20.11.2017

Brüsselis, juhatasin meie eesistumisaja kolmandat GACi. Kolmandal korral läks lõpuks täppi ka planeerimine, liikusime täpselt ajagraafikus. Sissejuhatuses tõin esile kahed juba ekspertide tasandil heakskiidetud järeldused, küberjulgeoleku ja arengukoostöö digitaliseerimise kohta, mõlemad taas meie digieesistumise saavutused. Küberjulgeoleku vallas liigume kiiresti edasi ja juba 12.12 GAC peaks heaks kiitma ka tänastest järeldustest tõukuva konkreetse tegevuskava.

14.-15.12 ÜK päevakorra puhul (vt Gondori kroonika 17.11.2017) juubeldati juba täna PESCO üle, nõuti rändeteemal rohkem konkreetsust, just ühtse asüülisüsteemiga edasiliikumise üle, räägiti palju sotsiaalteemadest, vaatega 17.11 Göteborgis toimunud sotsiaaltippkohtumisele. Nõuti ka kliimamuutustega võitlemise arutamist ja maksuparadiisidega võitlemist. Eks see faas, kus ÜKst teada vaid päevakord, ongi selline jõulukuusele ehete juurde riputamise faas. Eelmise, 19.-20.10 ÜK otsene ülesanne NKle oli EL Aafrika usaldusfondi 110 miljoni euro kokkusaamine LRdelt, oleme eesistujana juba hakanud LRdele kahepoolselt pinda käima ja täna anti ka mõni konkreetne lubadus. Töö jätkub. Ka COM 2018-2019 tööprogrammi arutelul riputati kuusele võidu ehteid, aga fakt on, et järgmisel aastal esitatust ei jõua palju eelnõusid lõpliku vastuvõtmiseni, seega võis COM asepresident Timmermans üsna rahulikult esitatud loetelu peale noogutada.

Lõunat sõime COM eelarvevoliniku Oettingeriga, teemaks järgmine (2021-2027) MFF. Oettinger on võimas poliitik, kes julgeb asju ette võtta ja ka välja öelda. Enamus teemasid, mis tõstis, oli nagu meie kahepoolsel kohtumisel (vt Gondori kroonika 31.10.2017). Eelarve maht üle 1% SKT-st, uutele teemadele 80% ulatuses uut raha, tahab kiiret vastuvõtmise protsessi, veel selle EP mandaadi ajal. Eelarve pikkus – 5 või 7 aastat? (Oettinger ise ei varja oma eelistust 5-aastasele). Tingimuslikkuse kohta – praeguse makromajandusliku tingimuslikkuse kõrvale tahetakse ka EL põhiväärtuste, õigusriigi olukorraga sidumist – ses asjas ootab COM 23.02.2018 toimuva erakorralise ÜK suuniseid. See kõik on arusaadav. Aga selleks, et riigijuhid saaksid teha tõsiseid sisulisi otsuseid, on vaja seda ÜK korralikult ette valmistada. Ma ei usu, et riigijuhid oskavad lambist sisuliselt vastata küsimusele: 5 või 7 aastat? Tingimuslikkuse toetamisega natuke sama lugu. Jne. Täna sõna võtnud LRdest oli hea kuulda, et mitu, sealhulgas kõik Balti riigid, ütlesid, et kui vaja, maksame juurde, pole siin midagi. Hea oli tähele panna, et ÜKP sõprade rinne tundub ka lõunatiival püsivat, mis hea. Usun, et kui nn traditsioonilisi poliitikaid, ÜKP ja ÜPP, kärbitakse 10% võrra, siis on kannatanu pääsenud kerge ehmatusega. Aga 23.02 ÜK ettevalmistamine on edasiseks ülioluline. Vaadates senist debatti tuleb seal vähemalt püüda defineerida Euroopa lisaväärtuse mõiste, see on kogu järgmise MFF võtmeteemaks (ja kindlasti ka malakaks).

Lõunalt liikusime 27-kesi artikli 50 GACi pidama. Pealäbirääkija Barnier andis nukra ülevaate läbirääkimiste seisust. Rahaga on sama napp lugu, mis seni, aga tundub, et IE küsimus võib tõusta isegi teravamaks – rahaasja on teoorias lihtne lahendada, annad lubaduse maksta ja asi nudi. Piir, EL välispiir, on aga midagi palju keerulisemat, kui ülesanne on teha see nii nähtamatuks kui võimalik. Praegu piisavat edu ei ole ja aega hakkab kangesti napiks jääma. EL27 on jätkuvalt ühtsed ja toetavad oma pealäbirääkijat.

