga. Ei, ma ei kasuta mingeid teenuseid, aga kuna te olete meist 5 aastat ees, siis on teie uuenduste pealt huvitav vaadata, kuhu maailm liigub. Igati arusaadav põhjendus.

18.09.2018

GAC, kaasa arvatud artikli 50 formaadis, kestis Brüsselis terve pika päeva. Lauaring MFF üle kordas LRde juba üsna hästi teada olevaid üldiseid seisukohti. Aga loodetavasti tuleb sellele faasile peatselt lõpp, sest AT eesistuja on teinud tõhusat tööd ja hakkab valmis olema nn läbirääkimisraamistikuga (negotiating box), mis sisaldab otsustamist vajavaid küsimusi. Juba esimene, nn demoversioon sisaldas võimalust naabruspoliitika jaoks eraldi rahastu teha – päris esimeseks töövõiduks ma seda veel ei kire, aga mingit lootust on. EE üldised prioriteedid nagu ikka – mure ÜKP raha järsu vähenemise pärast üleminekupiirkonnaks saanuile, mure meie kaasfinantseerimismäära kolmekordistumise pärast sellega seoses, põllumeeste otsetoetused ja suurte taristuprojektide nagu Rail Baltic ja Balti riikide elektrivõrkude sünkroniseerimine Euroopa omadega, järjepidev (loe: senistel alustel ehk kõrgema EL-poolse finantseerimise määraga) rahastamine. Rail Balticut mainime LV ja LTga ilusti koos ja ka COM eelarvevolinik Oettinger nimetas just seda kui suure Euroopa lisaväärtusega projekti.

Huvitav arutelu toimus COM seadusandliku tegevuse kava üle. Arusaadav, et uusi suuri algatusi enne 2019 toimuvat vahtkonnavahetust enam oodata ei ole. Mõned lubatud teatised on siiski huvipakkuvad nagu desinformatsiooniga võitlemise või tehisintellekti oma. Aga novembriks kavandatud COM teatisel siseturu toimimise takistuste (ja loodetavasti ka nende kõrvaldamise) kohta on potentsiaali kanduda üle ka järgmise COM tegevusse. On selge, et mitmed EL poliitikad jäävad ka 2019 järel suuresti samaks. Siseturg, eriti teenuste alal, on aga poliitika, mis võib (peaks) muutuma. Pole mingi saladus, et skaalal sotsiaalne Euroopa-siseturu arendamine on pendel viimastel aastatel olnud selgelt esimese pool ja on aeg seda muuta. Rõhutasin seda, võttes esimesena sõna, ja toetust tuli küll. Nüüd tuleb töötada COM-ga, et teatis võimalikult julge oleks. Muudest teemadest räägiti palju rändest – Frontexi mandaadi muutmisel on mitmetel LRdel probleeme nii ülesannete kui 10 000-se suurusega. Panin ka tähele, et kellakeeramise lõpetamine, täpsemalt, kellaaja otsustamise õiguse LRdele tagasiandmine, pole sugugi kirikus kuulutatud asi. Küsimusi on nii lähimuspõhimõtte rakendamise üle – kas see ikka peab olema LR pädevus, kas aega ei oleks targem ühiselt otsustada (iseenesest sisuline küsimus, aga eriasi on, miks sama piirkonna riigid arvavad, et nad omavahel seda kokku leppida ei suuda) kui ka kurdeti, et ratifitseerimine on koduse poliitika ja mõnes föderatiivses riigis ka parlamentide paljususe pärast keeruline. Nii et hetkel veel 2019 kellakeeramise lõppemist lubada ei julge.

Toimus teine ring PL kuulamist õigusriigi teemal. Küsijaid vähem kui eelmine kord (vt Gondori kroonika 26.06.2018) ja enim korduv küsimus oli: kas PL lubab austada-järgida Euroopa Kohtu tulevast otsust ja otsuseid selles protsessis? Vastus oli, et midagi ei ennusta-spekuleeri, aga PL on seni olnud kohtuotsuste üks tublimaid järgijaid. Tundub, et kohtu otsuste kaudu selle artikli 7 protseduuri lahendamine võibki olla mõlemalt poolt soovitud variant. COMl ja mitmel LRl tundub aga ka olevat soov protsessi NKs (niikaua) võimalikult venitada. Lisaks, HU on juba öelnud, et kaebab EP otsuse algatada artikkel 7 nende vastu kohtusse, põhjuseks protseduurireeglid. See venitab tõenäoliselt arutelude algust NKs ses asjas.

Artikli 50 ehk Brexiti-GACil, 27-kesi, oli tunda lähenevate sündmuste eelaimust – 20.09 Salzburgi mitteametliku ÜK ja 18.-19.10 ametliku ÜK oma, ja sellega kasvavate pingete tõusu. Pealäbirääkija Barnier rääkis varasemast hulka detailsemalt tulevikusuhtest, sh meile eriti olulisest julgeoleku- ja välispoliitika omast – on hea tunda, et COM masinavärk on eeltööd teinud-tegemas. Rääkis üsna üksikasjalikult, mida piirikontrollide dedramatiseerimine (kui see on üldse sõna eesti keeles) tähendab, mis kontrollid juba praegu Iiri saarel ning Iiri saare ja Suurbritannia saare vahel on jne. Siseturu ühtsuse nimel vandusid taas kõik. Ei usu, et Salzburgist tuleb Barnier mandaadi muutmise otsus.

