Värsked postitused

Värsked kommentaarid

Arhiiv

Meta

Subscribe


Foto: Helen Ennok

14.01.2017

Õpetlik on lugeda väljaande Politico artiklit ES positsioonist EL-is. Suuruselt 5. LR, pole ta viimasel ajal ometi EL areenil mänginud nii suurt rolli kui võiks. Mõni viimane peaminister pole Brüsselis väga aktiivne olnud, möödas on CFSP kõrge esindaja Solana, COM rahandus- ja konkurentsivolinike Solbese ja Almunia ajad (kõik olid oma ametis väga mõjukad). Need aga ongi asjad, mis määravad LR positsiooni EL-is: suurus, jõukus, kodune poliitiline ja majanduslik olukord, panustatav poliitiline ja diplomaatiline ressurss – kaht esimest ei saa kiiresti muuta, muid küll. Praegu tundub ES valitsusel olevat tahet senisest enamaks panustamiseks, märgiks selle kohta on kindlasti ka mu endise Coreperi-kolleegi Dastise nimetamine välisministriks.

Aga mõned muudki tingimused suurema rolli taotlemiseks paistavad olemas olevat. ES majandus on kriisist jõudsalt kosunud, mitmel suuremal LRl (DE, FR, NL, ehk ka IT) on tulemas valimised ja sellega kaasneb tavaliselt vähenev tähelepanu rahvusvahelistele teemadele. Lisaks pole ESs (nagu ka PTs) kogu kasinuspoliitika ja EL-i probleemide kiuste kerkinud esile tõsiseltvõetavat euroskeptilist erakonda või liikumist. Ikka veel tundub kehtivat suure mõtleja Ortega y Gasset sajandivanune tõdemus: Hispaania on probleem, Euroopa on lahendus. Ainsa koduse nõrkusena voib märkida Kataloonia iseseisvuspüüdlustega seonduvat.

Mõjukuse suurendamise absoluutne eeldus on tihe ja pidev töö teiste LRdega nii diplomaatide kui poliitikute poolt. Välispoliitikas õnnestuvad üksikaktsioonid harva; ja mõjukuse kasvatamine, positsiooni parandamine on igal juhul pidev töö – konstruktiivne töö eelnõudega, oma erihuvide osaline tahaplaanile jätmine, sidemete loomine ja ülalpidamine, liitlaste otsimine ja hoidmine. EL asjades on kindlasti vaja  peaministri, poliitilise juhtkonna otsest pidevat panust. Aga kui hästi läheb, on sellest võita nii kogu unioonil kui ka teistel integratsioonimeelsetel, mõistlikel LRdel. Ka Põhja-Balti rühmal, kel UK lahkudes on igal juhul vaja otsida uusi liitlasi, ja seda ka esmapilgul harjumatuist ilmasuunist.

12.01.2017

Valitsus kinnitas EE eesistumise poliitilised prioriteedid. Heakene küll, kolmekaupa on meie kultuuriruumis alati löövam nimekirju teha, aga 4 on ka täitsa kõlbulik number, igatahes veel mitte liig suur. Lisaks kaks üldpõhimõtet: seisame ühtse ja otsustusvõimelise Euroopa eest ja kaitseme-edendame EL 4 põhivabadust – seda tuleb tänapäeval paraku eraldi korrata.

Kellele see paber liiga üldsõnaline, väheambitsioonikas, -konkreetne tundub, neile tuletan meelde, et ega ühegi viimase aja eesistuja vastav paber pole liiga konkreetne olnud – seal on obligatoorsed elemendid, mis alati sisaldavad ka klišeid; seal on nn vanaemamõisted, sõnad, mis meeldivad kõigile nagu vanaema, majanduskasv või töökohad. Seal on loomulikult teemasid, mis EE vaates ehk nii põletavad pole, küll aga kogu uniooni jaoks. Kindlalt on ajastu märk rõhk julgeolekule, nii sise- kui välisele, ning kaitsekuludele. Digituru prioriteetsus on sama EE ja EL jaoks. Lisaks on digimõõde ja idapartnerlus teemad, millega eesistujana tegeleme laiemalt kui vaid “oma” ministeeriumi või eelnõu alt.

Prioriteedid käidi välja, nende juurde kuuluv konkreetsete algatuste, eelnõude ja ürituste paber ei saa avalikuks enne juuni teist poolt, on pidevas täienemises vastavalt MT edenemisele. Sest ei tohi ikkagi unustada, et üle 90% eesistumisest on ikkagi töö nende (publikumi jaoks ehk igavate) eelnõudega. Loomulikult peab igal prioriteetidepaberi sõnal olema oma tähendus, taust, iga eesmärgi või tegevuse alt peame oskama öelda, mida me konkreetsemalt silmas peame – mida saavutada, mis eelnõudega edasi liikuda jne. Usun, et selle harjutamine võtab meilt veel aega, aga algus on täna tehtud.