Ja siis jõudsime Londonist ümberpaigutatavate EL agentuuride uue asukoha hääletuseni. Salajane hääletus, 3 voorus, esimeses igal LRl 6 punkti, mis tuli jagada 3-2-1, teises (kuhu läksid edasi 3 paremat) ja kolmandas (2) igaühel 1hääl. Hääletusvoorude vahele jätsime pealinnadega konsulteerimiseks ja omavaheliseks kaubategemiseks a 30 minutit. Hääletustulemusi meie ei avalda, kindlasti on need juba kõik välja lekkinud. Hääletussedelid ja -protokollid hävitati NK sekretariaadi poolt kohe (aga ühe võitnud loosi napsasin isiklikku arhiivi küll). Läks aga lõpuks nii, et nagu needus, mõlema agentuuri viimane voor jäi 13:13 viiki, üks LR jättis hääletamata (ravimiameti puhul ütles SK välja, et nemad) ja nii tuligi mul eesistujana liisku tõmmata. Veel eile tegin selle võimaluse üle nalja, aga täna tuletati taas meelde diplomaatia üht põhiõpetust: ära kunagi midagi eelda, never assume anything. Ravimiameti tõmbasin siis Amsterdamile (vastaskandidaadiks Milaano) ja pangandusjärelevalveameti Pariisile (vastaskandidaat Dublin). Käsi värises pisut, mis seal salata.

Järeldusi kogu protseduurist? Esiteks, hoolimata lõpus toimunud õnnemängust oli tegu siiski palju avatuma protsessiga kui kunagi varem – seni on agentuure jaotatud ÜK hilisel tunnil sulle-mulle-meetodil. Nüüd olid avalikud taotlused, kriteeriumid, hindamine. Teiseks, Ida-Euroopa tugevus ja kokkuhoidmine on tugevasti liialdatud. Nii Bratislava kui Praha kui regiooni tugevaimad jäid võitjatest kaugele maha. Kolmandaks, ei ole nii, et kuna väikesi LR on palju rohkem, siis otsustavalt hetkel nad koonduvad – FRl siis järelikult on oma tõmme, on, mida lubada? Neljandaks, asutajariikidel ja vanematel LRdel on EL-is tugevusi, oskusi, kogemust, mis uuematel veel napivad. Väga mõtlemapanevad õppetunnid kõik.

 

17.11.2017

Tutvustasin ELAKis 20.11 GAC päevakorda. Ilma aruteluta võtame vastu küberjulgeoleku järeldused, jätkuna COM küberjulgeoleku paketile, mille üle sõime lõunat COM asepresidendi Ansipiga (vt Gondori kroonika 17.10.2017).

Arutelupunktidena 14.-15.12 ÜK päevakord, kus kindlasti kiidetakse seks ajaks käivitatud PESCOt, kinnitatakse täna Göteborgis riigijuhtide poolt arutatud hariduse- ja kultuuriküsimuste järeldused, kindlasti ka ränne ja välissuhted. Lisaks on ÜK eesistuja Tusk kokku kutsunud euroala ÜK, milleks COM omakorda valmistub 06.12 välja käidavate ettepanekutega EMU tuleviku kohta. Väikese järelvaate teeme (olen jutuga tagasi 20.11 GACi juures) ka 19.-20.10 ÜKle, kindlasti tõstetakse vajadus panustada EL Aafrika usaldusfondi, detsembri ÜKks vaja 110 miljonit kokku saada (EE panus ilusti tehtud).

Edasi COM 2018-2019 tööprogramm, viimane selle poliitilise tsükli jooksul. COM väidab, et 80% lubatud ettepanekutest on esitatud (matemaatika järgi klapib ka, tsükkel kestab 5 aastat). Kindlasti tuleb veel midagi digituru alt, kaitse alt, digimajanduse maksustamine, ka laienemise uus strateegia vms. Aga 2018 esitatavate eelnõudega on juba kole kiire, et need 2019 aprilliks EP heakskiidu saaksid – normaalne sisulise seaduseelnõu menetlemise aeg Brüsselis on 2 aastat.

Lõunat sööme eelarvevolinik Oettingeriga, teemaks ettevalmistused uueks 2021-2027  MFFiks, millega COM tuleb välja mais 2018.

Pärastlõunal artikli 50 GAC, 27-kesi. Pealäbirääkija Barnier annab ülevaate olukorrast ja siis viime nõukogu järel läbi hääletuse kahe Londonis paikneva EL agentuuri ümberpaigutamise kohta. Pinge viimase üle kasvab, tehakse veel viimast lobitööd ja kokkuleppeid. Hääletamismehhanismi keerukus toob kindlasti endaga kaasa ka kaubategemist kohapeal.

15.11.2017

EP plenaaristungi teine päev Strasbourgis. Hommikul kohe õigusriigi olukord PLs. Palju kehvem arutelu kui eile MT üle ja kuuldavasti ka kui 2016 toimunud 2 arutelu samal teemal. Kui MT puhul kahtles osa kõnelnuist vaid õigusriigi toimimises, siis täna hakati kadu kuulutama kogu PL riigile ja rahvale. Valitsusmeelsed poolakad andsid vastu, süüdistusi lendas sinna-tänna nagu mõnes Pavla Moudrá lastelaulus. Võrreldi Brüsselit Moskvaga, süüdistati COM teema eest vastutavat asepresidenti Timmermansi kolonialismis jne. NK kriitikat peaaegu ei saanud, keegi isegi küsis, et miks härra Maasikas peab siin PL valitsuse jõleduste eest vastust andma. Pidasin küll oma kohuseks raevukalt reageerida Moskva-Brüssel-võrdlusele. Järgnenult volitas täiskogu vastavat komisjoni ette valmistama resolutsiooni, kus nõutakse NKlt Euroopa Liidu lepingu paragrahvi 7 käivitamist.