15.07.2018

Soovitan lugeda nimeka bulgaarlasest mõttekodalase Krastevi värsket esseed Foreign Policy’s sellest, kuidas 3 Euroopat korraga kokku kukkumas on. Sõjajärgne, 1968. aasta järgne ja 1989-järgne Euroopa. Krastev väidab, et EL praegused raskused erinevad kõigist varasematest, neist kriisidest, millest Euroopa alati “tugevamana välja on tulnud”.

Sõjajärgne Euroopa kaob, kuna uue põlvkonna jaoks on II maailmasõjal – ja seega ka EL-il kui rahuprojektil – vaid akadeemiline, ajalooline tähendus. Sama kehtib loogiliselt ka sõjahirmu kohta. Sõjajärgsel ajaga on ka harjutud uskuma, et Ameerika tegeleb kaitsega militaarses mõttes, Euroopa osaks jääb pehme jõud. Nii ongi rahujõust saanud kontinent, mis ei suuda end kaitsta ega sisenda turvatunnet oma kodanikele. Lisaks, kuigi uus tehnoloogia võimaldab palju kiiremat ja laiemat suhtlemist kui varem, suhtlevad nooremad inimesed selle abil peamiselt põlvkonnakaaslastega – ega (antud kontekstis) kuula, saa varasemate kogemusi. Poolludiitlik mõte, aga mitte tingimata vale.

Teine Krastevi meelest kaduv Euroopa on 1968-järgne. 1968 on muide mõõde, mida idaeurooplastel, sh eestlastel, on Euroopa lähiajaloost vast kõige raskem hoomata. Meile tähendab see aasta sissetungi Tšehhoslovakkiasse ja järgnevat kruvide lõplikku kinnikeeramist ühiskonnas. Läänemaailma jaoks tähendas 1968 radikaalset (vasakpoolset) uue põlvkonna protesti ja võidukäigu algust, ühiskonna defineerimist kõige nõrgemate ja vähemuses olevate gruppide abil või vähemalt neid arvestama hakates. Krastevi järgi on 1968 Läänes kokku võetav ühe sõnaga: hõlmamine, kaasahaaramine, inclusion. See maailm on aga kadumas, sest kaitset on hakanud vajama, nõudma senine enamus. Kaitset globaliseerumise eest ja eriti sellega kaasneva inimeste liikumise eest. Krastev näitab, kuidas see enamus kardab jääda, muutuda vähemuseks, ja tõdeb, et reaalne olukord siin ei loe – poliitikas on kujunenud arvamus ainus reaalsus. Seda reaalsust kujundas suuresti 2015. aasta rändekriis, mis pani enamuse kartma vähemuseks jäämist, oma kultuuri ja eluviisi kadumist (Lääne-Euroopas. Eestlastele on sedalaadi hirmud omased vähemalt viimased 60 aastat, ükskõik mis olud reaalselt valitsevad).

Niisiis, rändekriis on Krastevi järgi Euroopa 9/11, see muutis fundamentaalselt Euroopa vaadet globaliseerumisele. Kui tal õigus, siis on kaunis halvasti. Euroopa Liit on globaliseerumise saadus, globaliseerumise sümbol, globaliseerumise lipukandja ja toodab oma piirideta piirides kogu aeg ka globaliseerumist juurde. Globaliseerumine, usk võimalikult väheste piiridega maailma, kontinenti, on EL identiteet, usutunnistus ja suuresti olemasolu õigustus. Kui see kahtluse alla satub, tuleb hakata uuesti mõtestama kogu  uniooni identiteeti ja eesmärke.

Kolmas Euroopa, mis Krastevi meelest kadumas, on 1989-järgne. Ehk olukord, kus Ida-Euroopa suuresti vaid imiteeris Lääne-Euroopat, tahtes sellele järele jõuda, samasuguseks saada, vabadust ja jõukust saavutada. Erinevate nimetuste all: demokratiseerumine, liberaliseerumine, konvergents, laienemine, integratsioon jne. Tähendas see Lääne poliitiliste institutsioonide kopeerimist oma riigis, Lääne majandusretseptide ülevõtmist, Lääne väärtustele truuduse vandumist, vähemalt avalikkuses. Krastev võtab selle kokku mõisteks imitatsiooniimperatiiv. Ja väidab, et see on lõppenud. Ega see saanudki liiga kaua kesta – kui kontinent on jagatud imiteerijateks ja imiteeritavateks, siis on see suhe ebavõrdne, imiteerijad tunnevad ikkagi alaväärsustunnet, sõltuvustunnet, nad ei ole siirad, ja Krastevi kongeniaalse sedastuse järgi: nad tunnevad omalust vaid oma läbikukkumiste, mitte aga edulugude suhtes. Krastev järeldab siit, nagu tahaks (kogu) Ida-Euroopa nüüd hakata ehitama oma, alternatiivset (eeldatavalt siis illiberaalset) mudelit. See on minu meelest liiga julge järeldus. Küll on tal õigus selles, et üha vähem aktsepteeritakse EL-is näpuganäitamist, vaid ühe “selle ainsa ja õige” mõõdupuu järgi hindamist. PL õigusriigi kaasuses näeme seda väga klaarilt.