05.01.2017

UK meedia ja EL teemasid käsitlev meedia, ka EE oma, kajastas UK alalise esindaja EL juures Rogersi (mu endise hea kolleegi ja naabri Coreperi laua tagant) ametist lahkumist. On üpris erakordne, et üks riigiametnik saab sellise tähelepanu osaliseks. Muidugi, EL ja UK suhetes on erakordne aeg, kõik on ülimalt politiseeritud. Politiseeritud poliitikute ja ajakirjanduse, mitte riigiametnike endi poolt. Mitmed Rogersi lahkumist kommenteerinud praegused ja endised poliitikud on üksmeelel, et tegu on äärmiselt võimeka, EL-i läbi ja lõhki tundva inimesega (1990ndatel töötas COMis volinik Brittani kabinetiülemana), kelle nõu oma valitsusele oli alati ilustamata aus. Soovitan lugeda näiteks peaminister Cameroni endise nõuniku pikemat artiklit, kus Rogersi roll hästi kirjas. Isiklike mälestustena lisan, et, olles ise muide eluaegne rahandusministeeriumi ametnik, ühendas Rogers Briti diplomaatia parimaid jooni – hea teematundmine koos sujuva esinemisega – Brüsseli parimate traditsioonidega: sa pead olema konstruktiivne, kogu aeg lahendusi otsima, mitte mingit oma või abstraktset tõde taga ajama. Iga jeekim oskab öelda välja õigeid asju, fakte; hulka raskem on otsida, välja pakkuda kompromisse – ja kogu EL on üksainus igapäevane kompromiss 28 suveräänse riigi seisukohtade vahel. Rogers mõistis seda igati, tema riigi poliitiline klass vist mitte alati või täiel määral või koosseisus. Lisaks oli Rogers alati täiesti diskreetne – tema ja ta valitsuse suhteid, ta enda isiklikku arvamust võisime vaid väga kaudsete märkide kaudu välja lugeda. Niipalju küll, et loomulikult tegi ta kõik endast oleneva, et UK saaks EL-i liikmeks jääda – see aga tähendas ka raskete läbirääkimiste pidamist oma riigile paremate tingimuste saamiseks – nn Cameroni kokkulepe veebruarist 2016.

Nn Brexiteride poolt  heideti talle ette liigset pessimismi – samas on ta analüüsid osutunud täiesti õigeks, näiteks selle üle, kuipalju järeleandmisi olid teised LRd valmis Cameronile tegema. Eriti vihastas Brexitere tema 2016 lõpus lekkinud memos sisaldunud ennustus, et kaubanduslepingu läbirääkimine ja jõustamine UK ja EL27 vahel võtab aega kuni 10 aastat. Mõned uljad lahkumise toetajad olid lubanud, et kogu tulevikusuhe õnnestub artikkel 50-s ette nähtud 2 aastaga kokku leppida. Kui peab 2 ja 10 vahel valima, siis on selge, et õigus on Rogersil ja mitte. Laialt levis Rogersi lahkumiskiri oma kolleegidele UK alalises esinduses EL juures. Jah, see on pessimistlik ja ka kriitiline oma valitsuse suhtes – mõni nädal enne lahkumisläbirääkimiste käivitamist ei ole riigi suursaadikul aimu, mis positsioonidega, eesmärkidega neid läbirääkimisi pidama hakatakse. Kuid vähemalt sama palju on UK meedias tähelepanu saanud Rogersi soovitus oma kolleegidele, Briti riigiametnikele: “Ma loodan, et te lükkate jätkuvalt ümber valesti-halvasti põhjendatud argumente /… / ja et te ei karda kunagi rääkida võimulolijatele tõtt.” See osa tekitas ka laiema debati riigiametnike rollist. Pole saladus, et Brexiti hääletus, kuna ta oli nii põhimõtteline ja suur otsus, on tekitanud pingeid mitte ainult elanikkonna hulgas (52-48 on siiski väike vahe) vaid tekitanud ideloloogilisi vastuolusid ja süüdistusi ka poliitikute klassi ning ametnike klassi sees ja osalt ka vahel.  Osa poliitikutest süüdistab-kahtlustab ametnikke vastutöötamises või ebapiisavalt aktiivses kaasatöötamises, lahkumist südamega ajavaid ametnikke on väidetavalt raske leida jne. Ka Rogersile heideti ette kohati EL huvide esindamist Londonis ja mitte vastupidi. Selle kohta ütles aga parimini UK välisministeeriumi endine kantsler Fraser: sa ei määra suursaadikuid mitte selle järgi, mida nad usuvad, vaid selle järgi, mida nad teavad. Professionaalsete oskuste, mitte isiklike tõekspidamiste järgi, seega. UK valitsus võttis sedalaadi kahtlused küll kiiresti maha, nimetades Rogersi järeltulijaks kauaaegse, ka Brüsselis EL juures töötanud suursaadik Barrow.