Edasi talveksvalmistuv vaade humanitaarolukorrale GR saartel ja mujal ELis ning Läane-Balkani riikidel. Saartel viibib 15 000 asüülitaotlejat või immigranti ja nende olukord pole muidugi kiita. COM teeb head tööd abi koordineerimisel, aga siin tuli küll kohati raevukat kriitikat NK aadressil, kes ikka veel pole suutnud kokku leppida ühtse asüülisüsteemi reformis! Pidin siis paluma mitte pisendada kogu reformi vaid üheks eelnõuks ja üheks küsimuseks sealt (Dublini määrus ja solidaarsus) – paketis on 7 eelnõu ja 3 üle peame juba EPga trilooge. Aga Dubliniga peame muidugi ka midagi tegema.

Keskpäeval esines plenaaril kõnega SK president Kiska. Väga hea kõnega, millest tekitasin vaimustunud säutsutormi. Solidaarsusest, tuumik-Euroopa otsimise mõttetusest, idapartneritele liikmesuspartneritele mitteandmise kahjulikkusest, vajadusest võidelda populismi ja Vene mõjuga, vajadusest tugevdada CFSPd jne. Erakordselt hea, et Ida-Euroopast ja eriti Visegrádi riigist selliseid sõnumeid tuleb.

Pärastlõunal EPP fraktsiooni algatatud temaatiline arutelu 100 aastat enamlaste riigipöördest Venemaal. Kuna sissejuhatav sõnavõtt tuli LV MEP Kalnietelt, kes Siberis sündinud ja ka mina ei hoidnud ennast tagasi, siis oli arutelule toon antud nii, et Timmermans pidi nentima, et ta muidugi eelkõnelejate vahetu kogemusega võistelda ei saa. Aga tegi sellest hoolimata väga hea sõnavõtu, kus muu hulgas nimetas 2004. aasta laienemist EL 70-aastase ajaloo suurimaks saavutuseks – seda ei kuule praegusel ajal eriti tihti. Järgnenud arutelu juhtis kindlakäeliselt tšehh Telička, kes MEP Auštrevičiuse ettepaneku peale saali ka leinaseisakuks püsti tõstis. Enamasti kriitika enamlaste, kommunismi ja Vene välispoliitika kohta, aga poleeritud laua sees olid ka mõned roostetanud naelad, esines klassivõitluse hõngu, kellelegi tõi oktoobripööre vabaduse, heaolu ja sotsiaalse Euroopa. Tuletati ka meelde, et EPsse kuulub 8 kommunistliku partei esindajaid. Nii ei julgenud ma president Meri kuulsat ütlust oma lõppsõnas tsiteerida, vaid küsisin parafraseerides, kas keegi on näinud bolševismi laipa? Tore küll, aga tegelikult on EL toimimise vaikiv kokkulepe see, et ajalugu jäetakse ukse taha – LRdel lihtsalt on omavahel nii palju valusat ajalugu. Aga pole õiglane see, et hiljem liitunute ajalugu teatakse vähem ja me oleme selle suhtes ka tundlikumad, kõik haavad värskemad. Nii et aeg-ajalt võib ka laipu otsida, vähemalt parlamendis.

Õhtul lippasin COM ja EP transpordiinimeste korraldatud CEF tulevikule pühendatud konverentsi lõpetama. Gondori kroonika kauaaegsed lugejad teavad EE tugevat toetust sellele instrumendile ja see ongi osutunud suureks edulooks, finantseerides LR vahelisi taristuprojekte. See on eriti oluline nüüd, kus järgmise MFF võlusõna juba teada Euroopa lisaväärtus. No ja kuidas siis pole seda lisaväärtust piiriülestel projektidel? Seda rauda tasub ka oma kasu silmas pidades taguda.

14.11.2017

Järjekordne EP plenaaristung Strasbourgis. Hommikul oli teemaks nn Paradise papers-maksuinfoleke. Suur hulk EP-poolseid kõnelejaid kulutas suure osa oma ajast, et lugeda ette kõik senised maksuinfolekked ja küsida NK käest (vähem COM käest), et kas nüüd lõppeb maksudest kõrvalehiilimise võimaldamine, topitakse augud kinni ja algab tõeline tihe maksukoostöö? Sain NK poolt vastata, loetledes kõigepealt rea viimaste aastate kokkuleppeid maksunduse vallas.