Mis siis teha, kas kokkukukkumine on vältimatu? Sugugi mitte. Euroopa peab Krastevi järgi  hakkama ise tõsiseks sõjaliseks jõuks, mitte lootma USA julgeolekugarantiidele. Teiseks tuleb legitimeerida, peavoolu osaks teha osa paremäärmusluse nõudmistest ja ideoloogiast samamoodi nagu 1970-80ndatel tehti vasakäärmuslaste omadega (Joschka Fischer on DEs praeguseks lausa vanemaks riigimeheks saanud). Eks seda praeguseks Euroopas juba ka tehakse – vaatame FId, ATd, järgminsed valimised, mida jälgida, on SE parlamendivalimised 09.09 ja noh, kodus ollakse ka üha võitluslikumad. Kolmandaks tuleb leida viis kritiseerida autoritaarset pööret Ida-Euroopas ilma nõudmata, et seal kopeeritaks täpselt Läänt. Ja lootmata, et ÜKP rahaga on võimalik “osta” pühendumust demokraatiale. Krastev, pisut vastuolus oma pessimistliku algusega, kus väidab, et hetke raskused on karmimad kui varasemad, on kokkuvõttes siiski optimistlik, et Euroopal õnnestub ka praegused läbikukkumised või ohud õnnestumiseks pöörata – nagu nii palju kordi varemgi.

26.06.2018

GAC kestis Luksemburgis terve päeva, hommiku 9-st õhtu 22-ni, peamise aja võttis laienemise arutamine. Aga kõigepealt käisime läbi 28.-29.06 ÜK päevakorra. Seal põhiteema ränne ja eriti uued ideed väljaspool Euroopat asuvate asüülitaotluskeskuste loomiseks. Selle üle on küsimusi palju rohkem kui vastuseid. Kuidas järgitakse rahvusvahelist ja EL õigust, aga kõige enam: mis on nende riikide motivatsioon selliseid laagreid oma territooriumile lubada? Ainult rahaga seda ei osta, kindlasti on vaja ka siduvat ja usutavat lubadust sealt pagulasi vastu võtta (ja mida tehakse nendega, kes asüüli ei saa?). Sealt on aga ainult üks samm uue aruteluni ümberasustamiskvootide üle – tõsi, vabatahtlikuna. Aga kas võimalik vabatahtlik skeem on ikka usutav? Igatahes, küllap ütleb ÜK, et selle ideega tuleb edasi töötada. Ja muidugi välispiiri tugevdamise, piirivalveametnike arvu kasvatamisega … ja sellega, mis see kõik maksab ja kelle taskust. ÜK järeldustes peaks ilusti sees olema ka meile ja EE volinik Ansipile eriti oluline küberturvalisuse lõik.

Ja siis algas 7 tundi kestnud laienemisarutelu. Lahti oli liitumisläbirääkimiste alustamise küsimus Albaania ja ametlikult veel pika nimega Makedooniaga, kes hakkab küll nime Põhja-Makedooniaks lühendama. Olen ses blogis vist korduvalt kirjutanud, et iga järgmine laienemissamm on eelmisest raskem – laienemine pole kunagi õieti olnud olemasolevate LR jaoks väga populaarne teema ja siseprobleemidega maadleval unioonil on uute liikmete vastuvõtt üsna vähe prioriteetne küsimus. Täna oli olukord selline, et PRES oli esitanud üsna ettevaatliku teksti, mida siis mõne laienemisleige LR survel muudkui lahjendati ja venitati. Täna tahtis PRES mingi hetk alla anda, kuna konsensust ei paistnud (laienemisalasteks otsusteks on alati vaja ühehäälsust) ja vaid EL kogenuima välisministri, LU Asselborni visa töö tulemusena õnnestus lõpuks teksti veelgi lahjendades üksmeelele jõuda. Keda täpsemalt huvitab, siis muudatused tehti lõikudes 44 ja 54.

NK otsustas vastata positiivselt 2 riigi tehtud edusammudele ja avada tee liitumisläbirääkimiste avamiseks juunis 2019 (ajastuse põhjuseks muidugi EP valimised). Vahepeal tuleb lõpule viia parlamendiprotseduurid LRdes – näiteks NL parlament on suure häälteenamusega otsustanud olla vastu Albaaniaga läbirääkimiste alustamisele ja jääb üle NL valitsusele vaid jõudu soovida selle muutmiseks. Vahepeal jälgitakse muidugi olukorda ja edusamme 2 riigis, tekstis on ka viide COM raportile, aga on targalt jäetud ütlemata, kas see tähendab uut, 2019. aasta eduaruannet või praegust, 2018nda oma – meie koos suure hulga laienemissõpradega keeldusime nõustumast mingi uue aruandega, mis oleks tähendanud COM umbusaldamist ja toonud sisse täiendava tingimuslikkuse elemendi. COM võib alustada ettevalmistustega läbirääkimiste avamiseks. Esimene liitumiskonverents peaks toimuma 2019 lõpuks, sõltuvalt Albaania ja Makedoonia tehtavatest edusammudest – selle ajamääruse üle peeti lahingut viimseni.

Ka mina andsin sõnastamisse täna oma panuse ja jube hea meel on, et 2009 mu enda osalusel esmakordselt saavutatud COM avamissoovitus Makedooniaga nüüd 9 aastat hiljem lõpuks tulemuseni jõudis. Tänast otsust võib müüa ja juba ongi hakatud müüma erineval moel. Mis kõige olulisem, Albaania ja Makedoonia riigijuhid on kohe otsust kiitnud. Laienemissõbrad, sh EE, võivad seda siis samuti teha. NL ja FR (ja ehk mõni teine veel) aga räägivad kodus kindlasti sellest, et ärge muretsege, midagi veel ei juhtu ja otsus pole automaatne. Õigus kõigil.