Rogersi kaasus paneb mõtlema ka koduste asjade peale. Selge on, et riigiametnik saab ametis olla vaid kuni tema poolt esindatava valitsuse poliitika ta isiklike tõekspidamistega liiga suurde vastuollu ei lähe. Olen kunagi saadik Warma kohta käivas essees kirjutanud tänapäeva EE diplomaatide privileegist rääkida enamasti oma südametunnistusele vastavat juttu – mõneti erinevalt Pätsi ajast. Laias laastus kehtib meil ka põhimõte, et poliitilistele otsustajatele saavad ametnikud oma professionaalse arvamuse üsna otse välja öelda (siin räägin isikliku, st välisministeeriumi ja osalt valitsuse kogemuse põhjalt, päriselt üldistada ei julge). Mu üks kunagine ülemus armastas korrata (ja vastavalt toimida), et sinu parimad toetajad on need, kes julgevad sulle tõtt öelda. Aga poliitiline otsustamine, riigi juhtimine on nii palju enamat kui lihtsalt analüüsi tellimine (või sallimine) ja siis otsustamine. Eestigi lähiajaloos on esinenud võimulolijaid, kelle jaoks riigi juhtimise põhiküsimus tundus olevat mänedžment. Ei ole, põhiküsimus on inimesed, eriti väikeriigis, kus tuleb ratsionaalselt kasutada kogu olemasolevat oskusteavet, kõiki olemasolevaid asjatundjaid. Meie eelseisev eesistumine EL nõukogus, mis on tohutu ülesanne kogu valitsussektorile, paneb meie tarkust ja harjumusi igas plaanis proovile.

30.12.2016

Euroopa Liidu jaoks võib lõppev 2016. aasta paista tõelise annus horibilis´ena. Ühe suure LR lahkumine laseb juba esitada ka päris eksistentsiaalseid küsimusi kogu uniooni tuleviku üle. Rändekriisi surve Türgi suunalt Balkanile küll taandus, kuid Süüria kodusõda ja rände muud algpõhjused pole kuskile kadunud, tõenäoliselt ostis EL nn Türgi leppega vaid lisaaega. Rändekriisi haldamise, eriti EL ühtse asüülisüsteemi reformi arutelud (iseenesest võimalikud vaid kuna või kuni Türgi-Kreeka piir peab) halvendasid jätkuvalt atmosfääri LR vahel ja solidaarsus on üha enam sõna, mida uratatakse kontekstis: kui nii, siis te ei saa meilt solidaarsust teistel aladel… Maailmas toimub globaliseerumise taandumine või vähemalt aeglustumine; ja kuna Euroopa mandril tähistab globaliseerumist just EL oma vaba liikumisega, siis on see trend EL-ile eriti ohtlik. Neist asjadest kirjutasin hiljuti pikemalt Postimehes.

Mis selles olukorras üldse annab alust optimismiks EL tuleviku suhtes? Ka hiljuti Tallinna külastanud mõjukad USA senaatoritele tuli vastuvõtjatel EL-i selgitada ja kaitsta, külalised olid väga mures. Saan täiesti aru, et pelgalt isikliku usu väljendamisest, “ei kuku ta kuhugi,” ei piisa. Eestlastel on siin ka veel see puudus, et meie tunneme ainult sellist Läänt, ainult sellist Euroopat, nagu ta praegu, väga tiheda integratsiooni tingimustes, on. Kui meie 1980ndate lõpus hakkasime Lääne-Euroopas ringi liikuma, oli Schengen juba jõus ja piirikontrollid kaotatud, kapitaliturud vabad jne. See teeb meile teistsuguse Euroopa ettekujutamise veel ekstra raskeks ja argument “nii on kogu aeg olnud,” on umbes sama mõjuv kui “ma ei usu, et see juhtub”. Minu jaoks on EL tugevus, peamine legitiimsuse allikas alati olnud 28 (olgu, oeh, nüüd 27) iseseisva riigi vabatahtlik otsus anda osa oma suveräänsusest ühise otsustamise alla. Ära anda, kui soovite. Sest on ära tuntud, et paljud asjad õnnestuvad koos paremini. See oli fundamentaalne muutus EL asutamise loogika (võtame teatud ressursid sõjariskide maandamiseks ühise kontrolli alla) ja hilisema, inimeste elu paremaks tegemise loogika (ühtne kaubanduspoliitika, ühisturg, ühisvaluuta, vaba liikumine) vahel. Praegu tulebki kogu EL poliitilisel eliidil oma kodanikele selgitada, et ja kuidas EL ikka ja igapäevaselt oma kodanike elu paremaks teeb. Mis, mööngem, on eurokriisi ja rändekriisi taustal hulka raskem kui seni. Ja uniooni püsimiseks, heakäekäigu nimel, tuleb tööd teha kõigil, ka väikestel ja vaestel LRdel. Seda olen 5 aastat korranud nagu katkine grammofon. Eurokriisi ajal oli aktiivsem tegutsemine Brüsselis rohkem Eesti suuremaks tegemise eesmärgi teenimine, hiljemalt rändekriisist aga on eesmärgiks uniooni heakäekäik.