Gondori kroonika lugejad teavad, et maksude kättesaamine eriti suurtelt globaalsetelt firmadelt, aukude kinnitoppimine on nii EL-is kui globaalselt üha tõusev teema. Pangasaladus EL-is on praktiliselt kaotatud, infovahetust parandatud ja COM mõjuka konkurentsivoliniku Vestageri juhtimisel lajatab arveid nii Apple’le kui LR valitsustele, kes firmadega magusaid erikokkuleppeid sõlminud. Maksualast tegevust EL-is raskendavad ühehäälsuse nõue, EL pädevuse piiratus (otsesed maksud on LRde pädevuses) ja fakt, et nende teemadega tegeldakse ka muudes foorumites nagu OECD ja G-20, nii on vähemalt vähemsoovivatel LRdel võimalus viidata, et ei-ei, ootame ikka ära kuskil mujal tehtavad otsused – mis ka suuresti õige, sest kõne all ju globaalne keskkond. Maksukoostöö saades poliitilist tuult tiibadesse tuleb jälgida, et hoog liiga suureks ei läheks ja ei mindaks maksumäärade ühtlustamise kallale (paljud LR ja küllap ka COM sellest ära ei ütleks), sest maksumäärad on ju oluline riikliku suveräänsuse tunnus, et mitte öelda ankur. Konkurentsitegur igal juhul.

Pärastlõunal oli teemaks õigusriigi olukord MTl. Ajendiks ajakirjanik Galizia mõrv (vt. Gondori kroonika 24.10.2017), mis andis nüüd põhjuse seada küsimuse alla kogu MT õigusriik ja ka mõned elemendid selle kahtlemata erilise (väikesaar Euroopa ja Aafrika vahel, natuke pealt 400 000 elanikku ja üpris polariseerunud kaheparteisüsteem) LR poliitilises elus ja toimimises. Oma osa said nii netihasartmängundus kui majandusharu ja ka investorite üpris hõlbus võimalus MT (ja seega ka EL) kodakondsust omandada. COM kutsuti üles MTga samasugust õigusriigi dialoogi alustama kui PLga juba käib.

Paraku oli debatt otseselt parteiline, seda ka MT MEPide poolt, kes kõik 6 muidugi ka sõna võtsid. Asepresident Timmermans pidi COM poolt südamele panema, et traagilisest mõrvast ei tehtaks parteipoliitilist teemat. Mina kinnitasin NK poolt toetust MT valitsuse senistele sammude mõrva uurimisel, k.a. abi kutsumisele teiste riikide poolt. Ja tegin ka põhimõttelisema märkuse selle kohta, et EL on tugevam/loodud oma LR vahelisi, mitte -siseseid konflikte lahendama. Mis muidugi on tõusev probleem. Kui LR küsib rahalist abipaketti, nagu näiteks GR, siis saab talle igatsugu asju ette kirjutada ja kirjuta(si)megi. Kui aga ei, siis on väga keeruline. Hiljemalt järgmise MFF ettepanekuga aga tulevad jälle katsed EL eelarvest makstava raha sidumiseks laiemate poliitiliste tingimustega.

Õhtul idapartnerlus, vaatega 24.11 toimuvale tippkohtumisele. EP on ette valmistanud põhjaliku raporti, kus seisukohti ja soovitusi igale maitsele. Rääkisin, mis meie oma eesistumise ajal oleme teinud. Õige mitu MEPi puudutas ka Vene mõõdet selles EL poliitikas, kommenteerisin seda minagi. Idapartnerlus on ainus EL poliitika, mille kohta tuleb kogu aeg välja öelda, et see pole suunatud kellegi vastu, samas on alates märtsist 2016 idapartnerite toetamine üks EL Vene-poliitika põhimõtteid. Tore oli kuulda palju kiidusõnu EE kui eesistuja pühendunud tööle idapartnerluse heaks ja ka näha, et 2 meie MEPi asjalikult sõna võtsid (Kelam ja Paet).

10.11.2017

Helsingis, tutvustasin siseministeeriumis ja riigikantselei EL-sekretariaadis meie plaane ühtse asüülisüsteemi ehk Dublini määrusega seoses. Oktoobri ÜK leevendas pisut survet, määrus tuleb vastu võtta juuniks 2018 (vt Gondori kroonika 19.-20.10.2017). Aga see ei tähenda, et me ei peaks midagi tegema, ja see miski on koond elementidest, mida soodsa vastuvõtmise korral võiks siis BG eesistumise ajal hakata määruse teksti kirjutama. Praktikas tähendab see kriisihalduse mehhanisme – kui asüülitaotlejate arvud lähevad üle teatud piiri, siis kuidas COM hakkab ja milliseid meetmeid välja töötama, üle järgmise piiri minnes tuleb juba otsus välja pakkuda ja kuidas see NKs vastu võetakse. Siseministeeriumi tubli meeskond koostöös COM ja NK sekretariaadiga on jõudnud pisut vähem keerulise mehhanismini kui MT mais välja pakkus. Seda tutvustamegi neil päevil mõnele rändekriisist enam mõjutatud, mõnele suurema ja mõnele seni eriti reljeefse positsiooniga LRle. Lisaks ka headele lähinaabritele.