Lõunat sõi GAC eelarvevolinik Oettingeriga. Loomulikult oldi igasugusest ajagraafikust üle mindud ja kuna Oettinger arusaadavalt ei soovinud oma sissejuhatavas sõnavõtus vastata PRES ettepandud küsimustele, kas MFF struktuur ja eelarve paindlikkus on rahuldavad (miks ta oleks pidanudki, ettepanek ju ta enda oma), siis kujunes arutelu struktureerimatuks. Ma võtsin kindluse mõttes kohe alguses sõna ja väljendasin EE üldise eladasaamise kõrval ka soovi, et kõik ÜKP fondid oleks ühe alajaotuse all ning et naabruspoliitika rahastu jääks globaalrahastust eraldi – mõlemat toetati õige mitme LR poolt ja vähemalt viimase üle pole võitlus sugugi lootusetu.

Pärastlõunal, tegelikult õhtul, toimus PL kuulamine (hearing) artikkel 7 menetluse raames. PL oli ülipõhjalikult valmistunud ja andsid 3 eksperdi poolt kõigepealt tunnise ja 50 slaidiga ülevaate justiitsreformi kõigist aspektidest. Siis esitas umbes pool LRdest küsmusi, ka mina. Vaat kuidagi ei tahtnud, et see oleks nn Vana Euroopa versus Uus Euroopa: ühed räägivad, teised on vait. Küsisin, kuidas täidetakse ülemkohtu 03.07 pensionilejäävate kohtunike kohad ja andsin ka võimaluse PLle selgitada, kuidas saavutatakse selle reformi üht põhieesmärki, kohtusüsteemi efektiivsemaks muutmist. PRES ütles arutelu kokku võttes, et teema on ka järgmise GACi päevakorras – loodan, et see oli tal ATga kooskõlastatud, sest BG jaoks oli täna ju viimane nõukogu istung. COM ja PL jäid tänasele istungile järgnenud avalikes kommentaarides enda juurde – esimese asepresident Timmermans teatas, et süsteemne oht õigusriigi olukorrale püsib, PL esindanud aseminister Szymański aga, et loodetavasti saab kogu teema nüüd varsti lõpetada.

Pärast 21alanud artikli 50 GAC läks seevastu (väsimusest?) ülikiiresti. Pealäbirääkija Barnier andis ülevaate läbirääkimiste käigust, pole olnud ei edasiminekut ega uudiseid. Juulis on UK valitsus lubanud esitada oma visioonipaberi tulevasest suhtest – ehk aitab see meid edasi? Lahkumisleppe teemadest on jätkuvalt lahti mh Iiri piiri ja leppe haldamise küsimused. Aga karjuvas ajahädas me veel (ka) sellega pole.

19.06.2018

Paar kiiret kommentaari täna sõlmitud ja kaua oodatud DE-FR leppe kohta, teemadeks euroala tulevik, välispoliitika ja kaitse, ränne, majanduspoliitika, maksud, innovatsioon, kliima ja EL institutsioonide reform.

Kahe EL suurima liikmesriigi ühist tulevikuvaadet oodati väga kaua, pea aasta. Tulemus on ebaühtlane: väga detailne ESMi ja pangandusliidu kriisimehhanismi backstopi üle, palju üldsõnalisem näiteks välispoliitika üle. Lepe kannab ikkagi DE pitserit, Macroni soovitust on sisse pikitud elemente ja mitte vastupidi. Viimase (ja AT eesistuja) lööklausest “Euroopa, mis kaitseb” pole tekstis midagi.

Trumpi ajastule omaselt algab deklaratsioon välispoliitika osaga. Nõutakse paremat EL koordinatsiooni rahvusvahelistes organisatsioonides + Merkeli idee nn Euroopa julgeolekunõukogust. Uuritakse enamushääletuse kasutamist CFSPs – aeg meilgi see läbi mõelda. Macroni Euroopa interventsioonimehhanismi idee suunatakse turvalisse EL kaitsekoostöö PESCO raamistikku. Tunnistatakse oma vastutust Ukraina kriisi lahendamise eest nn Normandia formaadis.

Rände osas puuduvad kõige lennukamad viimaste aegade ideed nagu asüülitaotluspunktide loomine väljaspool EL-i. Lubatakse muudegi riikidega sõlmida Türgi-stiilis leppeid rändevoogude tõkestamiseks, tugevdada piirivalvet ja luua EL ühtne asüülisüsteem. Kas see aitab Merkeli kodus hädast välja? Rände osaga detailne tegelemine sellises dokumendis näitab taas kord, et EL-il pole operatiivstaapi, üht keskust, kust operatiivseid kriise hallata ja edasist kavandada. Brüssel on ikka veel peamiselt seadusandliku tegevuse ja reeglite kontrolli masinavärk.

Just rände lähteriikidega tegelemiseks lubatakse kokku kutsuda tarkade rühm, kes juba detsembriks ehk ahvikiirusel, peaks pakkuma finantsraamistiku, sh uue raha kaasamiseks EL arengupoliitikas. Vaevalt see COMle meeldib.