Iseenesest, Eestil ei läinud lõppeval aastal EL-is sugugi halvasti. Või, olgu, aastaks seatud eesmärgid said enamasti ilusti täidetud. Tõstan esile kaht: Krimmi annekteerimise 2. aastapäevaks sai meie ettepanekul ja aktiivsel kaasalöömisel EEAS poolt kokku koondatud EL mittetunnustamispoliitika, mis seni oli laiali eri otsuste-dokumentide vahel ja fookus kippus nii hajuma. Ärgu keegi tulgu mulle ütlema, et väike riik ei suuda Brüsselis midagi ära teha! Teiseks, rändekriisi haldamisel ajasime mõistlikku joont, eristudes mõnestki oma seisukohtadesse üpriski kapseldunud (Ida-Euroopa) LRst. Selle joone ajamist toetas ka kodus siseministeeriumi üpris arukal ja süstemaatilisel moel käima läinud ja käimas hoitud pagulaste ümberpaigutamine. Eesti on praeguseks võtnud 20% oma kvoodist ja kuulub sellega LR esimese kolmandiku hulka. Mitte et nendes asjades oleks nn edetabelikoht väga oluline. Aga ühel hetkel, kui läheks näiteks tehtud otsuste kriitiliseks hindamiseks, on neil, kes päriselt püüdnud neid ka ellu viia, soliidsem sõna öelda. Eriti kiiduväärne on, et Eestisse saabunud pagulastest on seni kõik siia ka jäänud erinevalt mõnest naaberriigist. Teisene ränne vaesematest ja väiksema kogukonnaga LRdest jõukamatesse on kogu aeg olnud üks plaani riskikohti.

2017ndaks on plaane teha mõnes mõttes kole lihtne – teha hästi ära eesistumine! – teiselt poolt aga kole keeruline. Mida ikkagi pidada eesistumise õnnestumise kriteeriumiks? Edukalt lõpetatud või edasi viidud eelnõude arv kõnetab peamiselt EL-professionaale, Eestis käimud ametiisikute arv peamiselt turismisektorit, suurte poliitiliste sündmuste-arengute või kolmandate riikidega peetavate tippkohtumiste juures ei pruugi roteeruval eesistujal erilist rolli olla jne. Peakski vist realistlikult ütlema, et kui rahvusvaheline ajakirjandus ei kuuluta 2017ndat 2016ndast EL-ile veel hullemaks aastaks, kui endale jääb tunne, et pillilugu seisma ei jäänud (kõige laiemas mõttes) ja Eesti avalikkus saab EL-i asjades suurema omaluse (kes võtaks meil vedada samasuguse kampaania, nagu praegu Maltal?), siis pole päris untsu läinud.

Ettevalmistustest. Mu meelest on seis praegu selline, et tehniliselt oleme enam-vähem valmis. Muidugi, hanked on alati riskikoht, eriti olukorras, kus tähtajad nihkusid pool aasta varasemaks. Aga meie muud peamised riskikohad on poliitilised. Nüüd on see hetk, mil poliitiline juhtkond, valitsus, peab määrama sisulised prioriteedid, ütlema täpsemalt, mida me oma horisontaalsete teemadega (näiteks digimõõtmes) tahame saavutada ja kuidas seda keskselt ja pidevalt juhitakse-kontrollitakse. Siin tuleb tõenäoliselt muuta mõnd meie mugavat tööharjumust ja need asjad on alati keerulised. Keskne koordinatsioon ei ole Eestis liiga harjumuspärane ja see kehtib ka eesistumise tulevase operatiivjuhtimise kohta. Kolmas suur riskikoht on kõrgeima taseme poliitilised suhted ja (taas kord) koordineerimine – viimased kohtumised-õhtusöögid Brüsselis, ettevalmistavad dessandid millistesse teiste LR pealinnadesse, mis koosseisus, mis ajal jne. Neljandaks riskikohaks on suhtlemine rahvusvahelise meediaga, sellest kirjutasin Gondori kroonikas 20.12.2016. Ehk siis – eesistumise operatiivne faas on algamas ja peamine vastutus liikumas ametnike komiteelt valitsusele. Ehkki, ikka ja alati, eesistumise toimudes on suurim koormus alalisel esindusel EL juures Brüsselis.

Kokkuvõtteks. Olukord EL-is pole kiita ja Eesti on sattunud meile mitteomaselt vastutusrikkasse rolli. Sellega hakkamasaamiseks vajame väga tugevat pühendumust ja juhtimist; ja lisaks ka pisut õnne, ehkki on teada, et õnn tavatseb soosida tugevaid (selles kontekstis: paremini ettevalmistunuid).