FI valitsuse seisukohad on EE omadele üpris sarnased olnud. Lisaks on FI nagu ka MT kogu oma 2015 kvoodi vastu võtnud (ehkki toona hääletusel ei osalenud, mis enamushääletuse puhul loeb lugemisel vastuhäälena). Seega on soomlastel moraalselt tugev positsioon ja sellest ollakse teadlikud. Meie plaanid võeti teadmiseks ja kiiret konsulteerimist nendega hinnati kõrgelt. Ega rohkem ei saagi hetkel öelda.

 

09.11.2017

Brüsselis Regioonide komitee korraldatud kommunikatsioonikonverentsil, teemaks Euroopa dialoogide kujundamine. Põhiettekande pidas endine USA suursaadik EL juures Gardner ja sõnum oli lihtne: müüge! Rääkis oma kogemustest TTIPi tutvustamisel EL-is, mis sugugi mitte lihtne. Ärge häbenege vastalistele sama kirega vastu astuda, sest kui kirg(likkus) kohtub faktidega, jäävad faktid enamasti alla! Nagu abhaasia kirjaniku Iskanderi raamatus Küülikud ja maod, kus patriootliku raevu puhangusse sattunud küülikut sai ohjeldada vaid end veel ägedamasse puhangusse ajades.

Paneelis olin koos EP kommunikatsiooni peadirektori Guillot, Regioonide komitee presidendi Lambertzi, COM asepeasekretäri Paquet ja majandus- ja sotsiaalkomitee asepresidendi Smythiga. Nagu ka üritust kajastanud Twitterikasutajad märkisid – kõik mehed ja üle 45. Sotsiaalmeediast rääkisin siiski, kiitsin EE eesistumise kommunikatsioonitiimi tõesti head tööd Twitteris, keeruliste EL teemade oskuslikul minuti-kaheste videotega visualiseerimisel. Panin ka hea meelega tähele, et eesistumise eel-alguses lansseeritud lööklaused keskendumisest konkreetsete hüvede pakkumisele kodanikele, vajadusest rääkida julgelt EL positiivsetest külgedest ja ka hinnast, mis tuleks maksta, kui mõned EL saavutused tagasi pöörataks, töötavad hästi (seda mitte isikliku kõhutunde, vaid üritust kajastanud säutsuvoo põhjal). Aga EL “müümine” on muidugi neetult keeruline, nurjanud mõnegi voliniku karjääri ja võtnud maha LR valitsusi. Ainus püsisoovitus ongi: teha EL teemadest oma, mitte Brüsseli asjad ja rääkida julgelt EL (koostööst) tulevast kasust. Lihtne öelda, muidugi, eriti mittepoliitikul.

31.10.2017

Hommikul kohtusin COM eelarvevoliniku Oettingeriga, teemaks järgmine MFF. COM tuleb ettepanekuga välja mais 2018 ja vastu peab ta olema võetud 2020 lõpuks, siis lõppeb praegune eelarveraamistik. MFFiga tegeleb nõukoguna GAC ja olen Oettingeri kutsunud 20.11 GACi lõunale, et pidada esimene poliitiline mõttevahetus. Seda täna ette valmistasimegi.

EL eelarve kaotab Brexiti tagajärjel aastas 10 miljardit eurot neto, seega on tulevase eelarve maht väga oluline küsimus. Kordasin meie eelarveeriesindaja Kivise suurepärast lauset, et EL-il peab olema rohkem ambitsiooni kui vaid Brexitist jääva augu kinnitoppimine. Seda oli lihtne öelda, kuna ka Oettinger toetab suuremat eelarve mahtu, senise 1% SKT-st asemel. Kõigi uute ülesannete täitmiseks, nagu rändekriisiga toimetulek jne, peab eraldama uut raha. Jätkuvalt otsitakse nn Euroopa lisaväärtust, European Added Value, mis peaks kõigi EL rahaeraldiste puhul tähedatav olema – lihtne öelda, raske defineerida. Uute loominguliste fondide, finantsinstrumenride jne kõrval tuleb hoolitseda ka selle eest, et väiksematel ja vähem jõukatel LRdel EL raha kasutamiseks suurematega võrdseid võimalusi oleks. ÜKP mahtu ei tohi rohkem kärpida kui ÜPP mahtu, juhul kui üldse suuremaks kärpimiseks läheb. ÜPP I sammas ehk otsetoetused peavad jääma 100% EL finantseeritavaks ja toetusi peab jätkuvalt harmoneerima – praeguse MFF lõpuks saavad EE, nagu ka LV ja LT põllumehed 75% EL keskmisest. Järgmine MFF rongi peatus siis 20.11 GACil ja siis kohe otsa erakorralisel ÜKl 23.02.