Konkurentsivõime ja majanduspoliitika kohta lühike ent üldsõnaline osa. Ettevõtte tulumaks lubatakse kahe riigi vahel ühtlustada… aga samal ajal jõuliselt suruda EL ühtset tulumaksubaasi. Saame näha.

ESMi kohta minnakse detailidesse. DE soove mööda, rõhutades tingimuslikkust, suunates laenusoovijat ka IMF-i juurde ning nähes ESMile ette liikmesriikide majandusolukorra hindamise funktsiooni. Lisades küll, et mitte dubleerides COM rolli(?). Selles osas muide kasutatakse mõisteid ja lühendeid, mis arusaamatud mitte ainult laiemale publikule, vaid ka kogenud EL-jälgijatele. Kas tahtlikult? Pangandusliidu alt lubatakse ESMl olla ühtse kriisihaldusmehhanismi SRM backstop, lisades ohtralt kitsendusi ja vaheülevaateid. Pangandusliidu 3. samba, ühtse hoiusekindlustuse kohta antakse kristallselgelt konkreetne lubadus (katsuge kelgul püsida): Pärast juuni ÜKd võib alata (järelikult isegi ei pruugi?) töö hoiusekindlustuse üle läbirääkimiste alustamiseks vajaliku teekaardi kallal.

Macroni suur soov euroala eelarvest lubati täita. Raske on aru saada, kuidas see suhestub MFFiga, aga suhet lubatakse. Eesmärk aga selge: euroala konkurentsivõime ja konvergentsi edendamine innovatsiooni ja inimkapitali investeerimise teel. Hea.

Teinegi viibe Trumpi suunas – kinnitatakse seniseid ja lubatakse uusi kliimaeesmärke. EL institutsioonide üle lubatakse järgida Lissaboni lepet ja vähendada volinike arvu (aeg-ajalt seega ka suurimate ilmajäämist?) + lubatakse ellu viia Macroni suur idee üleeuroopalisteks valimisnimekirjadeks EP valimisteks 2024.

EL reform seega aeglaselt jälle liigub. Mis edasi? Küllap soovitakse 28.-29.06 ÜKl neile ideedele mingis vormis heakskiitu ja kastanid peaks seega tulest tooma selle eesistuja Tusk. Kes on väiksemate liikmesriikidega arvestamisel suuremaid varemgi üllatanud. Tuleb huvitav nädal.

14.05.2018

GAC Brüsselis, millele eelnes varem juba nii rahandus- kui välisministrite formaadis kogunenud NL+IE+Põhja-Balti eelkoordinatsioon, mida mõni asjaosaline ja ka mõni ajakirjanik uueks Hansa liiduks nimetada tahab. Mina olen EL-siseste gruppide väljakuulutamise üle üldiselt ettevaatlik, kuna kõik alliansid EL sees on alati teemapõhised, aga aeg-ajalt päevakord läbi käia on kasulik küll. Näiteks MFF üle oleme kahes reljeefselt erinevas grupis.

Toimus esimene arutelu uue MFF üle. Enamus väljaöeldust oli muidugi esialgne, kuna analüüsimine alles käib ja ka suurte poliitikate reformikavad veel COM poolt esitamata – viimase suhtes esitati ennetavaid tantsusamme, ka EE. Esialgseid tähelepanekuid.

Üldmaht, mis eelmine kord religioosse tähenduse omandas, seekord nii valusaks ehk ei kujune, ehkki 5 LR, neist 3 Põhjamaad, on resoluutselt eelarve vähendamise poolt. Nn ÜKP sõbrad, kes ka täna hommikul oma eelkoordinatsiooni alustasid, ütlevad (ütleme), et võiks ka suurem maht olla, samas – netosaajatel on seda lihtsam öelda. DE ja FR väljendavad valmisolekut rohkem maksta, samas tingimustega, ja lisada võib siin, et kuna 10-12 miljardit neto läheb koos UK-ga, ja MFF eelnõu on nominaalselt sama suur kui praegune, siis maksvad juurde ju kõik.

Uued prioriteedid (ränne, välisvahendid, kliimamuutus, digitaliseerimine) ja nn traditsioonilised poliitikad (ÜKP ja ÜPP on ju miskitpidi tasakaalus (vt ka eelmine lõik). Samas, kõik vannuvad uute prioriteetide nimel… ja siis 2/3 ütlevad, et vanu tuleks ikka suurendada. See rehkendus kokku ei tule, sest, niipalju kui mul kogemust, üldmaht enam ikka ei kasva, kui, siis väheneb. Muide, COM eelarvevolinik Oettinger märkis, et kui praeguse MFF maht on 1% RKT-st ja praegusel 1,11%, mis sisaldab ka seni eelarvest väljas olnud Euroopa arengufondi (0,03%), siis on ka protsentides mahu kasv õige väike. Kuna vanadel poliitikatel on otseseid harjunud kasusaajaid rohkem, siis ei välista, et lõikamissurve, kui ta tuleb, langeb lõpuks ikka uute teemade peale.

Uute omavahendite osas entusiam umbes sama suur (või väike) kui eelmisel korral. Tagasimaksete säilimine teatud ajaks ärritab nn keskmikke (tagasimaksed seni vaid reljeefsetel netomaksjatel), aga arvan, et COM ettepanek need 5 aasta pärast kaotada on lõpuks üsna kompromissi lähedal.