20.12.2016

EE eesistumist ettevalmistav komisjon kinnitas Brüsseli “kõneisikute” nimekirja (Tallinna omad eelmisel korral, vt Gondori kroonika 29.11.2016). Ei mingeid üllatusi – saadikud, pressiesindajad, lisaks kaks eksperti, üks digi-, teine korralduse teemal. Avalikkusega suhtlemine eesistumise ajal on haruldane võimalus ja meeletu ülesanne. Meeletu ülesanne, kuna Brüsseli pressikorpus on ülimalt professionaalne, tunneb kõiki eelnõusid ja teemasid detailselt ja EE poliitikud ja diplomaadid pole rahvusvahelise ajakirjandusega suhtlemisega lihtsalt eriti harjunud – ETV Foorumis keelega lobisemine sind Brüsseli lavalaudadeks ei treeni. Haruldane võimalus, kuna Brüsselis, (diplomaatiliselt öeldes, kui ei taha lekkima-sõna kasutada), jõuab ajakirjanduseni kõik, eriti selliste väljaanneteni nagu Financial Times, Politico jne. Nende ajakirjanikel on suurepärane ligipääs täpselt sinna, kuhu vaja ja väikese LR esindajaid nad liiga tihti ei vaja. Eesistujal on aga infole ligipääs hoopis parem kui nn tavalisel LRl. Seda infot oskuslikut kasutades saaksime protsesse meile, NKle, sobivas suunas suunata ja ka EEd suuremaks teha. Sama kehtib töö kohta Brüsseli mõttekodadega, milline skeene väga kõrge kvaliteediga.

Kõigile pandi südamele koolitustel osalemist. Enesekindluseks pole põhjust, ütles kogenud projektijuht Lilleväli ja õigesti ütles. Ka Brüsselis kogenud eestlaste jaoks on eesistumine ikkagi uus asi. Siit ongi hea jätkata, et COM on valmis meile laenama 10 inimest, EEAS 3, NK sekretariaat 2, EP 1  ja üks agentuur veel 1 inimese. Meile kulub ära kogu abi, mida saada võib.

Komisjonile tutvustati ühe meie poolt NK sekretariaadile pakutava digilahenduse kontseptsiooni, Tallinnas toimuvatest mitteametlikest kohtumistest osavõtjate registreerimis- ja infosüsteemi oma. Veebi-, mitte rakendusepõhist. Paraku on eesistumise ettepoole nihkumine sedalaadi lahenduste väljatöötamisele kurjasti mõjunud ja tähtajad napid. Eks seda tea igaüks, et uued IT-lahendused kipuvad venima ja tõrkuma. Kui ei õnnestu, siis teeme vanamoodi, nii, nagu kõik senised eesistujad ja see on ka OK, on kogu aeg olnud. Ja kõik saavad aru, kuna meie eesistumine ju tuli varasemaks. 

Õhtupoole kohtusin EL27-poolse läbirääkijaga UK lahkumiskõneluste Barnieriga, kes COM ajast tuttav ja kelle praeguse peanõunikuga töötasin koos rahandusvoliniku Rehni kabinetis – Brüssel on väike linn. Barnier on lõpetamas pealinnade ringi, lendas Tallinnast Vilniusse. Detailidesse ei läinud, sest läbirääkimised algavad alles siis, kui UK on artikli 50 käivitanud. EE jaoks oluline, et meie eesistumise alguseks oleks protsess paigas ja läbirääkimised käimas või kohe algamas, nii et me ei peaks selle korraldusliku  küljega tegelema. Eeldusel, et peaminister May endale seatud tähtajast kinni peab ja märtsi lõpuks avalduse esitab, peaks ajaraam täpselt klappima ja juunis läbirääkimised algama. Vastavalt 15.12 ÜKl lepitule läheb Barnier meeskond 2017 II poolaastaks ka EE saadetud inimene, muidugi päristööle, mitte meid esindama. 

Väga oluline on, kas UK esitab koos lahkumisavaldusega ka mingi vaate, soovi oma tulevikusuhte üle EL-iga. Siis saab hakata kavandama ka üleminekuperioodi – näiteks kui ütlevad, et tahavad vabakaubanduslepingul põhinevat mudelit või EEA lepingule sarnanevat, siis saab kuidagi valmistuma hakata. Igatahes tuleb esimeses läbirääkimisprotsessis, lahkumis- või lahutuskõnelustel, kõne alla vaid väga piiratud arv küsimusi – varad ja arve, juba vastastikku elavate kodanike õigused (loodetavasti nende õiguste säilimine), piir IE ja UK vahel, lahtiolevad kaasused Euroopa kohtus. 

EL27-l tuleb aga paralleelselt hakata tegelema nii kohtade jaotusega institutsioonides (eriti EPs, kust lahkumas 73 UK MEPi) ning tõenäoliselt ka MFF viimaste aastate, 2019-2020 ülevaatusega – lahkub suur netomaksja. Nii raha kui institutsioonide üle käivad vaidlused on aga alati EL keerulisimad.

Barnier õhtusöögil president Kaljulaidiga puudutati peale Brexiti asjade ka EL kaitse teemat. Visiidist tekkis järgmine ERR uudis.