Lõunat sõin ametlikult pika nimega Makedoonia välisministri Dimitroviga (vt ka Gondori kroonika 19.-20.07.2017). Makedoonia sõlmis augustis leppe naabri BGga ja on taasalustanud kõnelusi GRga nn nimeküsimuse lahendamise üle. Kõigi Lääne-Balkani riikide jaoks oli üllatuseks COM presidendi Junckeri 13.09 öeldu, et Serbia ja Montenegro peaksid kiiremini EL-iga liituma. Piirkonnas küsitakse, kuidas, miks (just nemad), mis meiega jne? Ega LR jaoks ka palju selgust pole, eks COM püüab nüüd mingit strateegiat toota. Ise arvan küll, et suuremat selgust saab alles 2018 aprillis, kui COM esitab tavapärase laienemisaruande. Ja arvan ka, et ühelegi kandidaatriigile ei saa liitumiskuupäeva või -kiirust või -kaaslasi naljalt ette anda. Kandidaadid peavad tingimused täita ja selle täpset juhtumist pole võimalik ennustada. Öeldu ei tähenda, et EL ei peaks oma laienemispoliitikale püüdma uut hingamist anda. Vast avaneb BGs 17.05 peetaval Lääne-Balkani tippkohtumisel ja selle ettevalmistuste käigus võimalus ka sedalaadi järelemõtlemiseks.

29.10.2017

Soovitan lugeda mõttekoja ECFR vanemanalüütiku Wilsoni värsket ülevaadet idapartnerlusest, mis eriti ajakohane enne tippkohtumist 24.11. Väga asjalik, osalt kainestav (EL ja idapartnerite poliitiliste suhete perspektiivid) aga osalt tuletab ka meelde, kui palju selle EL poliitika all ka praegu saab ja tuleks teha, ja tuleb teha targemini. Peamiselt Ukrainat uuriva teadurina kirjutab Wilson väga huvitavalt lahti Ukraina reformiprotsessi hetkeseisu (mida ma selles blogipostituses pikemalt ei refereeri), soovitades EL-il eriti keskenduda mittetulundussektori toimijate toetamisele – riigiaparaat ja poliitiline eliit võivad veel tagasi langeda, Maidanist alates karastunud vabakond laias laastus enam mitte. EL on Ukrainas jätkuvalt ainus võimalik arengusuund, the only game in town, ja seda saaks EL veel paremini ära kasutada, kui praegu teeme.

Idapartnerlus tähendab eri EL LR jaoks erinevaid asju – osa jaoks (nagu ka EE) on see laienemise eestuba, osa jaoks alternatiiv laienemisele. Vastavalt on ka näiteks Balti riigid, SE, PL ja ka COM olnud idapartnerluse ajamisel aktiivsemad kui mõned kaugemad LR. Wilson soovitab sellest mitte liiga välja teha, leppida olukorraga, kus hetkel ei küsita, kas EL leppe artikkel 49, mis sätestab iga Euroopa riigi õiguse liituda, kehtib ka idapareneritele või mitte. Vähemalt kuni ei hakata väga ei-vastust suruma. Ja keskenduda selle asemel siseturu (ehk siis 4 vabaduse) laiendamisele idapartneritele niipalju kui võimalik. Loomulikult on toetus idapartnerlusele, nagu ka laienemisele, viimastel aastatel EL kodanike seas langenud. NL referendum Ukraina assotsiatsioonileppe üle 2016 oli näide, kuidas populistid seda langust ära kasutada võivad.

Wilson näitab, kuidas EL on idapartnerluse poliitikat ajas kohandanud (osalt arvestades ka Venemaa võimalikke reaktsioone). EL pöörab rohkem tähelepanu raskustele, mis idapartneritel teatud poliitikate elluviimisel on ja pöörab reformide kõrval rohkem tähelepanu ka partnerite vastupanuvõimele (resilience, moodsa sõnaga kerksus). Kuid siiski ei paku EL praegu täit tuge idapartneritele, kes võivad sattuda löögi alla, kui EL-i teel liiga edukad on – kainestav tähelepanek. Seda enam, et Wilsongi tunnistab – idapartnerlus on praegu de facto Vene-poliitika. Venemaa, soovimata küll ise EL naabruspoliitikaga liituda, on kõik idapartnerites toimuva teinud ka oma asjaks. Siis on ju hea, et EL on end selle reaalsusega kohandanud. Ja on parem, kui EL oma poliitikas arvestab Vene mõju, kui see, et EL arutaks Venemaaga oma poliitikat idapartnerite suhtes. Kui EL siis oma poliitikat rahulikult edasi ajab, toob just see regiooni täiendavat stabiilsust, väidab Wilson. EL pühendumuse mahakeeramine aga vähendab stabiilsust, nii lihtne ongi.

Idapartnerluse kapitaalne muutmine pole lähiajal realistlik, kummaski suunas. Populismi pisukene taandumine EL-is ei tähenda, et laienemine saaks kohe väga tuliseks teemaks, aga samas pole karta ka pühendumuse vähendamist idapartnerlusele. See on see vahel tore, vahel kisendamaajav joon EL-i kogu toimimises – kui midagi on juba alustatud-otsustatud, siis seda tagasi keerata, saati päris ära lõpetada on kohutavalt keeruline. Vast peamiselt seetõttu, et (konsensuslike) otsuste saavutamine EL-is on nii keeruline, et keegi isegi ei jaksa hakata mõtlema, et teeks nüüd ümber, või et järsku eksisime (mis mõttes eksisime, 28 tarka riiki-valitsust?!).