3 Balti riiki on, nagu praegustki MFFi läbi rääkides, väga sarnastel seisukohtadel. Tahame ÜKPd võimalikult suurena, sealjuures meil ja LTl erimure seoses üleminekupiirkonnaks saamisega. Tahame, et CEFist saaksime oma suurprojekte rahastada. Tahame põllumeeste otsetoetusi veelgi suurendada, mis saab olema ÜPP üldkärpe tingimustes väga keeruline.

Välisvahenditest rääkisid vähesed, umbes 5 LR toetasid (minu sellest esimesena kõnelema sattudes) naabruspoliitika eraldi rahastu säilitamist. Vaatame, kui kaua seda jätkata saab ehk mõtet on.

Muudes päevakorrapunktides rääkisime 28.-29.06 ÜKst, kus päevakord juba praegu väga pikk ja enamus teemasid veel täitsa lahti – kas ühtse asüülisüsteemi ehk Dublini määruse üle kokkulepe tuleb? Kas EMU edasiarendamise üle saab midagigi kokku leppida? Kuipalju on esil välispoliitika teemad, kaubandus USA-ga, Iraan jne? Mina rõhutasin taas vajadust edasi liikuda digituru eelnõudega (16.-17.05 Sofia mitteametlikul tippkohtumisel see ka teemaks) ja juunis plaanis järeldused.

PL ja COM dialoog õigusriigi üle kestab, dialoog on olemas, aga COM asepresidendi Timmermansi sõnul tulemusi vähevõitu. 26.06 GACil on teema taas ametlikult päevakorras, ülevaatena olukorrast, mitte ametlikeks sammudeks Lissaboni lepingu artikli 7 lõike 1 põhjal.

Pärastlõunane artikli 50 GAC kuulas ära pealäbirääkija Barnier ülevaate läbirääkimiste käigust (palju edasiminekut kõige valusamas, IE küsimuses pole). LRd kinnitasid oma toetust nii Barnier’le kui IEle ja ootame UK valitsuse seisukohtade edasist täpsustumist.

07.05.2018

Kohtumised Madriidis välisministri ja endise Coreperi-kolleegi Dastise, peaministri EL-nõuniku Renedo ja GACi liikme riigisekretär Toledoga. Kõige pikemalt muidugi MFFist, mille üle käib pealinnades palavikuline analüüsitöö. ES on esimest korda oma EL-liikmesuse jooksul saamas netomaksjaks ja eks see mõjutab ka nende mõtlemist, täpsemalt: vajab veel selgimist-harjumist. Üks riigisiseselt oluline mõte siit: on väga tore ja kõik valgustatud valitsused saavad aru, et EL eelarvet on vaja moderniseerida ja rahasta uusi prioriteete nagu välistegevus, ränne, kliimamuutustega võitlemine. Samas on traditsioonilistel poliitikatel nagu ÜKP ja ÜPP olemas otsesed kasusaajad – põllumehed, teedekasutajad jne, kes löövad ka väikese vähenemise puhul kohe lokku. Aga kes on irregulaarse rände vastu võitlemise raha tuntav kasusaaja LRs? Välistegevuse oma? Ikka tahaks kätega katsuda saada. Valitsustel seisab ees tõsine selgitustööülesanne ja keskendumine vaid oma riigi netopositsioonile ei aita seda sugugi teha. ÜKP alt tahab ES kriteeriumina näha ka tööpuuduse taset. Integratsiooni rahastamise üle pidasime esialgu rohkem filosoofilist arutelu: kelle ja kus? Naabruspoliitikale eraldi rahastu säilimist peame mõlemad õigeks, vaatame, kui tugevalt seda (veel) ajama hakkame.

GACi päevakorras olevatel teemadel oleme suuresti sama meelt. PL õigusriigi küsimuse tungivalt soovitav lahendus peab tulema COM ja Varssavi dialoogi teel, mitte hääletusega NKs. Rände, täpsemalt Dublini määrusega edasiliikumise puhul küsivad hispaanlased, et kuidas ühtse asüülisüsteemi kaasajastamine aitab LR nagu ES, kes on ise EL välispiiri kaunis edukalt pidamas hoidnud, suuresti ise, ilma EL rahalise abita? Laienemise, täpsemalt Albaania ja ametlikult pika nimega Makedooniaga liitumisläbirääkimiste alustamise üle polda Madriidis entusiastlikud, kuid nende taha asi vaevalt jääb. Ja ega meiegi arva, et need riigid oleksid juba homme valmis liituma. Kuid läbirääkimiste käigus on EL-il kandidaatriigi mõjutamiseks palju paremad võimalused kui enne seda, n.-ö distantsilt.

 

02.05.2018

Esialgseid tähelepanekuid COM tänase 2021-2027  MFF ettepanekust. Kuna esimene lugemine kiire ja tervikpildist suuri tükke puudu, siis on ka see sissekanne siin suuresti spekulatiivne ja sisaldab kindlasti ebatäpsusi. Esmapilguks aga loodetavasti ülevaatlik. Nüüd algab eelnõu analüüsimise, LR seisukohtade kujundamise faas, mida ei saa viimistleda enne, kui nähtud ka konkreetsed eelnõud eelarvega seotud poliitikate tuleviku kohta ehk nn fondimäärused. Need on COM lubanud esitada umbes kuu aja pärast. MFF jääb nõukogu formaadi mõttes GACi pädevusse ja saab meil püsivaks päevakorrapunktiks.