15.12.2016

Eesistuja Tuski katset pidada ÜK ühepäevasena ei saa päris õnnestunuks pidada. Ehk oli siin oma osa ka väga pikal päevakorral, aga 13 paiku alanud lõuna kestis üle 18 ja õhtusöök jäeti siis ära (õnneks, aeg oli siis u 22.30). Pole kindel, et seda formaadiuuendust rohkem proovitakse.

Nagu tihti poliitikas, päevakord ja soovid olid üks asi, emotsionaalselt aga varjutas Aleppo katastroof paljuski päeva. Tusk oli alguseks kutsunud kohale Ida-Aleppo linnapea ja Süüria järelduste osa arutati pikalt. Jõuetuse tunne, ainus võimalik tegevus kuidagi saada lahti humanitaarabi kanalid. Süüria režiimi toetajana mainiti ära ka Iraan, aga täiendavaid sanktsioone ei lubata. 

Küll tehti poliitiline otsus pikendada sanktsioone majandussanktsioone Venemaa vastu. Pärast kiiret kirjalikku menetlust on need siis jõus 31.07.2017-ni, seega kokku juba 3 aastat. 2014, kui pihta hakkasime, poleks uskunud. NL valitsuse soov saada täiendavad faktilised selgitused EL-Ukraina assotsiatsioonileppe üle täitus, aga arutelu venis põhimõttel: kõik on juba öeldud, aga mitte veel kõigi poolt. Vaatame, kas peaminister Rutte suudab nüüd leppe oma parlamendis ratifitseerida.

Rände välismõõtme alt tõdeti teatavat edu. Türgi jääb suureks elevandiks nii ruumis kui ka portselanipoes. Tusk ja COM president Juncker lubasid pidada Türgiga 2017 esimesel poolel tippkohtumise. Rände sisemõõtme kõige valulisem küsimus, ühtse varjupaigasüsteemi uuendamine lubati lõpetada MT eesistumise ajal – no väga loodame, eriti EE perspektiivist, ehkki liiga optimistlik olla ei julge. 

Kõige sisulisem teema oli kaitse. COM esitatud Euroopa kaitse tegevuskava tervitati, sisuline edasiminek toimus EL-NATO koostöö üle, ÜKl oli kohal ka peasekretär Stoltenberg. Tähelepanuväärselt tugev on üleskutse LRdele kaitsele rohkem kulutada (siin võib näha Trumpi valimise mõju), esimest korda on EL kontekstis mainitud ka NATO-sse kuuluvate LR 2%-eesmärki alliansi poolt. ÜK tuleb nii märtsis kui juunis 2017 kaitseteema juurde tagasi. Märkimisväärne ja hea areng. EE initsiatiivil nimetati EL-NATO koostöö prioriteetvaldkondade all ära küberkaitse ja EE tugeval toel ka strateegiline kommunikatsioon.

Majanduse alt tervitati EFSI edasiarendust. Märkimisväärsena mainivad järeldused siseturu alt teenuseid ja digituru alt EE tugeval lükkamisel andmete vaba liikumist. Ehk õnnestub viimase kohta COMlt ikkagi meie eesistumise ajaks ka õigusakti eelnõu saada.

Viimase punktina kiideti pea ilma diskussioonita heaks UK lahkumisläbirääkimiste 27-poolne korraldus. UK peaminister May käis küll uudsena välja ettepaneku otsustada kohe läbirääkimiste algfaasis juba vastastikku elavate kodanike õiguste säilimine. Hea, aga – enne ametliku avalduse laekumist läbirääkimisi ei avata. EP sai osaluse ettevalmistavatel võimalikel šerpade kohtumistel. EP president Schulz oli oma sissejuhatavas kõnes muide väga jõuline Minski lepete täitmise nõudmisel – võimaliku peatse DE välisministri puhul eriti tervitatav.

13.12.2016

GACi pikim ja emotsionaalseim teema oli laienemine, täpsemalt järeldused laienemise kohta. Nagu Gondori kroonika lugejad teavad, on tegu EL poliitikaga, mis liigub teosammul, aga ikkagi liigub, tegu on ühiselt kokkulepitud poliitikaga, mis hetkel EL prioriteetide ülemises otsas ei figureeri. Samas, EL-is ei võeta ühtki juba laual olevat asja päriselt tagasi. Seekord, nagu enamasti, oli põhiküsimus Türgi, täpsemalt läbirääkimiste peatamise nõue, karmimalt AT ja pehmemalt NL poolt. Püüdis PRES kuidas püüdis (ja vast oleks võinud rohkem püüda), AT ei saanud nõustuda millegi vähemaga kui läbirääkimiste külmutamisega, sellega polnud teised aga nõus; ja nii jäidki järeldused vastu võtmata – laienemise puhul on vaja konsensust, neid asendasid PRES järeldused. Minu mäletamist mööda on see esimene kord, mil laienemisjäreldused jäävad vastu võtmata, see on väga halb pretsedent. Balkanil on juba kord riikide vahel väga palju kahepoolseid probleeme – peamiselt piirid, aga ka muu – ja tänane lausa ahvatleb edasisele mängulisusele, kahjuks.