Väga hea on Wilsonil praktiliste poliitikasoovituste osa – mõttekodalaste paberid ei hiilga sellega sugugi alati. Olemasolevate poliitikate ja lepingute võimalusi, eriti kaubanduslepingute omi, tuleb maksimaalselt ära kasutada ja EL poolt võimaldada ka enne absoluutselt kõigi tingimuste täitmist partnerite poolt. Lisaks tuleb hakata mõtlema uute võimalike lepingute peale, nagu näiteks tolliliit seda soovivate idapartnerite ja EL vahel. EL retoorika peaks olema sõbralikum, poliitilisem ja mitte nii tehnokraatlik-ettevaatlik nagu praegu (seda võib laiendada ka poliitika sisu peale, lisan). Ärge rääkige niipalju artiklist 49, mida hetkel rakendada ei õnnestu ja väljendage empaatiliselt oma solidaarsust Ukrainaga, soovitab Wilson. Tuleb teha reaalpoliitilisi pisikesi järeleandmisi, nagu praegu lähenemisel Valgevenega toimub. Ei saa kõike soovida idealistlikult, mängida ainult heade ja täiesti EL-meelsete poliitikutega, eriti arvestades, kuidas näiteks Moldovas EL-sildiga poliitilised jõud end rahva ja EL silmis üsna täielikult kompromiteerisid. Tuleb idapartneritega rohkem asju arutada, ka EL-asju, tutvustada idapartnerluspoliitikat LRdes. Siia võib omalt poolt lisada ka eriti Gruusia soovi osaleda rohkem EL agentuuride töös – miks mitte, harjutab meid koos töötama ja partneritega loomulikumalt arvestama.

Ukraina ühendusi EL-iga tuleb oluliselt parandada ja aidata sel riigil saavutada täielik energiasõltumatus, eriti edendades Poola-Ukraina energiakoostööd. Tuleb tugevdada idapartnerluse multilateraalset mõõdet. Ehkki kogu EL naabruspoliitika on lõpuks kahepoolne, kõik lepingud on EL ja iga partnerriigi vahel eraldi, annab multilateraalne vihmavari näiteks Valgevenele võimalusi, mida paljas kahepoolsus liiga paljaks ja haavatavaks jätaks. Loomulikult tuleb idapartnerluse hüvesid partnerriikides paremini kommunikeerida.

Viimase soovitusena tuleb EL-il võtta suurem roll julgeolekuküsimustes: nimetada Ukraina kriisi erisaadik, nõuda osalust Minski protsessis ja pakkuda ka rahuvalvet. Sellega saab vaid nõus olla, kuid väga realistlikuks ma seda hetkel ei pea, arvestades EL sisemisi kõhklusi ja välispoliitika tegemise keerukusi. Kuid kui ülejäänud soovitusi rahulikult ellu viia suudaksime, siis… mind tegi selle analüüsi lugemine küll idapartnerluse suhtes optimistlikumaks.

25.10.2017

Parlamendipäeva tipphetk Strasbourgis (vähemalt meie jaoks) oli ajaloo esimene EL õigusakti, gaasi varustuskindluse määruse, allkirjastamine digitaalselt. EE eesistumismeeskonnal, eriti diginõunik Mägil, oli kulunud kuid, et selle tarvi- ja võimalikkus EP ja NK sekretariaadile selgeks teha. Alguses taheti seda teha ilma internetita, meie ikka surusime, et tuleb kasutada EL digitaalse identiteedi nn eIDAS-e määruse järgset ehk internetiühendusega võimalust (ja ega meie ID-kaart internetiühenduseta töötagi). Närv oli muidugi sees, kui seal EP presidendi Tajani kõrval seisin. PIN-koodi unustamist ei kartnud (eriti), aga mine tea, masin hakkab jupsima või midagi ja siis on eesistumise tipphetke asemel ERROR ekraani peal seinal – sama esteetiline nagu suure kombinaatori Benderi joonistatud külvajaga pannoo. Aga kõik läks libedalt. Määruse raportöör Buzek hüüdis, et see ongi Digital Union ja Tajani teatas, kui läksime muid akte käsitsi allkirjastama, et lähme teeme nüüd veel vanamoodi. Loodame nõudlikult, et sekretariaadid saavad tänasest katseeksemplarist innustust, et digiallkirjastamine püsivaks muuta.

Plenaaristungil võtsin sõna kahel teemal. Rahvaste ja vabaduste fraktsiooni valitud temaatiline arutelu käsitles illegaalset immigratsiooni. Kuna see fraktsioon oma vaadetelt üsna äärmuslik ja nende vaade sisserändele samuti, siis lendasid saalis ka rassismisüüdistused. Mina ei lasknud end sellest ega algatajast häirida ja esitasin pika nimekirja alates 2015ndast rändekriisiga võitlemisel tehtust. Mida pole sugugi vähe.