MFF numbrid on esitatud nii püsihindades (2018) kui jooksevhindades (mis võtavad arvesse ka eeldatava inflatsiooni 2021-2027). Vaheks 1,135 ja 1,279 triljonit. Siit võimalus erinevateks sõnumiteks vastavalt auditooriumile: kellele kokkuhoid, kellele ühispoliitikate piisav rahastamine. Üldmaht on 1,11% EL27 rahvamajanduse kogutoodangust (RKT), praegusel MFF-il 1%. ÜKP/struktuurivahendite absoluutnumber jooksevhindades pea sama, mis praeguses MFF-is – seega tuleb selle poliitika tegelik kärbe eeldatava inflatsiooni võrra (mida arvestatakse 7 aasta peale 11 ja 12% vahele). EE on ÜKP alt aga jätkuvalt kõige olulisem, kui suur langus tuleb rahastuses seoses me tõusmisega vähem arenenud piirkonnast üleminekupiirkonnaks (üle 75% EL keskmisest SKT-st). Seda saame teada alles 4 nädala pärast, kui COM esitab nn fondimäärused. Seega, kõik täna esitatavad arvamused Eesti netopositsiooni muutuse kohta on spekulatiivsed ka siis, kui peaksid lõpuks tõeks osutuma. Sama kehtib ka meie põllumajandustoetuste harmoneerimise kohta EL keskmise tasemega. Sahistatakse nii 30% kui ka 50%-lisest sammust – keskmiseni jõudmine siis vastavalt umbes aastaks 2041 või juba 2034. Siin mängib kaasa ka kasutuses olevate hektarite arv, mis EEs kasvab. ÜPP otsetoetuste summa väheneb tänase ettepaneku järgi umbes samapalju, kui seni UK osa. Ka põllumajanduspoliitikas seega kärbe väiksem, kui kardeti.

CEF transpordiosas järsk langus, samas ülekanne CEFi ühtekuuluvusfondist (ehk peamiselt vaid vaesematele riikidele kasutamiseks) tuleb sama suur, mis seni, 11,3 miljardit. CEFist meie suurprojektide rahastamise tingimused sõltuvad suuresti jällegi nn fondimäärustest. Digiosa kasv on nii CEFist kui MFFist üldse aga võimas, selle taga suuresti COM asepresidendi Ansipi ja ta meeskonna hea töö. Nagu arvata oli, tõusis oluliselt teaduse-innovatsiooni, Erasmus+, rände- ja piirikorralduse ning julgeoleku- ja kaitsevaldkonna rahastamine. Näiteks sõjalise liikuvuse (military mobility) jaoks u 6 miljardit.

Kasvab EL välistegevuse rahastamine. Siin on eelarvetehnikat oluliselt lihtsustatud, osalt meie vaates isegi üle piiri, kaotades ära eraldi rahastu naabruspoliitika riikide jaoks, ehkki naabrus mõistena figureerib suurelt. Seda proovime NK aruteludes tagasi muuta, pole mõtet jätta (tean, tean, et sisult ekslikku, kuid diplomaatias on ka vorm ülioluline) muljet, et EL paneb Tuvalu ja Tuneesia ühte patta.

Eelarve sissetulekute osa jääb tugevalt RKT-põhiste sissemaksete varale. Küll pakub COM uusi omavahendeid nagu ettevõtte tulumaks, plastikumaks, osa emissioonikaubanduse tuludest. Uute vahendite üle käivad alati tulised vaidlused, mis lõppevad eikuskil. Kas seekord läheb teisiti? See sõltub suuresti (ka) sellest, kas uusi omavahendeid tahetakse sisulisteks tuluallikateks või tahetakse poliitilistel põhjustel kuskil millegi väikesega alustada. Kui esimest, siis ma väga optimistlik pole. Kui teist, siis võrdlemisi lihtne peaks olema EL uue reisiinfo ja -lubade süsteemi (ETIAS) lõivude kandmine EL eelarvesse – digitaalne süsteem, EL heaks ja EL jaoks ühine. See on ka MFF tänases ettepanekus kirjas, loodame, et pesuveega välja ei visata.

EL maksete sidumine EL põhiväärtuste järgmisega on lahendatud peamiselt kohtusüsteemi ja eelarveasjade kohtuliku kontrolli toimimise järelevalve sildi all. Kui kahtlus, et ei toimi nagu peab, et (EL) eelarveraha õiguspärane kasutamine on häiritud, teeb COM ettepanek maksed peatada. NKl on võimalus kvalifitseeritud häälteenamusega ettepanek tagasi lükata. Seejuures ei tohi (valitsuse vastutustundetu käitumise eest) kannatada EL rahast kasusaajad, näiteks Erasmuse tudengitele peab valitsus ikka maksma, ka siis kui maksed EL eelarvest peatatud. Pakutu on kavalam ja lihtsam alla neelata kui mõni varem mõlgutatud mehhanism, mida oleks võinud otseselt näha kui osutamist mõnele LRle või veel hullem, mõnele piirkonnale nagu Kesk- ja Ida–Euroopa. PL EL-minister Szymański ongi ettepanekut juba toetavas toonis kommenteerinud. Läks mööda? Kellest?