15.12 ÜK järelduste üle tavapärane lauaring. Rändeteema fookus välismõõtmel, majanduse all tervitatavalt siseturul, sh teenustel ja digiturul – meile väga sobib. Kaitseteemal FR ja DE jätkuv ambitsioonikus. Kaitsekulutuste tõstmise vajadus on esimest korda nii tugevalt sees – küllap Trumpi valimise mõju. EL-ile mitteomaselt tahetakse teha ka viide NATO-sse kuuluvate LR kohustustele alliansi ees – pole kindel, et jääb sisse, aga tore, et püütakse. EE jaoks eriti oluline küberkaitse teema EL-NATO koostöö alt.

Kinnitasime 3 institustiooni ühisdeklaratsiooni 2017nda seadusandliku töö prioriteetide üle, aasta pärast tuleb EEl see protsess läbi viia. IT ei saanud ikka veel nõustuda MFF ülevaatusega. Natuke palju hakkab sedalaadi lahtisi otsi saama, või siis lihtsalt tänase emotsiooni põhjalt tundub nii?

 

09.12.2016

Käisin ELAKis 12.12 FACi ja 13.12 GACi päevakorda tutvustamas. FACil Kongo DV, järjekordne arvatavasti emotsionaalne lõuna Süüria üle, EL-Aafrika suhted ja rände välismõõde. Viimase üle tekkis ELAKis ka arutelu – mida ikkagi EE-suurune, meie asukoha ja SKT-ga LR saab Aafrika, aga ka Liibanoni ja Jordaania aitamiseks teha. Hea on teinekord ka sellistel teemadel rääkida, ehkki liiga palju rääkida pole.

GACil jätkuvalt üleval MFF ülevaatus, näeme, kas IT tagasiastunud valitsus saab nüüd nõustuda (miks peaks?), aga kokkulepe EL institutsioonide vahel on praktikas olemas. Institutsioonidevaheline lepe 2017nda õigusloomekava üle kiidetakse heaks, EE on tulevase eesistujana protsessis sügavalt osalenud, aasta pärast tuleb meil endil see harjutus läbi viia. Laienemisjärelduste all on hetkeseisuga kokku leppimata veel mitme riigi osa, eriti problemaatiline – nagu alati, aga seekord eriti – on Türgi liitumisläbirääkimisi puudutav. Mõni LR tahab kogu liitumisprotsessi peatada, seda aga ELis vaevalt juhtub. Montenegroga asjad toimivad, läbirääkimised käimas, Kosovoga on mittetunnustajatel alati küsimusi, Serbia ühinemine CFSPga on kaugel täiuslikkusest, ametlikult pika nimega Makedoonias oodatakse 11.12 toimuvaid parlamendivalimisi. Albaania kohta, kus viimasel ajal päris hea progress toimunud, ei taheta siiski anda liiga paljulubavaid sõnastusi – nagu ikka, “kõik sõltub kandidaatriigi enda poolt tehtavast.”

GAC põhiteema on aga 15.12 ÜK ettevalmistus, kus lahtisi punkte veel mitu. Rändeosas põhiteema Türgi leppe täitmine. Rände siseküsimuste üle ei soovita järjekordset eriarvamuste esitamist, seega ka järelduste senine mustand selle kohta napp. Kaitseteemal tuleb praegu järjest LRdelt ettepanekuid, eriti DE ja FR on väga ambitsioonikad. Viimastel nädalatel on EL-NATO koostöö tugevdamisel ka kõvasti edasi astutud, miski, mis meile väga meeltmööda.

Lisaks tuleb riigijuhtidel lahendada NL mure, et assotsiatsioonileping Ukrainaga ikkagi ratifitseeritud saaks. Teemad on teada: kaitsemõõde, ukrainlaste pääs EL-i tööle, rahalise toetuse kohustuse puudumine ja et lepe ei tähistaks esimest sammu Ukraina teel EL liikmesuse poole. Esimesed 3 tunduvad hõlpsad, ja ka viimase kohta ei ütle assotsiatsioonileping ju midagi. Samas ei ole vastuvõetav ka vastupidine, kui hakataks ütlema, et Ukraina ei ole Euroopa riik (European State) Lissaboni lepingu artikli 49 mõistes, mis sätestab iga Euroopa riigi õiguse EL-iga liituda, kui tingimused täidetud.  Peaks tehtav olema, aga kardetavasti mitte kergelt; ja kuidas see saakski kerge olla, kui ühes LRs on toimunud rahvahääletus, mille tulemust valitsus nüüd ikkagi tahab tõlgendada. Selge on, et absoluutne peaeesmärk on see assotsiatsioonilepe nüüd lõpuks jõustada.