Teine sõnavõtt oli hiljutiste ES ja PT metsatulekahjude teemal. EL-il on olemas solidaarsusfond ja tsiviilkaitse mehhanism looduskatastroofide tagajärgede likvideerimiseks ja ka LRdele nendega võitlemisel abiandmiseks. Aga COM on õigusega võtnud ette nende mehhanismide ülevaatuse ja tugevdamise, nii sain kavandatavaid samme vaid tervitada ja lubasin NK poolt etteoanekutele, kui nad tulevad, kiiret käsitlemist.

Üks märkus ka selle teema juurde. See oli viimane päevakorrapunkt, algas 20.25 õhtul. Aga ikkagi, saalis oli arutelu alguses vaid 17 MEPi. Sõnavõtjate hulgas oli vaid paar saadikut neist LRdest, kes nimetatud viimaste tulekahjude all polnud kannatanud. Paneb natuke mõtlema. Diplomaatias õpid sa kohaloleku olulisust. Tihti ei peagi midagi ütlema, piisab, kui tuled teiste jaoks olulisele üritusele, arutelule kohale – seda märgatakse ja hinnatakse. Täna, sellise emotsionaalse teema puhul oleks olnud tore ja ka arukas suuremal määral kohal olla, hispaania ja portugali kolleegide tänu oleks kindlasti pälvinud. Kunagi ei tea, kuidas ja millal endal toetust vaja läheb.

Kuna kahe plenaaripunkti vahel oli aega, siis viskasin ERR-i arvamusportaalile valmis ka loo lähetatud töötajate direktiivi eesistujapoolsest tähtsusest ja tähendusest. See on seni meie eesistumisaja suurim saavutus, mille üle võime igati uhked olla.

 

24.10.2017

Strasbourgis, kus andsin EP komisjoniesimeeste konverentsile vahearuande EE eesistumise saavutustest. Võrreldes eesistumisprioriteetide esitlusega samas (vt Gondori kroonika 13.-14.06.2017) oli tunne palju tahedam. Tehtud üht koma teist ju on ja muidugi tunned teemasid ja eelnõusid praeguseks palju paremini. NK sekretariaadi tehtud taustamaterjal oli seekord aga veelgi pikem – 413 lehekülge võrreldes eelmise korra 378-ga. Tänase etteaste ajastus ei saanuks parem olla, kuna just eile hilisõhtul võeti meie juhtimisel NKs vastu lähetatud töötajate direktiiv ja kiideti heaks EL sotsiaalsamba proklamatsioon. Mälupilt sellest, kuidas meie Coreper-I suursaadik Kull ÜK südaööl kooskõlastas üht, viimast sõna proklamatsioonis – EPle ei sobinud “would“, mõnele LRle asemele pakutud “presuppose” – ei lähe niipea meelest. Kiitust meie eesistumisele täna igatahes sadas, kasutati ka väljendit “latti kõrgele seadma”. Vahelduseks tore kuulda.

Haakudes 19.-20.10 ÜK suunistega käisin läbi kõik digituru eelnõud, kiitsin koostöö eest ja palusin mõnel juhul tempot tõsta. Rände alt samuti – palju eelnõusid on menetluses, aga ühtse asüülisüsteemi Dublini määruse kompromissettepanekuga tuleb EE välja alles novembris. Õnneks olin enne kohtumist teinud kiire kohvi konverentsi esimehe Wikströmiga, kes EP poolt Dublini raportöör ja kes sai siis oma rahulolematuse NK tempoga enne päris koosolekut ära väljendada. Tema meelest oleks ammu pidanud otsuse häälteenamusega vastu võtma. Eelmise nädala ÜK samas oli pannud lõplikuks tähtajaks juuni 2018, nii et meile otsest survet asi hääletusele viia pole.

Rida komisjoniesimehi küsis oma lemmiklaste kohta, enamusele sain ka vastata, et püüame veel meie eesistumise ajal NK ühispositsiooni saavutada või koguni EPga kokku leppida. Raibem lugu, nagu ikka, oli põhiseaduskomisjoni AFCO nn institutsioonidevaheliste eelnõudega, siin tuleb mõne kohta parlamendile öelda, et NK poolt lihtsalt ei ole soovi tulemusele jõuda. Kohtumise lõpetas siiski aplaus. Loen sellega (kohtumise, mitte aplausiga) enda poolt eesistumise selgroo murtuks.

Õhtul võtsin plenaaristungil NK poolt sõna MT ajakirjaniku Caruana Galizia mõrva üle. Muidugi ei ole NKl institutsioonina siin pädevust, aga tegu on nii kohutav, et EP debatt oli väga omal kohal. Sõna said võtta vaid parlamendifraktsioonide esimehed, aga emotsinaalne oli ikka, kohati (näiteks rohelised) kutsuti ka MT valitsust tagasi astuma ja öeldi krõbedaid sõnu õigusriigi olukorra kohta seal.