26.04.2018

Seekordne Euroopa-turnee lõppes Pariisis, kus pikk ja põhjalik õhtusöök Quai d’Orsay esindusruumides FR Euroopa asjade ministri Loiseau ja president Macroni välisnõuniku, endise Coreperi-kolleegi Etienne’ga. EMU tuleviku kohta ja Berliinist kuulduva tagasihoidlikkuse kohta öeldi lihtsalt, et Macron ei jäta asja niisama pooleli. Kohati just FRs negatiivset tähelepanu saanud NL, IE ja Põhja-Balti rahandusministrite ühiskirja kohta ütlesin, et selle üks eesmärke oli juhtida tähelepanu ka teiste kaasamise vajadusele – muidu jääbki mulje, et rahaliidu tulevik vaid kahe suurima LR otsustada. Sellest saadi diplomaatia suurriigi pealinnas hästi aru.

MFF üle on me seisukohad sarnasemad kui eelmisel korral. FR oskab eriti elegantses sõnastuses selgutada, miks eelarve moderniseerimine ja traditsiooniliste poliitikate jätkuv finantseerimine pole vastuolus. Saame neid kindlasti ka edasipidi ses asjas toetada. ÜKP all tahavad prantslased küll näha ka uusi kriteeriume nagu tööpuudus ja migrantide integratsioon, väites, et see on (ka) Euroopa ühtekuuluvuse küsimus, mitte ainult LR majandusnäitajate ühtlustamine. FR on traditsiooniliselt ülitugev ÜPP toetaja, rõhudes seekord rohkem innovatsioonile ja kliimamuutustele selle poliitika alt – nad on esimest korda ka põllumajanduspoliitika mõistes netomaksjad ja eks see mõjutab seisukohti. Eraldi naabruspoliitika rahastu säilimist toetame mõlemad. Kliimamuutuse rahastamine EL eelarvest on samanimelise kliimaleppe sõlminud Pariisis eriti oluline.

Nn kodanike konsultatsioonid EL teemadel on veel üks president Macroni ideedest ja FRs on need just minister Loiseau koordineerimisel hooga käima läinud. Tore olevat, inimestel kõvasti huvi, ja sugugi mitte vaenulikku. Järgmisel nädalal algavad need ka EEs, osalen isegi ühes. Avaliku (mitte just soodsa) arvamuse konteksti, eriti 2019 EP valimisteks valmistudes, paigutatakse ka edasise laienemise küsimus, konkreetsemalt liitumisläbirääkimiste alustamine ametlikult pika nimega Makedoonia ning Albaaniaga. Juuni GAC ja selle ettevalmistamine saavad selles asjas keerulised olema. Õigusriigi olukord läheb samasse kategooriasse, kodanikud küsivad, et milliste riikidega me ikkagi samasse klubisse kuulume. Nõustuti küll, et enne PL menetluse lõpetamist pole arukas uue mehhanismi arutelu algatada, seda nähtaks kui ühe LR või regiooni vastu suunatut (aga nähtaks küllap ka muidu, tuleb tunnistada).

24.-25.04.2018

Kohtumine Dublinis EL asjade ministri McEnteega, põhjalikud konsultatsioonid välisministeeriumi asekantsleri (ja vana kolleegiga Coreperist) Montgomeryga ja esinemine mõttekojas IIEA EL tuleviku kohta. Kõikidel kohtumistel Brexit üheks peateemaks. Lahkumisleppe üle on suur enamus tööd tehtud, kuid piiri üle Iiri saarel lahendusi seni ei paista. UK poolt mingi aeg tagasi EL-ile pakutud tollikoostöö kavad on tagasi lükatud ja hetkel otsitakse 2017 detsembris nii UK kui EL poolt heaks kiidetud protokolli põhimõtete alusel: nn kõva ehk sisuliselt, kontrollidega, piiri ei tohi tulla. IE on väga tänulik ülejäänud 26 LRle, COMle ja ÜK eesistuja Tuskile solidaarsuse eest ning toetavad igati meie seisukohta, et tulevane suhe välis- ja julgeolekupoliitikas peab olema unikaalne.

MFF osas vaated üpris sarnased. IEle on ÜPP väga tähtis, seni eelarves põhiasi olnud. Nüüd on iirlased netomaksjaks saanud ja käib neilgi uue olukorra analüüs ja enda positsioneerimine. ÜKP põhimõtteid tahavad samaks jätta nagu meiegi, CEF pole neile geograafilise asendi tõttu seni suuremat korda läinud, aga nüüd mõtlevad ka nemad ühenduste peale Mandri-Euroopaga. Teaduse ja innovatsiooni toetamine ülioluline.

Seni paljudes asjades UK-le toetunud IE otsib EL-is agaralt uusi konstellatsioone. Rahandusminister liitus Põhja-Baltimaade ja NL ühiskirjaga EMU tuleviku üle, välisminister korraldas hiljuti FAC veerel õhtusöögi Põhja-Balti kolleegidele. Ongi loogiline, muudki otsivad, ka meie, sest lahkub suur tugev liberaalne LR. Aga kõige rohkem otsib end ja seltskonda praegu just IE, see sai selgeks ka mõttekoja üritusel.

Edasise laienenemise üle meil väga sarnased vaated, McEntee käis hiljuti Lääne-Balkanil. Samameelsed oleme ka õigusriigi küsimustes, nii praeguse PL kui ka tulevase võimaliku püsivama mehhanismi üle – viimasega ei ole arukas enne suuremalt tegelema hakata kui esimese menetlus lõpetatud, muidu lähevad liiga segi.