Pärast ÜK jäävad ruumi 27 LR juhid, et otsustada UK tulevaste lahkumisläbirääkimiste protsessi üle. Sisu tuleb, kui lahkumisavaldus on esitatud, eeldatavalt siis märtsi lõpus.

Pärast ELAKit kohtusin 30 FI avalik-õigusliku ringhäälingu ajakirjanikuga, andsin taustabriifingu EL-ist. Küsimused kodused: Venemaa, Nord Stream2, Trump. Lisaks küsiti, nagu ka muide ELAKis, EE eesistumise prioriteetide kohta. Vastasin nagu nokk loodud.

01.12.2016

EP peasekretär Welle Tallinnas. Pidas ettekande valitsuse kabinetinõupidamisel, EP roll ja PRES roll temaga suhtlemisel.

Edasi omavahel. Kohtusime Wellega muide esimest korda 1994 parteilist liini pidi; ja parteilised liinid töötavad Euroopas hästi. Rääkisime käimasolevast kohtade ümbermängimisest parlamendis. EP presidendi valiku protsessist – EPP ja PES 2014 sõlmitud kokkulepe: teie 2,5 aastat, meie 2,5 aastat – ei tundu enam kehtivat, miks muidu teatas täna EPP president Weber, et ei ole kandidaat? Seega võiks ehk loota ka parlamendipresidendi valiku järelmite vähest üleloksumist ÜK ja COM poolele. EP komisjonide juhtkondades tuleb Welle hinnangul üsna vähe ümbermängimist.

Meie eesistumine aasta pärast jääb aega, kus õigusloometsükkel on täies hoos, aga kiiret veel ei ole, sest valimised alles 2019. Küll aga tuleb meil läbi viia 2018nda aasta õigusloomeplaani läbirääkimised COM ja EPga ning sinna tahetakse kindlasti kõik võimalikud eelnõud sisse suruda, et olla kindel, enne 2019 vastu võetud saaks. Hea ette teada; ja sain Wellelt ka väga väärtuslikke praktilisi näpunäiteid parlamenditöö korraldamisel. Andsin muidugi ka ülevaate meie eesistumise ettevalmistustest – üha enam standardpunkt.

30.11.2016

Tänane kujunes SE päevaks – lõuna EL-asjade ja kaubandusministri Lindega ning õhtusöök opositsioonilise Moderaterna (suurim kodanlik erakond) esimehe Kinberg Batraga. Lõunal tavapärane EL-agenda, sain ka briifida MT peaministri eilsest Tallinnas-käigust ja meie eesistumise ettevalmistustest. Pikemalt Brexitist, kus ka SE mõtlemine teinud läbi sama arengu, mis vist kõigil 27-st: esimene emotsioon oli, et toetame võimalikult tihedat tulevikusuhet, aga asjade settides saad aru, et sellest veel tähtsam on EL27 ühtsus. SEl kui sõjaliselt liitumatul riigil on pisut paradoksaalsel kombel nii lootust kui hirmu EL kaitsekoostöö suhtes, aga (eeldades, et Euroopa armeed nähtavas tulevikus ei tule) aruteludes osalevad avatud meelega, nagu meiegi.

Tippametite kohta kuulsime sama, mis eilegi (nii MT peaminister kui Linde kuuluvad PESi), et sotsiaaldemokraatidel on soov üks tippametitest kindlasti endale jätta või saada. Kui aga EPs toimub vahetus PESi liikmest Schulzi asemele tuleva EPP esindajaga, siis kas on sotsidel jõudu tulla päriselt ÜK eesistuja kohta nõudma? Ja kuhu jätaks see “2004. aasta lennu”? Kasutasin ka juhust ja uurisin, mida SEle kui väga tugeva sotsiaalsüsteemiga ja sotsiaaldemokraatliku valitsusega LRle päriselt tähendab paljuräägitud EL sotsiaalmõõde, mida peale lähetatud töötajate direktiivi tugevdamise reaalselt soovivad näha? Eriti kuna EL-il sel alal pädevusi peaaegu pole ja igasugune hüvede harmoneerimine oleks pooltele LRdest poliitiliselt ja ülejäänutele majanduslikult väga keeruline kui mitte võimatu. Linde selgitas, et tahaksid mingite põhinäitajate üle (tööhõive, eriti naiste tööhõive, töötingimuste jm) üle EL-ülest monitooringut ja ka ühiseid (ilmselt siis soovituslikke) eesmärke. Arutada vast võib, ehkki. SE soovib 2017 sügisel korraldada ka EL sotsiaaltippkohtumise, asusid EE kui selleaegse eesistujaga ka kuupäevi kooskõlastama. Sellele me muidugi vastu pole.

Õhtusöögil Kinberg Batraga pikemalt julgeolekuolukorrast Läänemere ruumis, EL Vene-poliitikast ja ka SE NATO-debatist. Kus kodanlikud erakonnad on liitumise poolt, valitsevad sotsiaaaldemokraadid aga mitte. Lisaks ka tema kui EPP erakonna juhiga tippametitest, eriti Tuski jätkamise vajadusest.